John Grisham "A Time to Kill"

Kaks maamatsi vägistavad-piinavad teele ette jäänud pisikest neegritüdrukut, jättes ta surnu pähe maha. Tirts jääb ellu, aga sama ei saa öelda roimarite kohta, sest isa ei saa enne rahu, kui ta süüdlased surnuks kõmmutab. Et tegevuspaik suht tagurlik Lõuna-USA väikelinn, kujuneb kohtuprotsess äärmiselt valuliseks ja osalistele eluohtlikuks.

Grishami esimene romaan, mõnes mõttes ta kõvemaid. See on esiteks mahukam kui autorile tavaks kujunenud (üle 500 lehekülje peenikest tihedat kirja) ja ruum kasutatakse oskuslikult ära. Ülearust ei leidu midagi. Põhjalikult ja põnevalt kirjeldatakse kohalikku eluolu, õhustiku loomisel on tunda osavat kätt (sündmused-tegelased hargnevad väljapeetud tempos; näiteks peategelase isiklikku laadi tausta kirjeldatakse alles siis, kui üle poole läbi). Asjalikku, kohati isegi kuiva tooni mahendab Grishami hea silm mahlakatele elulistele detailidele ja vaimukas sõnavalik.

Näiteks see kirjeldus: The restrooms inside were small and nasty, and most of the patrons found it necessary to relieve themselves between the pickups in the parking lot. This was especially true on Mondays when every truck in the parking lot received at least three sprayings... Väljendid nagu found it necessary või receive sprayings on ikka muhedad!

Algaja kirjamehe nõrkused tundusid kergesti märgatavad, aga Grisham kannab valitud stiili ja tooni alati auga välja, nii et kokkuvõttes ei toogi midagi halvas valguses välja. Aga mis hakkas silma? Otsekõnet võiks olla tihemini, mis annaks muule tekstile rohkem hingamisruumi, eriti varastes peatükkides. Samas tuleb autorile vahel hoog peale ja dialoog kestab mitu lehekülge järjest. Need kohad lisandusid vist ümberkirjutuste käigus, aga tulemus on igatahes nauditav. Tegelaste kõne tundub ehe ja usutav.

Kohati tahaks täpsemaid kirjeldusi, näiteks lähedaste ahastus, kui selgub, mis pisitüdrukuga juhtus; isa sisemised läbielamised enne kättemaksu ja pärast vangis istudes. Emotsionaalselt löövat sisu enamasti tasakaalustav kiretu jutustamisviis kohati hoopis pidurdab seda. Pahade poiste äkiline surm on ühelõigulise kirjeldusena isegi mõjuvam kui nende tegude pikk kirjeldus avapeatükis. Lisaks veider, et kõik räägivad muudkui vägistamisest, aga mitte inimröövist, füüsilisest vägivallast, mõrvakatsest surnu pähe mahajätmisega. Ja ma'i saa tegelikult täpselt roimarite motiivile pihta. Misjaoks neile väike tüdruk, kui kumbki pole enne laste vastu seksuaalset huvi tundnud? Lõpp on veidralt lakooniline, kuigi lahtiste otste jätmine on tore.

Ilmselt iga noor kirjanik tunneb kartust, et teda ei võeta äkki tõsiselt. Grisham kompenseerib seda ülima täpsusega igasugustes kohtualastes kirjeldustes. Isegi kohaliku kohtumaja ehitust kirjeldatakse sammude kaupa. Aga pädevus pole kunagi liiast, eks. Hilisemates romaanides ta nii põhjalikuks ei lähe enamasti, ja jälle hea. Juura-Clancy või -Ludlum muutuks vist peatselt väsitavaks.

Mu loetud väljaande (Arrow Books, 1992) juhatab sisse armas informatiivne eessõna autorilt. Alati tore lugeda, kuidas hea raamat valmis.

Suht kesine filmivariant sündis 1996, osades Matthew McConaughey, Sandra Bullock, Samuel L Jackson, Kevin Spacey, Charles S Dutton, Oliver Platt, Ashley Judd, Donald ja Kiefer Sutherland jt. Kurat, tegijad on nii kõvad, et peaks üle vaatama.

Hinne: 8/10

* Esmatrükk 1989. 515 lk.