Arvutikino

"Harold & Kumar Go to White Castle" (2004) --- 4/10
Danny Leiner lavastajakarjäär seisneb põhiliselt telesarjades. See on ta esimene film pärast noortekomöödiat "Kutt, kus mu auto on?" ja täitsa sarnane kraam. Paraku mitte sugugi nii edukas, sest lugu on sitem, naljad on suuremjaolt nürid ja nimitegelastest võib vaimukaks pidada ainult üht (Kal Penn, see mitteasiaat).

Lugu lihtne-tüüpiline: peategelased elavad üsnagi rahulikult alanud öö jooksul läbi mitmesuguseid vapustusi, väljudes sellest paremate meestena. Või vähemalt meestena, kes kardavad vähem valu ja sõimu. Et see on tänapäevane ameeriklaste noortekomöödia, saab märkida linnukesed lahtritesse nagu kanepi suitsetamine, peeretavad ning/või sittuvad ilusad tüdrukud, vägivaldsed kaagid, kellele lõpuks koht kätte näidatakse, oma printsi ootav hea ilus tibi, alasti rindadega lihtsalt ilus tibi, mõned koledad friigid, intelligentne neeger, ülbed politseinikud ja optimistlik finaal.

Asi pole muidugi klišeedes, vaid selles, kuidas neid kasutatakse. Kaks debüteerivat stsenaristi mõistavad neid stampseid situatsioone, nalju ning tegelaskujusid nürilt korrata, süstimata materjali elu ega energiat.

Paljud stseenid, mis võiks isegi naerma ajada, panevad seetõttu õlgu kehitama - kui kaameratagune meeskond ei hooli, ei tee osatäitjadki imesid. Palju tuttavaid nägusid, aga neil pole lihtsalt materjali, kus silma paista. Lihtsalt masendav on näha "Kuuma piruka" triloogia Eddie Kaye Thomast, "Van Wilderi" Ryan Reynoldsit ja "10 põhjust sind vihata" David Krumholtzi tühjade kõrvalseisjatena, kus neil pole lihtsalt ruumi ega võimalust midagi lahedat korda saata. Ainus meeldiv üllatus oli Anthony Anderson alguses, kiirtoidukoha maniakaalse töötajana.

Viimase aja parim noortekomöödia on endiselt võimsa edumaaga "The Girl Next Door" ("Naabermaja pornostaar"), tunduvalt parem kui eestikeelne pealkiri mõista annab.



"Ella Enchanted" (2003) --- 5/10
Ella (Anne Hathaway) sai titena haldjalt sünnikingiks sõnakuulelikkuse, mistõttu ta ei suuda käskusid täitmata jätta. See tekitab probleeme, kui ta leiab oma armastuse noores printsis (Hugh Dancy), kellest on veel huvitatud tema riiakas vanem õde ning salakaval onu, kes vahepeal on kuningriiki juhtinud.

Tüdrukud tahavad samuti lõbutseda, ütleb see maitsetu katse "Harry Potteri" filmide tuules midagi saavutada. 35 miljoni dollariga ehk ligi kolm korda odavamalt on vast raske võrdväärset võlumaailma ekraanile tuua - kõik näeb välja nagu tüüpiline Eesti toodang ehk teleteater, mis arvab, et väärib näitamist kinos. No OK, võibolla mitte nii hull, aga paras teleteater siiski.

Mis ei vabanda siiski välja nõrka stsenaariumi ja fakti, et peale Hathaway ja Dancy on siin täpselt NULL osatäitmist, mis väärivad tähelepanu. Ja nemadki toetuvad vaid loomulikule sarmile, sest varateismeliste püüdmiseks mõeldud fantaasiast ei maksa ilmselgelt oodata enamat kui silmailu. Et see põhineb romaanil, Gail Carson Levine kirjutas, tekitab siiski mingeid ootusi. "Harry Potteri" järgne maastik ei soosi nii häbituid otse-videole-ambitsiooniga "Tuhkatriinu" kloone. Ja ärge tulge rääkima, et see on uues võtmes, postmodernistlik ja puha. Postmodernism on ainult maitseks, neil puhkudel, kui tegijad viitsisid leida või tekitada seoseid tänapäeva eluga.

OK, kostüümidel pole viga, kujundus on rahuldav ja häid ideid hakkab silma kord 10 minuti jooksul kindlasti. Lamia kujundati Manhattani all-linna eeskujul, asendades pilvelõhkujad lossidega; liikuva trepi tööpõhimõte; pilguheit elfide (päkapikkude?) elukorraldusse, sookollide pead... ja vist veel midagi. Aga ebasarmikad näitlejad ning tõsiselt elutu teostus annavad juba 20 minutiga märku, et siit saavad midagi ainult väga noored. Kuradi kahju siis, et Hathaway ja Dancy on nii nunnud, et ma ikka lõpuni vaatasin.