"The Break-Up"

Vince Vaughn kuulub naljameeste kampa, kes on Hollywoodi paari aastaga otsekui muuseas enda omaks teinud. Ben Stiller, Will Ferrell, Steve Carell, Jack Black, Owen Wilson... Nad toodavad üsna järjepidevalt hitte, aga veel tähtsam, et iga nende tulek kujuneb väikeseks sündmuseks. Kes siis ei tahaks näha, kuidas Black kehastab preestrit, kellest saab öösiti mehhikopärane maadleja (umbes nii olen aru saanud "Nacho Librest") või Vaughn tülitseb naise Jennifer Anistoniga (see ongi "The Break-Upi" põhiliin).

Film pole siiski selline nagu ootaks. Nalja saab, aga lugu on tõsine – ehkki draama oleks vast liiga kitsas määratlus. Loo arendamisele pööratakse suuremat tähelepanu kui nende meeste puhul tavaliseks. Ja lisaks ei saa üldse rääkida "nendest meestest", kuna Vaughn juhib õhtut kahasse Anistoniga. Ülejäänud kamp hoiab või hoiti eemale ja vaimukaid pisiosi siit ärge otsige. Mis natuke kurvastab, sest nad võiks püüda ka tõsisemaid rolle teha.

"The Break-Up" on korjanud kinodest peaaegu 100 miljonit dollarit, aga pole veel isegi nulli tulnud, millel võib olla hea põhjus. See on küll pädevalt kirjutatud ning tulvil korralikke esitusi, aga istubki lõpuni kahe tooli vahel (ei otseselt kirgastav ega naerutav). Tunni ja kolmveerandi sisse mahub pealekauba nii palju juttu ja eriti vingumist, aga nii vähe märkimisväärseid sündmusi, et see muutub pikapeale tüütuks. Umbes nagu Woody Allen, kui dialoog oleks andekam.

Miks nii palju juttu? Vastust ei tule kaugelt otsida – Vince Vaughn. Tema kaubamärgiks on pidevalt liikuv suu, mis võlus meid juba "Swingers'is" ja võlub tegelikult siiani. Kusjuures väga palju juttu korraga mõjub tema suust kuidagi väga loomulikult ja dünaamiliselt, aga praegusel juhul tekib sellest lõpupoole kuidagi tühi tunne. "Palju kisa, vähe villa" öeldi vanasti, kui maailm oli veel mustvalge. Nii suure tekstihulga peale ootaks rohkem meeldejäävaid ridu. Eriti kui osa improviseeriti, mis tundub Vaughni puhul alati tõenäoline.

Stsenaristid ei näinud karakteriarendusega suurt vaeva, aga näitlejavalikud on juba piisavalt huvitavad, et neid jälgida. Vaughni vana semu Jon Favreau on viimasel ajal üllatavalt suureks poisiks kasvanud (võiks mõelda dieedile), aga tema rässakas mafioosovälimus toidab vähemalt ühte naljakat stseeni, kus Johnny O pakub Garyle sõbramehe poolest võistlejate elimineerimist. Üldse, tegelasest demonstreeritakse napist ekraaniajast hoolimata nii erinevaid aspekte, et talle vist ei osatudki kindlat kohta või funktsiooni leida.

See ongi viga, et tegijad otsustavad tutvustada pidevalt uusi nägusid, aga keegi ei jää piisavalt kauaks pidama. Praktiliselt igaüks teeb vähemalt ühe huvitava etteaste, aga tõrjutakse ruttu tahaplaanile tagasi, et näidata rohkem Anistoni ning Vaughni kraaklemas. Vincent D'Onofrio vilksatab paar korda, mõjudes oma pikas stseenis üllatavalt nagu Paul Giamatti, ja siis kaob. Joey Lauren Adams tekitab samuti elevust tüsenenud vormidega (lähenev keskiga pole nali!), aga jääb veel marginaalsemaks külaliseks. Tema abikaasat kehastav Peter Billingsley tekitab seevastu elevust, olles elav tõestus väitele, et mehed jäävad alati lasteks.

Aniston mõjub alati väga pädevalt ega jää üheski rollis hätta, aga mina pole siiani aru saanud, miks just teda nimetatakse kõige andekamaks "Sõbraks". Siiani ei suuda nimetada seda ühte filmi, milles peaks nägema tingimata just teda. Vaughn seevastu ei tee lihtsalt rolli enda omaks, vaid topib selle endale kõrri nagu isekas laps kreemikoogi (keda ta esimeses pooles peamiselt esitabki). Tema on ka peamine põhjus, miks draamapool üldse mõjub. Eriti üks stseen lõpus, vestlus õhtusöögilaua ees, on ikka väga liigutav.

"The Break-Up" on täitsa okei, aga ei lähe õieti kuhugi. Justnagu paljud suhted. Mille kohta Gary ütleb siin väga tabavalt: people don't want to connect, they want results. Võib-olla seetõttu ma ei jäänud ka rohkem rahule.

Hinne: 6/10