"Monster-in-Law"

Ämmade õelusest eksisteerib piisavalt anekdoote, et teema ei tundu iial naljakas ega värske. Palju õnne siis härrasmeestele ja prouastele, kes katsetasid oma õnne, julgedes vastavasisulise komöödia kokku panna. Kurja mehe-ema nahka puges Jane Fonda, armsat pojakest kehastab Michael Vartan, tema väljavalituks Jennifer Lopez.

Pole ilus sõidelda filmitähti pidevalt sama rolli kordamise või samasuguste projektide valimise eest. Paljud saavadki tähtedeks, avastades mingi niši ja hiljem muudkui seda täites, pakkudes huvilistele võimalikult regulaarselt uusi annuseid.

J-Lo kuulub mu arust tüütumate isendite sekka. Ta tegelaskujud on alati sarnased, imalad ja proua näeb pealekauba spetsiaalselt vaeva, et oma imidžit publikule kinnistada. Ilmselt on ka kõige rumalamad kinosõbrad praeguseks mõistnud, et Jen on kuulsusest-rikkusest hoolimata tavaline tüdruk ja real (või et see on tema sõnum). Ent diivatseval daamil ei saa sellest poosist endal kunagi küllalt, mistõttu uusim tegelaskuju on talle tüüpiline. Kuldsete käte ja südamega töölistüdruk; loova hingega; vaene, aga õnnelik; teda ümbritseb väike seltskond, aga kirju ja äärmiselt toetav. Keegi ei küsi näiteks, et miks sa normaalset ametit ei leia, kui sa igatpidi nii kuum tädi oled.

Pühendasin tegelaskuju kirjeldamisele nii palju ruumi põhjusel, et see osutub ainsaks, kellega stsenarist vaeva nägi. Ülejäänud on pinnapealsed karikatuurid, lugu on piinlikult keskpärane ning et Jane Fonda võitleb end ebavõrdsetes oludes filmi meeldejäävaimaks aspektiks, annab ilmselt tunnistust tema endiselt säravast andest. Miks ta valis umbes viieteistkümne aastase pausi järel esimeseks ekraanitööks just "Monster-in-Law", jääb arusaamatuks. See pole küll projekt, mille nimel vanaduspuhkusest loobuda. Ilmselt hakkas krapsakal pensionäril igav ja "Elizabethtownist" ajalisel sobimatusel loobudes võttis lihtsalt midagi muud ette.

"Monster-in-Law" alternatiivne nimi võiks olla "How to Lose a Bride in 10 Days" või "Home Alone: Two Big Girls". Need kirjeldaks üsna täpselt, mis toimuma hakkab: rida olukordi, kus ämm ja minia pistavad rinnad kokku. Nad kokku viiv peig viibib muide palju aega eemal, aga pole hullu, sest tema eesmärk on kõigest hea välja näha. Vartani-Lopezi säde töötab nagunii eelkõige õe-venna tasemel, nii et see tuleb kasuks, kui nende puudulikku kirge varjatakse.

Nalja siiski saab. Fonda mõjub pooleks irriteerivalt ja vaimukalt nagu kohane. Kui tüdrukud jäävad üksi koju ning ta läheb hoogu, on jälgimine puhas lust. Tegelaskuju inspiratsioon olla ta kolmas ja viimane abikaasa, värdjas rikkur Ted Turner. Kuidas, tahaks teada.

Aga lugu on ikka nõrk ja pea kõik toimub loo edasiviimise huvides, mitte tegelaste usutavust taga ajades. Alates päris algusest, kus absoluutselt legendaarne teletäht Viola vallandatakse, aga ta ei saa kohe kümmet uut pakkumist ja isegi ei hakka otsima. Kas selline ongi inimese saatus, kelle elu sisuks oli aastakümneid karjääri tegemine? Imege muna. Ja see on kõigest üks näide.

Ohutu lõbu, mille sisulist nõrkust kompenseerib kena Vartani (naistele) ning vaimukas Fonda (meestele). J-Lo fännidel muidugi pohh, mis toimub, peaasi et ta kohal.

Hinne: 6/10