11. september 2001. Ühendriike tabab ootamatu jõuline löök allapoole vööd: islamiterroristide kaaperdatud neli reisilennukit rammivad tähtsaid hooneid. Kaks tõmbavad alla World Trading Centeri kaksiktornid, üks lõhub Pentagoni peahoone ja üks suundub Valge maja poole.
Viimane on ainus, mis ei jõua sihtmärgini, ja selle ümber keerlebki "United 93".
Ameeriklaste esimene kroonika 9/11 sündmustest ei nõreta üllataval kombel dramaatilistest toonidest nagu algaja viiuldaja debüütkontsert. Paatos jääb hoopis neli kuud hilisemale teisele üritajale (Oliver Stone'i "World Trade Center"). Otse vastupidi, "United 93" maitseb kriitikute ülimaid kiidusõnu.
Kaks põhjust. Stsenarist-lavastaja Paul Greengrass on saanud maha tõesti mõjuka tööga. Ja mees ei topi meile pooleldi mälutud emotsioone suhu, lubades valida oma poole, sümpaatiad ning miks mitte üldise hoiaku. Tõestisündinud lugude ekraanile toomine on ta leib olnud alati, "The Bourne Supremacy" oli väike kõrvalekalle. Pealekauba küünib lavastus tehniliselt sinna, mida suudab tavaliselt ainult Hollywood, kuigi mitte tingimata nii odava eelarvega (15 miljonit dollarit).
"United 93" kasutab lähenemist, mis teeb edukaks ka paljud tänapäeva sarjad. Näitab proffe oma tööd tegemas, vilunult ja kiirelt, mis on alati ilus vaatepilt. Aga mitte terroriste tiivulist hõivamas, millest saaks toreda linateose näiteks Steven Seagalile; vaid kesksel kohal on USA lennuliikluse korraldajad ja teisedki instantsid, kellesse puutub neli kaaperdatud reisilennukit riigi kohal.
Kui üldse mingid liinid paralleelselt jooksevad, siis ainult maa peal, nii pahalasi kui pantvangi sattunud reisijaid näeb äärmiselt vähe. Eriti esimesel tunnil, kus neile ei pöörata tähelepanu peaaegu üldse. Kuna sündmus toimus nii kiiresti, ei jõudnud keegi nende kojuootajatest enne õnnetut lõppu veel asjast teada saada ega halama hakata, nii et draamalisus ekraanil püsib miinimumis (sama ei kehti vist publiku südamete kohta). Samuti ei leidu ruumi ega mõtetki kaaperdajate õigustamiseks, seletamiseks ega taustade avamiseks. Isegi nende välimused on eurooplase silmale ülimalt anonüümsed ega torka kuidagi silma.
"United 93" ja "World Trade Center" (kaks politseinikku WTC rusude all päästjaid ootamas) tulevad meie kinodesse nii väikese vahega, et raske on mitte neid võrrelda ja "paremat filmi" välja selgitada. See on muidugi vale, sest lähenemised erinevad suuresti, aga ma teen kärme ülevaate ikka.
"WTC" on pisarakiskuja, "United 93" aga dramaatiline põnevik, kus tundelise liini tekitad ise juurde (või ei tekita ega hooli). See on lihtsalt lugu oma ala proffidest ootamatut töö-õnnetust likvideerimas. Ka tegelastel ja näitlejatöödel on väike tähtsus, midagi ei jää meelde ega peagi. Tähendab, tase on hea, aga eraldi välja tuua pole midagi: kõik on loo teenistuses.
"WTC" pole tingimata halb film, aga "United 93" on palju ehedam, sest ei topi midagi kurgust alla. Ehmatuskarjed, kui tegelased vaatavad teise torni pihtasaamist reaalajas teles, on palju ehedamad kui kogu "WTC". Või siis paanika reisijate seas, kui terroristid vehkima hakkavad. Pinge just enne lennuki hõivamist on samuti kõrgpunkt, millega "WTC" ei võistleks kunagi. + dokukaadreid kasutati palju vähem.
Ja ei mingit imalat finaali. Lõpp tuleb nii järsult, et järelsõna ilmudes on sul veel suu ammuli ja silmad pärani.
9/11 ja selle tagajärjed saavad ajapikku ilmselt ridamisi käsitlusi tele- ja B-filmide näol. Samas vaevalt tuleb ükski nii mõjus kui "United 93". Mina ise ootan ainult "Reign Over Me'd".
Hinne: 8/10
No comments:
Post a Comment