Üsna kõrgel kohal kokaiinivalmistaja saab bossilt kummalise ülesande ning avastab, et tal ei pruugi varane erruminek välja tulla. Vähemalt ühes tükis.
Ma ei tea, kas see hiljem kinodesse jõuab, aga tänavusel Pimedate Ööde festivalil on "LC" igatahes vaatamisel. 8. detsembril 21.30 Coca-Cola Plazas nagu ma PÖFFi kodukalt vaatasin. Kasutage võimalust.
Sest see on võimas film.
J.J. Connelly romaanil ja stsenaariumil põhinev "Layer Cake" pidi saama Guy Ritchie järgmiseks lavastuseks, aga ta loobus. Kõikides tema filmides produtsendina osalenud Matthew Vaughn mõtles ilmselt, et kui raske see ikka olla saab, väntas ise ära. Ning võtku mind peni kui Claudia Schifferile kaks last taha teinud mees (nii me teda enne teadsime) ei teinud head tööd.
"Layer Cake" on haruldus: inglaste uue laine kriminull, mis tasub vaatamist. Täpselt kui Ritchie "Lock, Stock and Two Smoking Barrels" ja "Snatch.", mis panid lainele ka aluse.
"LC" on nagu "Snatch.", aga pahupidi pööratud. Kõike seda, mis tegi Ritchie klassiku naljakaks, esitatakse siin tõsiselt. Karmid mehed, karmid rusikad ja karm tekst. Kui lüüakse, siis nii, et pole vaja teist korda lüüa. Kui ei lööda, on sea moodi vedanud või oled tähtis isik. Ahistav meeleolu ja tumedad toonid.
Sisu on "siin olnud, seda teinud" - no mida kriminullilt ikka oodata - aga näitlejad ja dialoog hoiavad tähelepanu üleval. Tipptasemel mõlemad. Võiks laduda siia nimesid, aga nagunii ei teata neid. Michael Gambon vast kõlistab mõnda kella, kui oled "Harry Potteri" filmide sõber ja märkasid, et kolmandast alates peitub Dumbledore'i habeme taha üks teine inglise vanahärra. Igatahes, dialoogi on tihedalt, see langeb raskelt nagu kuhi telliskivisid varba peale. Seda naudingi ma vist kõige enam. Jamajuttu ei aeta ja kui seda veel sünge vägivallaga segatakse, on Elamus lähedal. See on maailm, mida on ütlemata põnev jälgida. Teades, et ei pea ise sekkuma. Ja isegi nalja saab.
Ahjaa, Sienna Miller on uus kuum ekraanikaunitar. Veel teda, palun.
Jõudis maailma ette alles vähem kui kahe kuu eest, esialgu Suurbritannias. Palvetage Eesti kinolevisse jõudmise eest.
Hinne: 8/10
November 27, 2004
Arvutikino
"Timeline" (2003) --- 2/10
Hiljuti ka videolevisse jõudnud ulmemärul, kus kamp seltsimehi reisib 14. sajandisse, et tuua sealt ära arheoloogia professor, kes suhtus ajas reisimisse liiga uljalt. Üks neist (Paul Walker) on koguni professori poeg, nii et asi on isiklik.
Richard Donner on tuntud päris ladusa meelelahutuse väntajana, põhiliselt Mel Gibsoni osalusel ("Surmarelvad", "Vandenõu teooria", "Maverick"). Siin antakse talle Suure G asemel tegijad nagu "Bedazzledi" Frances O'Connor (tuim tükk) ja "Kiirete ja vihaste" Paul Walker, keda tuntakse ka vaese mehe Keanu Reevesina. Tulemus on muidugi see, et järgnevad ligikaudu kaks tundi on üsna rasked välja kannatada.
Asi polegi eriti selles, et osatäitjad on täiesti sarmivabad. Ega selles, et lugu on nõrk ja madinastseenid keskpärased. Pigem on igavus see, mis tapab. "Timeline" on nii kuradi tuim tükk, et võiks appi karjuda. Komöödiana oleks see ehk hea, sest tahtmatu koomika õitseb ekraanil hästi. Aga see pole komöödia. Kui mõni film üldse on sündinud vales kehas, siis just "Timeline". Nii et vältige nagu katku.
Maksis 80 miljonit dollarit ja 25 veel reklaamile. Tõi kinodest ~44.
Põhineb muide Michael Crichtoni romaanil. Kes tavaliselt rokib. Loodan, et raamat on hea ja ekraniseerijad lihtsalt kobad.
Hiljuti ka videolevisse jõudnud ulmemärul, kus kamp seltsimehi reisib 14. sajandisse, et tuua sealt ära arheoloogia professor, kes suhtus ajas reisimisse liiga uljalt. Üks neist (Paul Walker) on koguni professori poeg, nii et asi on isiklik.
Richard Donner on tuntud päris ladusa meelelahutuse väntajana, põhiliselt Mel Gibsoni osalusel ("Surmarelvad", "Vandenõu teooria", "Maverick"). Siin antakse talle Suure G asemel tegijad nagu "Bedazzledi" Frances O'Connor (tuim tükk) ja "Kiirete ja vihaste" Paul Walker, keda tuntakse ka vaese mehe Keanu Reevesina. Tulemus on muidugi see, et järgnevad ligikaudu kaks tundi on üsna rasked välja kannatada.
Asi polegi eriti selles, et osatäitjad on täiesti sarmivabad. Ega selles, et lugu on nõrk ja madinastseenid keskpärased. Pigem on igavus see, mis tapab. "Timeline" on nii kuradi tuim tükk, et võiks appi karjuda. Komöödiana oleks see ehk hea, sest tahtmatu koomika õitseb ekraanil hästi. Aga see pole komöödia. Kui mõni film üldse on sündinud vales kehas, siis just "Timeline". Nii et vältige nagu katku.
Maksis 80 miljonit dollarit ja 25 veel reklaamile. Tõi kinodest ~44.
Põhineb muide Michael Crichtoni romaanil. Kes tavaliselt rokib. Loodan, et raamat on hea ja ekraniseerijad lihtsalt kobad.
November 26, 2004
"Ray"
Legendaarne muusik Ray Charles (1930-2004) ei jõudnudki oma eluloofilmi esilinastust ära oodata, mis toimus muide septembri alguses Toronto festivalil. Suri juunis, maks ütles üles. Nojah, vaadata poleks ta seda nagunii saanud, pime nagu mees oli.
Eluloofilm on tegijatele viisakas viis öelda, et meie tahame ka vahel auhinda. "Ray" on siiski õnneks kaugel häbitutest säratutest Oscari-hooradest nagu neid igal aastal treitakse, et aasta viimasel kahel kuul USA kinodesse paisata. Ray Charles oli varem mulle tundmatu suurus, aga linalugu paneb kaasa elama otseses mõttes avaminutist, kui lavastaja Taylor Hackford miksib isu tekitamiseks osavalt mõnd hetke mehest esinemas, liikudes seejärel hopsti loo juurde, enne kui cooli vajadus täis saab.
On narkomaaniast, seelikute küttimist, aga samas kõvasti ilustamist. Filmis jääb ta abikaasaga kokku (tegelikult lahutati 1976), saab vaid kolm last (tegelikult sündis eri naistega 12). Põhiliselt jälgitakse vahemikku 1940-ndate lõpust 1964-ni, andes kujunemisteest täitsa hea pildi. Palju ilustatakse ja palju jääb rääkimata, on mõne fänni asi üles märkida. Põhiline on kohal: süstimine, naised, muusika, kirg. Siiski on see nii heas kui halvas pigem "A Beautiful Mind" kui "Raging Bull" - liiga ilus, et olla tõsi, a kuradi ilus ikka.
"Liiga ilus" tähistab ka lavastaja + operaatori saavutusi. "Ray" on ajastut (peaks ehk ütlema nähtust?) kirjeldades peaaegu vastupandamatu - värvikas, varjundirikas, visuaalselt ligitõmbav ja hea minekuga. Tegelased on paberil suht igavad ja erilise sügavuseta, aga hea lavastus paneb nad elama nii et vähe pole! Eriti hea on Jamie Foxx nimiosas, kes tõmbab nii laval kui muidu jäägitult kaasa (mida siis veel õige Ray Charles suutis?!). Manerismid, rääkimise viis, liigutused, žestid - kui see ka pole õige Ray, on see väga paeluv karakter ikkagi. Kui mees on klaveri taga, jääb kõik muu seisma. Foxx mängib ekraanil klaverit alati ise ja kannab kunstsilmi, mis teevad nägemise tõesti võimatuks. Võtetel olla neid kandnud kuni 14 tundi päevas.
Ennustan Oscarile kandideerimisi: film ise, näitleja (Foxx), operaator, lavastaja, muusika, originaalstsenaarium. Foxxile on see üldse suurepärane aasta. "Collateral" ja "Ray" tõid ta orbiidile.
DVD lubati väljastada juba lähikuudel. Oscarite eel müügi ja šansside suurendamiseks kindlasti.
Hinne: 8/10
Eluloofilm on tegijatele viisakas viis öelda, et meie tahame ka vahel auhinda. "Ray" on siiski õnneks kaugel häbitutest säratutest Oscari-hooradest nagu neid igal aastal treitakse, et aasta viimasel kahel kuul USA kinodesse paisata. Ray Charles oli varem mulle tundmatu suurus, aga linalugu paneb kaasa elama otseses mõttes avaminutist, kui lavastaja Taylor Hackford miksib isu tekitamiseks osavalt mõnd hetke mehest esinemas, liikudes seejärel hopsti loo juurde, enne kui cooli vajadus täis saab.
On narkomaaniast, seelikute küttimist, aga samas kõvasti ilustamist. Filmis jääb ta abikaasaga kokku (tegelikult lahutati 1976), saab vaid kolm last (tegelikult sündis eri naistega 12). Põhiliselt jälgitakse vahemikku 1940-ndate lõpust 1964-ni, andes kujunemisteest täitsa hea pildi. Palju ilustatakse ja palju jääb rääkimata, on mõne fänni asi üles märkida. Põhiline on kohal: süstimine, naised, muusika, kirg. Siiski on see nii heas kui halvas pigem "A Beautiful Mind" kui "Raging Bull" - liiga ilus, et olla tõsi, a kuradi ilus ikka.
"Liiga ilus" tähistab ka lavastaja + operaatori saavutusi. "Ray" on ajastut (peaks ehk ütlema nähtust?) kirjeldades peaaegu vastupandamatu - värvikas, varjundirikas, visuaalselt ligitõmbav ja hea minekuga. Tegelased on paberil suht igavad ja erilise sügavuseta, aga hea lavastus paneb nad elama nii et vähe pole! Eriti hea on Jamie Foxx nimiosas, kes tõmbab nii laval kui muidu jäägitult kaasa (mida siis veel õige Ray Charles suutis?!). Manerismid, rääkimise viis, liigutused, žestid - kui see ka pole õige Ray, on see väga paeluv karakter ikkagi. Kui mees on klaveri taga, jääb kõik muu seisma. Foxx mängib ekraanil klaverit alati ise ja kannab kunstsilmi, mis teevad nägemise tõesti võimatuks. Võtetel olla neid kandnud kuni 14 tundi päevas.
Ennustan Oscarile kandideerimisi: film ise, näitleja (Foxx), operaator, lavastaja, muusika, originaalstsenaarium. Foxxile on see üldse suurepärane aasta. "Collateral" ja "Ray" tõid ta orbiidile.
DVD lubati väljastada juba lähikuudel. Oscarite eel müügi ja šansside suurendamiseks kindlasti.
Hinne: 8/10
Terry Pratchett "Huvitavad ajad"
Ma olen sellest kirjutamist juba mitu aega edasi lükanud, sest inspiratsiooni ei tule kuidagi. Pratchett ise raviks inspiratsioonipuudust ilmselt järgmise "Kettamaailma" romaani kirjutamisega. Ning kui järele mõelda, pole Terry täiskasvanud mehele üldse sobilik nimi. Täpselt nagu Billy Bob. Mida ta vanemad mõtlesid?
Hiaküll, norin ainult selleks, et tähelepanu hajutada. Raske on leida midagi uut, mida "Kettamaailma" tsükli kohta öelda. Vähemalt neile, kes samuti loevad. Kes ei loe, neid ei koti nagunii, et Pratchett kirjutab humoorikaid fantaasiaid planeedist, kus kõik on nii teistmoodi, aga ometi nii sarnane meie eluga. Kaval, mis?
Seeria läks kuskil pärast kaheksandat väljalaset tasapisi igavaks, sest autor ei leidnud enam piisavalt huvitavaid mõttekäike, millesse kõik need toredad tegelased paisata. Muidugi müüsid raamatud liiga hästi, et vahepeal midagi värsket proovida, mittekirjutamist näiteks. TP eelistas selle asemel jüripinolikku taktikat: kirjutas edasi, aga hakkas kasutama üha rohkem taandridu ning dialoogi, et vähe sisu võtaks rohkem ruumi. Nalja muidugi sai edasi, aga kuidagi... noh... hõredamalt.
"Relvis mehed" ja "Hingemuusika" ilmutavad samuti märke elavnemisest, aga "Huvitavad ajad" viib sarja õnneks tagasi endisele kõrgusele. Või vähemalt ulatab seda näppude otstega katsuma, et parimad saavutused saaks neil saabastega peal trampida. Lugedes ei teki enam nii tihti seda tunnet, et Pratchett venitab vähest teksti kunstlikult laiemale pinnale. Humoorikaid tähelepanekuid leidub kohe kobedalt ja kohati naersin nagu "Võlukunsti värvi" lugedes, mis oli esimene kokkupuude Kettamaailmaga ja seega eriti magus.
Naaseb saamatu võlur Rincewind, kes satub võõrale kontinendile keset revolutsiooni, mis haaras kontinendi vanimat Impeeriumit. Talle sekundeerivad kamp pensionipõlve jõudnud vägilasi, kes on endiselt väge täis, kuigi aastad pole enam need ja näiteks tihe vajadus pissil käia häiriks suuremaid sõjaretki. Viimased 50 lehekülge kisuvad küll ootamatult asjalikuks, minetades endise lustaka stiili, aga sa ei lõpeta õlgu kehitades. Mis on Pratchetti fännile tõeline kergendus. Funky days are back again!
Hinne: 8/10
* inglise keelest tõlkinud Avo Reinvald. Varrak 2004. "Interesting Times" ilmus originaalis 1994. 320 lk.
Hiaküll, norin ainult selleks, et tähelepanu hajutada. Raske on leida midagi uut, mida "Kettamaailma" tsükli kohta öelda. Vähemalt neile, kes samuti loevad. Kes ei loe, neid ei koti nagunii, et Pratchett kirjutab humoorikaid fantaasiaid planeedist, kus kõik on nii teistmoodi, aga ometi nii sarnane meie eluga. Kaval, mis?
Seeria läks kuskil pärast kaheksandat väljalaset tasapisi igavaks, sest autor ei leidnud enam piisavalt huvitavaid mõttekäike, millesse kõik need toredad tegelased paisata. Muidugi müüsid raamatud liiga hästi, et vahepeal midagi värsket proovida, mittekirjutamist näiteks. TP eelistas selle asemel jüripinolikku taktikat: kirjutas edasi, aga hakkas kasutama üha rohkem taandridu ning dialoogi, et vähe sisu võtaks rohkem ruumi. Nalja muidugi sai edasi, aga kuidagi... noh... hõredamalt.
"Relvis mehed" ja "Hingemuusika" ilmutavad samuti märke elavnemisest, aga "Huvitavad ajad" viib sarja õnneks tagasi endisele kõrgusele. Või vähemalt ulatab seda näppude otstega katsuma, et parimad saavutused saaks neil saabastega peal trampida. Lugedes ei teki enam nii tihti seda tunnet, et Pratchett venitab vähest teksti kunstlikult laiemale pinnale. Humoorikaid tähelepanekuid leidub kohe kobedalt ja kohati naersin nagu "Võlukunsti värvi" lugedes, mis oli esimene kokkupuude Kettamaailmaga ja seega eriti magus.
Naaseb saamatu võlur Rincewind, kes satub võõrale kontinendile keset revolutsiooni, mis haaras kontinendi vanimat Impeeriumit. Talle sekundeerivad kamp pensionipõlve jõudnud vägilasi, kes on endiselt väge täis, kuigi aastad pole enam need ja näiteks tihe vajadus pissil käia häiriks suuremaid sõjaretki. Viimased 50 lehekülge kisuvad küll ootamatult asjalikuks, minetades endise lustaka stiili, aga sa ei lõpeta õlgu kehitades. Mis on Pratchetti fännile tõeline kergendus. Funky days are back again!
Hinne: 8/10
* inglise keelest tõlkinud Avo Reinvald. Varrak 2004. "Interesting Times" ilmus originaalis 1994. 320 lk.
November 22, 2004
"Mindhunters"
26.11-st meie kinodes. Pagana kõvaks filmiks osutus. Noortekale kirjutasin arvustuse, kui netti jõuab, annan lingi. Hinne on 7/10.
Ja veel: tänavusel PÖFFil on "Miranda ja Miranda" ning "Sideways". Sa tahad neid näha.
Ja veel: tänavusel PÖFFil on "Miranda ja Miranda" ning "Sideways". Sa tahad neid näha.
November 20, 2004
Stephen King "The Dark Tower III: The Waste Lands"
King pole tuntud järjelembuse poolest, eelistades ka "Dark Towerit" nimetada romaaniks, mis koosneb seitsmest raamatust. Pealkirjas mainitud asutus on kõikide maailmade keskne punkt, mille poole püüdleb vesternimaailma viimane püstolikangelane Roland. Tema ja ta kaaslased leiavad sedapuhku kindla suuna, mida järgides on võimalik Tornini jõuda. Aga nende ja sihtpunkti vahel on kõikvõimalike ohtudega täidetud laastatud maa.
"DK3" koondab kõike seda, mis on seerias head ning halba.
Alustatakse halvaga, nii et esimesed sada lehekülge, ja natuke peale, on üsna tüütud läbi närida. Esimene peatükk kogu kuuest, mis täpselt nii palju lehekülgi hõlmabki, on täiesti kuiv ja seda sobib kõige paremini kokku võtma sõna uninspired (vabandust, et ma ei viitsi eestikeelset vastet otsida). King lihtsalt kirjutab ega teadnud vist ise ka, kuhu tahab jõuda. Sama põhjus, miks mina ise pole suutnud enam aastaid ühtegi proosa-kirjatükki lõpule viia - lihtsalt puuduvad inspiratsioon, nägemus. Siin on üks põnevam liin (Eddie nägemused Tornist), aga seegi ei suuda oma marginaalsuses midagi päästa.
Teine peatükk võtab lausa uskumatu pöörde paremuse poole. Ma tundsin esimest korda, et kurat, sari tasub lõpuni lugeda. Järgnevad umbes 80 lehekülge pole mitte ainult kaugelt parimad, mis "Dark Toweri" kaante vahel ilmavalgust näinud, vaid samuti autori isikliku paremiku hulgas. Naaseb üks ammukadunud tegelane ja teda ümbritsev hullus on nii nauditavalt esitatud, et tõuseb lausa paberilt lendu. Õhus on värve, energiat ja pinget.
Teise peatüki lõpp hakkab küll kergelt venima: deemonitega võitlemine ei pea tõesti nii pikalt kestma, kui see on kirjeldatud määral ohtlik ja raske ja edu sõltub vaid sekundite mängust. Kuid autor on vähemalt üles ärganud, nii et "DT3" tõstab seeria ometi tõepoolest "peab-lugema" tasemele.
See on märgatavalt mahukam kui esimene või teine raamat, samuti tunduvalt sisukam. Rohkem tausta. Tumeda Torni legend kogub Püha Kolmainsuse (ka, ka-tet, khef) najal liha luudele ning hakkab isegi huvi pakkuma. Fantaasialend läheneb küllastatusele: oma koha ning aja leiavad žanridest fantaasia, õudukas, ulme, thriller ning päris lõpuks isegi küberpunk, mis on minu arust eriti cool lisand. Inspireeritud küllap "2001: Kosmoseodüsseiast" ja võimalik eeskuju "Matrixi" filmidele, eriti viimasele.
Raamatu teises pooles tutvustatud postapokalüptiline keskkond a la "Fallout" on ka teravaid elamusi pakkuv. King kirjeldab kõdunevat suurlinna nii varjundirikkalt, et minagi hakkan "Mad Maxi" tõmbest natuke aru saama. Tsivilisatsiooni rusud on põnev setting juba seetõttu, et annab mõistele linnadžungel päris uue tähenduse. Kuidagi ei saa jätta märkimata ka taset, millega kirjanduslikke viiteid loosse maitseks sisse tuuakse, ja kuidas nendega mängitakse.
Ma võiks veel kiita, aga ei taha sisust rohkem ära rääkida, mida see paratamatult kaasa tooks.
Ahjaa, tõsiselt tobe on neljanda osa tutvustuse lisamine, milleks on selle proloog, milleks on "Waste Landsi" viimased kümmekond lehekülge uuesti trükituna.
Hinne: 7/10
* Ilmus esmakordselt 1991.
"DK3" koondab kõike seda, mis on seerias head ning halba.
Alustatakse halvaga, nii et esimesed sada lehekülge, ja natuke peale, on üsna tüütud läbi närida. Esimene peatükk kogu kuuest, mis täpselt nii palju lehekülgi hõlmabki, on täiesti kuiv ja seda sobib kõige paremini kokku võtma sõna uninspired (vabandust, et ma ei viitsi eestikeelset vastet otsida). King lihtsalt kirjutab ega teadnud vist ise ka, kuhu tahab jõuda. Sama põhjus, miks mina ise pole suutnud enam aastaid ühtegi proosa-kirjatükki lõpule viia - lihtsalt puuduvad inspiratsioon, nägemus. Siin on üks põnevam liin (Eddie nägemused Tornist), aga seegi ei suuda oma marginaalsuses midagi päästa.
Teine peatükk võtab lausa uskumatu pöörde paremuse poole. Ma tundsin esimest korda, et kurat, sari tasub lõpuni lugeda. Järgnevad umbes 80 lehekülge pole mitte ainult kaugelt parimad, mis "Dark Toweri" kaante vahel ilmavalgust näinud, vaid samuti autori isikliku paremiku hulgas. Naaseb üks ammukadunud tegelane ja teda ümbritsev hullus on nii nauditavalt esitatud, et tõuseb lausa paberilt lendu. Õhus on värve, energiat ja pinget.
Teise peatüki lõpp hakkab küll kergelt venima: deemonitega võitlemine ei pea tõesti nii pikalt kestma, kui see on kirjeldatud määral ohtlik ja raske ja edu sõltub vaid sekundite mängust. Kuid autor on vähemalt üles ärganud, nii et "DT3" tõstab seeria ometi tõepoolest "peab-lugema" tasemele.
See on märgatavalt mahukam kui esimene või teine raamat, samuti tunduvalt sisukam. Rohkem tausta. Tumeda Torni legend kogub Püha Kolmainsuse (ka, ka-tet, khef) najal liha luudele ning hakkab isegi huvi pakkuma. Fantaasialend läheneb küllastatusele: oma koha ning aja leiavad žanridest fantaasia, õudukas, ulme, thriller ning päris lõpuks isegi küberpunk, mis on minu arust eriti cool lisand. Inspireeritud küllap "2001: Kosmoseodüsseiast" ja võimalik eeskuju "Matrixi" filmidele, eriti viimasele.
Raamatu teises pooles tutvustatud postapokalüptiline keskkond a la "Fallout" on ka teravaid elamusi pakkuv. King kirjeldab kõdunevat suurlinna nii varjundirikkalt, et minagi hakkan "Mad Maxi" tõmbest natuke aru saama. Tsivilisatsiooni rusud on põnev setting juba seetõttu, et annab mõistele linnadžungel päris uue tähenduse. Kuidagi ei saa jätta märkimata ka taset, millega kirjanduslikke viiteid loosse maitseks sisse tuuakse, ja kuidas nendega mängitakse.
Ma võiks veel kiita, aga ei taha sisust rohkem ära rääkida, mida see paratamatult kaasa tooks.
Ahjaa, tõsiselt tobe on neljanda osa tutvustuse lisamine, milleks on selle proloog, milleks on "Waste Landsi" viimased kümmekond lehekülge uuesti trükituna.
Hinne: 7/10
* Ilmus esmakordselt 1991.
November 14, 2004
Arvutikino
"Saved!" (2004) --- 6/10
Hea teismeline kristlastüdruk (Jena Malone) püüab geiks pürgivat poiss-sõpra ümber kasvatada, aga ei saavuta tulemusi, jäädes tagatipuks rasedaks. Kas ta leiab uuesti koha oma heade kristlas-koolisemude seas või ootavad teda rasked ajad?
Kristlus on muutunud tänapäeva keerulises maailmas nii mitmepalgeliseks nähtuseks - või äkki peaks kasutama väljendit poliitika? - et sellest otsivad ainest vaid julged ja/või mõjukad filmitegijad. Tulemus on ootuspärane: osad ülistavad visionääriks, paljud sõimavad ketseriks. Antud usust mitte hoolivatele kõrvalseisjatele nagu te alandlik kirjasaatja jääb tihti segaseks, kes keda kui palju solvas, aga sinna pole vist parata. Kui kaasa ei mängi, jääd nüanssidest ilma.
Seetõttu andestage, kui mulle jäävad loo peidetud sügavused kättesaamatuks ja pean piirduma tavapärase arvustustööga. Mis jääb silma? Tegelaskond on mitmekesine ning osatäitjad sümpaatsed. Probleemid, millega kokku puututakse, teeks oma kohalolekuga au igale teismelistest kõnelevale linaloole. Mida aga pole: köitev lugu. Lähenemine tundub nii pinnapealne, et karakterid taanduvad karikatuurideks ja nende konfliktid lahendavad end praktiliselt ise. Emotsionaalset laengut igatahes ei teki.
Raske mõista, miks stsenaarium nõudis ca 200 korda kohendamist, aga ilmselt roogiti selle käigus välja ka põhjus, miks "Saved!" tegemist ja vaatamist vääris. Suurimaid kaotusi kandis mu kahtlustel just tegelastesse puutuv. Nad lihtsalt ei haara! Kuigi seltskond tundub esmapilgul kirju, jäävad eripärad üsna kosmeetilisteks ega tutvusta ühtegi tõelist intriigi.
Noorte näitlejate kamp on siiski piisavalt nimekas, et huvi äratada. Jena Malone'i kõrval paistab üllatuslikult silma tiinipopi täheke Mandy Moore, kelle kaver Beach Boysi klassikust "God Only Knows" kõlab nii algus- kui lõputiitrite ajal (viimasel puhul saateks filmi üks produtsent / R.E.M.-i solist Michael Stipe, duetiks ei saa seda vist päris nimetada). Moore on ekraanil uskumatult energiline, esiletükkiv ja keskendunud, tahaks teda veel näitlemas näha. Põnev oleks "paha tüdrukuna" vaadata samuti tegijate esimest valikut Anne Hathaway'd. Kas ta toetuks jällegi ainult oma välimusele või kuidas?
Macaulay Culkin on ka muide ekraanil tagasi, esimene töö pärast "Party Monsterit". Tema asi on seekord ratastoolis ringi kärutada ja iroonilist nägu teha.
Michael Urban ja Brian Dannelly on uus semikuum tandem: koos kirjutavad, D lavastab. Saaks nüüd mõnele järgmisele projektile kah jalad alla.
"Resident Evil: Apocalypse" (2004) --- 4/10
Paul W.S. Anderson jätab vägede juhatamise ajapuudusel Alexander Witti hooleks, aga stsenaariumi kirjutas ikka ise. Tulemuseks veel umbes poolteist tundi segadust, mida raske mõista, sest see on liiga 1) igav 2) kiretu. Pole splatter, pole õudukas, see on mingi pooletoobine põnevik. Jooksevad kuhugi, teevad nägusid, tulistavad elavaid surnuid ja zombie-koeri pähe, õhustik on nii külm ning rõske, et tahaks ahju peale istuma ronida. Hea vähemalt, et Jill Valentine'i tegelane sisse tuuakse: videomängude fännidel on millegi järele keelt limpsata, sest Milla Jovovich tundub umbes sama elav nagu akvaariumikala.
Lavastajana debüteeriv Witt on seni teinud karjääri director of photography: second unit ametimärgi all, mis tähendab minu arusaamist mööda madinastseenide operaatorit. See ei tähenda kahjuks, et müttamine näeks etem välja kui paljudes teistes filmides. Täitsa tavaline kraam.
Parem kui esimene osa, aga tollest on vist võimatu halvemaks minna. Irooniline fakt: siis on põnevam, kui zombide asemel notitakse inimesi. Põhineb nimelt videomängudel, kus notitakse zombisid.
Kolmas "RE" lubab jõuda kinodesse 2006.
Hea teismeline kristlastüdruk (Jena Malone) püüab geiks pürgivat poiss-sõpra ümber kasvatada, aga ei saavuta tulemusi, jäädes tagatipuks rasedaks. Kas ta leiab uuesti koha oma heade kristlas-koolisemude seas või ootavad teda rasked ajad?
Kristlus on muutunud tänapäeva keerulises maailmas nii mitmepalgeliseks nähtuseks - või äkki peaks kasutama väljendit poliitika? - et sellest otsivad ainest vaid julged ja/või mõjukad filmitegijad. Tulemus on ootuspärane: osad ülistavad visionääriks, paljud sõimavad ketseriks. Antud usust mitte hoolivatele kõrvalseisjatele nagu te alandlik kirjasaatja jääb tihti segaseks, kes keda kui palju solvas, aga sinna pole vist parata. Kui kaasa ei mängi, jääd nüanssidest ilma.
Seetõttu andestage, kui mulle jäävad loo peidetud sügavused kättesaamatuks ja pean piirduma tavapärase arvustustööga. Mis jääb silma? Tegelaskond on mitmekesine ning osatäitjad sümpaatsed. Probleemid, millega kokku puututakse, teeks oma kohalolekuga au igale teismelistest kõnelevale linaloole. Mida aga pole: köitev lugu. Lähenemine tundub nii pinnapealne, et karakterid taanduvad karikatuurideks ja nende konfliktid lahendavad end praktiliselt ise. Emotsionaalset laengut igatahes ei teki.
Raske mõista, miks stsenaarium nõudis ca 200 korda kohendamist, aga ilmselt roogiti selle käigus välja ka põhjus, miks "Saved!" tegemist ja vaatamist vääris. Suurimaid kaotusi kandis mu kahtlustel just tegelastesse puutuv. Nad lihtsalt ei haara! Kuigi seltskond tundub esmapilgul kirju, jäävad eripärad üsna kosmeetilisteks ega tutvusta ühtegi tõelist intriigi.
Noorte näitlejate kamp on siiski piisavalt nimekas, et huvi äratada. Jena Malone'i kõrval paistab üllatuslikult silma tiinipopi täheke Mandy Moore, kelle kaver Beach Boysi klassikust "God Only Knows" kõlab nii algus- kui lõputiitrite ajal (viimasel puhul saateks filmi üks produtsent / R.E.M.-i solist Michael Stipe, duetiks ei saa seda vist päris nimetada). Moore on ekraanil uskumatult energiline, esiletükkiv ja keskendunud, tahaks teda veel näitlemas näha. Põnev oleks "paha tüdrukuna" vaadata samuti tegijate esimest valikut Anne Hathaway'd. Kas ta toetuks jällegi ainult oma välimusele või kuidas?
Macaulay Culkin on ka muide ekraanil tagasi, esimene töö pärast "Party Monsterit". Tema asi on seekord ratastoolis ringi kärutada ja iroonilist nägu teha.
Michael Urban ja Brian Dannelly on uus semikuum tandem: koos kirjutavad, D lavastab. Saaks nüüd mõnele järgmisele projektile kah jalad alla.
"Resident Evil: Apocalypse" (2004) --- 4/10
Paul W.S. Anderson jätab vägede juhatamise ajapuudusel Alexander Witti hooleks, aga stsenaariumi kirjutas ikka ise. Tulemuseks veel umbes poolteist tundi segadust, mida raske mõista, sest see on liiga 1) igav 2) kiretu. Pole splatter, pole õudukas, see on mingi pooletoobine põnevik. Jooksevad kuhugi, teevad nägusid, tulistavad elavaid surnuid ja zombie-koeri pähe, õhustik on nii külm ning rõske, et tahaks ahju peale istuma ronida. Hea vähemalt, et Jill Valentine'i tegelane sisse tuuakse: videomängude fännidel on millegi järele keelt limpsata, sest Milla Jovovich tundub umbes sama elav nagu akvaariumikala.
Lavastajana debüteeriv Witt on seni teinud karjääri director of photography: second unit ametimärgi all, mis tähendab minu arusaamist mööda madinastseenide operaatorit. See ei tähenda kahjuks, et müttamine näeks etem välja kui paljudes teistes filmides. Täitsa tavaline kraam.
Parem kui esimene osa, aga tollest on vist võimatu halvemaks minna. Irooniline fakt: siis on põnevam, kui zombide asemel notitakse inimesi. Põhineb nimelt videomängudel, kus notitakse zombisid.
Kolmas "RE" lubab jõuda kinodesse 2006.
November 13, 2004
Arvutikino
"House of the Dead" (2003) --- 4/10
"HofD" on kolmeosaline mängusari mündimasinatel ja konsoolidel, kus kõmmutatakse zombisid või muid peletisi valguspüstolist. Filmi sündmused eelnevad neile.
Olen enda arust kõik videomängudel põhinevad filmid ära näinud, mistõttu vaatasin selle ka. Lisaks tahtsin näha, milleks lavastaja-produtsent Uwe Boll suuteline on, sest onu teeb lähiajal neid veel terve persetäie ("BloodRayne" ning "Alone in the Dark" on juba valmis, "Hunter: The Reckoning", "Dungeon Siege" ja "Far Cry" peagi tootmises, väidetavalt).
Nagu arvatud, on sama hambutu kui kõik varasemad mäng-filmiks-katsetused - selle vahega, et Bollil polnud lisaks andele ka eelarvet. Kuidagi on vaja noori paeluda, nii et sünnib väike kena splatter-õudukas. Täiesti ajuvaba stoori, tissid, veri ja lima - mõnele on sellest enam kui küll.
Elavate surnute pähe tulistamist on õigupoolest nii palju ning muud vaatamisväärset nii vähe, et veresaun hakkab tüütama ammu enne lõppu. Boll üritab rooga vürtsitada umbes sekund kestvate klippidega mängudest ja palju parematest actionitest laenatud kaameratrikkidega, aga ei tule sellestki head. Esiteks on mänguklippide lisamine ja paigutus arusaamatu, teiseks piirduvad kaameratrikid tegelaste ümber keerutamisega, kui nad relvi käes hoiavad. Väga amatöörlik.
Ainuke väga hea stseen on Prochnow laeval zombisid revolvrist tulistamas. Asjalik nägu ees, ei kortsuta kulmugi, ei ütle midagi, tõmbab sigarit. Kahju ainult, et see saab läbi umbes 30 sekundiga. Või siis meeldiv - Boll ei jõua midagi tuksi keerata. Ainuke väga hea trikk on kirvest loopiva zombie ja relvaga tädi rinnutsiminek.
12 miljoni dollariga tehti, 10 lisaks reklaamile. Tõi maailma kinodest 13,8. See tähendab loodetavasti, et järge ei tule.
"Thunderbirds" (2004) --- 4/10
Kinos on superkangelaste aeg, seetõttu ei häbene stuudiod välja tuua neidki, kes peaks teenitud pensionipõlve nautima. 1964-6 toodetud nukusari on tingimata nende hulgas. Rikkurist isa (Bill Paxton) ning neli poega moodustavad kangelasperekonna, kes satuvad hätta ning pääsevad tänu viiendale pojale, keda peeti seni actionmehe tööks liiga nooreks.
Aeg pole seda hästi kohelnud ning tulemust ei paranda tõsiasi, et filmiversioon on "so 60's it hurts". Igati sobiv reklaamlause kui minult küsida. (Tollases mõistes) futuristlik kujundus, kostüümid ning sisu annavad alust päris meeldivale väikeste poiste filmile, aga kõigil teistel hakkab rõvedalt igav. Tulemus on hästi mõeldud, ent üdini lame. Eriti kole on sir Ben Kingsley oma aega raiskamas siinse paha poisi rollile.
Projekt on töös juba 1996-st. Ei saa jätta märkimata, et kasutamata jäänud ideed kõlavad paremini kui ekraanile jõudnud. Otsusta ise - mitte film, vaid täispikk arvutianimatsioon! Mitte eelkõige lastele, vaid ka suurematele! Baldwini vennad kehastavad vanemaid Tracy vendi! Finaal, kus toimub autoralli Londonis! Lühidalt - kui vaatad tänavu ainult ühte filmi superkangelastest perekonnast, olgu see "The Invincibles".
Maksis 57 miljonit dollarit, reklaam lisas 20, tõi maailma kinodest 27,1.
"HofD" on kolmeosaline mängusari mündimasinatel ja konsoolidel, kus kõmmutatakse zombisid või muid peletisi valguspüstolist. Filmi sündmused eelnevad neile.
Olen enda arust kõik videomängudel põhinevad filmid ära näinud, mistõttu vaatasin selle ka. Lisaks tahtsin näha, milleks lavastaja-produtsent Uwe Boll suuteline on, sest onu teeb lähiajal neid veel terve persetäie ("BloodRayne" ning "Alone in the Dark" on juba valmis, "Hunter: The Reckoning", "Dungeon Siege" ja "Far Cry" peagi tootmises, väidetavalt).
Nagu arvatud, on sama hambutu kui kõik varasemad mäng-filmiks-katsetused - selle vahega, et Bollil polnud lisaks andele ka eelarvet. Kuidagi on vaja noori paeluda, nii et sünnib väike kena splatter-õudukas. Täiesti ajuvaba stoori, tissid, veri ja lima - mõnele on sellest enam kui küll.
Elavate surnute pähe tulistamist on õigupoolest nii palju ning muud vaatamisväärset nii vähe, et veresaun hakkab tüütama ammu enne lõppu. Boll üritab rooga vürtsitada umbes sekund kestvate klippidega mängudest ja palju parematest actionitest laenatud kaameratrikkidega, aga ei tule sellestki head. Esiteks on mänguklippide lisamine ja paigutus arusaamatu, teiseks piirduvad kaameratrikid tegelaste ümber keerutamisega, kui nad relvi käes hoiavad. Väga amatöörlik.
Ainuke väga hea stseen on Prochnow laeval zombisid revolvrist tulistamas. Asjalik nägu ees, ei kortsuta kulmugi, ei ütle midagi, tõmbab sigarit. Kahju ainult, et see saab läbi umbes 30 sekundiga. Või siis meeldiv - Boll ei jõua midagi tuksi keerata. Ainuke väga hea trikk on kirvest loopiva zombie ja relvaga tädi rinnutsiminek.
12 miljoni dollariga tehti, 10 lisaks reklaamile. Tõi maailma kinodest 13,8. See tähendab loodetavasti, et järge ei tule.
"Thunderbirds" (2004) --- 4/10
Kinos on superkangelaste aeg, seetõttu ei häbene stuudiod välja tuua neidki, kes peaks teenitud pensionipõlve nautima. 1964-6 toodetud nukusari on tingimata nende hulgas. Rikkurist isa (Bill Paxton) ning neli poega moodustavad kangelasperekonna, kes satuvad hätta ning pääsevad tänu viiendale pojale, keda peeti seni actionmehe tööks liiga nooreks.
Aeg pole seda hästi kohelnud ning tulemust ei paranda tõsiasi, et filmiversioon on "so 60's it hurts". Igati sobiv reklaamlause kui minult küsida. (Tollases mõistes) futuristlik kujundus, kostüümid ning sisu annavad alust päris meeldivale väikeste poiste filmile, aga kõigil teistel hakkab rõvedalt igav. Tulemus on hästi mõeldud, ent üdini lame. Eriti kole on sir Ben Kingsley oma aega raiskamas siinse paha poisi rollile.
Projekt on töös juba 1996-st. Ei saa jätta märkimata, et kasutamata jäänud ideed kõlavad paremini kui ekraanile jõudnud. Otsusta ise - mitte film, vaid täispikk arvutianimatsioon! Mitte eelkõige lastele, vaid ka suurematele! Baldwini vennad kehastavad vanemaid Tracy vendi! Finaal, kus toimub autoralli Londonis! Lühidalt - kui vaatad tänavu ainult ühte filmi superkangelastest perekonnast, olgu see "The Invincibles".
Maksis 57 miljonit dollarit, reklaam lisas 20, tõi maailma kinodest 27,1.
November 09, 2004
Arvutikino
"Harold & Kumar Go to White Castle" (2004) --- 4/10
Danny Leiner lavastajakarjäär seisneb põhiliselt telesarjades. See on ta esimene film pärast noortekomöödiat "Kutt, kus mu auto on?" ja täitsa sarnane kraam. Paraku mitte sugugi nii edukas, sest lugu on sitem, naljad on suuremjaolt nürid ja nimitegelastest võib vaimukaks pidada ainult üht (Kal Penn, see mitteasiaat).
Lugu lihtne-tüüpiline: peategelased elavad üsnagi rahulikult alanud öö jooksul läbi mitmesuguseid vapustusi, väljudes sellest paremate meestena. Või vähemalt meestena, kes kardavad vähem valu ja sõimu. Et see on tänapäevane ameeriklaste noortekomöödia, saab märkida linnukesed lahtritesse nagu kanepi suitsetamine, peeretavad ning/või sittuvad ilusad tüdrukud, vägivaldsed kaagid, kellele lõpuks koht kätte näidatakse, oma printsi ootav hea ilus tibi, alasti rindadega lihtsalt ilus tibi, mõned koledad friigid, intelligentne neeger, ülbed politseinikud ja optimistlik finaal.
Asi pole muidugi klišeedes, vaid selles, kuidas neid kasutatakse. Kaks debüteerivat stsenaristi mõistavad neid stampseid situatsioone, nalju ning tegelaskujusid nürilt korrata, süstimata materjali elu ega energiat.
Paljud stseenid, mis võiks isegi naerma ajada, panevad seetõttu õlgu kehitama - kui kaameratagune meeskond ei hooli, ei tee osatäitjadki imesid. Palju tuttavaid nägusid, aga neil pole lihtsalt materjali, kus silma paista. Lihtsalt masendav on näha "Kuuma piruka" triloogia Eddie Kaye Thomast, "Van Wilderi" Ryan Reynoldsit ja "10 põhjust sind vihata" David Krumholtzi tühjade kõrvalseisjatena, kus neil pole lihtsalt ruumi ega võimalust midagi lahedat korda saata. Ainus meeldiv üllatus oli Anthony Anderson alguses, kiirtoidukoha maniakaalse töötajana.
Viimase aja parim noortekomöödia on endiselt võimsa edumaaga "The Girl Next Door" ("Naabermaja pornostaar"), tunduvalt parem kui eestikeelne pealkiri mõista annab.
"Ella Enchanted" (2003) --- 5/10
Ella (Anne Hathaway) sai titena haldjalt sünnikingiks sõnakuulelikkuse, mistõttu ta ei suuda käskusid täitmata jätta. See tekitab probleeme, kui ta leiab oma armastuse noores printsis (Hugh Dancy), kellest on veel huvitatud tema riiakas vanem õde ning salakaval onu, kes vahepeal on kuningriiki juhtinud.
Tüdrukud tahavad samuti lõbutseda, ütleb see maitsetu katse "Harry Potteri" filmide tuules midagi saavutada. 35 miljoni dollariga ehk ligi kolm korda odavamalt on vast raske võrdväärset võlumaailma ekraanile tuua - kõik näeb välja nagu tüüpiline Eesti toodang ehk teleteater, mis arvab, et väärib näitamist kinos. No OK, võibolla mitte nii hull, aga paras teleteater siiski.
Mis ei vabanda siiski välja nõrka stsenaariumi ja fakti, et peale Hathaway ja Dancy on siin täpselt NULL osatäitmist, mis väärivad tähelepanu. Ja nemadki toetuvad vaid loomulikule sarmile, sest varateismeliste püüdmiseks mõeldud fantaasiast ei maksa ilmselgelt oodata enamat kui silmailu. Et see põhineb romaanil, Gail Carson Levine kirjutas, tekitab siiski mingeid ootusi. "Harry Potteri" järgne maastik ei soosi nii häbituid otse-videole-ambitsiooniga "Tuhkatriinu" kloone. Ja ärge tulge rääkima, et see on uues võtmes, postmodernistlik ja puha. Postmodernism on ainult maitseks, neil puhkudel, kui tegijad viitsisid leida või tekitada seoseid tänapäeva eluga.
OK, kostüümidel pole viga, kujundus on rahuldav ja häid ideid hakkab silma kord 10 minuti jooksul kindlasti. Lamia kujundati Manhattani all-linna eeskujul, asendades pilvelõhkujad lossidega; liikuva trepi tööpõhimõte; pilguheit elfide (päkapikkude?) elukorraldusse, sookollide pead... ja vist veel midagi. Aga ebasarmikad näitlejad ning tõsiselt elutu teostus annavad juba 20 minutiga märku, et siit saavad midagi ainult väga noored. Kuradi kahju siis, et Hathaway ja Dancy on nii nunnud, et ma ikka lõpuni vaatasin.
Danny Leiner lavastajakarjäär seisneb põhiliselt telesarjades. See on ta esimene film pärast noortekomöödiat "Kutt, kus mu auto on?" ja täitsa sarnane kraam. Paraku mitte sugugi nii edukas, sest lugu on sitem, naljad on suuremjaolt nürid ja nimitegelastest võib vaimukaks pidada ainult üht (Kal Penn, see mitteasiaat).
Lugu lihtne-tüüpiline: peategelased elavad üsnagi rahulikult alanud öö jooksul läbi mitmesuguseid vapustusi, väljudes sellest paremate meestena. Või vähemalt meestena, kes kardavad vähem valu ja sõimu. Et see on tänapäevane ameeriklaste noortekomöödia, saab märkida linnukesed lahtritesse nagu kanepi suitsetamine, peeretavad ning/või sittuvad ilusad tüdrukud, vägivaldsed kaagid, kellele lõpuks koht kätte näidatakse, oma printsi ootav hea ilus tibi, alasti rindadega lihtsalt ilus tibi, mõned koledad friigid, intelligentne neeger, ülbed politseinikud ja optimistlik finaal.
Asi pole muidugi klišeedes, vaid selles, kuidas neid kasutatakse. Kaks debüteerivat stsenaristi mõistavad neid stampseid situatsioone, nalju ning tegelaskujusid nürilt korrata, süstimata materjali elu ega energiat.
Paljud stseenid, mis võiks isegi naerma ajada, panevad seetõttu õlgu kehitama - kui kaameratagune meeskond ei hooli, ei tee osatäitjadki imesid. Palju tuttavaid nägusid, aga neil pole lihtsalt materjali, kus silma paista. Lihtsalt masendav on näha "Kuuma piruka" triloogia Eddie Kaye Thomast, "Van Wilderi" Ryan Reynoldsit ja "10 põhjust sind vihata" David Krumholtzi tühjade kõrvalseisjatena, kus neil pole lihtsalt ruumi ega võimalust midagi lahedat korda saata. Ainus meeldiv üllatus oli Anthony Anderson alguses, kiirtoidukoha maniakaalse töötajana.
Viimase aja parim noortekomöödia on endiselt võimsa edumaaga "The Girl Next Door" ("Naabermaja pornostaar"), tunduvalt parem kui eestikeelne pealkiri mõista annab.
"Ella Enchanted" (2003) --- 5/10
Ella (Anne Hathaway) sai titena haldjalt sünnikingiks sõnakuulelikkuse, mistõttu ta ei suuda käskusid täitmata jätta. See tekitab probleeme, kui ta leiab oma armastuse noores printsis (Hugh Dancy), kellest on veel huvitatud tema riiakas vanem õde ning salakaval onu, kes vahepeal on kuningriiki juhtinud.
Tüdrukud tahavad samuti lõbutseda, ütleb see maitsetu katse "Harry Potteri" filmide tuules midagi saavutada. 35 miljoni dollariga ehk ligi kolm korda odavamalt on vast raske võrdväärset võlumaailma ekraanile tuua - kõik näeb välja nagu tüüpiline Eesti toodang ehk teleteater, mis arvab, et väärib näitamist kinos. No OK, võibolla mitte nii hull, aga paras teleteater siiski.
Mis ei vabanda siiski välja nõrka stsenaariumi ja fakti, et peale Hathaway ja Dancy on siin täpselt NULL osatäitmist, mis väärivad tähelepanu. Ja nemadki toetuvad vaid loomulikule sarmile, sest varateismeliste püüdmiseks mõeldud fantaasiast ei maksa ilmselgelt oodata enamat kui silmailu. Et see põhineb romaanil, Gail Carson Levine kirjutas, tekitab siiski mingeid ootusi. "Harry Potteri" järgne maastik ei soosi nii häbituid otse-videole-ambitsiooniga "Tuhkatriinu" kloone. Ja ärge tulge rääkima, et see on uues võtmes, postmodernistlik ja puha. Postmodernism on ainult maitseks, neil puhkudel, kui tegijad viitsisid leida või tekitada seoseid tänapäeva eluga.
OK, kostüümidel pole viga, kujundus on rahuldav ja häid ideid hakkab silma kord 10 minuti jooksul kindlasti. Lamia kujundati Manhattani all-linna eeskujul, asendades pilvelõhkujad lossidega; liikuva trepi tööpõhimõte; pilguheit elfide (päkapikkude?) elukorraldusse, sookollide pead... ja vist veel midagi. Aga ebasarmikad näitlejad ning tõsiselt elutu teostus annavad juba 20 minutiga märku, et siit saavad midagi ainult väga noored. Kuradi kahju siis, et Hathaway ja Dancy on nii nunnud, et ma ikka lõpuni vaatasin.
Subscribe to:
Posts (Atom)
