January 14, 2006
mitte jälle see!
18. jaanuar umbes 21.30
PIMP TV
"Not Another Movieshow" nr 6
Filmid: "Lõpetamata elu" / "An Unfinished Life", "Saag 2" / "Saw 2", "Kiss Kiss Bang Bang - Surm Hollywoodis" / "Kiss Kiss Bang Bang"
Mängud: "The Suffering: Ties That Bind", "Resident Evil 4" PS2
Intervjuu: Veiko Õunpuu ja "Tühirand"
PIMP TV
"Not Another Movieshow" nr 6
Filmid: "Lõpetamata elu" / "An Unfinished Life", "Saag 2" / "Saw 2", "Kiss Kiss Bang Bang - Surm Hollywoodis" / "Kiss Kiss Bang Bang"
Mängud: "The Suffering: Ties That Bind", "Resident Evil 4" PS2
Intervjuu: Veiko Õunpuu ja "Tühirand"
January 12, 2006
"Kiss Kiss Bang Bang"
Pisisuli Harry (Robert Downey Jr.) satub politseinike eest põgenedes filmi proovivõtetele ning tema juhendajaks määratakse eradetektiiv Perry (Val Kilmer), sest roll nõuab vastavaid oskusi. Pettur hakkab end naiste seltskonnas rõõmsasti sama ametinimetusega austama, aga see tasub valusalt kätte Harmonyt (Michelle Monaghan) kohates. See on tema keskkooliaegne huviobjekt, kes vajab pakilist abi õe enesetapu uurimisel.
"Kiss Kiss Bang Bang – Surm Hollywoodis". Järjekordne eestikeelne pealkiri, mille kallal tahaks hambaid teritada. Kõlab nagu nelja eesnimega laps. Esimene või teine pool on selgelt üle. Mina eelistaks lihtsalt originaali. Jaapani ajakirjanikud panid säärase hüüdnime James Bondile, kui 007 oli veel värske kraam. Mitte et linalugu seostaks brittide superagendiga: eeskujuks ikka kõik toredad krimikomöödiad, mida Tarantino põlvkond ja nende järglased hoolega treivad. Aga kõlab vähemalt uhkelt. Täpselt nagu "Pulp Fiction". Milleks seda eestindada? Või noh, "Musi musi pauk pauk" meelitaks vähemalt minu küll ligi.
Eeskujuks on veel teinegi sort – või ütleks põlvkond? – krimkasid. Neid vanu, kus mehed olid veel mehed, naised kerglased ja film noir levinud kunstivorm. Ehk siis klassikalised odavad pehmekaanelised detektiivikad. Brett Halliday romaani "Bodies Are Where You Find Them" kasutatakse ära, aga ilmselt mitte palju, sest dialoogi ei saa kuidagi vanaks heaks pidada. Ikka uueks heaks, ja seda on palju. Kuhjades. Me uued semud Harry, Perry ja Harmony naudivad rääkimist nõnda, et lausa ime, kuidas vatramise kõrvale üldse sündmustikku mahtus. George Clooney uues topeltlöögis "Syriana" ja "Good Night, And Good Luck" näiteks ei mahtunud, aga see on muidugi imelik võrdlus.
"KKBB" (häälda: kabekabe) on ühe mehe armastuse vili. See mees on Shane Black, kes teinud ilma "Lethal Weaponi" ja "The Last Boy Scouti" stsenaristina. Nüüd sooritas lavastajadebüüdi ning kribis materjali lisaks üksi valmis. Ta sai kindlasti aru, et jube raske on teha Hollywoodis asju nagu ise tahad, kui sa pole kohalik jumal, ja lihtsalt hakkas selleks. Ise tehtud hästi tehtud tõepoolest, sest teos püsib koos väga kenasti. Nali, tempo, head osatäitjad, kerge erootika: kõik olemas.
Kulmukortsutus ainult liigse innukuse aadressil. Hr Must näib arvavat, et publik lustib ainult siis, kui neid kepiga aeg-ajalt togida. Nii et vigurdamine nii dialoogis kui ülesehituses muutub kohati liiga innukaks. Vaimukusi kukub robinal, isegi kui üks esineb seitsmes variatsioonis, ja lugu muutub aina keerukamaks. Mõnel ajab juhtme kokku tingimata. Ironiseerimine mingite filmiklišeede kallal muutub kohati hambutuks, sest kulunud võtete kordamine ei muutu alati sellest värskeks, kui taustaks narrifanfaari puhuda.
Kuid üldiselt jah, "Paukmusil" on iseloomu. Kilmeri ja Downey Jr.-i pidev omavaheline sõda lõbustab, seltskond on kirev ja kenake Michelle Monaghan asetub kirsiks tordilõigule. Mitte sündinud klassik, mitte tavaline katsetus. Naudi korralikku krimikomöödiat siis, kui see veel laual näha. Pärast on valikus ehk ainult "Be Cool", ja kus siis selle kahju ots.
Hinne: 7/10
"Kiss Kiss Bang Bang – Surm Hollywoodis". Järjekordne eestikeelne pealkiri, mille kallal tahaks hambaid teritada. Kõlab nagu nelja eesnimega laps. Esimene või teine pool on selgelt üle. Mina eelistaks lihtsalt originaali. Jaapani ajakirjanikud panid säärase hüüdnime James Bondile, kui 007 oli veel värske kraam. Mitte et linalugu seostaks brittide superagendiga: eeskujuks ikka kõik toredad krimikomöödiad, mida Tarantino põlvkond ja nende järglased hoolega treivad. Aga kõlab vähemalt uhkelt. Täpselt nagu "Pulp Fiction". Milleks seda eestindada? Või noh, "Musi musi pauk pauk" meelitaks vähemalt minu küll ligi.
Eeskujuks on veel teinegi sort – või ütleks põlvkond? – krimkasid. Neid vanu, kus mehed olid veel mehed, naised kerglased ja film noir levinud kunstivorm. Ehk siis klassikalised odavad pehmekaanelised detektiivikad. Brett Halliday romaani "Bodies Are Where You Find Them" kasutatakse ära, aga ilmselt mitte palju, sest dialoogi ei saa kuidagi vanaks heaks pidada. Ikka uueks heaks, ja seda on palju. Kuhjades. Me uued semud Harry, Perry ja Harmony naudivad rääkimist nõnda, et lausa ime, kuidas vatramise kõrvale üldse sündmustikku mahtus. George Clooney uues topeltlöögis "Syriana" ja "Good Night, And Good Luck" näiteks ei mahtunud, aga see on muidugi imelik võrdlus.
"KKBB" (häälda: kabekabe) on ühe mehe armastuse vili. See mees on Shane Black, kes teinud ilma "Lethal Weaponi" ja "The Last Boy Scouti" stsenaristina. Nüüd sooritas lavastajadebüüdi ning kribis materjali lisaks üksi valmis. Ta sai kindlasti aru, et jube raske on teha Hollywoodis asju nagu ise tahad, kui sa pole kohalik jumal, ja lihtsalt hakkas selleks. Ise tehtud hästi tehtud tõepoolest, sest teos püsib koos väga kenasti. Nali, tempo, head osatäitjad, kerge erootika: kõik olemas.
Kulmukortsutus ainult liigse innukuse aadressil. Hr Must näib arvavat, et publik lustib ainult siis, kui neid kepiga aeg-ajalt togida. Nii et vigurdamine nii dialoogis kui ülesehituses muutub kohati liiga innukaks. Vaimukusi kukub robinal, isegi kui üks esineb seitsmes variatsioonis, ja lugu muutub aina keerukamaks. Mõnel ajab juhtme kokku tingimata. Ironiseerimine mingite filmiklišeede kallal muutub kohati hambutuks, sest kulunud võtete kordamine ei muutu alati sellest värskeks, kui taustaks narrifanfaari puhuda.
Kuid üldiselt jah, "Paukmusil" on iseloomu. Kilmeri ja Downey Jr.-i pidev omavaheline sõda lõbustab, seltskond on kirev ja kenake Michelle Monaghan asetub kirsiks tordilõigule. Mitte sündinud klassik, mitte tavaline katsetus. Naudi korralikku krimikomöödiat siis, kui see veel laual näha. Pärast on valikus ehk ainult "Be Cool", ja kus siis selle kahju ots.
Hinne: 7/10
January 11, 2006
"Big Momma's House 2"
FJB agent läheb välimissioonile, mis eeldab jällegi maskeerumist jurakaks neegriprouaks. "The Ladykillers" kell-kolm-öösel-ja-kulmuni-purjus vaatajaskonnale.
Seltskond, kes käib MPDE läbivaatustel. Meie lemmikud võivad erineda, aga vihkamisobjektide puhul ollakse rohkem üksmeelel. Nendeks on tavaliselt Rob Schneider ja Martin Lawrence, kelle suhtes pole kaotanud lootust vist ainult mina ja Niineväli. Teised kas ei ilmu lihtsalt seansile või hakkavad mingil hetkel kõva häälega sõimama.
Vahel ma ei tea ise ka, mis mind härraste Schneideri ja Lawrence'i juures paelub. Ilmselt see, et neis näib puuduvat igasugune oskus nalja teha, aga nad suudavad seda ikka. Tihti lihtlabaselt nii kaua võlli üle keerates, et labasest / halvast saab omamoodi naljakas. Just: mitte tingimata ning kindlasti mitte alati vaimukas. Aga naljakas.
Nende tänavused väljalasked said isegi tavalisest hullema vastuvõtu osaliseks. "Deuce Bigalow: European Gigolo" puhul jäin üksi kiitjate hulka, pidades seda siiani Schneideri parimaks asjaks. "Big Momma's House 2" puhul ei leidunud saalis ühtegi õnnelikku silma.
See "komöödia" on ehe rongiõnnetus.
Ma ei tea, kas-millega Lawrence võlus inimesi varasematel aegadel lavakoomikuna, aga filmid on temasugusele elukunstnikulele küll vale koht. Ta ei tundu küll üdini puine nagu terve kamp "SNLi" kasvandikke, kes aegade jooksul Hollywoodi poole rögastatud, aga masside lõbustajana või esinejana on tegu ikka ümmarguse nulliga. Temas pole absoluutselt midagi peale viie üpris tobeda ilme, mis lastakse armutult käiku nii sobivates kui kohatutes olukordades. (Schneideril leidub vähemalt mingi karisma, kuigi seda ei näe just paljud.)
Lawrence'i filmid päästab tavaliselt stsenaarium, mis tõstab tulemuse vähemalt valitud ringile talutavasse kategooriasse. Õhustik, töötav stsenaarium, mis iganes. Siin pole teda avitamas ei keegi ega miski. Näitlejad on üdini isikupäratud ja ega neil millegiga töötada polegi. Lugu püsib hädavaevu koos. Sündmuste seotus, paljude stseenide tähtsus terviku seisukohalt või sisuline loogika jäävad tihti arusaamatuks, mis seletab vähemalt tegelaste meelte ning mõtlemisvõime puudulikkust. Eriti haige on, kui hooletult Malcolm suhtub maskeeringu säilitamisse ja teised teda ikka läbi ei näe (rand, kodukoristamine). Ja nalju lihtsalt pole. Nagu poleks olnudki! Ainus vaimukas idee on pisike perepoeg, kellele meeldib end kõrgetest kohtadest alla heita, ilma et ta viga saaks. Ühe mõtte veel lisaks juurde: stsenariste oli ainult üks. Tavaliselt valmivad taolised loodusõnnetused viie-kuuekesi.
Piinlik. Piinlik. Piinlik. Nad ei suuda isegi Nia Longi tegelase rasedust usutavalt kujutada. Vahel tundub, et tema valekõht on liiga kandiline, vahel nagu pall. Kui sa kohe pead Lawrence'it paksu mutina nägema, laenuta videolevist esimene osa. See pole kaugeltki šedööver, aga stsenaristid polnud vähemalt orangutangid.
Meil kinodesse ei tule.
Hinne: 2/10
Seltskond, kes käib MPDE läbivaatustel. Meie lemmikud võivad erineda, aga vihkamisobjektide puhul ollakse rohkem üksmeelel. Nendeks on tavaliselt Rob Schneider ja Martin Lawrence, kelle suhtes pole kaotanud lootust vist ainult mina ja Niineväli. Teised kas ei ilmu lihtsalt seansile või hakkavad mingil hetkel kõva häälega sõimama.
Vahel ma ei tea ise ka, mis mind härraste Schneideri ja Lawrence'i juures paelub. Ilmselt see, et neis näib puuduvat igasugune oskus nalja teha, aga nad suudavad seda ikka. Tihti lihtlabaselt nii kaua võlli üle keerates, et labasest / halvast saab omamoodi naljakas. Just: mitte tingimata ning kindlasti mitte alati vaimukas. Aga naljakas.
Nende tänavused väljalasked said isegi tavalisest hullema vastuvõtu osaliseks. "Deuce Bigalow: European Gigolo" puhul jäin üksi kiitjate hulka, pidades seda siiani Schneideri parimaks asjaks. "Big Momma's House 2" puhul ei leidunud saalis ühtegi õnnelikku silma.
See "komöödia" on ehe rongiõnnetus.
Ma ei tea, kas-millega Lawrence võlus inimesi varasematel aegadel lavakoomikuna, aga filmid on temasugusele elukunstnikulele küll vale koht. Ta ei tundu küll üdini puine nagu terve kamp "SNLi" kasvandikke, kes aegade jooksul Hollywoodi poole rögastatud, aga masside lõbustajana või esinejana on tegu ikka ümmarguse nulliga. Temas pole absoluutselt midagi peale viie üpris tobeda ilme, mis lastakse armutult käiku nii sobivates kui kohatutes olukordades. (Schneideril leidub vähemalt mingi karisma, kuigi seda ei näe just paljud.)
Lawrence'i filmid päästab tavaliselt stsenaarium, mis tõstab tulemuse vähemalt valitud ringile talutavasse kategooriasse. Õhustik, töötav stsenaarium, mis iganes. Siin pole teda avitamas ei keegi ega miski. Näitlejad on üdini isikupäratud ja ega neil millegiga töötada polegi. Lugu püsib hädavaevu koos. Sündmuste seotus, paljude stseenide tähtsus terviku seisukohalt või sisuline loogika jäävad tihti arusaamatuks, mis seletab vähemalt tegelaste meelte ning mõtlemisvõime puudulikkust. Eriti haige on, kui hooletult Malcolm suhtub maskeeringu säilitamisse ja teised teda ikka läbi ei näe (rand, kodukoristamine). Ja nalju lihtsalt pole. Nagu poleks olnudki! Ainus vaimukas idee on pisike perepoeg, kellele meeldib end kõrgetest kohtadest alla heita, ilma et ta viga saaks. Ühe mõtte veel lisaks juurde: stsenariste oli ainult üks. Tavaliselt valmivad taolised loodusõnnetused viie-kuuekesi.
Piinlik. Piinlik. Piinlik. Nad ei suuda isegi Nia Longi tegelase rasedust usutavalt kujutada. Vahel tundub, et tema valekõht on liiga kandiline, vahel nagu pall. Kui sa kohe pead Lawrence'it paksu mutina nägema, laenuta videolevist esimene osa. See pole kaugeltki šedööver, aga stsenaristid polnud vähemalt orangutangid.
Meil kinodesse ei tule.
Hinne: 2/10
January 10, 2006
"Saw 2"
Jaanuaris sümboolselt filmiaastat alustav Sundance'i festival on tähtis sündmus. Sinna jõuab kõik, mis omab ameeriklaste indie-maailmast vähegi tähtsust. Stuudiotel tasub ainult silmad lahti hoida ja populaarsemate teoste levitusõigustele tormi joosta, mida nad suure hoolega ka teevad.
Elu on ebaõiglane ja paljud head asjad ei leia kosijat või hiljem publikut isegi sealt, aga mitmed hiljutised edulood said alguse just Sundance'ilt. 2004 rahva ette jõudnud "Saw" kuulub nende hulka. 1,2 miljoni dollariga tehtud thriller tehti otse videole laskmiseks, aga lõpetas sügishitina, mis kogus kinodest ligi 103 tagasi.
See on paljude jaoks sündinud kultusteos, mille õhustik ning originaalsus kutsuvad endid veel korduvalt nautima. Ilmselt räägib siin kaasa splatteri-lembus ning iga paadunud filmihuvilise salasoov ise midagi hääd avastada, ilma et mitmesugused publikatsioonid se'st vähemalt pool aastat ette kireks.
"Saw" on tegelikult väga tavapärane põnevik, mille lahenduste kallal just ei nori, eriti eelarvet silmas pidades, aga kogutud haip tundub ülearuse vedamisena. Nii originaalsusprii ja hingetu film, et ma ei suutnud üle veerandi tunni korraga vahtida, liiga nüri hakkas. Põhiline süü jääb kindlasti kahele peaosalisele, eriti viimasel ajal uskumatult ilmetule Cary "Karismavaakum" Elwesile, kelle puhul tekib juba raskusi mõista, miks keegi soostuks teda sada minutit üldse jälgima. Vist osutus ta ainsaks vähegi nii-öelda nimega tegijaks, kes nõustus pakutud summa eest osalema. Ja miks seda üldse õudukaks nimetatakse, ah? Tavaline põnevik!
"Saw 2" maksis samuti vähe, kõigest 4 miljonit dollarit, aga edasiminek on märgatav. Lihtne mõista, kui öelda, et esimene on nagu üliõpilasfilm ning teine kinofilm. Või siis nõnda, et odav osutub vahel heaks, aga "Saw 2" puhul seda tõesti tasub esile tõsta.
Mis muutunud? Tegelasi rohkem ja nad on tunduvalt intrigeerivamad. Muidugi leidub kõigil mingi sünge saladus ka, et nad tunduks pahelised ja coolid isegi siis, kui nende panus osutub väikeseks (vaatan sinu otsa, Obi!). Pealegi ju samastumise (=kaasaelamise) võimalus suurem kui ekraanil rohkem inimesi, kelle seast lemmikud valida. Tobin Belli kehastatud sarimõrvar Jigsaw tõuseb lõpuks prominentsemale kohale, mida tervitan kahel käel, sest tegemist on ühe meeldejäävaima antikangelasega üldse. Tema filosoofia, tekst ja Belli mõõdetult kiretu esitus panevad selgroo mõnust tudisema. Donnie Wahlberg kui seadusesilm jääb samuti plusspoolele, kuigi ta on näitlejana põhimõtteliselt Mark Wahlberg II. Aga see pole tingimata negatiivne, eks, kuna Marky osutus päris pagana mitmekülgseks.
Aga tegelased pole kõik. Lavastus on lihvitum ja fantaasiarikkam (rohkem ideid Saw' ohvrite piinamiseks nagu see tore süstaldega täidetud süvend põrandas). Tegevuspaigad ei tundu nii elutud kui eelkäijas, aidates kaasa õhustikule. Siit olekski esimesel kõige rohkem õppida, sest see vannituba mõjus isegi elutumalt kui Elwes. Lugu on mitmetahulisem ja sügavam (isa-poja liin täiesti vastuvõetav!), rääkimata sellest, et kahe liini vaheldumine toob seekord tõepoolest vaheldust. Et originaalsus jääb nulli lähedale, ei kujuta pärast kõike seda enam probleemi.
"Saw 2" läheb kinodes isegi edukamalt, praegune noos 122,6. Oktoobris tuleb kolmas osa.
Hinne: 7/10
Elu on ebaõiglane ja paljud head asjad ei leia kosijat või hiljem publikut isegi sealt, aga mitmed hiljutised edulood said alguse just Sundance'ilt. 2004 rahva ette jõudnud "Saw" kuulub nende hulka. 1,2 miljoni dollariga tehtud thriller tehti otse videole laskmiseks, aga lõpetas sügishitina, mis kogus kinodest ligi 103 tagasi.
See on paljude jaoks sündinud kultusteos, mille õhustik ning originaalsus kutsuvad endid veel korduvalt nautima. Ilmselt räägib siin kaasa splatteri-lembus ning iga paadunud filmihuvilise salasoov ise midagi hääd avastada, ilma et mitmesugused publikatsioonid se'st vähemalt pool aastat ette kireks.
"Saw" on tegelikult väga tavapärane põnevik, mille lahenduste kallal just ei nori, eriti eelarvet silmas pidades, aga kogutud haip tundub ülearuse vedamisena. Nii originaalsusprii ja hingetu film, et ma ei suutnud üle veerandi tunni korraga vahtida, liiga nüri hakkas. Põhiline süü jääb kindlasti kahele peaosalisele, eriti viimasel ajal uskumatult ilmetule Cary "Karismavaakum" Elwesile, kelle puhul tekib juba raskusi mõista, miks keegi soostuks teda sada minutit üldse jälgima. Vist osutus ta ainsaks vähegi nii-öelda nimega tegijaks, kes nõustus pakutud summa eest osalema. Ja miks seda üldse õudukaks nimetatakse, ah? Tavaline põnevik!
"Saw 2" maksis samuti vähe, kõigest 4 miljonit dollarit, aga edasiminek on märgatav. Lihtne mõista, kui öelda, et esimene on nagu üliõpilasfilm ning teine kinofilm. Või siis nõnda, et odav osutub vahel heaks, aga "Saw 2" puhul seda tõesti tasub esile tõsta.
Mis muutunud? Tegelasi rohkem ja nad on tunduvalt intrigeerivamad. Muidugi leidub kõigil mingi sünge saladus ka, et nad tunduks pahelised ja coolid isegi siis, kui nende panus osutub väikeseks (vaatan sinu otsa, Obi!). Pealegi ju samastumise (=kaasaelamise) võimalus suurem kui ekraanil rohkem inimesi, kelle seast lemmikud valida. Tobin Belli kehastatud sarimõrvar Jigsaw tõuseb lõpuks prominentsemale kohale, mida tervitan kahel käel, sest tegemist on ühe meeldejäävaima antikangelasega üldse. Tema filosoofia, tekst ja Belli mõõdetult kiretu esitus panevad selgroo mõnust tudisema. Donnie Wahlberg kui seadusesilm jääb samuti plusspoolele, kuigi ta on näitlejana põhimõtteliselt Mark Wahlberg II. Aga see pole tingimata negatiivne, eks, kuna Marky osutus päris pagana mitmekülgseks.
Aga tegelased pole kõik. Lavastus on lihvitum ja fantaasiarikkam (rohkem ideid Saw' ohvrite piinamiseks nagu see tore süstaldega täidetud süvend põrandas). Tegevuspaigad ei tundu nii elutud kui eelkäijas, aidates kaasa õhustikule. Siit olekski esimesel kõige rohkem õppida, sest see vannituba mõjus isegi elutumalt kui Elwes. Lugu on mitmetahulisem ja sügavam (isa-poja liin täiesti vastuvõetav!), rääkimata sellest, et kahe liini vaheldumine toob seekord tõepoolest vaheldust. Et originaalsus jääb nulli lähedale, ei kujuta pärast kõike seda enam probleemi.
"Saw 2" läheb kinodes isegi edukamalt, praegune noos 122,6. Oktoobris tuleb kolmas osa.
Hinne: 7/10
January 09, 2006
"Casanova" (2005)
Mõnda linalugu on väga kerge kokku võtta ühe sõnaga. "Casanova" puhul on selleks "Hmm..."
Ühemõtteliseks jäämise huvides lisan, et põhimõtteliselt oli tegu pettumusega.
Mitte, et mul oleks midagi Heath Ledgeri vastu... ja kohtuda ajaloo ühe kuulsama naistekütiga tundub ahvatlev, äkki õpib veel mõne triki... aga tulemus mõjub häirivalt neutraalselt.
Funktsionaalne, ajab asja ära, midagi otseselt ette ei heida, aga kestvat muljet ei teki. Kõik on paigas, puudub ainult meeleolu. See säde, mis tõestaks, et lugu on erakordne ning peategelane väärib tiitlit legendaarne.
Miski, mis kinnitaks, et turustajad tegid küll head tööd (treiler on paljulubav ning reklaamlause "A partially true story about lies told, virtue lost and love found" hõrgutavalt mänguline!), kuid nende kolleegid võtteplatsil olid isegi andekamad.
Sündmustikule ei taha erilist ette heita, kogu aeg vähemalt midagi toimub; seevastu kõik muu jäeti algsele tasemele. Esiteks ei tõsteta piisavalt esile Veneetsia võlusid (suur osa sündmustest kannataks sama edukalt esitamist nelja seina vahel teatrilaval) ning teiseks puuduvad põnevad tegelased. Mitte ükski ei ärata enda vastu isegi huvi, rääkimata soovist kaasa elada, ja kõik nad on ühtmoodi pinnapealsed. Võtame näiteks Casanova. www.superkinod.ee sõnab intrigeerivalt, et ta oli sõdur, kirjanik, filosoof ja seikleja. Mis sellest ekraanil järele jääb? Eelkõige Ledger, kes pidevalt kellegi eest ära jookseb, halvemal juhul poolalasti.
Ei maksa mind nüüd süüdistada valestimõistmises. Saan aru küll, et karakteriuurimusest jääb asi kaugele ja tegijate sihiks kerge seikluslik komöödia / koomiline seiklus. Segab hoopis üldine pinnapealsus, mis teeb raskeks midagi paeluvat leida. Teised tegelased on isegi väheütlevamad kui hr C ja mitmed on nagunii rohkem ruumitäiteks (vihjeks: treileri koostajate poolt oli täitsa taibukas jätta mulje, et Jeremy Ironsi ja Oliver Platti esitavad pisiosi). Meeleolu ning huumor jäävad kuhugi perefilmide tasemele ja finaal tundub odav. Kui peategelane ristida mõne muu nimega, kaoks isegi see vähene omapära, mis teosel praegu leidub. Asja parandaks rõhumine Ledgeri nooruslikule värskusele, mis teeb ta vastupandamatuks noortekomöödias "10 põhjust sind vihata", aga sellestki jääme ilma.
R-piiranguga filmi kohta, mis räägib legendaarsest naistemehest, on "Casanova" kummaliselt munadeta. Selline siivas ajaviide, millel pole tegelikult midagi öelda, ega piisavalt elegantsi, et lihtsalt lõbustada.
Hinne: 5/10
Ühemõtteliseks jäämise huvides lisan, et põhimõtteliselt oli tegu pettumusega.
Mitte, et mul oleks midagi Heath Ledgeri vastu... ja kohtuda ajaloo ühe kuulsama naistekütiga tundub ahvatlev, äkki õpib veel mõne triki... aga tulemus mõjub häirivalt neutraalselt.
Funktsionaalne, ajab asja ära, midagi otseselt ette ei heida, aga kestvat muljet ei teki. Kõik on paigas, puudub ainult meeleolu. See säde, mis tõestaks, et lugu on erakordne ning peategelane väärib tiitlit legendaarne.
Miski, mis kinnitaks, et turustajad tegid küll head tööd (treiler on paljulubav ning reklaamlause "A partially true story about lies told, virtue lost and love found" hõrgutavalt mänguline!), kuid nende kolleegid võtteplatsil olid isegi andekamad.
Sündmustikule ei taha erilist ette heita, kogu aeg vähemalt midagi toimub; seevastu kõik muu jäeti algsele tasemele. Esiteks ei tõsteta piisavalt esile Veneetsia võlusid (suur osa sündmustest kannataks sama edukalt esitamist nelja seina vahel teatrilaval) ning teiseks puuduvad põnevad tegelased. Mitte ükski ei ärata enda vastu isegi huvi, rääkimata soovist kaasa elada, ja kõik nad on ühtmoodi pinnapealsed. Võtame näiteks Casanova. www.superkinod.ee sõnab intrigeerivalt, et ta oli sõdur, kirjanik, filosoof ja seikleja. Mis sellest ekraanil järele jääb? Eelkõige Ledger, kes pidevalt kellegi eest ära jookseb, halvemal juhul poolalasti.
Ei maksa mind nüüd süüdistada valestimõistmises. Saan aru küll, et karakteriuurimusest jääb asi kaugele ja tegijate sihiks kerge seikluslik komöödia / koomiline seiklus. Segab hoopis üldine pinnapealsus, mis teeb raskeks midagi paeluvat leida. Teised tegelased on isegi väheütlevamad kui hr C ja mitmed on nagunii rohkem ruumitäiteks (vihjeks: treileri koostajate poolt oli täitsa taibukas jätta mulje, et Jeremy Ironsi ja Oliver Platti esitavad pisiosi). Meeleolu ning huumor jäävad kuhugi perefilmide tasemele ja finaal tundub odav. Kui peategelane ristida mõne muu nimega, kaoks isegi see vähene omapära, mis teosel praegu leidub. Asja parandaks rõhumine Ledgeri nooruslikule värskusele, mis teeb ta vastupandamatuks noortekomöödias "10 põhjust sind vihata", aga sellestki jääme ilma.
R-piiranguga filmi kohta, mis räägib legendaarsest naistemehest, on "Casanova" kummaliselt munadeta. Selline siivas ajaviide, millel pole tegelikult midagi öelda, ega piisavalt elegantsi, et lihtsalt lõbustada.
Hinne: 5/10
January 08, 2006
Uusi arvustusi
"Pride and Prejudice" kuupäevaga 24.11.2005
"Fun With Dick and Jane" kuupäevaga 21.12.2005
"Fun With Dick and Jane" kuupäevaga 21.12.2005
January 05, 2006
January 03, 2006
Subscribe to:
Posts (Atom)
