King pole tuntud järjelembuse poolest, eelistades ka "Dark Towerit" nimetada romaaniks, mis koosneb seitsmest raamatust. Pealkirjas mainitud asutus on kõikide maailmade keskne punkt, mille poole püüdleb vesternimaailma viimane püstolikangelane Roland. Tema ja ta kaaslased leiavad sedapuhku kindla suuna, mida järgides on võimalik Tornini jõuda. Aga nende ja sihtpunkti vahel on kõikvõimalike ohtudega täidetud laastatud maa.
"DK3" koondab kõike seda, mis on seerias head ning halba.
Alustatakse halvaga, nii et esimesed sada lehekülge, ja natuke peale, on üsna tüütud läbi närida. Esimene peatükk kogu kuuest, mis täpselt nii palju lehekülgi hõlmabki, on täiesti kuiv ja seda sobib kõige paremini kokku võtma sõna uninspired (vabandust, et ma ei viitsi eestikeelset vastet otsida). King lihtsalt kirjutab ega teadnud vist ise ka, kuhu tahab jõuda. Sama põhjus, miks mina ise pole suutnud enam aastaid ühtegi proosa-kirjatükki lõpule viia - lihtsalt puuduvad inspiratsioon, nägemus. Siin on üks põnevam liin (Eddie nägemused Tornist), aga seegi ei suuda oma marginaalsuses midagi päästa.
Teine peatükk võtab lausa uskumatu pöörde paremuse poole. Ma tundsin esimest korda, et kurat, sari tasub lõpuni lugeda. Järgnevad umbes 80 lehekülge pole mitte ainult kaugelt parimad, mis "Dark Toweri" kaante vahel ilmavalgust näinud, vaid samuti autori isikliku paremiku hulgas. Naaseb üks ammukadunud tegelane ja teda ümbritsev hullus on nii nauditavalt esitatud, et tõuseb lausa paberilt lendu. Õhus on värve, energiat ja pinget.
Teise peatüki lõpp hakkab küll kergelt venima: deemonitega võitlemine ei pea tõesti nii pikalt kestma, kui see on kirjeldatud määral ohtlik ja raske ja edu sõltub vaid sekundite mängust. Kuid autor on vähemalt üles ärganud, nii et "DT3" tõstab seeria ometi tõepoolest "peab-lugema" tasemele.
See on märgatavalt mahukam kui esimene või teine raamat, samuti tunduvalt sisukam. Rohkem tausta. Tumeda Torni legend kogub Püha Kolmainsuse (ka, ka-tet, khef) najal liha luudele ning hakkab isegi huvi pakkuma. Fantaasialend läheneb küllastatusele: oma koha ning aja leiavad žanridest fantaasia, õudukas, ulme, thriller ning päris lõpuks isegi küberpunk, mis on minu arust eriti cool lisand. Inspireeritud küllap "2001: Kosmoseodüsseiast" ja võimalik eeskuju "Matrixi" filmidele, eriti viimasele.
Raamatu teises pooles tutvustatud postapokalüptiline keskkond a la "Fallout" on ka teravaid elamusi pakkuv. King kirjeldab kõdunevat suurlinna nii varjundirikkalt, et minagi hakkan "Mad Maxi" tõmbest natuke aru saama. Tsivilisatsiooni rusud on põnev setting juba seetõttu, et annab mõistele linnadžungel päris uue tähenduse. Kuidagi ei saa jätta märkimata ka taset, millega kirjanduslikke viiteid loosse maitseks sisse tuuakse, ja kuidas nendega mängitakse.
Ma võiks veel kiita, aga ei taha sisust rohkem ära rääkida, mida see paratamatult kaasa tooks.
Ahjaa, tõsiselt tobe on neljanda osa tutvustuse lisamine, milleks on selle proloog, milleks on "Waste Landsi" viimased kümmekond lehekülge uuesti trükituna.
Hinne: 7/10
* Ilmus esmakordselt 1991.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
M-m-muus osas väga vaidlema ei tiku a see va "Matrixi eeskuju"... see osa on seal nii lühike ja kahvatu, et kui ÜLDSE mõnelt kirjutajalt shnitti võeti, siis pakuks pigem Asimovit. Sa, mees, võta ometi asi käsile. Robotid ja vähemal määral ka arvutid. No õkva see liin. Ok, mitte ainult sünged tulevikunägemused, on ka helgemaid ennustusi aga see selleks. On mõned konkreetsed leheküljed, mis oleks nigu õkva Matrixi stsenaariumist lõigatud. Niisiis - loe rohkem. Ja-jaa, loed niigi palju. A loe rohkem. Teisigi peale Grishami, Pratcheti ja Kingi. Aight? :*
Post a Comment