"Big Momma's House 2"

FJB agent läheb välimissioonile, mis eeldab jällegi maskeerumist jurakaks neegriprouaks. "The Ladykillers" kell-kolm-öösel-ja-kulmuni-purjus vaatajaskonnale.

Seltskond, kes käib MPDE läbivaatustel. Meie lemmikud võivad erineda, aga vihkamisobjektide puhul ollakse rohkem üksmeelel. Nendeks on tavaliselt Rob Schneider ja Martin Lawrence, kelle suhtes pole kaotanud lootust vist ainult mina ja Niineväli. Teised kas ei ilmu lihtsalt seansile või hakkavad mingil hetkel kõva häälega sõimama.

Vahel ma ei tea ise ka, mis mind härraste Schneideri ja Lawrence'i juures paelub. Ilmselt see, et neis näib puuduvat igasugune oskus nalja teha, aga nad suudavad seda ikka. Tihti lihtlabaselt nii kaua võlli üle keerates, et labasest / halvast saab omamoodi naljakas. Just: mitte tingimata ning kindlasti mitte alati vaimukas. Aga naljakas.

Nende tänavused väljalasked said isegi tavalisest hullema vastuvõtu osaliseks. "Deuce Bigalow: European Gigolo" puhul jäin üksi kiitjate hulka, pidades seda siiani Schneideri parimaks asjaks. "Big Momma's House 2" puhul ei leidunud saalis ühtegi õnnelikku silma.

See "komöödia" on ehe rongiõnnetus.

Ma ei tea, kas-millega Lawrence võlus inimesi varasematel aegadel lavakoomikuna, aga filmid on temasugusele elukunstnikulele küll vale koht. Ta ei tundu küll üdini puine nagu terve kamp "SNLi" kasvandikke, kes aegade jooksul Hollywoodi poole rögastatud, aga masside lõbustajana või esinejana on tegu ikka ümmarguse nulliga. Temas pole absoluutselt midagi peale viie üpris tobeda ilme, mis lastakse armutult käiku nii sobivates kui kohatutes olukordades. (Schneideril leidub vähemalt mingi karisma, kuigi seda ei näe just paljud.)

Lawrence'i filmid päästab tavaliselt stsenaarium, mis tõstab tulemuse vähemalt valitud ringile talutavasse kategooriasse. Õhustik, töötav stsenaarium, mis iganes. Siin pole teda avitamas ei keegi ega miski. Näitlejad on üdini isikupäratud ja ega neil millegiga töötada polegi. Lugu püsib hädavaevu koos. Sündmuste seotus, paljude stseenide tähtsus terviku seisukohalt või sisuline loogika jäävad tihti arusaamatuks, mis seletab vähemalt tegelaste meelte ning mõtlemisvõime puudulikkust. Eriti haige on, kui hooletult Malcolm suhtub maskeeringu säilitamisse ja teised teda ikka läbi ei näe (rand, kodukoristamine). Ja nalju lihtsalt pole. Nagu poleks olnudki! Ainus vaimukas idee on pisike perepoeg, kellele meeldib end kõrgetest kohtadest alla heita, ilma et ta viga saaks. Ühe mõtte veel lisaks juurde: stsenariste oli ainult üks. Tavaliselt valmivad taolised loodusõnnetused viie-kuuekesi.

Piinlik. Piinlik. Piinlik. Nad ei suuda isegi Nia Longi tegelase rasedust usutavalt kujutada. Vahel tundub, et tema valekõht on liiga kandiline, vahel nagu pall. Kui sa kohe pead Lawrence'it paksu mutina nägema, laenuta videolevist esimene osa. See pole kaugeltki šedööver, aga stsenaristid polnud vähemalt orangutangid.

Meil kinodesse ei tule.

Hinne: 2/10