"Lady in the Water"

Korterelamu hooldaja Cleveland (Paul Giamatti) tutvub salapärase sõnumi toova ehtsa merineitsiga (Bryce Dallas Howard), keda jälitavad mingid tumedad jõud.

M Night Shyamalan, üks mu lemmik-filmitegijaid, on tagasi! "Kuuenda meelega" koorekihti jõudnud mees kogub viimasel ajal muudkui laitvamaid arvustusi, aga merineitsi-lugu, mille peaosades Paul Giamatti ja Bryce Dallas Howard, tundub ahvatlev pakkumine nii ehk naa.

"Lady in the Water" on lapsemeelsem ja vähemalt lõpu eel ilutsevam kui tema eelmised menukid, aga ühes ei saa kahelda: Shyamalan areneb autorina pidevalt.

Ta seab köitva õhustiku paika juba avaminutitel – tegevuspaigaks valitud ühiselamu pakub päris mõnusat vaatamist stiilis "lihtsas elus peitub oma romantika". See tunne hiljem ainult süveneb, sest täitmata ei jää iga hea loo muudki eeldused nagu köitvad tegelased ja korralik dialoog. Teos ei vaja tänu eelnevale (ning oma elulisele joonele) teab mis löövaid sündmusi – konkreetselt mingeid teravaid elamusi ootav inimene peabki pettuma. Samas intrigeerivad osalised kohe algusest peale, nii et nende elu jälgimine lihtsalt läheb korda.

Ligi kahetunnisesse filmi võiks mahtuda ehk rohkem karakteriarendust, rahuldaval määral pööratakse tähelepanu ainult paarile tüübile (Vick, Cleveland). Samas ei tekkinud tunnet, et meile pakutakse ühemõõtmelisi karikatuure, kuigi mitmed seda tegelikult on. Pigem mõjub igaüks omaette okei tüübina, kes ei saanud lihtsalt rohkelt ruumi. Väärt kompromiss.

"Lady in the Water" on sama raske lahterdada kui Shyamalani puhul ikka. See kujuneb veidi õõvastavaks muinaslooks, mida härra nii vilunult valdab. Nagu oodatud, leidub kõike: õudust, märulit, komöödiat (tavaelu koomikat tabatakse osavalt), draamat. Imeks võib panna sedagi, millise toreda intiimse mõõtme lisavad filmile merineitsi ja Clevelandi kahekesi-hetked, kuigi neis pole midagi seksuaalset. Loo arendusele järgnevad finaal ja lõppmäng tõmbavad üldmuljet kahjuks alla, sest merineitsiga seotud olendid ei tekita lagedale ilmudes erilist dramaatilist efekti. 75 miljoni dollariline eelarve peaks sünnitama midagi efektsemat ˜– sama kehtib "The Village'i" kohta. Eriti kui neid näeb nii vähe.

Kui peaosa täidab Paul Giamatti mõõdus tegija, on siililegi selge, et näitlemise tulevärk jääb tema kanda. Seekordne roll pole virisev nagu temaga on pärast "Sidewaysi" kerge seostada (ta viriseb lihtsalt väga lahedalt), vaid pigem koomiline. Jälle üks tore kogemus, sest ta saab ju kõigega edukalt hakkama. Seda ma ei pea eraldi mainimagi, et mees on tõhus ka draamaliini realiseerides, eks?

Bryce Dallas Howard näib nii välimuselt kui esituselt sobivalt ebamaine, aga tundus plakatil hulga ilusam. Miks pole seda nõiduslikult lummavat nägu ekraanil?

"Lady in the Water" pole Shyamalani tavapärane töö, kui siin üldse eksisteerib kindlaid standardeid. Ta ei püüa vaatajalt jõulisi tundeid, milleks tema isikupärased õudukad üldiselt sobiks. Mees jätkab lihtsalt oma teed kõik-ühes autorina (stsenarist, lavastaja, produtsent, näitleja), lootuses, et inimesed suudavad kvaliteeti hinnata, isegi kui see ei püüa agressiivselt tähelepanu. Tulemus on üldiselt nauditav ja näiteks stsenaariumi tase tugevalt üle Hollywoodi suveprojektide keskmise. Mõned sisulised valikud tekitavad küll umbusaldust (majapeole ilmub NII palju inimesi? Cleveland viibib nii kaua vee all?) ja lõpp kujuneb natuke lamedaks, eriti second-hand välimusega müstiliste olendite tõttu. Aga see on siiski isikupärane, enamasti haarav töö, mis suvefilmi kohta märkimisväärne.

Paslik vastumürk just eelnevalt nähtud supersodile "Superman Returns", mis sümboliseerib vastukaaluks kõike, mis ameeriklaste filmitööstuses valesti.

Hinne: 7/10