Teine raamat "Kettamaailma" saagaga mitteseotud Johnny Maxwelli triloogiast. Eelmise arvustuse riputasin blogi 21. oktoobril, kui tahad arhiivist üle leida (mhmh, right).
Eesti keeles mittesaadaval lühisarja nimitegelane on varateismeline nohikpoiss, kes kogeb pidevalt midagi kummalist. Ta hakkab äkitselt surnud inimesi nägema, kes nüri järjekindlusega surnuaias (oma matmispaigas, siis) aega surnuks löövad. Kui surnuaed plaanitakse ära kaotada, astuvad Johnny ja surnud vahele.
Pratchetti nn lasteraamatud on tigedamad kui tema põhitööks kujunenud "Kettamaailma" saaga. Ta iriseb teisel ringil põhiliselt selle üle, et inimesed tuhnivad argimuredes kui põrsad mudas ega vaevu enam minevikust lugu pidama. Loeb ainult praegune hetk.
Esimene osa, "Only You Can Save the Mankind" on siiski sisukam. Pratchett ei kirjuta vist kunagi nõnda igavalt, et lugemine fännidele ära ei tasuks, aga "Johnny and the Dead" ei jäta kestvat muljet. Õnnestunud huumorit on vähem, tegevust vähe, kõike on kuidagi vähe. Õigupoolest olnuks õige aeg tegelaskujusid arendada, et seeria omandaks mingi tähtsuse, aga polnud kirjanikuhärral selleks mahti.
Hinne: 4/10
* Ilmus originaalis 1993. 188 lk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment