"Saw 2"

Jaanuaris sümboolselt filmiaastat alustav Sundance'i festival on tähtis sündmus. Sinna jõuab kõik, mis omab ameeriklaste indie-maailmast vähegi tähtsust. Stuudiotel tasub ainult silmad lahti hoida ja populaarsemate teoste levitusõigustele tormi joosta, mida nad suure hoolega ka teevad.

Elu on ebaõiglane ja paljud head asjad ei leia kosijat või hiljem publikut isegi sealt, aga mitmed hiljutised edulood said alguse just Sundance'ilt. 2004 rahva ette jõudnud "Saw" kuulub nende hulka. 1,2 miljoni dollariga tehtud thriller tehti otse videole laskmiseks, aga lõpetas sügishitina, mis kogus kinodest ligi 103 tagasi.

See on paljude jaoks sündinud kultusteos, mille õhustik ning originaalsus kutsuvad endid veel korduvalt nautima. Ilmselt räägib siin kaasa splatteri-lembus ning iga paadunud filmihuvilise salasoov ise midagi hääd avastada, ilma et mitmesugused publikatsioonid se'st vähemalt pool aastat ette kireks.

"Saw" on tegelikult väga tavapärane põnevik, mille lahenduste kallal just ei nori, eriti eelarvet silmas pidades, aga kogutud haip tundub ülearuse vedamisena. Nii originaalsusprii ja hingetu film, et ma ei suutnud üle veerandi tunni korraga vahtida, liiga nüri hakkas. Põhiline süü jääb kindlasti kahele peaosalisele, eriti viimasel ajal uskumatult ilmetule Cary "Karismavaakum" Elwesile, kelle puhul tekib juba raskusi mõista, miks keegi soostuks teda sada minutit üldse jälgima. Vist osutus ta ainsaks vähegi nii-öelda nimega tegijaks, kes nõustus pakutud summa eest osalema. Ja miks seda üldse õudukaks nimetatakse, ah? Tavaline põnevik!

"Saw 2" maksis samuti vähe, kõigest 4 miljonit dollarit, aga edasiminek on märgatav. Lihtne mõista, kui öelda, et esimene on nagu üliõpilasfilm ning teine kinofilm. Või siis nõnda, et odav osutub vahel heaks, aga "Saw 2" puhul seda tõesti tasub esile tõsta.

Mis muutunud? Tegelasi rohkem ja nad on tunduvalt intrigeerivamad. Muidugi leidub kõigil mingi sünge saladus ka, et nad tunduks pahelised ja coolid isegi siis, kui nende panus osutub väikeseks (vaatan sinu otsa, Obi!). Pealegi ju samastumise (=kaasaelamise) võimalus suurem kui ekraanil rohkem inimesi, kelle seast lemmikud valida. Tobin Belli kehastatud sarimõrvar Jigsaw tõuseb lõpuks prominentsemale kohale, mida tervitan kahel käel, sest tegemist on ühe meeldejäävaima antikangelasega üldse. Tema filosoofia, tekst ja Belli mõõdetult kiretu esitus panevad selgroo mõnust tudisema. Donnie Wahlberg kui seadusesilm jääb samuti plusspoolele, kuigi ta on näitlejana põhimõtteliselt Mark Wahlberg II. Aga see pole tingimata negatiivne, eks, kuna Marky osutus päris pagana mitmekülgseks.

Aga tegelased pole kõik. Lavastus on lihvitum ja fantaasiarikkam (rohkem ideid Saw' ohvrite piinamiseks nagu see tore süstaldega täidetud süvend põrandas). Tegevuspaigad ei tundu nii elutud kui eelkäijas, aidates kaasa õhustikule. Siit olekski esimesel kõige rohkem õppida, sest see vannituba mõjus isegi elutumalt kui Elwes. Lugu on mitmetahulisem ja sügavam (isa-poja liin täiesti vastuvõetav!), rääkimata sellest, et kahe liini vaheldumine toob seekord tõepoolest vaheldust. Et originaalsus jääb nulli lähedale, ei kujuta pärast kõike seda enam probleemi.

"Saw 2" läheb kinodes isegi edukamalt, praegune noos 122,6. Oktoobris tuleb kolmas osa.

Hinne: 7/10