Feel-good komöödiad on toredad loomad. Need süstivad publikusse helget meeleolu ja heal juhul isegi optimismi elu ning inimeste suhtes. Need ei peagi sind alati kõverasse naerutama, et töö ära teha. Poolteist tundi mõnusat tuju võib olla toekam kui kolm-neli naerukohta.
"Talladega Nights" on just üks selline, väga hästi õnnestunud isend kusjuures.
Projekti esitlus rahastajatele algas kuulu järgi kuue sõnaga: "Will Ferrell as NASCAR driver". See ei tekita tugevat lootust sisukale loole, aga üllataval kombel on linaloos kõik vägagi paigas. 105 minutit veerevad peakolusse libedalt nagu silmatilgad, kuigi pikkus võib eelnevalt natuke hirmutada. Ferrelli filmid ammenduvad tavaliselt nõks rutem.
Siin on kõik olemas: kohe meeldivad tegelaskujud, tänu neile kordaminev lugu, väga sarmikad näitlejad, muhe ja enamasti märki tabav huumor. Ei midagi väga lennukat, kuid alati pole vaja kah. Will Ferrell stsenaristi / peamehena ja Adam McKay stsenaristi / lavastajana on duo, mis tootnud meile juba kaks muhedat ajaviidet "Anchorman" ja "Wake Up Ron Burgundy". Vastne töö on isegi parem: ühtlasem, sisukam, meeleolukam. Asi muutuks paremaks ilmselt vaid siis, kui lisada "Anchormani" igast asendist absoluutselt omanud Steve Carell, keda kutsuti osalema küll, aga kellel polnud aega.
Ainuke märksõna, mida sa "Talladega Nightsi" kohta tegelikult vajad, on armastusväärne. See on Will Ferrelli kambale omase koomuskitegemise lipulaev ja tugevaim esindaja, mis ajab oma muheduses lausa mõurama. Kellele ei läinud F varem korda, ei pruugi maailma üht edukaimat filmikoomikut enda jaoks avastada seegi kord, ta kordab ju oma põhitrikke. Tema suure kogu, lapselikult usaldava ilme ja energilise oleku fännidele koidab aga järjekordne pidupäev.
Rõõmustagu needki, kes ootavad ta projektidelt nii "vana head" kui ometi mõnd uut kvaliteeti. "TN" ei teeniks publikult sama arvukalt naerupahvakuid kui "Anchorman" või "Elf" ega päris püüagi seda. Küll on see neetult hästi kirjutatud. Dialoog, tegelaskujud ning nende kasutamine, sündmustik – üldises tasemes esineb kõikumist minimaalset, mis on Ferrelli komöödia kohta ausalt öeldes haruldane, kuigi need üldiselt meeldivad.
Huumorgi ei kaldu tavapärase uljusega roppuste juurde, piirdudes vihjetega seksile, mida keegi tahab või siis ei taha kellegi teisega jagada. Ja muidugi näeme Ferrellit aluspesus jooksmas, mis on täitsa nummi.
Kõige lahedam, et sündmustik ja tekst liiguvad pidevalt ootamatult radadele. Näiteks tähtsama jutu vahel vaieldakse kärmelt stiilis "see on rumal" - "see ei ole rumal" - "see on rumal" - "miks see on rumal?" - "ma ei tea". Sellised näited ütlevad ilmselt väga vähe, kui lugeja pole linalooga tuttav ja/või üldisse meeleollu edukalt sisse elanud. Aga osatäitjate laitmatu koomiline ajastus, sametiselt ladus esitusviis ja täpselt paigas kokkumäng teevad materjaliga imesid. Muutes niigi koheselt sümpaatsed tüübid veelgi armsamaks.
Pole siis ime, kui klassikaks sündinud stseene tuli ridamisi. Bobby esimene teleintervjuu; Jean Girardi sisenemine; Girardi ning Bobby vestlus muuhulgast "Highlanderist" kui Oscari-võitjast kategoorias "parim film eales"; esimene söögipalve perega lauas; Bobby kohe pärast avariid; nuga jalas... Isegi lõputiitritele eelnevad väljajäetud klipid rokivad. Mida ei saa just alati öelda, kui keegi arvab heaks need kinoversiooni lõppu lisada.
Eelnevast ei pea välja lugema, et kõige kõvem osaline on jälle Ferrell. Ta püsib koomikuna küll tippvormis ja "TN" toetub suuresti tema karismale, aga täpselt sama lahedad on teisedki. John C Reilly ootas vist ammu koomilist osa, sest ta on alati mõnusalt äksi täis. Sacha Baron Cohen / Ali G tõestab uuesti, et vahel piisab korralikuks tulemuseks juba naljakast aktsendist, ehk siis hääletööst. Gary Cole ehk Bobby papa ajab itsitama juba selle paha poisi hoiakuga, mis on segu Bruce Willisest ja, ee, William Fichtnerist. Jne.
Lihtsalt nii hea film! Okei, mõnda marginaalset aspekti annaks ilmselt kokkuvõttes paremini teha, kuigi nende tähtsus jääb nulli lähedale. Näiteks purjus keskealine naine on õnnestunum jooksev nali kui Bobby kaks ropusuulist poega. Michael Clarke Duncan vääriks samuti rohkem ekraaniaega, kuna väljajäetud stseen lõputiitrite eel on ikka väga naljakas ja väärtuslikum kui sarnane stseen Reillyga, mis pandi sisse selle asemel. Duncan vaeseke ei saagi peaaegu kildu rebida. Andke talle rohkem kandvaid rolle! "The Green Mile" tõestas, et see võib ka rahaliselt ära tasuda.
"Talladega Nights" on 105 minutit naeratust ja ülimalt sümpaatset ajaviidet. Ja kui ma ütlen ülimalt, siis ma mõtlen VÄGA.
Hinne: 8/10
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment