Prodigy albumeid on alati oodata tulnud, aga kolmanda-neljanda vaheline paus oli lausa uskumatu. "The Fat of the Landi" ja käesoleva vahele jäi seitse aastat, mille jooksul on bändi alles jäänud vaid enamike lugude autor Liam Howlett.
Selgub, et teised härrased polnud siiski pelgalt lavatäide, kes samuti andsid vahel lugudesse hääli. Nendega lahkus Prodigy vaim. "AO,NO" on mu kunagise suure lemmiku säratu lõpp: monotoonne, igav ja abso-kuradi-luutselt üllatusevaba. Kuulda mõnd ühekaupa ööklubis võib olla ainus võimalus materjali kasvõi natuke nautida, sest kokku panduna on need tosin lugu kõige lihtlabasem tapeet. Õõnsalt tümpsuvad ja vilkalt meelest libiseevad klišeed, millesarnaste tootmisest koosnebki enamike tantsuartistide looming.
Siinne läbiv joon on minu meelest ahvida Fatboy Slimi, aga lisada käredust. Paraku on Slim ise ideedelt ja vokaalidelt ning kõigelt palju leidlikum, kuigi ta lood on tihtivõitu kodus kuulamiseks mulle tiba pikad. "AO,NO" kuulamisel ei teki kahjuks isegi lootust, et kraam poeks korduvamal kuulamisel tasapisi hinge, kasvõi selle naiivse õhk-kerge argumendiga, et Prodigy teine album oli ka suht solistivaene. "Music for the Jilted Generation" (1994) on käesoleva kõrval ja muidu ka täielik meistriteos, uuenduslik ja omapärane.
Standout track - if there ever was one: "Spitfire".
Hinne: 4/10
September 19, 2004
September 17, 2004
September 09, 2004
"The Village" (2004)
M Night Shyamalan on filmitegijatest üks mu erilisi lemmikuid, mistõttu oli ebameeldiv üllatus, kui mind esimesele läbivaatusele ei kutsutud ning lasti Eesti ametliku esilinastuseni oodata.
Aga ootamine tasus ära, nagu ikka. Shyamalani viimase nelja linaloo arvestuses (enne "Kuues meel", "Purunematu", "Märgid") on see ilmselt nõrgim, aga mitte olulisel määral. Lõpuvaatus sisaldab lihtsalt liiga palju pöördeid, mis lõhuvad nii usutavust kui tekkinud meeleolu... Sellest alates, kui Ivy läheb linna Luciusele arstimist tooma, peame muudkui oma teadmisi toimuvast ümber kohendama. Mu arust tuleks S-mehel vahelduseks üllatustest loobuda. Ükski polnud nii raputav kui "Kuuenda meele" finaal.
OK, mis üleval? 19. sajandi lõpp. Paradiisilik asula keset metsa. Elanikud ei lähe iial metsa: seal liiguvad imelikud kollid. Külla tulevad nad müttama ning hoiatusi jagama, kui keegi on ületanud kokkulepitud piire. Ülesehituselt meenub "Märgid", sisult "Purunematu" (suures osas draama, täienduseks kerge õudukas). Autori nimetatud eeskujud on muide "Vihurimäe" ja "King Kong".
Täpsemalt on teoksil omamoodi kostüümidraama, mida Shyamalan valdab meisterlikult. Ilusad pildid, head näitlejad, tunderikas lugu, huvitavad karakterid. Sigourney Weaver olla pärast stsenaariumi lugemist kannatanud kaks nädalat õudusunesid, aga see tundub pigem reklaamijutt, "Küla" pole ju tõeline õudukas. Absoluutselt kõik osatäitmised on väga head. Eriti meeldisid Adrien Brody, kes on poolearulisena lausa vaimustav, ja Bryce Dallas Howard. Stseen, kus Ivy avastab Luciuse õnnetuse, tõi oma tundelisuses pisarad silma.
Kasutamata fakte. 60 miljonit maksis, 143 tõi kinodest. Võtted kestsid kaks kuud. Kirsten Dunst loobus "Elizabethtowni" kasuks ja Bryce Dallas Howard sai tema rolli prooviesinemiseta, sest S vaimustus temast teatrilaval. Algne pealkiri "The Woods", aga teine stuudio omas seda. Lucius Hunt oligi kirjutatud Joaquin Phoenixi jaoks. Shyamalan lasi kõigil osatäitjatel tükk aega "boot campis" viibida, et ajastutunne sees oleks.
Shyamalani filmid kasvavad korduval vaatamisel. Seetõttu võib hinne muutuda. Praegu tuleks aga priske 7/10.
Aga ootamine tasus ära, nagu ikka. Shyamalani viimase nelja linaloo arvestuses (enne "Kuues meel", "Purunematu", "Märgid") on see ilmselt nõrgim, aga mitte olulisel määral. Lõpuvaatus sisaldab lihtsalt liiga palju pöördeid, mis lõhuvad nii usutavust kui tekkinud meeleolu... Sellest alates, kui Ivy läheb linna Luciusele arstimist tooma, peame muudkui oma teadmisi toimuvast ümber kohendama. Mu arust tuleks S-mehel vahelduseks üllatustest loobuda. Ükski polnud nii raputav kui "Kuuenda meele" finaal.
OK, mis üleval? 19. sajandi lõpp. Paradiisilik asula keset metsa. Elanikud ei lähe iial metsa: seal liiguvad imelikud kollid. Külla tulevad nad müttama ning hoiatusi jagama, kui keegi on ületanud kokkulepitud piire. Ülesehituselt meenub "Märgid", sisult "Purunematu" (suures osas draama, täienduseks kerge õudukas). Autori nimetatud eeskujud on muide "Vihurimäe" ja "King Kong".
Täpsemalt on teoksil omamoodi kostüümidraama, mida Shyamalan valdab meisterlikult. Ilusad pildid, head näitlejad, tunderikas lugu, huvitavad karakterid. Sigourney Weaver olla pärast stsenaariumi lugemist kannatanud kaks nädalat õudusunesid, aga see tundub pigem reklaamijutt, "Küla" pole ju tõeline õudukas. Absoluutselt kõik osatäitmised on väga head. Eriti meeldisid Adrien Brody, kes on poolearulisena lausa vaimustav, ja Bryce Dallas Howard. Stseen, kus Ivy avastab Luciuse õnnetuse, tõi oma tundelisuses pisarad silma.
Kasutamata fakte. 60 miljonit maksis, 143 tõi kinodest. Võtted kestsid kaks kuud. Kirsten Dunst loobus "Elizabethtowni" kasuks ja Bryce Dallas Howard sai tema rolli prooviesinemiseta, sest S vaimustus temast teatrilaval. Algne pealkiri "The Woods", aga teine stuudio omas seda. Lucius Hunt oligi kirjutatud Joaquin Phoenixi jaoks. Shyamalan lasi kõigil osatäitjatel tükk aega "boot campis" viibida, et ajastutunne sees oleks.
Shyamalani filmid kasvavad korduval vaatamisel. Seetõttu võib hinne muutuda. Praegu tuleks aga priske 7/10.
"King Arthur" (2004)
David Franzoni on Ridley Scotti "Gladiaatori" üks stsenarist, kes viis produtsendina koju Oscari selle kui parima filmi eest. Vahepealsed neli aastat läksid vist Arthuri ekraaniletoomise nahka - algselt lavastajaks mõeldud Michael Bay tegeles projektiga koguni viis aastat.
Värskelt möödunud suvesse mahtus paraku ainult üks ajalooline eepos. "KA" jäi "Troojale" üsna selgelt alla. "Trooja" maksis 185 miljonit dollarit, kogus kinodest 481,2. "KA" maksis 90 ning tõi 158,7. Läbikukkumine!
Ometi on just "Arthur" neist kahest vaatamisväärne. Mu ajalugu studeeriv semu teatas, et film pole ajalooliselt väga usutav (Arthuri legend pole nagunii täielikku tõestust leidnud), a kuningas Oma Silm selgitas välja, et vähemalt on siin haarav lavastus sarmikate osatäitmistega. Mida ei ütleks "Trooja" kohta. Ja seanss on tubli kolmveerand tundi lühem, mis on alati positiivne, kui pikkus ületab kaht tundi.
Suurima töövõidu saavutas lavastaja Antoine Fuqua, kes saab mulluse "Tears of the Sun'i" pea kõhkluseta andeks. Rooma impeeriumi lõpuaegne Inglismaa on tõeliselt fastsineeriv paik, alati ähvardavalt tume ja täis Karme Mehi, kes täidavad oma Kohust. Siin ei ole ruumi koomilistele kõrvaltegelastele ja maitseainena toimivatele armulugudele. Iirimaal oli võtete ajal peaaegu et rekordiliselt palav suvi, aga ekraanil möllavad muda, veri, tuisk ja lumi. Võitlused on tehniliselt põnevamad kui "Troojas", lahing jääl jääb eriti meelde. Karakteriarendusele pole mingit ruumi, sest vaja on vastaseid hakkida, aga selle teevad täiesti heaks ülikarismaatilised staarid - Clive Owen (Arthur), Ioan Gruffudd (Lancelot), Stellan Skarsgard (Cerdic), Til Schweiger (Cynric). Lausa ehmatav, kui kiskjalikult julmad tunduvad kaks viimast, pole nagu varem seda nende puhul täheldanud. Ahjaa, Keira Knightley pakub endiselt kõvasti silmailu, ehkki talle ei pöörata suures pildis suurt tähelepanu.
Muide, kinoversioon lõigati PG-13 vaatajareitingu võitmiseks lühemaks. Peagi DVDna järgnev Director's Cut on siis õige magus, kui vägivalda ihkate. Mulle tunduski kuidagi tüütu, et enamik lahingutest ehitatakse üles samas järjekorras (vibumehed, ratsarüütlid, käsitsi). Väljalõigatud kohad teevad ilmselt sisu mitmekesisemaks.
Virisen veel põgusalt eestikeelse pealkirja üle. "Kuningas Artur" kõlab mu arust liiga pehmelt. Nagu "Kass Artur". Aga eks tõlkijal on kindlasti hea põhjendus, miks h-täht nimest eemaldada. Arf!
Hinne: 7/10
Värskelt möödunud suvesse mahtus paraku ainult üks ajalooline eepos. "KA" jäi "Troojale" üsna selgelt alla. "Trooja" maksis 185 miljonit dollarit, kogus kinodest 481,2. "KA" maksis 90 ning tõi 158,7. Läbikukkumine!
Ometi on just "Arthur" neist kahest vaatamisväärne. Mu ajalugu studeeriv semu teatas, et film pole ajalooliselt väga usutav (Arthuri legend pole nagunii täielikku tõestust leidnud), a kuningas Oma Silm selgitas välja, et vähemalt on siin haarav lavastus sarmikate osatäitmistega. Mida ei ütleks "Trooja" kohta. Ja seanss on tubli kolmveerand tundi lühem, mis on alati positiivne, kui pikkus ületab kaht tundi.
Suurima töövõidu saavutas lavastaja Antoine Fuqua, kes saab mulluse "Tears of the Sun'i" pea kõhkluseta andeks. Rooma impeeriumi lõpuaegne Inglismaa on tõeliselt fastsineeriv paik, alati ähvardavalt tume ja täis Karme Mehi, kes täidavad oma Kohust. Siin ei ole ruumi koomilistele kõrvaltegelastele ja maitseainena toimivatele armulugudele. Iirimaal oli võtete ajal peaaegu et rekordiliselt palav suvi, aga ekraanil möllavad muda, veri, tuisk ja lumi. Võitlused on tehniliselt põnevamad kui "Troojas", lahing jääl jääb eriti meelde. Karakteriarendusele pole mingit ruumi, sest vaja on vastaseid hakkida, aga selle teevad täiesti heaks ülikarismaatilised staarid - Clive Owen (Arthur), Ioan Gruffudd (Lancelot), Stellan Skarsgard (Cerdic), Til Schweiger (Cynric). Lausa ehmatav, kui kiskjalikult julmad tunduvad kaks viimast, pole nagu varem seda nende puhul täheldanud. Ahjaa, Keira Knightley pakub endiselt kõvasti silmailu, ehkki talle ei pöörata suures pildis suurt tähelepanu.
Muide, kinoversioon lõigati PG-13 vaatajareitingu võitmiseks lühemaks. Peagi DVDna järgnev Director's Cut on siis õige magus, kui vägivalda ihkate. Mulle tunduski kuidagi tüütu, et enamik lahingutest ehitatakse üles samas järjekorras (vibumehed, ratsarüütlid, käsitsi). Väljalõigatud kohad teevad ilmselt sisu mitmekesisemaks.
Virisen veel põgusalt eestikeelse pealkirja üle. "Kuningas Artur" kõlab mu arust liiga pehmelt. Nagu "Kass Artur". Aga eks tõlkijal on kindlasti hea põhjendus, miks h-täht nimest eemaldada. Arf!
Hinne: 7/10
September 05, 2004
Stephen King - 'Salem's Lot
Elava klassiku teine avaldatud romaan, kuhtuvast USA väikelinnast Jerusalem's Lotist, mis satub vampiiride võimu alla. Mõjutusi saanud Bram Stokeri iidvanast klassikust "Dracula" ja rämpskoomiksitest, mida King lapsepõlves ahmis nagu eessõnas kirjutab (The International Bestselleri igal väljaandel ei ole siiski temapoolset sissejuhatust nagu ekslikult kirjutasin "Pet Sematary" sissekandes).
Nagu vereimejate lugudes ikka, astub vampiiride vastu kirev kamp seltsimehi. Peategelane on Kingile omaselt kirjanik, aga seal on veel igasuguseid, et kaalukauss ei oleks kunagi päris nende kasuks. Stampidest on üllatuslikult kasutamata see, et vampiir päästab surres oma järeltulijate hinged vabaks. Klišeesid (mis neile mõjub, mis mitte, miks) kasutatakse üldse oskuslikult, nii et tüütuks ei lähe.
Eht-kingilikus headuses raamat. Põhisündmused käivituvad aeglaselt, aga kui juba pimeduse jõud möllavad tänavatel, on kohati päris kõhe. Autor kulutab aega-energiat, et luua õhkkonda ning visandada välja karaktereid, et kõik, kellest tehakse pikemalt juttu, jätaks loole või selle lugejasse jälje. Peamine paha jääb muidugi pigem kulisside taha, isegi enam kui võiks - taoline ajas karastunud härrasmees oleks kindlasti värvikas tegelane.
'Salem's Loti põhjal on tehtud kaks minisarja, vanem sai filmi kujul ka järje .
King eksib oma eessõnas. Ta pole hetkekirjanik. Tema paljudel töödel on jääv väärtus.
Hinne: 9/10
* Esmatrükk 1975. 483 lk.
Nagu vereimejate lugudes ikka, astub vampiiride vastu kirev kamp seltsimehi. Peategelane on Kingile omaselt kirjanik, aga seal on veel igasuguseid, et kaalukauss ei oleks kunagi päris nende kasuks. Stampidest on üllatuslikult kasutamata see, et vampiir päästab surres oma järeltulijate hinged vabaks. Klišeesid (mis neile mõjub, mis mitte, miks) kasutatakse üldse oskuslikult, nii et tüütuks ei lähe.
Eht-kingilikus headuses raamat. Põhisündmused käivituvad aeglaselt, aga kui juba pimeduse jõud möllavad tänavatel, on kohati päris kõhe. Autor kulutab aega-energiat, et luua õhkkonda ning visandada välja karaktereid, et kõik, kellest tehakse pikemalt juttu, jätaks loole või selle lugejasse jälje. Peamine paha jääb muidugi pigem kulisside taha, isegi enam kui võiks - taoline ajas karastunud härrasmees oleks kindlasti värvikas tegelane.
'Salem's Loti põhjal on tehtud kaks minisarja, vanem sai filmi kujul ka järje .
King eksib oma eessõnas. Ta pole hetkekirjanik. Tema paljudel töödel on jääv väärtus.
Hinne: 9/10
* Esmatrükk 1975. 483 lk.
September 03, 2004
katkend ühest romaanist
/---/
'Ayuh', Aunt Evvie said. 'But do you want to know a secret, Trisha?'
Polly nodded her head, smiling a little. Her real name was Patricia, but she had been Polly to everyone since her babyhood. Everyone except Aunt Evvie.
'Baby Kelton's dead... but you're not.' Aunt Evvie tossed her cigarette away and used one bony forefinger to tap against Polly's chest for emphasis. 'You're not. So what are you gonna do about it?'
Polly thought it over. 'I'm going back to California,' she said finally. 'That's all I know.'
'Yes, and that's all right for a start. But it's not enough.' And then Aunt Evvie would say something very close to what Polly herself would say, some years later, when she went to dinner at The Birches with Alan Pangborn. 'You're not the culprit here, Trisha. Have you got that sorted out?'
'I... I don't know.'
'Then you don't. Until you realize that, it won't matter where you go, or what you do. There won't be any chance.'
'What chance,' she asked, bewildered.
'Your chance. Your chance to live your own life. Right now you have the look of a woman who is seeing ghosts. Not everybody believes in ghosts, but I do. Do you know what they are, Trisha?'
She had shaken her head slowly.
'Men and women who can't get over the past,' Aunt Evvie said. 'That's what ghosts are.'
/---/
'Ayuh', Aunt Evvie said. 'But do you want to know a secret, Trisha?'
Polly nodded her head, smiling a little. Her real name was Patricia, but she had been Polly to everyone since her babyhood. Everyone except Aunt Evvie.
'Baby Kelton's dead... but you're not.' Aunt Evvie tossed her cigarette away and used one bony forefinger to tap against Polly's chest for emphasis. 'You're not. So what are you gonna do about it?'
Polly thought it over. 'I'm going back to California,' she said finally. 'That's all I know.'
'Yes, and that's all right for a start. But it's not enough.' And then Aunt Evvie would say something very close to what Polly herself would say, some years later, when she went to dinner at The Birches with Alan Pangborn. 'You're not the culprit here, Trisha. Have you got that sorted out?'
'I... I don't know.'
'Then you don't. Until you realize that, it won't matter where you go, or what you do. There won't be any chance.'
'What chance,' she asked, bewildered.
'Your chance. Your chance to live your own life. Right now you have the look of a woman who is seeing ghosts. Not everybody believes in ghosts, but I do. Do you know what they are, Trisha?'
She had shaken her head slowly.
'Men and women who can't get over the past,' Aunt Evvie said. 'That's what ghosts are.'
/---/
"Garfield"
Nagu lubatud, annan teada, mis aadressilt leiate arvustuse "Gafieldi" filmile. http://lastekas.hot.ee/?id=2689&cid=146 Hinne: 1/10
"The Terminal"
Steven Spielbergi ja Tom Hanksi järjekordne koostööfilm, nad on viimasel ajal kui lahutamatud. Lennukilt saabunud idaeurooplasest immigrant ei saa Ühendriikide pinnale astuda, kuna ta riik sattus vahepeal kaosesse. Nii ta jääbki lennujaama muutust ootama, kuudeks. Õhustikult sobib võrdluseks prantslaste "Amelie", usun.
Põhineb muide tõestisündinud lool aastast 1988. Pagulane Iraanist jäi Prantsusmaal kinni, sest tema pass ja ÜRO pagulastõend varastati. Seal püsib ta siiani ja jutustab huvilistele oma lugu, kuigi teda ei hoita enam ammu seadusega kinni. Prantslased kasutasid ainest samuti linalooks, "Tombés du ciel" (1993).
Võteteks ehitati vanasse angaari peaaegu õiges suuruses lennujaam, kuhu püstitati kolm täitsa töötavat eskalaatorit ja rida tüüpilisi USA poode nagu Burger King ja W.H. Smith. Mõned neist tulid koguni ise osalust pakkuma, kui projektist kuulda said.
Hästi armas teos ja südamega tehtud, aga midagi eriliselt säravat ei oska välja tuua. Spielbergi maitsele perefilm nii heas kui halvas, mis tähendab optimistlikku tooni, usku inimeste üldisesse headusse ja sulgkerget huumorit, mida lisades on pingutatud, et kedagi ei solvaks. Tom Hanks, Catherine Zeta-Jones, Stanley Tucci on peaosades pädevad, aga ega neil ei tule vaeva näha, et oma honorar välja teenida. Kasutavad lihtsalt oma tüüpilist etteastet, mille järgi neid tuntakse.
Spielbergi vähem kassaedukaid töid viimasel ajal. Aga ärgu põdegu, meie kiindumus jääb talle vist alatiseks.
Hinne: 6/10.
Võiks anda rohkemgi, aga midagi eriti maitsvat ju hambu ei hakanud ja duo Spielberg-Hanks suudab enamat. "Terminaal" on neile näpuharjutus. Ajusid puhata laskev mõnus ajaviide, aga näpuharjutus sellest hoolimata. Stsenaarium on kohati koba, näiteks alguses, kus Viktor näib inglise keelt mõistvat / mitte mõistvat vastavalt sellele, kas on naljakoht või mitte. Ja ta reisi eesmärk mõjub natuke lapsikult, oled romantik või mitte.
Meie kinodes 8. oktoobrist.
Põhineb muide tõestisündinud lool aastast 1988. Pagulane Iraanist jäi Prantsusmaal kinni, sest tema pass ja ÜRO pagulastõend varastati. Seal püsib ta siiani ja jutustab huvilistele oma lugu, kuigi teda ei hoita enam ammu seadusega kinni. Prantslased kasutasid ainest samuti linalooks, "Tombés du ciel" (1993).
Võteteks ehitati vanasse angaari peaaegu õiges suuruses lennujaam, kuhu püstitati kolm täitsa töötavat eskalaatorit ja rida tüüpilisi USA poode nagu Burger King ja W.H. Smith. Mõned neist tulid koguni ise osalust pakkuma, kui projektist kuulda said.
Hästi armas teos ja südamega tehtud, aga midagi eriliselt säravat ei oska välja tuua. Spielbergi maitsele perefilm nii heas kui halvas, mis tähendab optimistlikku tooni, usku inimeste üldisesse headusse ja sulgkerget huumorit, mida lisades on pingutatud, et kedagi ei solvaks. Tom Hanks, Catherine Zeta-Jones, Stanley Tucci on peaosades pädevad, aga ega neil ei tule vaeva näha, et oma honorar välja teenida. Kasutavad lihtsalt oma tüüpilist etteastet, mille järgi neid tuntakse.
Spielbergi vähem kassaedukaid töid viimasel ajal. Aga ärgu põdegu, meie kiindumus jääb talle vist alatiseks.
Hinne: 6/10.
Võiks anda rohkemgi, aga midagi eriti maitsvat ju hambu ei hakanud ja duo Spielberg-Hanks suudab enamat. "Terminaal" on neile näpuharjutus. Ajusid puhata laskev mõnus ajaviide, aga näpuharjutus sellest hoolimata. Stsenaarium on kohati koba, näiteks alguses, kus Viktor näib inglise keelt mõistvat / mitte mõistvat vastavalt sellele, kas on naljakoht või mitte. Ja ta reisi eesmärk mõjub natuke lapsikult, oled romantik või mitte.
Meie kinodes 8. oktoobrist.
arvuti-üllatus!-kino
Ahjaa, senised arvutikino rubriigi asukad olen tõmmanud kõik pump.starman.ee aadressilt. Kes tahab, saab sealt, kui miski hakkas huvi pakkuma.
"Cabin Fever" (2002) --- 2/10
Splatter-tüüpi õudukas viiest noorest, kes lähevad paariks päevaks loodusesse tšillima, sattudes hirmsa lihasööja bakteri kimpu.
Jõudis maailma 2002 septembris Toronto International Film Festivalil, sattudes korraga tervelt üheksa levitaja huviorbiiti, kellest pea kõik olid stsenaariumi kunagi tagasi lükanud. Võitis Lion's Gate Film, mille jaoks see oli korraga aasta odavaim film (eelarve 1,5 miljonit dollarit) ning aasta suurim kinohitt (USAs 21,1 miljonit dollarit). Osutus ka aasta tulusaimaks õudukaks üldse. Selle teinud Eli Roth (üks produtsent, üks stsenarist, lavastaja, pisiosas näitleja) on hetkel uus suur indie-lootus, kelle fännide hulka kuuluvad Quentin Tarantino, Harry "AICN" Knowles, Peter "LOTR" Jackson, ajakiri Empire jpt. Kuni ta järgmise linalooga välja ei tule, jääb ta potentsiaal ainult vaataja ennustada.
Ise ennustan, et kiitjad lõpuks pettuvad, sest "Cabin Fever" on nõrgemaid ja lohakamaid filme, mida olen tüki aja jooksul näinud. Otsi kust tahad, kõik on keskpärane või alla selle - näitlejad, dialoog, stsenaarium, madinastseenid, õhustik. Nii wannabe asi kui madalaeelarveline õudukas üldse olla saab. Täielik käkk, mis kestab pooleteist tundi, aga tundub kaks korda pikem. Alati lame, kohati lausa piinlikult lame. Ainus tõeline õudus on see, et linateos nii palju fänne leidis.
Connie and Carla (2004) --- 6/10
Kaks sõbrannat (Nia Vardalos, Toni Collette) näevad pealt kuritegu ja põgenevad maffia eest Los Angelesi. Nad hakkavad elatist teenima laulmisega drag queenide ööklubis, aga et selleks taheti mehi, teesklevad neiud, et on mehed, kes riietusid naisteks. Tõhus naistekas: muusikali ning romantilise komöödia segu.
"Mu piraka Kreeka pulmaga" staariks tõusnud Nia Vardalose uus projekt, ta on ootuspäraselt nii stsenarist kui üks peaosatäitja. Seekord ootas ees paraku masendav läbikukkumine - film kogus USA kinodest natuke üle 8 miljoni dollari ("Pulm" tõi maailmast 356,5). Ei imesta, sest lõikava huumori ja köitvate tegelaste kontsentratsioon on tunduvalt väiksem, stsenaarium ise kohati tüütult naiivne ja alguse tibinaljad ei tööta.
Vardalos kirjutas selle lootuses suudelda romantilist meespeaosa täitva David Duchovnyga. Nii väitis üks kriitik, olles tiba karm, a muidu tabav. Ise arvan, et see on mingi NV varasem kirjutis, mis "Pulma" järel sünniõiguse sai. Tegijad võtavad asja õnneks mõnuga, mistõttu film kannatab tegelikult vaadata küll. Collette, Vardalos ja eriti Duchovny on nunnud nagu alati. Soovitan siiski eelkõige neiudele.
Shaun of the Dead (2004) --- 6/10
Komöödia, zombiefilmide paroodia. Londoni tänavad täituvad elavate surnutega ja grupp väga tavalisi inimesi võitleb ellujäämise eest. Inglaste kevadine hitt, mis hakkab nüüd tasapisi mujal riikideski levisse jõudma.
See on tegelikult ühe nalja film, pilades modernset elu, mis muudab inimesed ajudeta massiks. Nii et lugu väsib paraku juba enne poolepeale jõudmist ära, aga et osatäitjad on nii omapärased ja enamasti vaimukad, kannatab vist isegi korduvat vaatamist. Romantilises komöödias "Love Actually" vana rokipeeruna unustamatu etteaste teinud Bill Nighy on vast kõige tuntum nimi, kui üldse kedagi mainida.
Põhitegijad pärinevad UK komöödiasarjast "Spaced" (1999), nii et sellele tehakse palju viiteid, aga enamikule meist ei ütle need ilmselt midagi.
Barfly (1987) --- 7/10
Räpase vanamehena tuntuks saanud-jäänud Charles Bukowski (1920-94) on üks teie alandliku kirjasaatja lemmikuid kirjanikke, sest keegi teine ei kirjelda inimlikku pohhuismi ja allakäiku nii naljakalt. Enamik tema kirjutatust on võetud otse elust, põhiliselt tema enda omast.
"Barfly" märgib üht harva kordi, kui ta sai katsetada raamatu asemel stsenaariumi kirjutamist. Peategelane on mõistagi mehe alter ego ning eelistatuim kirjanduslik kangelane Henry Chinaski - lootustandev kirjanik, kelle elu möödub tina ja naisi pannes.
Oma filmikarjääri kõrgaega nautiv Mickey Rourke tundus esialgu peaossa kuidagi vale: veidralt köökus, jaburalt irvitav, liigub nagu ärajoonud inimahv. Siis meenus, et Bukowski eelistab oma kirjutistes olukirjeldusi, mitte arendustööd tegelaste kallal - Chinaski kui inimene jääb suuresti lugeja enda kujutleda. R mängib oma versiooni hoolega ja täpselt välja, jääb üle kiita.
Raamatutes on Chinaski elu teistsugune. Erinevaid naisi on palju rohkem, hipodroomile ei jõua ta ekraanil miskipärast üldse, paberimäärimist on ka vähevõitu. Aga film töötab muudatustele vaatamata täitsa hästi, keskne lugu pole laialivalguv nagu romaanides. Kõrgemat hinnet ei saa, sest pildis pole kõik nii naljakas kui kirjasõnas. Sõnamänge võiks näiteks enam olla, Bukowskil tulevad need vahvalt välja (i don't like jails, they have wrong kind of bars there).
"Cabin Fever" (2002) --- 2/10
Splatter-tüüpi õudukas viiest noorest, kes lähevad paariks päevaks loodusesse tšillima, sattudes hirmsa lihasööja bakteri kimpu.
Jõudis maailma 2002 septembris Toronto International Film Festivalil, sattudes korraga tervelt üheksa levitaja huviorbiiti, kellest pea kõik olid stsenaariumi kunagi tagasi lükanud. Võitis Lion's Gate Film, mille jaoks see oli korraga aasta odavaim film (eelarve 1,5 miljonit dollarit) ning aasta suurim kinohitt (USAs 21,1 miljonit dollarit). Osutus ka aasta tulusaimaks õudukaks üldse. Selle teinud Eli Roth (üks produtsent, üks stsenarist, lavastaja, pisiosas näitleja) on hetkel uus suur indie-lootus, kelle fännide hulka kuuluvad Quentin Tarantino, Harry "AICN" Knowles, Peter "LOTR" Jackson, ajakiri Empire jpt. Kuni ta järgmise linalooga välja ei tule, jääb ta potentsiaal ainult vaataja ennustada.
Ise ennustan, et kiitjad lõpuks pettuvad, sest "Cabin Fever" on nõrgemaid ja lohakamaid filme, mida olen tüki aja jooksul näinud. Otsi kust tahad, kõik on keskpärane või alla selle - näitlejad, dialoog, stsenaarium, madinastseenid, õhustik. Nii wannabe asi kui madalaeelarveline õudukas üldse olla saab. Täielik käkk, mis kestab pooleteist tundi, aga tundub kaks korda pikem. Alati lame, kohati lausa piinlikult lame. Ainus tõeline õudus on see, et linateos nii palju fänne leidis.
Connie and Carla (2004) --- 6/10
Kaks sõbrannat (Nia Vardalos, Toni Collette) näevad pealt kuritegu ja põgenevad maffia eest Los Angelesi. Nad hakkavad elatist teenima laulmisega drag queenide ööklubis, aga et selleks taheti mehi, teesklevad neiud, et on mehed, kes riietusid naisteks. Tõhus naistekas: muusikali ning romantilise komöödia segu.
"Mu piraka Kreeka pulmaga" staariks tõusnud Nia Vardalose uus projekt, ta on ootuspäraselt nii stsenarist kui üks peaosatäitja. Seekord ootas ees paraku masendav läbikukkumine - film kogus USA kinodest natuke üle 8 miljoni dollari ("Pulm" tõi maailmast 356,5). Ei imesta, sest lõikava huumori ja köitvate tegelaste kontsentratsioon on tunduvalt väiksem, stsenaarium ise kohati tüütult naiivne ja alguse tibinaljad ei tööta.
Vardalos kirjutas selle lootuses suudelda romantilist meespeaosa täitva David Duchovnyga. Nii väitis üks kriitik, olles tiba karm, a muidu tabav. Ise arvan, et see on mingi NV varasem kirjutis, mis "Pulma" järel sünniõiguse sai. Tegijad võtavad asja õnneks mõnuga, mistõttu film kannatab tegelikult vaadata küll. Collette, Vardalos ja eriti Duchovny on nunnud nagu alati. Soovitan siiski eelkõige neiudele.
Shaun of the Dead (2004) --- 6/10
Komöödia, zombiefilmide paroodia. Londoni tänavad täituvad elavate surnutega ja grupp väga tavalisi inimesi võitleb ellujäämise eest. Inglaste kevadine hitt, mis hakkab nüüd tasapisi mujal riikideski levisse jõudma.
See on tegelikult ühe nalja film, pilades modernset elu, mis muudab inimesed ajudeta massiks. Nii et lugu väsib paraku juba enne poolepeale jõudmist ära, aga et osatäitjad on nii omapärased ja enamasti vaimukad, kannatab vist isegi korduvat vaatamist. Romantilises komöödias "Love Actually" vana rokipeeruna unustamatu etteaste teinud Bill Nighy on vast kõige tuntum nimi, kui üldse kedagi mainida.
Põhitegijad pärinevad UK komöödiasarjast "Spaced" (1999), nii et sellele tehakse palju viiteid, aga enamikule meist ei ütle need ilmselt midagi.
Barfly (1987) --- 7/10
Räpase vanamehena tuntuks saanud-jäänud Charles Bukowski (1920-94) on üks teie alandliku kirjasaatja lemmikuid kirjanikke, sest keegi teine ei kirjelda inimlikku pohhuismi ja allakäiku nii naljakalt. Enamik tema kirjutatust on võetud otse elust, põhiliselt tema enda omast.
"Barfly" märgib üht harva kordi, kui ta sai katsetada raamatu asemel stsenaariumi kirjutamist. Peategelane on mõistagi mehe alter ego ning eelistatuim kirjanduslik kangelane Henry Chinaski - lootustandev kirjanik, kelle elu möödub tina ja naisi pannes.
Oma filmikarjääri kõrgaega nautiv Mickey Rourke tundus esialgu peaossa kuidagi vale: veidralt köökus, jaburalt irvitav, liigub nagu ärajoonud inimahv. Siis meenus, et Bukowski eelistab oma kirjutistes olukirjeldusi, mitte arendustööd tegelaste kallal - Chinaski kui inimene jääb suuresti lugeja enda kujutleda. R mängib oma versiooni hoolega ja täpselt välja, jääb üle kiita.
Raamatutes on Chinaski elu teistsugune. Erinevaid naisi on palju rohkem, hipodroomile ei jõua ta ekraanil miskipärast üldse, paberimäärimist on ka vähevõitu. Aga film töötab muudatustele vaatamata täitsa hästi, keskne lugu pole laialivalguv nagu romaanides. Kõrgemat hinnet ei saa, sest pildis pole kõik nii naljakas kui kirjasõnas. Sõnamänge võiks näiteks enam olla, Bukowskil tulevad need vahvalt välja (i don't like jails, they have wrong kind of bars there).
September 01, 2004
mõmm
Soovitan iga kord siin lehel käies vajutada esmalt Reload või Refresh nuppu, muidu võivad mõned hilised muudatused olla nähtamatud. Sama asi aitab, kui on näiteks 1 kommentaar, aga selle lingile klikkides avaneb tühi väli. Ja kommentaare kirjutage, ma tahan vahel kinnitada endale, et mu lugejad pole kuhugi kadunud! Kõik kolm neist.
Subscribe to:
Posts (Atom)
