„Ghost Bustersiga” ameeriklaste armastatud komöödialavastajaks kujunenud Ivan Reitman on publiku sügavama huvi ammu kaotanud, aga tema poeg Jason alles hakkab mehetempe tegema.
„Täname suitsetamast” märgib kolmekümnendale juubelile läheneva mehe esimest täispikka.
Tööjaotus on jäänud samaks kui varasemates lühifilmides (stsenarist, lavastaja, pisiosas näitleja), aga haare on muidugi võimsam. „Täname suitsetamast” töötab kui satiir tänapäeva elust, muidugi ameeriklaste omast, aga samuti lihtsalt humoorika loona, mis on hästi kirjutatud ja veel paremini esitatud.
Keskne tegelane on USA tubakatootjate esindusnägu (Aaron Eckhart), kes jookseb ringi nagu orav rattas ja üritab omadest poistest etemat muljet jätta. Kinosõprade seas populaarne, aga laiemale ringile ilmselt tundmatu näitleja toob rolli täpselt õige koguse paatost ja on seetõttu ülimalt vaadatav. Naylor on edev, esinduslik ja libekeelne – aga tema kõrvad on pidevast avalikust „näkkusaamisest” üsna ludus.
Kõlab nagu ühe mehe etendus, aga tegelikult on see andekas tiimitöö, kus iga väiksemgi tegelaskuju on omamoodi põnev ja hästi mängitud. Selliseid saavutusi sünnib ülimalt harva. Eckhartile sekundeerib terve rida korralikke näitlejaid, kelle puhul värised rõõmust juba võimalusest neid kõiki koos näha – ja värvikad esitused viivad kinematograafilise orgasmini edasi. Maria Bello, Cameron Bright, Sam Elliott, Katie Holmes, David Koechner, Rob Lowe, William H. Macy, Todd Louiso, J.K. Simmons, Robert Duvall oleks kõige lühem nimekiri kaameraesisest seltskonnast, keda tahaks kindlasti mainida. Ja üsna raske oleks tuua välja ainult paari nime, kes jäävad rohkem meelde kui teised.
Ikka proovida? Võtaks suvalises järjekorras. Koechner muudab kõrvalosas paremaks iga komöödia ning tema relvatööstuse esindusnägu on piisavalt wacky, et isegi paari rea esitamisega silma jääda. Nagu ekstreemne Vladislav Koržets, kuigi mina olen ilmselt ainuke, kes selle võrdluse peale tuleks. Brat Packi kuulunud 1980-ndate südamemurdja Lowe, kes poleks nagu vahepeal „kadunud tähtede” kolikambris viibinudki. Ta tundub Hollywoodi salapärase niiditõmbajana piisavalt ehe ja jõuline, et ma ei imestaks, kui roll kirjutati otse talle. Holmes on just selline kerglane näitsik, kellena maailm tahab teda vaadata, ja kui temas on selle töö tegemiseks piisavalt eneseirooniat, tundub proua Cruise’i tulevik tõesti roosiline. Elliott ehk kunagine Marlboro-mees täiendab niigi muhedat kompotti oma karuse mehelikkusega, mida meesterohkes filmis siiski napib, kuna enamik tegelastest on pseudoväärtusi tootvad siidikäpad. No ja siis veel „Spider-mani” Simmons, keda vahid suu ammuli juba tema laheda välimuse tõttu.
Reitman kirjutas muide igale tähtsamale osatäitjale kirja, kus seletas, miks too on talle pakutu rolli jaoks just parim. See seletabki, kuidas tulemus nii suures koguses ehedat mängu ilu pakub.
Kui lõpetada siiski Eckhartist rääkides, on see just taoline mürgisevõitu komöödia, milles ta särama lööb. „Meeste seltskonnas” ning „Sinu sõbrad ja naabrid” peavad riiulil koomale tõmbama, kui ilmub „Täname suitsetamast” DVD.
Hinne: 8/10
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment