Arvutikino

"The Pacifier" (2004) --- 4/10
Kuidagi kurb, et Vin Diesel pidi pöörduma järjekordse hiti saamiseks Miki-hiire maja poole. Ta on teoorias liiga kõva mees, et keskpärastes perefilmides osaleda, ei? Praktikas on 56 miljonit dollarit maksnud, kinodest 195,1 toonud teos kena vaheldus läbikukkunud märulitele "A Man Apart" ja "The Chronicles of Riddick". Vähemalt nende meelest, kellele Dieseli nime väärtus korda läheb.

"The Pacifier" on ladusalt kulgev märulkomöödia pere kõige väiksematele, mis teeb ainult ühe vea. Stsenaarium on tohutult lame, suur libe ja kohati nüristavalt lapsik klišeekuhi. Sama igav kui lavastaja Shankmani eelmine, "Bringing Down the House". Lastele kärab ilmselt küll, kuid teised tervitavad rõõmuga lõputiitreid, kui nad pidasid nii kaua vastu. Midagi annab kindlasti imearmsa Lauren Grahami kohalolek, kelle avastasin "Bad Santas", aga tulemust see ei päästa.

Dieseli järgmist ootan suure huviga – tõsielul põhinev draama "Find Me Guilty", kus mafiooso kaitseb end ise kohtu ees, kaaslaste reetmise asemel. Sellest kujunes pikim maffiaistung USA ajaloos. Ja ekstra lahe on näha teda videomängul põhineva "Hitmani" nimiosas!



"Hostage" (2005) --- 6/10
Pantvangi-situatsioonide läbirääkija (Bruce Willis) satub kahe tule vahele. Ühelt poolt rikkuri pere villasse varjunud kolm noort pätti, teisalt majast midagi himustav saladuslik osapool. Ja tema ei tahaks minevikuäparduse tõttu asjaga üldse tegelda.

Nagu paljud Bruce Willise filmid, kukkus läbi. 52 miljonit USD maksis, tõi kinodest 73,3. Sellel leidub muidugi hea põhjus, miks Willis on tänapäeval nii ebastabiilne kassamagnet. Ta kordab samu rolle nii palju kordi järjest, et võtab isegi andunud fännidel silmist mädavee välja. Pärast "Kuuendat meelt" on alanud tundliku mehe tsükkel, mis tähendab ekraanil muudkui pisarate valamist ja nutunägu. Tal on see tõesti käpas, aga jumala eest – palume natuke vaheldust!

"Hostage" ongi kerge vaheldus selles mõttes, et Willise roll on tasakaalustatum kui tavaliselt. Nutma hakkab iga natukese aja tagant küll, aga seda kompenseerib jõuline pealeminek teistel hetkedel. Kokkuvõttes tundub W väga heas vormis, üllatusevaba, aga kvaliteedimärgiga. Just selline nagu ta võiks olla "Die Hard 4"-s. Lugu ei püsi paraku võrdsel tasemel. Sissejuhatav episood on väga paeluv ja sündmustik alati mõnusalt tihe, sest asjasse segatud palju osapooli. Kuid mida lõpupoole, seda rohkem püütakse suspense'it asendada nürimeelse märuliga. Revolvrid ja kurjad näod välguvad, tuld ja kuule lendab lademetes.

Rohkem pidanuks samuti läbi töötama kolme alaealise kurjategija tausta, et nende käitumine tunduks usutavam. Ben Fosteri ("Mulla all") tegelane on kahtlemata heas mõttes üllatav, aga miks ta teeb täpselt selliseid asju nagu teeb? Praegu meenutab see aspekt halbu ameeriklaste psühhopaadifilme kui üle keskpärase pürgivat thrillerit.

Elvis Cole'i müsteeriumitega tuntud Robert Craisi romaanil põnevik. Lavastajakohust täitnud Florent Emilio Siri eelmine oli prantslaste märulihitt "Herilasepesa".



"Danny the Dog" ehk "Unleashed" (2005) -- 5/10
Nimitegelane (Jet Li) on mafiooso (Bob Hoskins) ori, kelle ainus eesmärk on kakelda. Muidu hoitakse teda puuris. Siis aga õnnestub mehel vabadusse pääseda ja pimeda klaverihäälestaja (Morgan Freeman) peres uut elu maitsta.

See on kahtluseta üks veidramaid märuleid eales, mida võimalik näha. Rohkem art-house kui "Tiigeri ja draakoni" põlvkonna eeposed kokku. Muusika autoriks triphopi kuulsused Massive Attackist ja ekraanil korraga Jet Li, Hoskins, Freeman! Selliseid imesid kohtab harva.

Eriliseks muudab filmi muidugi mitte tegijate nimekiri, vaid sisu. Kõige ebaharilikum kung-fu ning draama segu. Pildilt tume, toonilt julm ja eemaletõukav, sisult lakooniline. Mõjub kuidagi ebamaiselt, õhustik oleks omal kohal kuskil muusikavideos. Produtsent-stsenarist Luc Besson võtab vabalt ega pelga madistamist näiteks pooleks tunniks katkestada, et näidata Dan-poissi uue rahumeelse eluga kohanemas. Kui karakteriarendus poleks nii bullshit, eriti nimitegelase poolelt, võiks tulemuseks olla midagi äärmiselt nauditavat. Praegusel kujul on lihtsalt võimatu uskuda, et midagi sellist aset leiaks, kasvõi see, et Danny omab normaalset võimet suhelda ja mõtelda.

Omapärane ja julge projekt, eriti suure eelarve tõttu. 45 miljonit dollarit kaklusfilmile, mis on pooleldi ülimalt sünge draama? Kukkuski läbi, kinodest toodi hädavaevu 41... Louis Leterrier väntas selle kahe "Transporteri" vahel, mis on tunduvalt seeditavam meelelahutus.

Kaklused on leidlikud ning lahedad nagu Jet Li puhul ikka. Väidetavalt peitub siin mehe pikim ning brutaalseim ekraanimadin eales. Li tundub alguses üllatavalt ilmekas (eriti hetk aabitsa seltsis), kui kirjeldatakse Danny koledat elu. Paraku selgub peagi, et tegu pole siiski nõudliku rolliga, eeldades näitlejatehniliselt ainult keskpäraseid oskusi.

Hoskins mängib jäledat mafioosonässi lausa mõnuga. Ta kõlbaks hästi mõnda senisesse Guy Ritchie lavastusse – värvikas, julm ja karikatuurne sooritus. Albert Finneyle mõeldud rolli, kes loobus "Big Fishi" kasuks, pakuti veel Hopkinsile, Caine'ile ja Coxile, kes kõik keeldusid. Freemani tegelane polnud algselt pime, aga näitleja pidas seda heaks ideeks. Et oleks selgem, miks klaveriõpetaja suudab näha tuimas tapamasinas midagi inimlikku. Freeman on tüüpilises mentori rollis, millega muudab natuke soliidsemaks iga filmi, kus osaleb.