"Click"

Saladuslik Morty (Christopher Walken) kingib tööhoolikust pereisale (Adam Sandler) puldi, millega oma elu juhtida. Ebameeldivaid või tüütuid kohti edasi kerida, vajadusel pausida jne. Edasi saab muidugi härjalt pulli.

Adam Sandler rääkis varem ikka, et teeb filme, mida endal oleks hea sõprade seltsis vaadata. See võis olla õige, sest tema varasemad projektid on lihtsad poistekad, mis lõbustavad oma süüdimatu hoiaku, energilisuse ja roppude naljadega. Need on pinnapealsed, lõdvalt mängitud ja keskpäraselt kirjutatud, aga "tehes nii, et endale meeldib" õhustik süstib rõõmu ka vaatajasse ja Sandleril leidub kahtlemata sarmi loo käimavedamiseks-käigushoidmiseks.

"Punch-Drunk Love" (2002) näitas teda suure üllatusena ka muidu võimeka näitlejana, kuigi rolli väärtus põhineb täiesti kvaliteetidel, mida ta ekraanil alati esindab. Aga selliseid näitlejaid on ikka vähe, kes jämedalt võttes terve elu sama rolli ei kordaks, nii et ma ei püüdnud laita.

Sandler ei kaota vist kunagi armastust roppude lihtsate poistekate vastu, ja austajad temaga koos, aga tore, et ta esinejana nii-öelda kasvab. Põhiteemaks endiselt vaimukal kesksel ideel põhinev (romantiline) komöödia mitte väga nõudlikule publikule, aga väiksed kõrvalekalded nagu "Anger Management", "The Longest Yard" või "Spanglish" pakuvad värskendust. Isegi kui need ei osutu teostuses täiesti edukaks nagu viimasel puhul.

"Click" on vana kooli Sandleri film, mis pakub kahtlemata rahuldust fännile ja meelitab muige või kaheksa teistegi vurrudele – aga valmistab pettumuse stsenaariumi osas. Kui aasta oleks endiselt 1996, ei paneks sa keskpärast sisu tähelegi, sest tollal oli see tavapärane tase. 2006 seevastu ootaks midagi enamat, kuna latti kergitades tekivad ootused ka selle hoidmiseks.

Ühe mõtte lisaks veel vahele. Sisuline tase kõigub filmide vahel päris võimsalt, aga tal on ikka päris pädev stsenaristide tiim ümber. Nad tabavad ülihästi "Sandleri komöödia" tunnetust ja sellepoolest ei jää puudulikuks praktiliselt ükski projekt.

"Click" on järjekordne annus otse kümnesse, mille iseloomustamiseks kasutaks tavapäraseid kahtlusaluseid märgusõnu. Sandler esitab nii paha kui head poissi, kõrvalosades kasutatakse elevile ajavaid näitlejaid, sõnum on peresõbralik, keskne idee on vinge (superpult, millega elu kontrollida!), komöödiat pakutakse nii roppu kui magusat. Paraku oleme kõike seda eelnevalt liiga palju näinud, nii et esmatutvuseks koomikuga kõlbaks küll, ent teistele jääks osad trikid juba tüütuks või lapsikuks.

Segaseks jääb ka tegijate hoiak, et kuhu nad täpselt tüürivad. "Click" võiks olla perefilm, aga ropumad naljad (peeretamine, suur part) on lihtsalt piinlikud juba üksi vaadates ja lõpupoole võimust võttev draama liiga õõvastav. See süngus on omamoodi mõjuv ja finaal vihmas päris emotsionaalne, aga kokkuvõttes venib 100-minutiline seanss natuke pikaks. Liiga palju sisu, millega ei nähta kohati piisavalt vaeva: midagi võiks kärpida. Korduvaks naljaks planeeritud ülbitsev naabripoiss ei aja näiteks kordagi naerma (vilets osatäitmine ka) ning näiteks Morty tausta avamine tekitab pigem uusi küsimusi kui pakub rahuldust. Miks või kuidas on taoline asjamees üldse seotud superpuldiga? Üldse väidan, et nõks räpasem huumor võiks piirduda Michaeli vanematega, kes ajavad mõnusat pada suust välja + ema näeb välja nagu transvestiit.

Osatäitjate poolest võib aga rõõmust käsi kokku hõõruda, sest need on priimad. Esiteks vana Sandler ise, sümpaatne nagu roosinupp. Siis muidugi Christopher Walken, kes kaunistaks iga linalugu, aga eriti sellist, kus ta sünnitab võrdlusi Christopher Lloydiga "Back to the Future'is" (aga täidab rolli tunduvalt pädevamalt ja tegelane on ise põnevam). Lemmik on Michaeli bossi kehastav David Hasselhoff, kelle silmamisest piisas, et camp-seier hetkeks mõnusa surinaga lakke lüüa, aga kes on vananeva pleiboina ka mõnusalt eneseirooniline. Parimaid stseene ongi tema esitatud: see, kus ta peab rahva ees kõnet. Andke veel teda!

Suht laheda kõrvalosa teeb "Everybody Hates Chrisi" Terry Crews. Jennifer Coolidge tundub kergelt kasutu ja rutiinses osas, aga tema kaudu tuuakse sisse mõned toredad šovinistlikud naljad kerglaste naiste kohta (kuigi vajadus puudub, aga film ongi ju liiga pikk). Lõpuks on ka Kate Beckinsale, kes näeb hea välja, aga tema on puhtalt iluasi. Pole kindel, kas see on daami ande raiskamine, aga kindlasti on see tema aja raiskamine.

Head ideed, kõikuval tasemel teostus. Kui see poleks Sandleri film, saaks ilmselt punkti võrra madalama skoori. Aga ma ju armastan Sandlerit vaadata. Pealegi ei saa üle ega ümber mõnest briljantsest vaimuvälgatusest nagu Elu Menüü (DVD-filmiplaatide eeskujul on siin making-of, jump to scene ja muu tarvilik; James Earli Jonesi kommentaar on lahe), alguse- ja lõpustseen poetöötajaga, kommentaarid Michael Jacksoni ning Britney Spearsi tulevikust... Kokkuvõttes võiks sinu piletiraha kuluda ka palju halvematele filmidele.

Hinne: 6/10