Veel tipus olles pensionile läinud härrasvaraste paar (Salma Hayek, Pierce Brosnan) veedavad õdusaid jõudepäevi troopilisel saarel. A mees ei suuda loobuda mõttest kalliskivist, mis pesitseb läheduses luksuslaeval. Seda teab samuti FJB agent (Woody Harrelson), kes on teda jälitanud tulutult seitse aastat.
Pierce Brosnan on klassikaline filmistaar ja kannab imidži auga välja, nõustute, loodan. Kahju siis, et Bondita on ta samm üsna ebakindel. "Dante's Peak" ja "Thomas Crowni afäär" ei toonud ilmselt kulutusi tagasi, ehkki keerutasid kinodest mõistliku kopika mõlemad. Tänavused "Laws of Attraction" ja "After the Sunset" on tootjatele seevastu otsesed pettumised.
"Laws" ei koti üldse, ent "Sunset" on nii kõva, et selle läbikukkumine kurvastab hinge. Tundub enne vaatamist katsena "Thomas Crowni" järele teha, eksju, a osutus palju enamaks, sobivaks kaaslaseks näiteks "Ocean's Twelve'i" kõrvale. Brett Ratner pole teinud kunagi paremat filmi ja suure röövi lugudest on see samuti sümpaatsemate hulgas. Lisaks mõistlik pikkus, 97 minutit.
Peab hoiatama, et Eestit haaranud talvekaamoses mõjub "Sunset" lausa masendavat. Bahamal ja Californias vändatud põnevik on nii värviküllane, nii elegantse joonega ja rikkaid-ilusaid lausa pungil, et seda ei kannata lihtsalt selge peaga välja. Võtke kasvõi fakt, et Brosnan oli võtete ajal täpselt 50-aastane - kas ühel pensionärieelikul on lubatud nii hea välja näha? Mina ei saanud ligilähedale isegi titena, kui külalised mind imeliku näoga vaatasid ja kinnitasid emale, et on jah, muidugi on kena. Pluss ilmselt esmakordselt pärast "Desperaadot" on tõeline rõõm näha Salma Hayekit, kellel on actually loos midagi teha (kuigi mitte väga palju). Naomi Harris on silmarõõm samuti. Aga kõige toredam üllatus on Woody Harrelson, kes pole tükk aega olulist rolli teinud ja täidab siin comic reliefi lahtrit enam kui naudinguga-nauditavalt. Tere tulemast tagasi - oleme sind igatsenud!
"Sunset" ei uhkelda vinge muusika või kõrvupaitava dialoogiga nagu "Ocean's", on üldse pigem klišeeline kui klišeesid tekitav, aga sellel on peidetud väärtusi. Nelja peaosatäitja korralik klapp, stiilne lavastus ja kerge žanride segamine annavad imehea tulemuse. Tulemus on ühtaegu heist movie, romantiline, chill ning buddy movie - Brosnan ja Harrelson moodustavad ülimalt laheda paari isegi eri pool seadust seistes. Aga kõik see luksus ja materiaalne heaolu, mida tegelased naudivad, ajab küll kadedusest seinu küünistama.
Maksis 60 miljonit dollarit, tõi kinodest 34,6. Parandage teiste viga ja minge kindlasti vaatama, kui meile jõuab.
Ainuke puudus - ei kasuta sõna "viga" - mida oskan üldse nimetada: Edward Nortoni pisiosa ei kasutata loovalt ära. Kindlasti leidnuks Ratner talle mõne põnevama stseeni.
Hinne: 9/10
December 20, 2004
December 19, 2004
ahjaa
"Mindhuntersi" arvustuse link. Hinne 7/10 nagu mainitud.
http://noortekas.hot.ee/?id=5501&cid=11
http://noortekas.hot.ee/?id=5501&cid=11
December 18, 2004
Stephen King "Thinner"
Mõnusat elu elav advokaat ajab pikantse olukorra tõttu aeglaselt reageerides auto alla mustlasmuti. Too sureb ja advokaat puhastatakse süüst, ning olgem ausad, ohver oli süüdi rohkem kui juht.
Asjade käik ei meeldi samas teisele mustlasele, kes paneb advokaadile ja ta õigeks mõistmisel põhirolli täitnud kahele mehele needuse. Peategelane hakkab kõhnuma ega oska muud teha kui mustlane üles otsida, enne kui ta selle kätte sureb.
"Thinner" on kirjutatud parimate Stephen Kingi traditsioonide järgi. Peategelased ja nende elu kirjutati nõnda hoolikalt lahti, et võimatu on mitte hoolida, mis nendega edasi juhtub; sündmused on samuti põnevad, kaldudes müstikasse. Või noh, minu jaoks pole siin midagi võimatut ega üleloomulikku. Ma usun ju kõike. Siinesitatud nägemus, mis ikkagi on needus, meeldib eriti.
Märulit on veidi rohkem kui Kingilt ootaks ja lehekülgi vähem, nii et raamat lausa loeb end ise. Kuradi hea lugu ja kõhe hakkab ka, kuigi see pole õudusromaan per se. Lõpp on mõjus, aga siiski õuduskirjandusele nii tüüpilise lahendusega, et valmistas mulle teatava pettumuse.
Varaseid trükke ilustab Stephen Kingi asemel varjunimi Richard Bachman. Hilisematel märgitakse kaanele "Stephen King Writing As Richard Bachman", vähemalt eksemplaril, mis mulle kaks põnevat (aga valusate silmadega) õhtut kindlustas.
Sai filmiversiooni 1996, peaosas Robert John Burke. Tahaks näha hoopis needvat taati kehastava Michael Constantine'i tõttu, kes on "Minu pirakas Kreeka pulmas" ju nõnda armastusväärne perepapa.
Hinne: 9/10
* Esmatrükk 1984. 320 lk.
Asjade käik ei meeldi samas teisele mustlasele, kes paneb advokaadile ja ta õigeks mõistmisel põhirolli täitnud kahele mehele needuse. Peategelane hakkab kõhnuma ega oska muud teha kui mustlane üles otsida, enne kui ta selle kätte sureb.
"Thinner" on kirjutatud parimate Stephen Kingi traditsioonide järgi. Peategelased ja nende elu kirjutati nõnda hoolikalt lahti, et võimatu on mitte hoolida, mis nendega edasi juhtub; sündmused on samuti põnevad, kaldudes müstikasse. Või noh, minu jaoks pole siin midagi võimatut ega üleloomulikku. Ma usun ju kõike. Siinesitatud nägemus, mis ikkagi on needus, meeldib eriti.
Märulit on veidi rohkem kui Kingilt ootaks ja lehekülgi vähem, nii et raamat lausa loeb end ise. Kuradi hea lugu ja kõhe hakkab ka, kuigi see pole õudusromaan per se. Lõpp on mõjus, aga siiski õuduskirjandusele nii tüüpilise lahendusega, et valmistas mulle teatava pettumuse.
Varaseid trükke ilustab Stephen Kingi asemel varjunimi Richard Bachman. Hilisematel märgitakse kaanele "Stephen King Writing As Richard Bachman", vähemalt eksemplaril, mis mulle kaks põnevat (aga valusate silmadega) õhtut kindlustas.
Sai filmiversiooni 1996, peaosas Robert John Burke. Tahaks näha hoopis needvat taati kehastava Michael Constantine'i tõttu, kes on "Minu pirakas Kreeka pulmas" ju nõnda armastusväärne perepapa.
Hinne: 9/10
* Esmatrükk 1984. 320 lk.
Josie Lloyd, Emlyn Rees "Come Together"
Kui teatasin plaanist "Bridget Jonesi päevikud" läbi lugeda, tassis musi miskipärast mulle koju veel kolm nii-öelda naistekat. Ma siis võtsin ühe ette ning lugesin läbi.
"Come Together" kaardistab rasket algust kahe Londoni noore suhtele. Mõlemad on elu näinud, omajagu ringi tõmmanud ja kaotanud roosilise lootuse seda õiget kohata. Noh ja siis selgub, et nemad võivad just sobida.
Sündmustes pole midagi põrutavat, aga terane huumor (põhiliselt muidugi inimeste ja suhete aadressil) ja omapärane ülesehitus väärivad lugemisvaeva. Nii kuti kui neiu tunde- ja mõttemaailma kirjeldatakse uskumatu põhjalikkuse ja tänuväärse täpsusega, et samastuda, seega kergemini sisse elades. Minategelased on nad kordamööda, kumbki peatüki haaval. Originaalse maitsega.
Mul on tekkinud tunne, et "naistekas" on samasugune põlastav väljend nagu "perefilm". Hästi tehtud raamat või film peaks ju kõlbama teoorias igale tarbijale, kui moodsate linnainimeste elu huvitab, mitte olema piiratud soolise kuuluvusega. "Bridget Jones" ning "Come Together" ei jätnud küll muljet, et ma naudiks neid rohkem kui oleks ise naine.
Tehti 2002 ka telefilmiks, peaosades James D'Arcy ja Lucy Punch.
"Bridget Jonesi päevik" on siiski mõnusam lugemine, sest tegelased kirjutati rohkem lahti ja Fielding saab meeleolu tekitamisega paremini hakkama. Kuid "Come Together" on samuti vinks-vonks. Suureks Kriisiks võinuks autorid valida midagi originaalsemat - miks on pahategija alati mees? - aga usutavus ei kao kunagi.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1999. 295 lk.
"Come Together" kaardistab rasket algust kahe Londoni noore suhtele. Mõlemad on elu näinud, omajagu ringi tõmmanud ja kaotanud roosilise lootuse seda õiget kohata. Noh ja siis selgub, et nemad võivad just sobida.
Sündmustes pole midagi põrutavat, aga terane huumor (põhiliselt muidugi inimeste ja suhete aadressil) ja omapärane ülesehitus väärivad lugemisvaeva. Nii kuti kui neiu tunde- ja mõttemaailma kirjeldatakse uskumatu põhjalikkuse ja tänuväärse täpsusega, et samastuda, seega kergemini sisse elades. Minategelased on nad kordamööda, kumbki peatüki haaval. Originaalse maitsega.
Mul on tekkinud tunne, et "naistekas" on samasugune põlastav väljend nagu "perefilm". Hästi tehtud raamat või film peaks ju kõlbama teoorias igale tarbijale, kui moodsate linnainimeste elu huvitab, mitte olema piiratud soolise kuuluvusega. "Bridget Jones" ning "Come Together" ei jätnud küll muljet, et ma naudiks neid rohkem kui oleks ise naine.
Tehti 2002 ka telefilmiks, peaosades James D'Arcy ja Lucy Punch.
"Bridget Jonesi päevik" on siiski mõnusam lugemine, sest tegelased kirjutati rohkem lahti ja Fielding saab meeleolu tekitamisega paremini hakkama. Kuid "Come Together" on samuti vinks-vonks. Suureks Kriisiks võinuks autorid valida midagi originaalsemat - miks on pahategija alati mees? - aga usutavus ei kao kunagi.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1999. 295 lk.
"The Incredibles"
Pixar suudab lihtsalt alati. Kui neil on järjekordne täispikk arvutianimatsioon ilmumas, ei saa sellest kuidagi loobuda. Tulekul on aasta üks toredamaid kinoskäike.
Nii ka "The Incredibles" ehk "Imelised", mida on eesti- või venekeelse dubleeringuta võimalik näha paraku ainult Coca-Cola Plazas. Võib-olla ma olen ainuke, kuid eelistan anima-maiuspalu vaadata originaalkeeles, isegi kui eesti näitlejad on universumi parimad. Sama jama muusikalil põhinevate filmidega. Ma tean, ma olen friik.
Ameeriklaste täispikki arvutianimatsioone jälgides häirib, kergelt, alati üks mõte. Nalja saab ja märulit samuti, aga lood on kuidagi liiga pinnapealsed. Toimuv on huvitav ja pildiliselt nauditav, aga... ma tegelikult ei hooli tegelastest, olgu nad nii vahvad kui tahes. + sisu ei too üllatusi. Mitte et ootaks sügavust a la Hayao Miyazaki, aga selline tunne, et ka Pixari teosed võiks hiilata mõne taibuka tähelepaneku või mõtteteraga.
Ma ei oota ju liiga palju, ootan lihtsalt, et ükski jääks nii eredalt meelde kui "Toy Story". Nojah, esimene omataoline haarab ikka aukoha, a siiski ootaks midagi võrdselt jäävat. Pixari täispikad on tegelikult kõik nii sarnased, et raske on rohkem kui ühte pikemalt kiinduda.
"The Incredibles" rebib end kambast lahti vingete madinahetkedega, kasuks tulevad muidugi ka naljasoon ning ülimalt mõnus õhustik. Tavapärasest rohkem on see ühe mehe visioon, Brad Bird on ainuke lavastaja ning ainuke stsenarist. Keskset kohta täitev superkangelaspere ei ole iseenesest intrigeerivamaks kirjutatud kui varasem Pixari kangelaskond, aga sündmustiku lennukuselt või actionilt ei saa ükski vastu. Kahjuks loevad ridu nauditavate kõridega suurte staaride asemel seekord keskmised, va Samuel L. Jackson (teda on liiga vähe). Häälenäitlemise tase on sellest hoolimata muidugi tipp-topp.
"Toy Story". "The Incredibles". "Ice Age". Need kolm ostaks pikkadest arvutianimatsioonidest koju, kui viitsiks filme koguda. Brad Birdi eelmine pikk multikas, täitsa äge "Iron Giant" on meil muide kunagi videona välja lastud, aga vaid maakeelde dubleerituna. Vin Dieseli asemel kuulete urisemas Raivo E Tamme. Vihje jõudis kohale?
Eelarve 92 miljonit dollarit ning 60 reklaamile. Tõi maailma kinodest ca pooleteise kuuga ~340 tagasi, jätkates kindlasti võimsalt.
Hinne: 9/10
Nii ka "The Incredibles" ehk "Imelised", mida on eesti- või venekeelse dubleeringuta võimalik näha paraku ainult Coca-Cola Plazas. Võib-olla ma olen ainuke, kuid eelistan anima-maiuspalu vaadata originaalkeeles, isegi kui eesti näitlejad on universumi parimad. Sama jama muusikalil põhinevate filmidega. Ma tean, ma olen friik.
Ameeriklaste täispikki arvutianimatsioone jälgides häirib, kergelt, alati üks mõte. Nalja saab ja märulit samuti, aga lood on kuidagi liiga pinnapealsed. Toimuv on huvitav ja pildiliselt nauditav, aga... ma tegelikult ei hooli tegelastest, olgu nad nii vahvad kui tahes. + sisu ei too üllatusi. Mitte et ootaks sügavust a la Hayao Miyazaki, aga selline tunne, et ka Pixari teosed võiks hiilata mõne taibuka tähelepaneku või mõtteteraga.
Ma ei oota ju liiga palju, ootan lihtsalt, et ükski jääks nii eredalt meelde kui "Toy Story". Nojah, esimene omataoline haarab ikka aukoha, a siiski ootaks midagi võrdselt jäävat. Pixari täispikad on tegelikult kõik nii sarnased, et raske on rohkem kui ühte pikemalt kiinduda.
"The Incredibles" rebib end kambast lahti vingete madinahetkedega, kasuks tulevad muidugi ka naljasoon ning ülimalt mõnus õhustik. Tavapärasest rohkem on see ühe mehe visioon, Brad Bird on ainuke lavastaja ning ainuke stsenarist. Keskset kohta täitev superkangelaspere ei ole iseenesest intrigeerivamaks kirjutatud kui varasem Pixari kangelaskond, aga sündmustiku lennukuselt või actionilt ei saa ükski vastu. Kahjuks loevad ridu nauditavate kõridega suurte staaride asemel seekord keskmised, va Samuel L. Jackson (teda on liiga vähe). Häälenäitlemise tase on sellest hoolimata muidugi tipp-topp.
"Toy Story". "The Incredibles". "Ice Age". Need kolm ostaks pikkadest arvutianimatsioonidest koju, kui viitsiks filme koguda. Brad Birdi eelmine pikk multikas, täitsa äge "Iron Giant" on meil muide kunagi videona välja lastud, aga vaid maakeelde dubleerituna. Vin Dieseli asemel kuulete urisemas Raivo E Tamme. Vihje jõudis kohale?
Eelarve 92 miljonit dollarit ning 60 reklaamile. Tõi maailma kinodest ca pooleteise kuuga ~340 tagasi, jätkates kindlasti võimsalt.
Hinne: 9/10
December 14, 2004
"Bridget Jones: The Edge of Reason"
Teine film ei kujune pettumuseks nagu esimene, aga teine raamat pole samas nii hea kui esimene.
Häda selles, et kirjasõna-väljalasked on stiililt, huumorilt ja ülesehituselt pea sarnased, nii et rohkem kui sada lehekülge, mis uuel ringil lisandub, ei tundu oma olemasolu õigustavad. Siin-seal tunneb otseselt, et Fielding võiks tavapärasemaid situatsioone ja seisundeid kirjeldada lühemalt, põnevad asjad nagu rännak Taisse võetakse aga läbi imetlusväärse kiirusega. Pole eriti usutav, et BJ ei saanud sest reisist kirkaid elamusi, mida pikalt läbi vaagida ja kirja panna.
Film läheb väheüllatuslikult eelkäija teed: peaaegu kõik, mida muuta saab, ära ka muudetakse. Ma ei mõtle ainult pisemaid või väiksemaid olukordi ja mõne uue nalja lisamist, mõtlen ka suhteliine (mis tehakse lihtsamaks) ja tegelasi endid.
Bridget on esimeses filmis teistsugune kui raamatutes ja teises filmis teistsugune kui esimeses – mitte enam tobedalt goofy, vaid otseselt nõme. Tekib tunne, et miks peaks keegi sellist üldse armastama, kes näeb aktiivselt vaeva, et keerata asjad pekki. Mark tehakse seevastu isegi liiga heaks, raamatus on temagi rohkem inimlik, omade vigadega.
Üllataval kombel aga filmi uuendused töötavad ja lisatud naljad on täitsa muhedad, sest lugu on tunduvalt sujuvam. Näiteks Marki-Danieli teine kaklus on lahedam kui esimene. Häirivalt lihtsaid käike tehti kahtlemata mõnes stsenaariumi sõlmpunktis (Bridgeti ja Marki lahkuminek, Bridgeti ja Danieli taaskohtumine Tais, Rebecca paljastus), aga miski pole kaugeltki nii irriteeriv kui esimeses filmis.
Stsenariste on neli (eelmistele lisandub Adam Brooks), aga seekord on tulemus hea. Naljad töötavad, muudatused töötavad, raamatu lohisevamad osad jäeti välja, peaaegu kõik on korralik. Danieli spetsiaalne sissetoomine on hea, sest raamatus polnud tal midagi teha (kõigest üks episood), aga Grant annab talle justkui uue elu. Lavastus ning näitlejatööd on tunduvalt sarmikamad, meeleolu pole letargiline nagu esimeses filmis, muusika on palju löövam. Primal Screami „Loadedi“ kasutus Tai rannal on eriline lemmik.
Teine film maksis 40 miljonit usd (tuues kinodest ~149), kui esimene oli 25 mil (tuues kinodest tagasi 280!). Nojah, seekord olid võtted UK kõrval Austrias, Tais, Itaalias; näitlejad aga said rohkem pappi. Tee ise film, siis tead, kuhu raha läheb.
Raamat: 7/10
Film: 8/10
Häda selles, et kirjasõna-väljalasked on stiililt, huumorilt ja ülesehituselt pea sarnased, nii et rohkem kui sada lehekülge, mis uuel ringil lisandub, ei tundu oma olemasolu õigustavad. Siin-seal tunneb otseselt, et Fielding võiks tavapärasemaid situatsioone ja seisundeid kirjeldada lühemalt, põnevad asjad nagu rännak Taisse võetakse aga läbi imetlusväärse kiirusega. Pole eriti usutav, et BJ ei saanud sest reisist kirkaid elamusi, mida pikalt läbi vaagida ja kirja panna.
Film läheb väheüllatuslikult eelkäija teed: peaaegu kõik, mida muuta saab, ära ka muudetakse. Ma ei mõtle ainult pisemaid või väiksemaid olukordi ja mõne uue nalja lisamist, mõtlen ka suhteliine (mis tehakse lihtsamaks) ja tegelasi endid.
Bridget on esimeses filmis teistsugune kui raamatutes ja teises filmis teistsugune kui esimeses – mitte enam tobedalt goofy, vaid otseselt nõme. Tekib tunne, et miks peaks keegi sellist üldse armastama, kes näeb aktiivselt vaeva, et keerata asjad pekki. Mark tehakse seevastu isegi liiga heaks, raamatus on temagi rohkem inimlik, omade vigadega.
Üllataval kombel aga filmi uuendused töötavad ja lisatud naljad on täitsa muhedad, sest lugu on tunduvalt sujuvam. Näiteks Marki-Danieli teine kaklus on lahedam kui esimene. Häirivalt lihtsaid käike tehti kahtlemata mõnes stsenaariumi sõlmpunktis (Bridgeti ja Marki lahkuminek, Bridgeti ja Danieli taaskohtumine Tais, Rebecca paljastus), aga miski pole kaugeltki nii irriteeriv kui esimeses filmis.
Stsenariste on neli (eelmistele lisandub Adam Brooks), aga seekord on tulemus hea. Naljad töötavad, muudatused töötavad, raamatu lohisevamad osad jäeti välja, peaaegu kõik on korralik. Danieli spetsiaalne sissetoomine on hea, sest raamatus polnud tal midagi teha (kõigest üks episood), aga Grant annab talle justkui uue elu. Lavastus ning näitlejatööd on tunduvalt sarmikamad, meeleolu pole letargiline nagu esimeses filmis, muusika on palju löövam. Primal Screami „Loadedi“ kasutus Tai rannal on eriline lemmik.
Teine film maksis 40 miljonit usd (tuues kinodest ~149), kui esimene oli 25 mil (tuues kinodest tagasi 280!). Nojah, seekord olid võtted UK kõrval Austrias, Tais, Itaalias; näitlejad aga said rohkem pappi. Tee ise film, siis tead, kuhu raha läheb.
Raamat: 7/10
Film: 8/10
December 11, 2004
Soul to Squeeze
I got a bad disease,
Up from my brain is where I bleed.
Insanity it seems,
Is got me by my soul to squeeze.
/---/
Where I go I just don’t know,
I got to, got to, gotta take it slow.
When I find my piece of mind,
I’m gonna give you some of my good time.
/---/
Up from my brain is where I bleed.
Insanity it seems,
Is got me by my soul to squeeze.
/---/
Where I go I just don’t know,
I got to, got to, gotta take it slow.
When I find my piece of mind,
I’m gonna give you some of my good time.
/---/
December 04, 2004
Terry Pratchett "Johnny and the Dead"
Teine raamat "Kettamaailma" saagaga mitteseotud Johnny Maxwelli triloogiast. Eelmise arvustuse riputasin blogi 21. oktoobril, kui tahad arhiivist üle leida (mhmh, right).
Eesti keeles mittesaadaval lühisarja nimitegelane on varateismeline nohikpoiss, kes kogeb pidevalt midagi kummalist. Ta hakkab äkitselt surnud inimesi nägema, kes nüri järjekindlusega surnuaias (oma matmispaigas, siis) aega surnuks löövad. Kui surnuaed plaanitakse ära kaotada, astuvad Johnny ja surnud vahele.
Pratchetti nn lasteraamatud on tigedamad kui tema põhitööks kujunenud "Kettamaailma" saaga. Ta iriseb teisel ringil põhiliselt selle üle, et inimesed tuhnivad argimuredes kui põrsad mudas ega vaevu enam minevikust lugu pidama. Loeb ainult praegune hetk.
Esimene osa, "Only You Can Save the Mankind" on siiski sisukam. Pratchett ei kirjuta vist kunagi nõnda igavalt, et lugemine fännidele ära ei tasuks, aga "Johnny and the Dead" ei jäta kestvat muljet. Õnnestunud huumorit on vähem, tegevust vähe, kõike on kuidagi vähe. Õigupoolest olnuks õige aeg tegelaskujusid arendada, et seeria omandaks mingi tähtsuse, aga polnud kirjanikuhärral selleks mahti.
Hinne: 4/10
* Ilmus originaalis 1993. 188 lk.
Eesti keeles mittesaadaval lühisarja nimitegelane on varateismeline nohikpoiss, kes kogeb pidevalt midagi kummalist. Ta hakkab äkitselt surnud inimesi nägema, kes nüri järjekindlusega surnuaias (oma matmispaigas, siis) aega surnuks löövad. Kui surnuaed plaanitakse ära kaotada, astuvad Johnny ja surnud vahele.
Pratchetti nn lasteraamatud on tigedamad kui tema põhitööks kujunenud "Kettamaailma" saaga. Ta iriseb teisel ringil põhiliselt selle üle, et inimesed tuhnivad argimuredes kui põrsad mudas ega vaevu enam minevikust lugu pidama. Loeb ainult praegune hetk.
Esimene osa, "Only You Can Save the Mankind" on siiski sisukam. Pratchett ei kirjuta vist kunagi nõnda igavalt, et lugemine fännidele ära ei tasuks, aga "Johnny and the Dead" ei jäta kestvat muljet. Õnnestunud huumorit on vähem, tegevust vähe, kõike on kuidagi vähe. Õigupoolest olnuks õige aeg tegelaskujusid arendada, et seeria omandaks mingi tähtsuse, aga polnud kirjanikuhärral selleks mahti.
Hinne: 4/10
* Ilmus originaalis 1993. 188 lk.
"Ocean's Twelve"
Kinolevis 444,2 miljonit dollarit kogunud põneviku järg. Uljad pangaröövlid on pigis, sest omanik tuleb raha tagasi nõudma ja on vä-äga tõsine. Nad korraldavad olude sunnil uued häppeningid Amsterdamis, Roomas ja Pariisis, aga seekord ei lähe asjad libedalt juba algusest, sest asja sekkub rivaalitsev härrasvaras.
Põhimõtteliselt on kõik identne esimese osaga. Palju lahedaid näitlejaid koos (George Clooney, Brad Pitt, Matt Damon, Don Cheadle, Julia Roberts, Bruce Willis, Andy Garcia, Catherine Zeta-Jones, Vincent Cassel on kõigest need tuntumad). Palju dialoogi, täitsa lahedat. David Holmesi stiilne muusikataust. Mõni ekstracool stseen meestest tööl. Ka eelarve on täpselt sama, 85 miljonit dollarit. Oled näinud esimest, tead, mida oodata. Kui "Ocean's Eleven" meeldis, võid pileti seekord rahuliku meelega ära osta.
Kõik on nii kuradi paigas, et pärast on raske meenutada, mis üldse toimus, millestki kinni hakata. Hämmastav tulemus, arvestades, et stsenaariumit ei mõeldud algselt "11" järjeks, vaid eraldi põnevikule John Woo lavastada.
Hinne: 8/10
Põhimõtteliselt on kõik identne esimese osaga. Palju lahedaid näitlejaid koos (George Clooney, Brad Pitt, Matt Damon, Don Cheadle, Julia Roberts, Bruce Willis, Andy Garcia, Catherine Zeta-Jones, Vincent Cassel on kõigest need tuntumad). Palju dialoogi, täitsa lahedat. David Holmesi stiilne muusikataust. Mõni ekstracool stseen meestest tööl. Ka eelarve on täpselt sama, 85 miljonit dollarit. Oled näinud esimest, tead, mida oodata. Kui "Ocean's Eleven" meeldis, võid pileti seekord rahuliku meelega ära osta.
Kõik on nii kuradi paigas, et pärast on raske meenutada, mis üldse toimus, millestki kinni hakata. Hämmastav tulemus, arvestades, et stsenaariumit ei mõeldud algselt "11" järjeks, vaid eraldi põnevikule John Woo lavastada.
Hinne: 8/10
"Bridget Jonesi päevik"
30-midagi, jätkuvalt vallalise linnanaise juhtumised. Armub oma bossi, saab ta isegi kätte, mees osutub peagi munniks, aga tulekul on veel uus ja hea mees.
Huvitav, kas see on juhus või postmodernistlik iroonia, et hullult popi naisteromaani kangelanna initsiaalid kattuvad lühendiga sõnast "blowjob"? Igatahes, mul oli preili Jonesi ekraanil jälgides mõlemal ringil tunne, et midagi jäi nagu puudu. Et selgusele jõuda, otsustasin raamatud läbi lugeda, filmid kohe pärast seda uuesti üle vaadata ja alles siis midagi arvata.
Nüüd on siis pool sellest mammutlikust ülesandest läbi. Selgub, et esimene raamat on väga lahe, kuid ekraniseering üdini keskpärane. Vaat kus lops. Eelmine kord vaadates tundus lihtsalt igavapoolne.
Romaani paneb elama mõnus huumor, millega kirjeldatakse moodsat elu, hirme, soove ja rõõme, mis tegelikult omased mõlemale soole. Iroonia suhete ning elu aadressil kisub kohati üsna teravaks, aga Fielding ei kaota kunagi realismitaju: kõik juhtuv on väga usutav. Usutav pole ainult päevikuvorm, aga hea põhjusega - see on tööriist, pelgalt vorm paljude naljade esiletoomiseks; kohati vast lihtsameelne, aga töötab hiilgavalt.
Film seda muidugi ei vaja ja päevikuvormi hülgamine on ekraniseeringu ainuke täiesti mõistetav uuendus. Ülejäänu mõjub pärast lugemist nagu hapuks läinud puder ja kapsad - kõik segi pööratud, aga süüa enam hästi ei kõlba. Mis tuleb stsenaristide nimekust arvestades kurva üllatusena (Fielding ise, Andrew Davies, Richard Curtis).
Mulle täiesti arusaamatuks jääval põhjusel on filmis muudetud pea kõike, mida üldse muuta annab. Ime veel, et Bridgetist ei saanud viiekümnendates mees. Mõned muigama ajavad kohad on tõesti ka juures, aga raamatu tundelisus ja tegelaskujude vaheliste suhete mitmekesisus kadusid nagu vits vette. Asemele antakse nürimeelne romantiline komöödia, mis ei tea, millal on õige aeg lõpetada (vihjan lõpujandile, kus tegelased üksteist pidevalt taga ajavad, et andeks paluda). Bridget pole filmis enam nii põnev teravmeelne kuju, pigem goofy.
Sõnaga, lugu keeratakse perse ja asja ei päästa samuti kesksetes osades Grant, Firth ja Zellweger, kes mõjuvad täiega nürilt. Näitlevad nagu autopiloodil. Eriti masendas, mis kasvas ekraanil Bridgeti ema-isa lahkuminekust.
Raamat ilmus originaalis kolumniseeriana UK ajalehes The Daily Telegraph. 304 külge eestikeelses trükis (Varrak 1998), aga mõnus ladus lugemine, päevaga võib läbi saada.
Raamat: 8/10
Film: 4/10
Huvitav, kas see on juhus või postmodernistlik iroonia, et hullult popi naisteromaani kangelanna initsiaalid kattuvad lühendiga sõnast "blowjob"? Igatahes, mul oli preili Jonesi ekraanil jälgides mõlemal ringil tunne, et midagi jäi nagu puudu. Et selgusele jõuda, otsustasin raamatud läbi lugeda, filmid kohe pärast seda uuesti üle vaadata ja alles siis midagi arvata.
Nüüd on siis pool sellest mammutlikust ülesandest läbi. Selgub, et esimene raamat on väga lahe, kuid ekraniseering üdini keskpärane. Vaat kus lops. Eelmine kord vaadates tundus lihtsalt igavapoolne.
Romaani paneb elama mõnus huumor, millega kirjeldatakse moodsat elu, hirme, soove ja rõõme, mis tegelikult omased mõlemale soole. Iroonia suhete ning elu aadressil kisub kohati üsna teravaks, aga Fielding ei kaota kunagi realismitaju: kõik juhtuv on väga usutav. Usutav pole ainult päevikuvorm, aga hea põhjusega - see on tööriist, pelgalt vorm paljude naljade esiletoomiseks; kohati vast lihtsameelne, aga töötab hiilgavalt.
Film seda muidugi ei vaja ja päevikuvormi hülgamine on ekraniseeringu ainuke täiesti mõistetav uuendus. Ülejäänu mõjub pärast lugemist nagu hapuks läinud puder ja kapsad - kõik segi pööratud, aga süüa enam hästi ei kõlba. Mis tuleb stsenaristide nimekust arvestades kurva üllatusena (Fielding ise, Andrew Davies, Richard Curtis).
Mulle täiesti arusaamatuks jääval põhjusel on filmis muudetud pea kõike, mida üldse muuta annab. Ime veel, et Bridgetist ei saanud viiekümnendates mees. Mõned muigama ajavad kohad on tõesti ka juures, aga raamatu tundelisus ja tegelaskujude vaheliste suhete mitmekesisus kadusid nagu vits vette. Asemele antakse nürimeelne romantiline komöödia, mis ei tea, millal on õige aeg lõpetada (vihjan lõpujandile, kus tegelased üksteist pidevalt taga ajavad, et andeks paluda). Bridget pole filmis enam nii põnev teravmeelne kuju, pigem goofy.
Sõnaga, lugu keeratakse perse ja asja ei päästa samuti kesksetes osades Grant, Firth ja Zellweger, kes mõjuvad täiega nürilt. Näitlevad nagu autopiloodil. Eriti masendas, mis kasvas ekraanil Bridgeti ema-isa lahkuminekust.
Raamat ilmus originaalis kolumniseeriana UK ajalehes The Daily Telegraph. 304 külge eestikeelses trükis (Varrak 1998), aga mõnus ladus lugemine, päevaga võib läbi saada.
Raamat: 8/10
Film: 4/10
Subscribe to:
Posts (Atom)
