"Stardust"

Muinaslugu poisist (Charlie Cox), kes läheb otsima taevast alla kukkunud tähte (Claire Danes), et võita sellega ilusa tüdruku süda. Tuntud inimestest teevad kaasa näiteks Michelle Pfeiffer, Robert De Niro, Sienna Miller, Peter O'Toole ning jutustajana Ian McKellen.

Ükskord ma arutasin Marega, et milline on silmapaistev isiksus. Minul oli enda meelest täitsa pädev ülevaade, et mida sellises elukas peaks leiduma ja mida ta peaks esindama. Mare ütles seevastu: silmapaistev isiksus peaks eelkõige olema nii loomulik, et kulub veidi aega ja vaeva, enne kui hakkad temas üldse märkama kergesti kirjeldatavaid jooni. Et lühikese tutvuse järel tekib pigem ähmane tunne nagu sa teaks ja samas ka ei teaks teda – kirjeldamisega tekib aga raskusi, sest ta pole mingi tavaline.

Taoline seletus võib mõjuda veidralt, aga see tundub "Stardusti" vaatamise järel korraga väga täpne. Lausa imekspandav, kui tabavalt võib vahel öelda. Sest ma just mõtlesin filmi vaadates, kuidas alustan arvustust kirjeldusega isiklikust suhtumisest Neil Gaimani töödesse ja teen siis ülevaate romaani muutumisest teel ekraanile. Ent pihta hakates jäin ootamatult toppama nagu punane kummik mudasesse kraavi, sest Gaiman on tõesti silmapaistev kirjutaja ega allu eriti lühidale kirjeldusele. Sasijuukseline multitalent on end teostanud mitmes valdkonnas ja laiem mass ülistab eelkõige tema koomiksisarja "The Sandman", aga omadussõnade leidmisega tekib hetkel tõsiselt raskusi.

Okei, ta on muidugi originaalne – aga ei midagi rabavat, mis muudab sinu suhtumist lugemisse või fantaasiakirjandusse. Ta on vaimukas – aga sa võid samas lugeda viiskümmend lehte järjest ning ainult kergelt muiata. Ta üldiselt hoidub klišeedest – aga sündmused ja kirjeldused jäävad kohati liiga pinnapealseks. Vahel edastab ta kahe lehekülge sisu kahekümnel, ja vahel suisa vastupidi. Kõik see kehtib Gaimani romaanide kohta üldiselt ja eriti "Stardusti" kohta, mis on seni loetutest ("American Gods", "Anansi Boys", Terry Pratchettiga "Good Omens") vähemalt mulle kõige raskesti seeditavam. Ja et tegemist on lühiromaaniga, leidub tavapärasest vähem ruumi ka olustikukirjeldustele jm õhkkonna loomise katsetele, mis on eepilises fantaasias üsna ootamatu.

Filmitegijaid paistis see kõik aga inspireerivat, sest töötlus on üllatavalt kobe. Ma ei saanud tihti aru, miks nad tahtsid algmaterjali niiviisi muuta, aga tulemus on kokkuvõttes parem. Löövam ja ühtlasem. Mõned igavamad kohad jäeti välja, mõnele lisati särtsu ja sisukust (peamiselt kapten Shakespeare'i liin) ja erinevatest liinidest moodustub selgem tervik. Film on hollywoodilikum ja tegelaste saatus on ainuüksi püüeldud USA PG-13 vaatajapiirangu tõttu roosilisem. Nii et jah, see pole enam sama, mis raamat, aga mitte ka halvem. Lihtsalt erinev. Kohati pigem etem. Ma polegi "Sõrmuste isanda" edule järgnenud fantaasiateoste rallis paremat kohanud. Eriti võttes arvesse, kuidas need muutuvad efektide hulgale vaatamata kuivaks või elutuks nagu enamik "Harry Potteri" saagast.

Parimad uuendused on märulirikas finaal (Gaimanile ilmselt liiga ameerikalik, et midagi sellist tõsiselt kaaluda kirjutamise ajal, aga lisab seikluslikkust) ja koomilise kergenduse rolli andmine korraga kapten Shakespeare'ile ja Stormholdi valitseja surnud poegadele. Ükski neist pole eriti tähtsal kohal raamatus ja nad lisavad tõeliste vaimukuste asemel tõttöelda pigem tolatsemist, aga tulemus funktsioneerib. De Niro toretsevalt gei õhulaeva kapten on iseseisvalt võttes vist katse korrata Deppi edu "Piraatides", aga parem juba see kui peaosad komöödiates, mis ei saa kunagi õiget elu sisse. Palju ta neid tõeliselt väärtuslikke filme tänapäeval ikka teeb. Hea kui üldse enam teeb.

Kokkuvõtteks ma heidan nii raamatule kui filmile ette, et peategelased on igavamad kui enamik tähtsaid kõrvaltegelasi ja selle võimalusterohke fantaasiamaaga tahaks lähemalt tutvuda, mitte kiiruga läbi sõita. Aga "Stardust" on siiski omapärane lugu, kus on rohkem hinge kui enamikes uutes fantaasia-blockbusterites, mille sekka see tegelikult kuulub. Tõeline isiksus ei pea iga etteastega maailma muutma, et väärida tähelepanu.

Hinne: 8/10