"Kiss Kiss Bang Bang"

Pisisuli Harry (Robert Downey Jr.) satub politseinike eest põgenedes filmi proovivõtetele ning tema juhendajaks määratakse eradetektiiv Perry (Val Kilmer), sest roll nõuab vastavaid oskusi. Pettur hakkab end naiste seltskonnas rõõmsasti sama ametinimetusega austama, aga see tasub valusalt kätte Harmonyt (Michelle Monaghan) kohates. See on tema keskkooliaegne huviobjekt, kes vajab pakilist abi õe enesetapu uurimisel.

"Kiss Kiss Bang Bang – Surm Hollywoodis". Järjekordne eestikeelne pealkiri, mille kallal tahaks hambaid teritada. Kõlab nagu nelja eesnimega laps. Esimene või teine pool on selgelt üle. Mina eelistaks lihtsalt originaali. Jaapani ajakirjanikud panid säärase hüüdnime James Bondile, kui 007 oli veel värske kraam. Mitte et linalugu seostaks brittide superagendiga: eeskujuks ikka kõik toredad krimikomöödiad, mida Tarantino põlvkond ja nende järglased hoolega treivad. Aga kõlab vähemalt uhkelt. Täpselt nagu "Pulp Fiction". Milleks seda eestindada? Või noh, "Musi musi pauk pauk" meelitaks vähemalt minu küll ligi.

Eeskujuks on veel teinegi sort – või ütleks põlvkond? – krimkasid. Neid vanu, kus mehed olid veel mehed, naised kerglased ja film noir levinud kunstivorm. Ehk siis klassikalised odavad pehmekaanelised detektiivikad. Brett Halliday romaani "Bodies Are Where You Find Them" kasutatakse ära, aga ilmselt mitte palju, sest dialoogi ei saa kuidagi vanaks heaks pidada. Ikka uueks heaks, ja seda on palju. Kuhjades. Me uued semud Harry, Perry ja Harmony naudivad rääkimist nõnda, et lausa ime, kuidas vatramise kõrvale üldse sündmustikku mahtus. George Clooney uues topeltlöögis "Syriana" ja "Good Night, And Good Luck" näiteks ei mahtunud, aga see on muidugi imelik võrdlus.

"KKBB" (häälda: kabekabe) on ühe mehe armastuse vili. See mees on Shane Black, kes teinud ilma "Lethal Weaponi" ja "The Last Boy Scouti" stsenaristina. Nüüd sooritas lavastajadebüüdi ning kribis materjali lisaks üksi valmis. Ta sai kindlasti aru, et jube raske on teha Hollywoodis asju nagu ise tahad, kui sa pole kohalik jumal, ja lihtsalt hakkas selleks. Ise tehtud hästi tehtud tõepoolest, sest teos püsib koos väga kenasti. Nali, tempo, head osatäitjad, kerge erootika: kõik olemas.

Kulmukortsutus ainult liigse innukuse aadressil. Hr Must näib arvavat, et publik lustib ainult siis, kui neid kepiga aeg-ajalt togida. Nii et vigurdamine nii dialoogis kui ülesehituses muutub kohati liiga innukaks. Vaimukusi kukub robinal, isegi kui üks esineb seitsmes variatsioonis, ja lugu muutub aina keerukamaks. Mõnel ajab juhtme kokku tingimata. Ironiseerimine mingite filmiklišeede kallal muutub kohati hambutuks, sest kulunud võtete kordamine ei muutu alati sellest värskeks, kui taustaks narrifanfaari puhuda.

Kuid üldiselt jah, "Paukmusil" on iseloomu. Kilmeri ja Downey Jr.-i pidev omavaheline sõda lõbustab, seltskond on kirev ja kenake Michelle Monaghan asetub kirsiks tordilõigule. Mitte sündinud klassik, mitte tavaline katsetus. Naudi korralikku krimikomöödiat siis, kui see veel laual näha. Pärast on valikus ehk ainult "Be Cool", ja kus siis selle kahju ots.

Hinne: 7/10