Üks väheseid positiivseid asju, mis jääb seda masendavat nädalalõppu meenutama, on Godini värskeima turustamisalase raamatu lugemine. Õigemini silmade kaudu neelamine.
Alapealkiri on "The Power of Telling Authentic Stories in a Low-Trust World", sest nii tähtis üllitis ei saaks läbi ülipika nimeta. Punasele rõhuv kaanekujundub torkab heas mõttes hoobilt silma. Kerge poeriiulist leides pihku haarata. Kiusatus tekib ju.
Keel ja vorm on lihtsad-konkreetsed, aga sisu tark. Kohe niivõrd, et enamik kõlbab eneseabi õpikute ehk praktilise psühholoogia huvilisele. Pole sellistega tutvunud, aga olen ikkagi selles kindel. Näpunäiteid on kerge tavaellu ja suhetesse üle tuua. Leidsin üllatuseks näiteks täieliku nimekirja vigadest, mida teen suhtlemisel. Aga hea turustaja peabki inimesi hästi tundma, nii massi kujul kui üksikisikute kaupa.
Isegi elu mõte on siin kirjas, kuigi turundusalases keeles. Nunnu.
Lõpus viitenimekiri raamatus mainitud tegijatest ning paar asist kokkuvõtet. Kui midagi ette heita: argumentide tõestuseks või olukordade kirjelduseks näited jäävad paiguti segasteks, väheütlevateks või pinnapealseteks.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 2005. 186 lk.
June 13, 2005
June 12, 2005
Howard Sounes "Charles Bukowski: Pöörase elu rüpes"
Kopsupõletikku surnud Charles Bukowski (1920-94) elulugu. Ameerika kirjanduse "räpane vanamees", nagu teda tuntakse. Enamasti oli Euroopas siiski popim, eriti Saksamaal. Viljeles eelkõige lühivormi ja oli täielik grafomaan – kirjutas kastitäite kaupa ja palus kirjastal endal valida sobiv kraam. Ropp, äärmiselt ehe ja avameelne, vaimukas.
Luules kõige viljakam, palju ka lühijutte. Maakeeles seni ilmunud ta kuuest romaanist kolm: "Pulp", "Naised" (Women) ja "Postkontor" (Post Office). Lisaks jutukogu "Põhjatuse piiril: peidus elu lood" (South of No North: Stories of the Buried Life).
Arvustamist peaks alustama sellest, et oskaja lugegu seda tingimata inglise keeles. Eestindus pole just kiita. Võtke või 173. lehekülje avalõik, mitmekülgne näide keskpärasest tulemusest. Leidub veidrat kõnekeelt ("päris noore naisterahva käest"), lohisevavõitu otsetõlget ("...oli esinenud koos biitluuletajate..." - milleks siia "koos"?) ja taipamatust keelt meile sobivamaks kohendada ("Ma mõtlen, kas see äratab teis vastikust?" võiks olla näiteks "Tähendab, kas see äratab teis vastikust?".) Inimene, kes suudab enamvähem vabalt inglise keelt lugeda, märkab üldse üsna pidevalt masinlikku ümberpanekut, mõtlemata teksti lihvimisele. Näiteks kaudset kõnet ei tunta ära, tõlkides juhmilt "nad". Mitmed imelikud eestindused nagu sõna "kohandus", kuigi võiks olla "ekraniseering" vm. Paneb kartma, et kui head need luuletõlkedki olla saavad.
Pidev kõnekeele kasutamine väljaspool mono- või dialoogi hakkab samuti silma. Aga ei noriks. Äkki originaalis on samamoodi, et jäljendada Bukowskit. Ülakomade kasutamine tõlkes siiski lohakas - kord üleliigsed, kord pole nende järel sõnalõpud õiged.
Bukowski kirjutas peaaegu alati omaenda elust, aga siin saad täpselt teada, palju ta muutis või juurde pani ning millal see kõik juhtus. Samuti saab ülevaate tema raskest isiksusest ja kurvast taustast. 142. lehekülje teine lõik räägiks nagu hoopis mu vennast! Sounes ei arvusta Bukowski isikut ja valikuid elus, küll aga natuke loomingut. Mis on tore, sest annab üldise pildi, kui tähtis miski väljalase oli üldises plaanis. Meeldiv tõdeda, et klassiku elus leidis aset siiski enamat kui lõputu tsükkel alkoholist, kirjutamisest, keppimisest. Mitte palju, aga piisavalt värvikaid seiku, et huvi Ameerika kirjanduse legendi vastu (taas)äratada.
Ladus tekst, aga mõni koht nõuaks pikemat avamist nagu esimese abielu nurjumine. Kirjeldada võiks mõlema tundeid täpsemalt ja seletada, kuidas selline naine sai armukese, varem nii üksik ja meeleheitel. Lõpus tundub uskumatu kirjeldatud lähedus tütrega: kuidas ja millal nad nõnda põhjaliku sideme saavutasid? Sounes ei leidnud ilmselt osadest seikadest küllalt materjali, sest biograafia ilmus ikkagi neli aastanumbrit pärast Bukowski surma.
Sellega katsun leppida, et luuletusi peab lugema eesti keeles (tõlge ikkagi), aga miks peetakse vajalikuks välja jätta tööde originaalpealkirjad ja ilmumisaegu? B teoste nimekirja puudumine riivab veelgi. Isegi aastaarve ei mainita enamasti.
Kaks patakat mustvalgeid fotosid kah vahel, need ei käi üldise leheküljearvu hulka. Esimene ports üsna ebaselge, sest tollane pildistamistehnika polnud just 21. sajandi tasemel. Teine rivi võiks siiski sisaldada mõne värvilise pildi, näiteks "Barfly" teemaline. Üldiselt ei tundu nii kole mees nagu enda või Sounesi kirjeldustes . Pigem tahumatult ja karuselt mehine. Välja arvatud hetk joomatuurilt, kus näeb välja nagu ajahambast puretud paavian. Miks neid ei paigutatud teksti vahele sobivatesse paikadesse, ei tea.
Lausa uskumatult mahukas ülevaade allikatest, 36 lk. Õnnelikul kombel peatükkide kaupa, et mugavamalt uurida seiku, mis intrigeerisid.
Tõlge ei vaimusta, aga Bukowski kirev natuur tõmbab kaasa küll. Tahe ajaviide pikaks õhtuks.
Hinne: 7/10
* Inglise keelest tõlkinud Katrin Kiik ja Tuuli Seinberg. Tänapäev 2003. "Charles Bukowski: Locked in the Arms of a Crazy Life" ilmus originaalis 1998. 329 lk.
Luules kõige viljakam, palju ka lühijutte. Maakeeles seni ilmunud ta kuuest romaanist kolm: "Pulp", "Naised" (Women) ja "Postkontor" (Post Office). Lisaks jutukogu "Põhjatuse piiril: peidus elu lood" (South of No North: Stories of the Buried Life).
Arvustamist peaks alustama sellest, et oskaja lugegu seda tingimata inglise keeles. Eestindus pole just kiita. Võtke või 173. lehekülje avalõik, mitmekülgne näide keskpärasest tulemusest. Leidub veidrat kõnekeelt ("päris noore naisterahva käest"), lohisevavõitu otsetõlget ("...oli esinenud koos biitluuletajate..." - milleks siia "koos"?) ja taipamatust keelt meile sobivamaks kohendada ("Ma mõtlen, kas see äratab teis vastikust?" võiks olla näiteks "Tähendab, kas see äratab teis vastikust?".) Inimene, kes suudab enamvähem vabalt inglise keelt lugeda, märkab üldse üsna pidevalt masinlikku ümberpanekut, mõtlemata teksti lihvimisele. Näiteks kaudset kõnet ei tunta ära, tõlkides juhmilt "nad". Mitmed imelikud eestindused nagu sõna "kohandus", kuigi võiks olla "ekraniseering" vm. Paneb kartma, et kui head need luuletõlkedki olla saavad.
Pidev kõnekeele kasutamine väljaspool mono- või dialoogi hakkab samuti silma. Aga ei noriks. Äkki originaalis on samamoodi, et jäljendada Bukowskit. Ülakomade kasutamine tõlkes siiski lohakas - kord üleliigsed, kord pole nende järel sõnalõpud õiged.
Bukowski kirjutas peaaegu alati omaenda elust, aga siin saad täpselt teada, palju ta muutis või juurde pani ning millal see kõik juhtus. Samuti saab ülevaate tema raskest isiksusest ja kurvast taustast. 142. lehekülje teine lõik räägiks nagu hoopis mu vennast! Sounes ei arvusta Bukowski isikut ja valikuid elus, küll aga natuke loomingut. Mis on tore, sest annab üldise pildi, kui tähtis miski väljalase oli üldises plaanis. Meeldiv tõdeda, et klassiku elus leidis aset siiski enamat kui lõputu tsükkel alkoholist, kirjutamisest, keppimisest. Mitte palju, aga piisavalt värvikaid seiku, et huvi Ameerika kirjanduse legendi vastu (taas)äratada.
Ladus tekst, aga mõni koht nõuaks pikemat avamist nagu esimese abielu nurjumine. Kirjeldada võiks mõlema tundeid täpsemalt ja seletada, kuidas selline naine sai armukese, varem nii üksik ja meeleheitel. Lõpus tundub uskumatu kirjeldatud lähedus tütrega: kuidas ja millal nad nõnda põhjaliku sideme saavutasid? Sounes ei leidnud ilmselt osadest seikadest küllalt materjali, sest biograafia ilmus ikkagi neli aastanumbrit pärast Bukowski surma.
Sellega katsun leppida, et luuletusi peab lugema eesti keeles (tõlge ikkagi), aga miks peetakse vajalikuks välja jätta tööde originaalpealkirjad ja ilmumisaegu? B teoste nimekirja puudumine riivab veelgi. Isegi aastaarve ei mainita enamasti.
Kaks patakat mustvalgeid fotosid kah vahel, need ei käi üldise leheküljearvu hulka. Esimene ports üsna ebaselge, sest tollane pildistamistehnika polnud just 21. sajandi tasemel. Teine rivi võiks siiski sisaldada mõne värvilise pildi, näiteks "Barfly" teemaline. Üldiselt ei tundu nii kole mees nagu enda või Sounesi kirjeldustes . Pigem tahumatult ja karuselt mehine. Välja arvatud hetk joomatuurilt, kus näeb välja nagu ajahambast puretud paavian. Miks neid ei paigutatud teksti vahele sobivatesse paikadesse, ei tea.
Lausa uskumatult mahukas ülevaade allikatest, 36 lk. Õnnelikul kombel peatükkide kaupa, et mugavamalt uurida seiku, mis intrigeerisid.
Tõlge ei vaimusta, aga Bukowski kirev natuur tõmbab kaasa küll. Tahe ajaviide pikaks õhtuks.
Hinne: 7/10
* Inglise keelest tõlkinud Katrin Kiik ja Tuuli Seinberg. Tänapäev 2003. "Charles Bukowski: Locked in the Arms of a Crazy Life" ilmus originaalis 1998. 329 lk.
June 08, 2005
"Mr. & Mrs. Smith"
Pealtnäha soliidne abielupaar. Viis-kuus aastat rõngastatud, uhke kodu, hea töö. Mees (Brad Pitt) elab topeltelu kõrgema klassi palgamõrvarina. Naisuke (Angelina Jolie) täpselt samuti. Ja siis nad satuvad üksteise märklauaks. imdb.com väidab, et see on 1996 eetrisse lastud, 13 osa saanud sarja uusversioon, kus tähetsesid Maria Bello ja Scott Bakula.
Ma ei suuda uskuda, et see film on nii hea! Treiler oli tõesti isuäratav, aga miski poleks suutnud ette valmistada elamuseks, mis küünib peaaegu minu kõigi aegade lemmiku "Snatch." tasemele. Kui sa lähed tänavu ainult korra kinno, vaata "Smithe", siis müü üks neer maha ja saada semud ka vaatama.
"Smithide" pahvikslööv edukus seisneb lihtsas tõsiasjas, et kõike, mida tehakse, tehakse väga hästi. Ära muiga, sellise tulemuseni jõutakse vähestes Hollywoodi suurprojektides! Ning see on märulkomöödia, mille kaks poolt tõusevad võrdsele tasemele. Linalugu kannabki hea huumor, kus rahvatarkust "abielu on sõda" esitatakse tihti kõige otsesemas tähenduses.
Osatäitjad tunduvad nii tõsistel hetkedel kui huumorit viljeledes enam kui pädevad. Suurema osa ajast näemegi ekraanil eelkõige Pitti ja Joliet, mõlemad kõrgvormis. Erinevaid kujusid pole loos seega palju, aga peategelased intrigeerivad nii üksikult kui nendevahelise suhte tõttu. See on sama stiilne, väljapeetud, filigraanselt teostatud, toitva dialoogiga rikastatud ning silmailuga üle raputatud kvaliteet-meelelahutus nagu "Oceani 11" sari – ehk just põhjus, miks Pitt väärib kohta filmitähtede kõrgliigas.
Temale on tegu seega harjunud rolliga, aga üllatusena ei jää alla Angelina Jolie' esitus, kes pole olnud kunagi parem ega isegi ligilähedaselt nii nauditav. Senise kogemuse põhjal väidangi, et ta peab elajalikult pingutama kui tahab siinset triumfi korrata. Kui tädi üldse on kunagi väärinud Oscarit, siis siin, mitte "Girl, Interruptedi" kõrvalosas. Jane Smith mõjub sama vaimukalt ning tugevalt (aga mitte maskuliinselt) kui John Smith. Kusjuures eriti üllatab naljastseenide tase. Mu arust on vähesed näitlejannad füüsilises koomikas tehniliselt tugevad ja Joliet ei ole küll iial saanud nende hulka lugeda. Kas asi on tõesti Doug Limani lavastajaoskustes, mis teevad seast luige ja veenavad Preili Paokilhuule isegi suud kinni hoidma?!
Jane Smithiks määrati algselt muide Nicole Kidman, kelle lahkudes pani hõlmad vöö vahele ka Pitt. Härrasmees õnneks naases Jolie' mängu astudes.
Kindlasti väärib kiitust samuti Vince Vaughn kui Johni sõber ehk ainus tegelaskuju, kes saab nende kõrval mingit tähendusrikast ekraaniruumi. "Swingers" jättis Limani südamesse selgelt pehme paigakese tema jaoks, ja õigusega. Vaughni õlitatud olek ja naabripoisilik sarm jätavad märgi enamikesse filmidesse, kus ta teeb kaasa.
Kõige muu kõrval olen unustanud mainida, et teos ei pea kuidagi häbenema ka madina tõttu. Vastupidi, kõik tundub väga sujuv, käsikähmlused sobivalt tigedad ja tulevahetused jõuavad minu silmis meeldejäävamate sekka, mis "Desperaado" järel ilmunud. Eriti abielupaari duell kodus ning järgnev jõudude ühendamine bosside vastu. See on linalugu, mille poole püüdleks "The Mexican" kui oleks umbes kümme korda parem.
Liman on igatahes täitnud kõrged ootused, mis tekkisid ta sündinud klassikutega "Swingers" ning "GO!". Film ei saaks etem olla isegi siis, kui seansi ajal istuks su süles alasti, otse vannist tulnud Abi Titmuss. Ja ma räägin tõtt!
DVD versiooni tasub oodata ka (ilmselt kuuma) seksistseeni nimel, mis jäeti välja madalama publikupiirangu saavutamiseks kinodes. Aga nende särisev keemia on hästi märgatav praegu samuti, kui eriline voodimöll puudub.
Hinne: 10/10
Ma ei suuda uskuda, et see film on nii hea! Treiler oli tõesti isuäratav, aga miski poleks suutnud ette valmistada elamuseks, mis küünib peaaegu minu kõigi aegade lemmiku "Snatch." tasemele. Kui sa lähed tänavu ainult korra kinno, vaata "Smithe", siis müü üks neer maha ja saada semud ka vaatama.
"Smithide" pahvikslööv edukus seisneb lihtsas tõsiasjas, et kõike, mida tehakse, tehakse väga hästi. Ära muiga, sellise tulemuseni jõutakse vähestes Hollywoodi suurprojektides! Ning see on märulkomöödia, mille kaks poolt tõusevad võrdsele tasemele. Linalugu kannabki hea huumor, kus rahvatarkust "abielu on sõda" esitatakse tihti kõige otsesemas tähenduses.
Osatäitjad tunduvad nii tõsistel hetkedel kui huumorit viljeledes enam kui pädevad. Suurema osa ajast näemegi ekraanil eelkõige Pitti ja Joliet, mõlemad kõrgvormis. Erinevaid kujusid pole loos seega palju, aga peategelased intrigeerivad nii üksikult kui nendevahelise suhte tõttu. See on sama stiilne, väljapeetud, filigraanselt teostatud, toitva dialoogiga rikastatud ning silmailuga üle raputatud kvaliteet-meelelahutus nagu "Oceani 11" sari – ehk just põhjus, miks Pitt väärib kohta filmitähtede kõrgliigas.
Temale on tegu seega harjunud rolliga, aga üllatusena ei jää alla Angelina Jolie' esitus, kes pole olnud kunagi parem ega isegi ligilähedaselt nii nauditav. Senise kogemuse põhjal väidangi, et ta peab elajalikult pingutama kui tahab siinset triumfi korrata. Kui tädi üldse on kunagi väärinud Oscarit, siis siin, mitte "Girl, Interruptedi" kõrvalosas. Jane Smith mõjub sama vaimukalt ning tugevalt (aga mitte maskuliinselt) kui John Smith. Kusjuures eriti üllatab naljastseenide tase. Mu arust on vähesed näitlejannad füüsilises koomikas tehniliselt tugevad ja Joliet ei ole küll iial saanud nende hulka lugeda. Kas asi on tõesti Doug Limani lavastajaoskustes, mis teevad seast luige ja veenavad Preili Paokilhuule isegi suud kinni hoidma?!
Jane Smithiks määrati algselt muide Nicole Kidman, kelle lahkudes pani hõlmad vöö vahele ka Pitt. Härrasmees õnneks naases Jolie' mängu astudes.
Kindlasti väärib kiitust samuti Vince Vaughn kui Johni sõber ehk ainus tegelaskuju, kes saab nende kõrval mingit tähendusrikast ekraaniruumi. "Swingers" jättis Limani südamesse selgelt pehme paigakese tema jaoks, ja õigusega. Vaughni õlitatud olek ja naabripoisilik sarm jätavad märgi enamikesse filmidesse, kus ta teeb kaasa.
Kõige muu kõrval olen unustanud mainida, et teos ei pea kuidagi häbenema ka madina tõttu. Vastupidi, kõik tundub väga sujuv, käsikähmlused sobivalt tigedad ja tulevahetused jõuavad minu silmis meeldejäävamate sekka, mis "Desperaado" järel ilmunud. Eriti abielupaari duell kodus ning järgnev jõudude ühendamine bosside vastu. See on linalugu, mille poole püüdleks "The Mexican" kui oleks umbes kümme korda parem.
Liman on igatahes täitnud kõrged ootused, mis tekkisid ta sündinud klassikutega "Swingers" ning "GO!". Film ei saaks etem olla isegi siis, kui seansi ajal istuks su süles alasti, otse vannist tulnud Abi Titmuss. Ja ma räägin tõtt!
DVD versiooni tasub oodata ka (ilmselt kuuma) seksistseeni nimel, mis jäeti välja madalama publikupiirangu saavutamiseks kinodes. Aga nende särisev keemia on hästi märgatav praegu samuti, kui eriline voodimöll puudub.
Hinne: 10/10
June 03, 2005
"Madagascar"
Täispikk arvutil loodud multikas. New Yorgi loomaaias elav sebra (Chris Rocki häälega) tüdineb puuris istumisest ning mööduva rahva lõbustamisest, tahab vabasse loodusesse. Teda saadavad vastu tahtmist sõbrad, kaelkirjak (David Schwimmer), lõvi (Ben Stiller) ja jõehobu (Jada Pinkett Smith). Teekond viib arvake kuhu.
Multikast rääkides on alati esimesi küsimusi, kes loevad tegelaste ridu ja kui innukalt. Tase on täitsa pandav. Esile kerkivad igireibas, mõnusa poisikeseliku häälega Rock ja leemurite bossi Juliani kehastav Sacha Baron Cohen ehk Ali G. Mõlemad teevad seda, mida alati, ent hästi ju teevad. Stiller kaotab aga näo puudumisel palju isikupära, selgub.
"Madagascari" pildiline külg paistab tehniliselt mitte kuigi keerukas, aga toonidelt ja värvidelt sama isuäratav kui igas teises täispikas arvutimultikas. Tegelased näevad välja rohmakad ja samas paindlikud nagu kuskil McDonaldsis rippuvad lelud. Liikumine on väga sujuv... tegijad nägid vaeva, et konstrueerida suurejoonelisi tempokaid madinastseene.
Üllatuslikult veab alt kohalik huumor. DreamWorksile tavapäraselt panustatakse paroodiale. Kopeerides seekord vähemas mahus, aga kuulsaid filme nagu "Ahvide planeet", "Voonakeste vaikimine" ja "Kaldale uhutud". Kõik sujub okeilt, eriti viimane. Halvem seis seevastu kõiges, mis jääb väljapoole jäljendamist. Dialoog voolab vilka jõekesena ning füüsilist tegevust jätkub, aga mingi ülepüüdlikkuse mekk on asjal man. Selline natuke meeleheitlik rabelemine ja palju pooltühja loba, et iga hinna eest nalja teha. Palju ja ruttu, et rohkem mahuks. Nende eelmine, üsna palju laita saanud "Haikala lugu" on kokkuvõttes vaimukam ja sisukam. Kuigi ei jää need kumbki meelde, tegelikult.
Midagi pole teha, DreamWorks Animationi kraam pole ikka nii hea kui Blue Sky või Pixari oma. Debüüt "Shrek" on nende tugevaim. "Shrek 2", "Haikala lugu", "Madagaskar" on üsna soliidsed, aga mitte erutavad.
Hinne: 6/10
Multikast rääkides on alati esimesi küsimusi, kes loevad tegelaste ridu ja kui innukalt. Tase on täitsa pandav. Esile kerkivad igireibas, mõnusa poisikeseliku häälega Rock ja leemurite bossi Juliani kehastav Sacha Baron Cohen ehk Ali G. Mõlemad teevad seda, mida alati, ent hästi ju teevad. Stiller kaotab aga näo puudumisel palju isikupära, selgub.
"Madagascari" pildiline külg paistab tehniliselt mitte kuigi keerukas, aga toonidelt ja värvidelt sama isuäratav kui igas teises täispikas arvutimultikas. Tegelased näevad välja rohmakad ja samas paindlikud nagu kuskil McDonaldsis rippuvad lelud. Liikumine on väga sujuv... tegijad nägid vaeva, et konstrueerida suurejoonelisi tempokaid madinastseene.
Üllatuslikult veab alt kohalik huumor. DreamWorksile tavapäraselt panustatakse paroodiale. Kopeerides seekord vähemas mahus, aga kuulsaid filme nagu "Ahvide planeet", "Voonakeste vaikimine" ja "Kaldale uhutud". Kõik sujub okeilt, eriti viimane. Halvem seis seevastu kõiges, mis jääb väljapoole jäljendamist. Dialoog voolab vilka jõekesena ning füüsilist tegevust jätkub, aga mingi ülepüüdlikkuse mekk on asjal man. Selline natuke meeleheitlik rabelemine ja palju pooltühja loba, et iga hinna eest nalja teha. Palju ja ruttu, et rohkem mahuks. Nende eelmine, üsna palju laita saanud "Haikala lugu" on kokkuvõttes vaimukam ja sisukam. Kuigi ei jää need kumbki meelde, tegelikult.
Midagi pole teha, DreamWorks Animationi kraam pole ikka nii hea kui Blue Sky või Pixari oma. Debüüt "Shrek" on nende tugevaim. "Shrek 2", "Haikala lugu", "Madagaskar" on üsna soliidsed, aga mitte erutavad.
Hinne: 6/10
June 01, 2005
Luulenurk (kordus)
Mulle nii hirmsasti meeldivad need lullad, et otsisin blogi arhiivist üles. Nüüd ei pea sealt otsima, kui tahan üle lugeda.
***
Öösel Salme tekikotti / ronis mitu näljast rotti / kuigi säästsid ühe silma / kõrvadest jäi ikka ilma.
***
Öösel Salme tekikotti / ronis mitu näljast rotti / kuigi säästsid ühe silma / kõrvadest jäi ikka ilma.
Albert ostis uue püssi / valis testiks naabri Jussi / lasi ühe proovipaugu / Jussil lasi pähe augu.
Amori poolt seljas nool / Tiidul higiseks läks tool / kõrval bussi oodan'd eit / hargitama peab nüüd reit.
Ämm, kes viidud kuuri taha / kärvata ei soovi maha / Priit küll tulistas tal' pähe / kümnest kuulist siiski vähe.
Isa jõuluvana tõi / kiirelt pikali ta lõi / lapsed kolkisid teist veel / kinkidest läks rõõmsaks meel.
Saanud kingituseks lille / püksid maha ajas Pille / teadmata, et segi ajas / kodu naaber samas majas.
Nähes rentslis Ainot kõhna / tundsin head parfüümi lõhna / poest "troinoid" ei olnud toonud / marki peenemat vist joonud.
Ilmar pesi nokut veega / pärast kokku määris meega / kuid ei murdnud Kaid moraalselt / saamaks rahuldust oraalselt.
Tiiu noppis aasal lilli / äkki tundis ihus tilli / asi oli päris mõnus / pettuda ei tulnud Tõnus.
Saunas mingi sitke vend / vihtles labidaga end / siis kui leiliks heitis kust / teised lahti hoidsid ust.
Öösel tüütas uksekell / viina nurus naabrisell / kuna läksin kempsu just / lasksin talle tassi kust.
Hugo silmil kasvas kae / doktor haaras mootorsae / pime nägijaks no sai / panoraam vaid liiga lai.
Doktor andis poodi panti / viina vastu mitu santi / kuni ära maksis raha / haiged kärvan'd olid maha.
Rahuldamaks oma raevu / Kaupo heitis naise kaevu / kaua tuima näoga vahtis / kuidas too sealt välja tahtis.
Andrus nülgis ämma laipa / et saaks voodi ette vaipa / tiiger oleks muidu parem / ainult ära kulub varem.
Kurvalt läbi talveilma / longib Peep, kes naisest ilma / silmad pisaratest kottis / kui vaid teaks, kus raisa nottis...
Kiri teatas prügiurnil / "Müüa majakrunt Saturnil" / Enn, kes maksis raha ette / uputab end murest vette.
Kuigi keeldus andmast raha / kantpead Leod ei löönud maha / vastupidi: enne pühi / kipsis kael tõi sirge rühi.
Ükskord sõitis Ilmar Soome / müüma pruugitud kondoome / tollis vaid ei läinud hästi / pähe tõmmata kõik kästi.
Suguakt vist oli rõve / Enn sai Reedalt külge tõve / haiglas vabaneb nüüd rahast / päästmaks täpilisest nahast.
Elmar joobnuna käis peal / sõrataudi kõngend seal / kahjuks katki läks kondoom / rasedaks jäi vaene loom.
Jüri andis Maril musi / erutusest püksi kusi / noored langetasid pilgud / Mari küsis: kaua tilgud?
Õppustel läks lahti kahur / peast jäi ilma lipnik Vahur / staabis asjast ette kandis / hiljem õhtul otsad andis.
Igor tõusis haualt üles / raske kalmukivi süles / kuigi luudelt kadun'd liha / õlle järgi tekkis iha
Miini peale astund Aare / tegi õhus suure kaare / nüüd võib sõdur tunda uhkust / et saab invaliidsus-puhkust.
Pille lemmik huulepulk / oli hundikoera julk / kuigi nägu säras ees / suudlema ei kippund mees.
Selma laskis oma keha / plastiliselt ümber teha / parandati tuhat viga / siiski luigeks ei saand siga.
Mehelt kolki sai kord Reet / sest ei olnud suppi keet' / alles siis kui lõhki pea / laiskvorst potti viskas sea.
Tiina koolis teenis "kahe" / isal tuju ei old lahe / kämblaga kui korra rabas / täpselt ninakonti tabas.
Õppevahetuse korras / läti tudeng tuupis Norras / Eestilegi anti Jaanist / vastu inimahv Sudaanist.
Fedja mängis kohtus kurti / kuni sõrmed puruks murti / kui veel püssitoru märkas / kustun'd mälu kiirelt tärkas.
Saabus esimene mai / päev, mil töömees vabaks sai / jällegi ei petnud vaist / Fedja peksis naist ja last.
Pulmaöö mis kätte jõudis / Vasjal palju vaeva nõudis / võtta süütus sealt, kus pole / pealegi kui pruut on kole.
Kelner Fedjale tõi kohvi / pesnud selles enne lohvi / Fedja tühjast ei tõst' kära / jõi koos karvadega ära.
Leidat ründas noormees tõmmu / andis kukla pihta võmmu / hoides kõril pika veitse / sigitas džigitte seitse.
Talveunest ärgand karu / hästi veel ei saanud aru: / kuidas olla võis nii maitsev / mingi kõhna metsnik Zaitsev!
Tiiu kaua õppis harfi / eksamil sai vastu larhvi / öeldi: kuule, tibu, / harf ei ole mingi vibu.
Saunas maha kukkus seep / kummargile laskus Peep / varsti tõukeist rappus pea / sõbral taga hakkas ia.
Ilges jaamakempsus Piret / kuivatada ei saan'd niret / paberita kõik läks luhta / sall vaid tagas tussu puhta.
Printsi ootav Aino teab / konnal suhu võtma peab / sauna taga on üks tiik / seal ehk elab sobiv liik.
Helmut seisis tujus mornis / kõrgel suusahüppetornis / vedas ühte jalga uisu / sööstis surma läbi tuisu.
Hamlet hoidis kolpa peos / mis on olemise seos? / on too lamba või ehk sea? / vähemalt saab süldi hea.
May 31, 2005
Arvutikino
"White Noise" (2005) --- 5/10
Ei, see pole see. Don DeLillo raamatu ekraniseering viibib ikka "kusagil väljas". Siin on hoopis õudukas, mis jõudis maailma ette jaanuaris.
Mees (Michael Keaton) leiab oma õnnetult surnud abikaasa, ja ka paljude teiste hingedega, kontakti EVP abil. See on muuseas päriselt eksisteeriv võte püüda kalli kadunukeste häält või isegi nägu tavalise salvestustehnika abil (makk, kaamera) ja see arvutis taustamürast puhastada.
Tahtsin, nii tahtsin, et see film meeldiks. Viimasel ajal karjääriga ummikus Keaton püsib ikka kadestusväärselt heas vormis ja väärib peaosi. Paraku on mehe rollisooritus umbkaudu kümme korda põnevam kui miski muu siin ekraanile jõudev, kaasa arvatud tema tegelaskuju. Kiitus tegijatele katse eest mingil hetkel järsu sisulise pöördega publik üles raputada, aga korraliku loota on ikka raske kellestki-millestki hoolima hakata. Film on ikka nii B, et teeb haiget. Ja kas selline lõpp peaks muljet avaldama?
"The Forgotten" (2004) --- 3/10
9-aastase poja surma leinav ema (Julianne Moore) ei nõustu abikaasa ja psühhiaatriga (Gary Sinise), et ta mõtles lapse ise välja. Asja uurimine ei muuda tema elu just mugavamaks.
Igal endast lugupidav Hollywoodi naistäht peab tegema õudukaid, mistõttu vist ilmus ka "The Forgotten". Õigupoolest anti peaosa Nicole Kidmanile, aga tal oli head õnne või ettenägelikkust alt ära hüpata. Tulemus pole "Kuuenda meele", "Teiste" või "Hauataguse kajaga" isegi samas tähesüsteemis. Nii üksluist, isikupäratut, võiks öelda letargilist õudukat näeb üsna harva, kuigi lavastaja ja näitlejad teevad parima, et õhustik oleks paigas.
Mõned ehmatuskohad on tõesti nauditavad, aga pooleteise tunnine linateos tundub isegi neid arvesse võttes vähemalt kahetunnine. Eriti seetõttu, et stsenaarium jääb ebaintelligentseks ega kutsu uskuma. Sellega võrreldes tuleb näiteks "Kuuenda meele" geniaalsus eriti tabavalt esile. Asja ei päästa mõni minut pikem DVD-versioon, kus täiendati ja muudeti mõnda stseeni. Nende kohta ütleks: hea ongi, et välja jäeti.
Finaalil pole viga, kuigi see algab juba pool tundi enne lõputiitreid. Üllatust lõpus siiski ei tulnud, juba poole peal hakkad aimama, mis toimub.
Kokkuvõttes jäävadki meelde ainult pädevad esitused Moore'ilt, aga lisaks Anthony Edwardsilt (abikaasa), Sinise'ilt, Dominic Westilt (saatusekaaslane) ja Linus Roache'ilt (saladuslik võõras). Aga sellest ei piisa, et meil huvitav oleks.
"Closer" (2004) --- 9/10
Teeme näo, et näitlejanimed on ühtlasi tegelaskujude nimed, siis on sul sisukokkuvõttest palju kergem aru saada. Natalie Portman ja Jude Law on paar. Julia Roberts ja Clive Owen on samuti paar. Paraku püsib Law ja Robertsi vahel lahendamata kirg, mis paneb nad hulle tükke tegema. Armastuse lahinguväljadelt ei lahku tervena keegi.
Patrick Marberi näidendil ja hilisemal stsenaariumil põhinev mõistulugu sellest, kuidas
lubamatud kired lõhuvad suhteid. Ning sellest, kuidas keegi tegelikult kunagi suureks ei kasva. "Closer" lahkab tundlikke teemasid nagu truudus, armastus ja emotsionaalne küpsus kahe põimunud suhte kontekstis. Armumise, armastuse ning füüsilise tõmbe kohta öeldakse huvitavaid asju, aga ei söanda lubada, et sinu jaoks midagi uut. Kuidas kellele. Kaasa kisub igatahes küll.
Eesti tegijad võtku õppust: "Closeri" sisu ei reeda oma teatripäritolu, aga mõjub siiski filmina. Näitlejatööd on nii intensiivsed ja energilised, et lust jälgida, eriti Owenit, kes esitas sama rolli ka laval. Ta mõjub heas mõttes nii macholt, et mehelikkus niriseb kõrvadest välja. Ürgjõuga isane, kes möirgab meeldejäävalt.
Aga teised kolm väärivad samuti kiitust. Portmani tegelaskuju on neiu seniseid valikuid arvestades uskumatult julge (juba juuksevärv alguses!). See on üldse tema seni põnevaim roll – ehmatavalt ehe tänavatüdruk, siis oma väljapeetuses üliseksikas noor daam, lõpuks kergelt kalestunud strippar. Owen ja Portman võitsid sellega Kuldgloobused, kandideerides ühtlasi Oscaritele.
Sooritustega üllatavad ka Law ja Roberts. L on pooleks enesekindel naistemees ning väike õnnetu poiss, kellesarnane ei lahku päriselt vist kunagi ühestki emotsionaalselt tervest mehest. R on aga küpse tänapäevase naise rollimudel, mõjudes nõnda isegi enesekindlamalt kui tavaliselt, mis muudab aga Anna nõrkused väga inimlikuks ja kuidagi armsaks. See osa mõeldi algselt Cate Blanchettile, kes loobus raseduse tõttu. Intrigeerivatest tegelastest vahest etemgi on suurepärane tõmme, mis esineb nelja tähe vahel. Law ja Robertsi esimest suudlust pean näiteks mõlema seni parimaks ekraanisuudluseks.
Ainuke miinus, mida välja tooks, on nüri muusika. Õnneks pole seda palju.
Mitmetahulised karakterid, hea tihe dialoog kohe algusminutitest, intensiivne esitus ning palju klassikuteks sündinud stseene (Owen kuulab Robertsit üle, R ja Law esimene suudlus, Portman strippamas, Law ja Oweni sõnasõda viimase kabinetis, Law ja Oweni küberseks). Kui sulle ei meeldi "Closer", siis ma nutan!
Ei, see pole see. Don DeLillo raamatu ekraniseering viibib ikka "kusagil väljas". Siin on hoopis õudukas, mis jõudis maailma ette jaanuaris.
Mees (Michael Keaton) leiab oma õnnetult surnud abikaasa, ja ka paljude teiste hingedega, kontakti EVP abil. See on muuseas päriselt eksisteeriv võte püüda kalli kadunukeste häält või isegi nägu tavalise salvestustehnika abil (makk, kaamera) ja see arvutis taustamürast puhastada.
Tahtsin, nii tahtsin, et see film meeldiks. Viimasel ajal karjääriga ummikus Keaton püsib ikka kadestusväärselt heas vormis ja väärib peaosi. Paraku on mehe rollisooritus umbkaudu kümme korda põnevam kui miski muu siin ekraanile jõudev, kaasa arvatud tema tegelaskuju. Kiitus tegijatele katse eest mingil hetkel järsu sisulise pöördega publik üles raputada, aga korraliku loota on ikka raske kellestki-millestki hoolima hakata. Film on ikka nii B, et teeb haiget. Ja kas selline lõpp peaks muljet avaldama?
"The Forgotten" (2004) --- 3/10
9-aastase poja surma leinav ema (Julianne Moore) ei nõustu abikaasa ja psühhiaatriga (Gary Sinise), et ta mõtles lapse ise välja. Asja uurimine ei muuda tema elu just mugavamaks.
Igal endast lugupidav Hollywoodi naistäht peab tegema õudukaid, mistõttu vist ilmus ka "The Forgotten". Õigupoolest anti peaosa Nicole Kidmanile, aga tal oli head õnne või ettenägelikkust alt ära hüpata. Tulemus pole "Kuuenda meele", "Teiste" või "Hauataguse kajaga" isegi samas tähesüsteemis. Nii üksluist, isikupäratut, võiks öelda letargilist õudukat näeb üsna harva, kuigi lavastaja ja näitlejad teevad parima, et õhustik oleks paigas.
Mõned ehmatuskohad on tõesti nauditavad, aga pooleteise tunnine linateos tundub isegi neid arvesse võttes vähemalt kahetunnine. Eriti seetõttu, et stsenaarium jääb ebaintelligentseks ega kutsu uskuma. Sellega võrreldes tuleb näiteks "Kuuenda meele" geniaalsus eriti tabavalt esile. Asja ei päästa mõni minut pikem DVD-versioon, kus täiendati ja muudeti mõnda stseeni. Nende kohta ütleks: hea ongi, et välja jäeti.
Finaalil pole viga, kuigi see algab juba pool tundi enne lõputiitreid. Üllatust lõpus siiski ei tulnud, juba poole peal hakkad aimama, mis toimub.
Kokkuvõttes jäävadki meelde ainult pädevad esitused Moore'ilt, aga lisaks Anthony Edwardsilt (abikaasa), Sinise'ilt, Dominic Westilt (saatusekaaslane) ja Linus Roache'ilt (saladuslik võõras). Aga sellest ei piisa, et meil huvitav oleks.
"Closer" (2004) --- 9/10
Teeme näo, et näitlejanimed on ühtlasi tegelaskujude nimed, siis on sul sisukokkuvõttest palju kergem aru saada. Natalie Portman ja Jude Law on paar. Julia Roberts ja Clive Owen on samuti paar. Paraku püsib Law ja Robertsi vahel lahendamata kirg, mis paneb nad hulle tükke tegema. Armastuse lahinguväljadelt ei lahku tervena keegi.
Patrick Marberi näidendil ja hilisemal stsenaariumil põhinev mõistulugu sellest, kuidas
lubamatud kired lõhuvad suhteid. Ning sellest, kuidas keegi tegelikult kunagi suureks ei kasva. "Closer" lahkab tundlikke teemasid nagu truudus, armastus ja emotsionaalne küpsus kahe põimunud suhte kontekstis. Armumise, armastuse ning füüsilise tõmbe kohta öeldakse huvitavaid asju, aga ei söanda lubada, et sinu jaoks midagi uut. Kuidas kellele. Kaasa kisub igatahes küll.
Eesti tegijad võtku õppust: "Closeri" sisu ei reeda oma teatripäritolu, aga mõjub siiski filmina. Näitlejatööd on nii intensiivsed ja energilised, et lust jälgida, eriti Owenit, kes esitas sama rolli ka laval. Ta mõjub heas mõttes nii macholt, et mehelikkus niriseb kõrvadest välja. Ürgjõuga isane, kes möirgab meeldejäävalt.
Aga teised kolm väärivad samuti kiitust. Portmani tegelaskuju on neiu seniseid valikuid arvestades uskumatult julge (juba juuksevärv alguses!). See on üldse tema seni põnevaim roll – ehmatavalt ehe tänavatüdruk, siis oma väljapeetuses üliseksikas noor daam, lõpuks kergelt kalestunud strippar. Owen ja Portman võitsid sellega Kuldgloobused, kandideerides ühtlasi Oscaritele.
Sooritustega üllatavad ka Law ja Roberts. L on pooleks enesekindel naistemees ning väike õnnetu poiss, kellesarnane ei lahku päriselt vist kunagi ühestki emotsionaalselt tervest mehest. R on aga küpse tänapäevase naise rollimudel, mõjudes nõnda isegi enesekindlamalt kui tavaliselt, mis muudab aga Anna nõrkused väga inimlikuks ja kuidagi armsaks. See osa mõeldi algselt Cate Blanchettile, kes loobus raseduse tõttu. Intrigeerivatest tegelastest vahest etemgi on suurepärane tõmme, mis esineb nelja tähe vahel. Law ja Robertsi esimest suudlust pean näiteks mõlema seni parimaks ekraanisuudluseks.
Ainuke miinus, mida välja tooks, on nüri muusika. Õnneks pole seda palju.
Mitmetahulised karakterid, hea tihe dialoog kohe algusminutitest, intensiivne esitus ning palju klassikuteks sündinud stseene (Owen kuulab Robertsit üle, R ja Law esimene suudlus, Portman strippamas, Law ja Oweni sõnasõda viimase kabinetis, Law ja Oweni küberseks). Kui sulle ei meeldi "Closer", siis ma nutan!
May 30, 2005
Midase puudutus
2005 on olnud US box office'ile pettumuserikas, aga äsja möödunud nädalavahetus pööras kõik hetkeks kullaks. "Star Wars: Episode III" tegi 70,8 milli, teisel kohal "Madagascar" 61 milliga ja kolmandaks "The Longest Yard" 60 milliga. Isegi ei mäleta, millal esikolmik nii palju raha oleks teeninud.
Kõik kolm nähtud, aga kus on kahe viimase arvustused? Otsustasin hakata neid lisama siis, kui meile kinno jõuavad. Kohe ainult siis, kui ei pruugi jõuda. "Madagaskar" alustab Eestis 3. juunil ning "Kondimurdjad" 12. augustil. Mõlemaid võib vaadata küll, ette öeldes.
Kõik kolm nähtud, aga kus on kahe viimase arvustused? Otsustasin hakata neid lisama siis, kui meile kinno jõuavad. Kohe ainult siis, kui ei pruugi jõuda. "Madagaskar" alustab Eestis 3. juunil ning "Kondimurdjad" 12. augustil. Mõlemaid võib vaadata küll, ette öeldes.
Stephen King "Rose Madder"
Järjekordne katsetus Kingilt, mille keskne tegelane on naissoost. "Gerald's Game" (1992) meeldis rohkem, aga sellest oleks ka raske oluliselt etem olla. Teisi sarnaseid pole veel lugenud. Ma ei tea, kas see mängib autori jaoks üldse rolli, mis asub täpselt peategelase jalge vahel, aga millegipärast tundub nii.
Neliteist aastat sadistlikku abikaasa rusika all elanud Rosie saab aru, et kui ta ei põgene ega alusta uut elu, ootab teda ootamatu ja armetu lõpp. Ta ei hakka pakkimagi, haarab mehe pangakaardi ja jookseb tänavale... Värske algus on esialgu paljutõotav, aga kangelasvõmmist teinepool jõuab talle üsna pea jälile.
"Rose Madder" võiks olla väga hea, aga see koosneb kolmest ebavõrdse tasemega liinist, mis tõmbabki hinnet tublisti alla. Kõige rohkem haarab Normani liin, kes hakkab oma põgenenud naist otsima - tema juhtumised esitatakse kursiivis, sest ta on antikangelane. Ja veel milline! Üks mõjuvamaid Kingi loodud pahu poisse, keda olen kohanud, vähemalt neist, kes kuuluvad inimeste hulka. Õnnetu mineviku, räpase oleviku ja armetu tulevikuga; püstihull ja äärmiselt ohtlik; sihikindel ja kaval. Minevikku võiks rohkem tutvustada, või vähemalt tema tundeid ja käitumist abielu ajal seletada, aga praegu rokib ka.
Teine liin (Rosie' uus elu) mekib ka päris hästi, sest nii sisu kui selle väljendamise võtted on lihtne, aga tõhus sild sinu ja tema vahele. Kerge on kaasa elada, kui tegelane on abitu, üksi, hirmunud, haavatud ja pealekauba õrnema soo esindaja. Neid tundeid teame kõik hästi, nii suured kui väikesed. Tilga tõrvana meepotis mõjub paraku imalavõitu armulugu, kus Rosiel tekib kutt. Tähendab, kutt on okei, aga Rosie ootused-mõtted-tunded oleks sobivamal kohal kuskil tõupuhtas naistekas nagu Paul Sheldonile palju edu toonud "Misery" sari Kingi teises romaanis "Misery". Võrdlus on asjakohane, sest sellele tehakse aeg-ajalt vihjeid. (Kingile meeldib ikka oma raamatuid pealtnäha suvaliste detailide vahendusel siduda, siin leidub mitmeid vihjeid näiteks "Desperation'ile".)
Kolmanda liini staar on salapärane maal, millest ei hakka rohkem rääkima, kui et seob "Rose Madderit" natuke "Dark Toweriga". See lisab supile sümbolismi, maagiat, ettekuulutuse ning muud müstilist mambodžambot. No lugeda võib küll, aga liiga palju jääb seletamata, et sellest hoolida. Ausalt öeldes tundub, et autoril polnud nägemust, mida alaliiniga peale hakata ning ta lisas midagi sahtlist "ideed, mida kunagi kuskil kasutada". Võib-olla oli see kunagi novell, mille tase ei tundunud eraldi avaldamiseks piisavalt kõrge.
Lõpp on tegelikult nauditav, aga sündmused toimuvad liiga ruttu. Vot siin võiks teha põhilise pingutuse kolmanda liini arendamiseks, kus Rosie üritab teatud sisemist sundi maha suruda. Aga ei, sellest hüpatakse kahe kiire sammuga üle. Nii et tulemus jääb ebaühtlaseks.
Hinne: 6/10
* Esmatrükk 1995. 595 lk.
Neliteist aastat sadistlikku abikaasa rusika all elanud Rosie saab aru, et kui ta ei põgene ega alusta uut elu, ootab teda ootamatu ja armetu lõpp. Ta ei hakka pakkimagi, haarab mehe pangakaardi ja jookseb tänavale... Värske algus on esialgu paljutõotav, aga kangelasvõmmist teinepool jõuab talle üsna pea jälile.
"Rose Madder" võiks olla väga hea, aga see koosneb kolmest ebavõrdse tasemega liinist, mis tõmbabki hinnet tublisti alla. Kõige rohkem haarab Normani liin, kes hakkab oma põgenenud naist otsima - tema juhtumised esitatakse kursiivis, sest ta on antikangelane. Ja veel milline! Üks mõjuvamaid Kingi loodud pahu poisse, keda olen kohanud, vähemalt neist, kes kuuluvad inimeste hulka. Õnnetu mineviku, räpase oleviku ja armetu tulevikuga; püstihull ja äärmiselt ohtlik; sihikindel ja kaval. Minevikku võiks rohkem tutvustada, või vähemalt tema tundeid ja käitumist abielu ajal seletada, aga praegu rokib ka.
Teine liin (Rosie' uus elu) mekib ka päris hästi, sest nii sisu kui selle väljendamise võtted on lihtne, aga tõhus sild sinu ja tema vahele. Kerge on kaasa elada, kui tegelane on abitu, üksi, hirmunud, haavatud ja pealekauba õrnema soo esindaja. Neid tundeid teame kõik hästi, nii suured kui väikesed. Tilga tõrvana meepotis mõjub paraku imalavõitu armulugu, kus Rosiel tekib kutt. Tähendab, kutt on okei, aga Rosie ootused-mõtted-tunded oleks sobivamal kohal kuskil tõupuhtas naistekas nagu Paul Sheldonile palju edu toonud "Misery" sari Kingi teises romaanis "Misery". Võrdlus on asjakohane, sest sellele tehakse aeg-ajalt vihjeid. (Kingile meeldib ikka oma raamatuid pealtnäha suvaliste detailide vahendusel siduda, siin leidub mitmeid vihjeid näiteks "Desperation'ile".)
Kolmanda liini staar on salapärane maal, millest ei hakka rohkem rääkima, kui et seob "Rose Madderit" natuke "Dark Toweriga". See lisab supile sümbolismi, maagiat, ettekuulutuse ning muud müstilist mambodžambot. No lugeda võib küll, aga liiga palju jääb seletamata, et sellest hoolida. Ausalt öeldes tundub, et autoril polnud nägemust, mida alaliiniga peale hakata ning ta lisas midagi sahtlist "ideed, mida kunagi kuskil kasutada". Võib-olla oli see kunagi novell, mille tase ei tundunud eraldi avaldamiseks piisavalt kõrge.
Lõpp on tegelikult nauditav, aga sündmused toimuvad liiga ruttu. Vot siin võiks teha põhilise pingutuse kolmanda liini arendamiseks, kus Rosie üritab teatud sisemist sundi maha suruda. Aga ei, sellest hüpatakse kahe kiire sammuga üle. Nii et tulemus jääb ebaühtlaseks.
Hinne: 6/10
* Esmatrükk 1995. 595 lk.
May 26, 2005
"Frank Miller's Sin City"
Frank Milleri koomiksil põhinev isuäratav koopia film noirist ehk ameeriklaste kriminullidest 1930-50-ndatel. Tegevus toimub põhiliselt suurlinnas, kuigi vaesemates rajoonides. Alati on pime, alati sajab. Mehed on püstolikangelased või muidu tümikad, naised heal juhul kerglased ning halval juhul ootab neid verine lõpp. Ihuliselt või hingeliselt plekitu pole praktiliselt keegi, vägivallaks läheb kergesti ja seda võetakse ikka mönuga ette.
Kolm lugu põimuvad: aus politseinik päästab tüdrukut nilbikust pilastaja eest / hambuni relvastatud prostituutide gäng võitleb oma territooriumi eest seadusesilmadega / paadunud rets maksab kätte oma elu armastuse tapjatele, kuigi selleks on kõrgema klassi prostituut, kellega ta tutvus möödunud ööl. Ahjaa, üks on veel, aga see ei loe, see on nagu aperitiiv.
Põnevaid osatäitjaid lademes: Bruce Willis, Mickey Rourke, Benicio Del Toro, "Dark Angeli" Jessica Alba, Clive Owen, Rosario Dawson, Nick Stahl, Rutger Hauer, Elijah Wood, Jaime King, Powers Boothe, Brittany Murphy, Michael Clarke Duncan, Carlo Cugino, Benicio Del Toro, Michael Madsen, Josh Hartnett, Frank Miller ise (kõrvalosas preestrina). Ja need on ainult nimed, kes mingil määral huvi pakuvad. Muidugi ei jätku kõigile põnevaid tegelaskujusid, nii et näiteks hiiglane Duncan, Del Toro, Hartnett, Madsen ei paista kuigivõrd silma. Elijah Wood on nii üllatavas rollis, et ma ei tundnud teda äragi. Naised mõjuvad seevastu ülimalt seksikalt (aitähh Cugino tisside näitamise eest!), ei mäletagi teist filmi, kus nii palju silmailu koos. Eriti sellist, mis sind meeleldi samuraimõõga või tamasseri raudade vahendusel teise ilma saadaks.
"Sin City" paneb koomiksi ekraanil elama tõhusamalt kui ükski eelnev sarnane katsetus. Aga mitte "Hulki" eeskujul väikeste trikkidega, kus pilt jaguneb mitmeks kastiks jne (hakates meelde tuletama, ei kasutatud seda võtet siin kordagi). Stsenaristi-lavastajatööd jaganud Rodriguez ja Miller võtavad asja tõsisemalt käsile. Õige tunnetuse annavad sünge õhustiku kõrval üle võlli käiv vägivallalembus, ohter pealelugemine ja muidugi lavastus, mis eelistab maailma luua arvutis. Näitlejad, rõivad ja pisemad vidinad on ehtsad, kõik muu aga hiljem juurde lisatud.
Seda tehakse muidugi ambitsioonide rahuldamiseks, mitte vajadusest. Pildiliselt omapärase noiri või siis üldse filmi saaks tavapäraste vahendite-lahendustega, ilmselt mitte halvemini. Seda enam, et "Sin City" välimus tuleneb paljus hoopis digikaamera kasutamisest.
Tulemus paistab siiski silma nii pildis kui sõnas. Värskendav näha kordki koomiksifilmi, mille märul on lausa ülemeelikult verine, tegelased aga kõvaks keedetud ega kõnni ringi, nutuvõru ümber suu. Mis oleks näiteks kerge ja proovitud võte Willisele, aga õnneks ta ei kasuta seda, loodetavasti lavastajad ei lubanud.
Lood tunduvad ausalt öeldes pikavõitu, peamiselt Willise oma, sest niisuguse portsu vägivalla kõrvale / sisse ei mahu muid emotsioone ega karakteriarendust. Pikemas versioonis kestab värk isegi kauem kui 124 minutit, sest mõndagi võeti üles, aga jäeti välja just DVD versioonile mõeldes. Konkurentsitult kõige šefim on Mickey Rourke'i episood, kus sadistlik hiiglane Marv maksab kätte armastatud naise tapjatele. Lõpuks ometi mehele vääriline roll! Kas olen ainuke, kes näeb temas selle grimmiga isegi usutavamat Hellboyd kui Ron Perlman? Kokkuvõttes on üks lugu väga nauditav, üks hea ja üks igavapoolne. Pluss Hartnetti jupid alguses ja lõpus, mis võiks esimesena kääride alla minna, kui filmi lühendada.
45,5 miljonit dollarit maksis, USA kinodest tõi praeguseks ~73. Seda nimetaks just edukaks projektiks, ent Rodriguezil ja Frank Milleril entusiasmi jagub, lubades 2007-ks koguni kahte jätkufilmi.
Minu tsitaat reklaami või DVD-karbile oleks selline: As vanity projects go, this is among the most exciting.
Hinne: 7/10
Valitud tarkusi:
Quentin Tarantino lavastas stseeni, kus Dwight sõidutab surnud Jackie kampa matmispaika. Tegi seda tänutäheks Rodriguezele, kes kirjutas 1 dollari eest "Kill Bill: Vol. 2" muusika. QT on seni olnud suur digivideo-vastane, aga tahtis kätt proovida.
* Nick Stahl sai rolli tänu Leonardo DiCaprio keeldumisele.
* Rodriguez hindas koomiksite stiili nii väga, et nõudis Millerile samuti lavastaja tiitlit. Kuna Ameerika Filmilavastajate Gild ei lubanud, astus ta "Sin City" tegemise ajaks sellest välja. See maksis talle kokkuvõttes "John Carter of Marsi" lavastamisõiguse.
* Rodriguez soovis Jackie Boy ossa tegelikult Johnny Deppi.
* Miho mõõgad pärinevad Tarantino garaažist, kes ei osanud nendega pärast "Kill Bill: Vol. 1" võtteid muud tarka peale hakata.
* Milleri varasemad kogemused Hollywoodiga olid nii kehvad, et ta keeldus neile filmiõigusi müümast edaspidi. Rodriguez veenas maestrot Hartnetti ning Marley Sheltoni episoodiga, mis jäeti hiljem sisse, öeldes: kui ei meeldi, on sul nüüdsest lühifilm, mida sõpradele näidata.
Kolm lugu põimuvad: aus politseinik päästab tüdrukut nilbikust pilastaja eest / hambuni relvastatud prostituutide gäng võitleb oma territooriumi eest seadusesilmadega / paadunud rets maksab kätte oma elu armastuse tapjatele, kuigi selleks on kõrgema klassi prostituut, kellega ta tutvus möödunud ööl. Ahjaa, üks on veel, aga see ei loe, see on nagu aperitiiv.
Põnevaid osatäitjaid lademes: Bruce Willis, Mickey Rourke, Benicio Del Toro, "Dark Angeli" Jessica Alba, Clive Owen, Rosario Dawson, Nick Stahl, Rutger Hauer, Elijah Wood, Jaime King, Powers Boothe, Brittany Murphy, Michael Clarke Duncan, Carlo Cugino, Benicio Del Toro, Michael Madsen, Josh Hartnett, Frank Miller ise (kõrvalosas preestrina). Ja need on ainult nimed, kes mingil määral huvi pakuvad. Muidugi ei jätku kõigile põnevaid tegelaskujusid, nii et näiteks hiiglane Duncan, Del Toro, Hartnett, Madsen ei paista kuigivõrd silma. Elijah Wood on nii üllatavas rollis, et ma ei tundnud teda äragi. Naised mõjuvad seevastu ülimalt seksikalt (aitähh Cugino tisside näitamise eest!), ei mäletagi teist filmi, kus nii palju silmailu koos. Eriti sellist, mis sind meeleldi samuraimõõga või tamasseri raudade vahendusel teise ilma saadaks.
"Sin City" paneb koomiksi ekraanil elama tõhusamalt kui ükski eelnev sarnane katsetus. Aga mitte "Hulki" eeskujul väikeste trikkidega, kus pilt jaguneb mitmeks kastiks jne (hakates meelde tuletama, ei kasutatud seda võtet siin kordagi). Stsenaristi-lavastajatööd jaganud Rodriguez ja Miller võtavad asja tõsisemalt käsile. Õige tunnetuse annavad sünge õhustiku kõrval üle võlli käiv vägivallalembus, ohter pealelugemine ja muidugi lavastus, mis eelistab maailma luua arvutis. Näitlejad, rõivad ja pisemad vidinad on ehtsad, kõik muu aga hiljem juurde lisatud.
Seda tehakse muidugi ambitsioonide rahuldamiseks, mitte vajadusest. Pildiliselt omapärase noiri või siis üldse filmi saaks tavapäraste vahendite-lahendustega, ilmselt mitte halvemini. Seda enam, et "Sin City" välimus tuleneb paljus hoopis digikaamera kasutamisest.
Tulemus paistab siiski silma nii pildis kui sõnas. Värskendav näha kordki koomiksifilmi, mille märul on lausa ülemeelikult verine, tegelased aga kõvaks keedetud ega kõnni ringi, nutuvõru ümber suu. Mis oleks näiteks kerge ja proovitud võte Willisele, aga õnneks ta ei kasuta seda, loodetavasti lavastajad ei lubanud.
Lood tunduvad ausalt öeldes pikavõitu, peamiselt Willise oma, sest niisuguse portsu vägivalla kõrvale / sisse ei mahu muid emotsioone ega karakteriarendust. Pikemas versioonis kestab värk isegi kauem kui 124 minutit, sest mõndagi võeti üles, aga jäeti välja just DVD versioonile mõeldes. Konkurentsitult kõige šefim on Mickey Rourke'i episood, kus sadistlik hiiglane Marv maksab kätte armastatud naise tapjatele. Lõpuks ometi mehele vääriline roll! Kas olen ainuke, kes näeb temas selle grimmiga isegi usutavamat Hellboyd kui Ron Perlman? Kokkuvõttes on üks lugu väga nauditav, üks hea ja üks igavapoolne. Pluss Hartnetti jupid alguses ja lõpus, mis võiks esimesena kääride alla minna, kui filmi lühendada.
45,5 miljonit dollarit maksis, USA kinodest tõi praeguseks ~73. Seda nimetaks just edukaks projektiks, ent Rodriguezil ja Frank Milleril entusiasmi jagub, lubades 2007-ks koguni kahte jätkufilmi.
Minu tsitaat reklaami või DVD-karbile oleks selline: As vanity projects go, this is among the most exciting.
Hinne: 7/10
Valitud tarkusi:
Quentin Tarantino lavastas stseeni, kus Dwight sõidutab surnud Jackie kampa matmispaika. Tegi seda tänutäheks Rodriguezele, kes kirjutas 1 dollari eest "Kill Bill: Vol. 2" muusika. QT on seni olnud suur digivideo-vastane, aga tahtis kätt proovida.
* Nick Stahl sai rolli tänu Leonardo DiCaprio keeldumisele.
* Rodriguez hindas koomiksite stiili nii väga, et nõudis Millerile samuti lavastaja tiitlit. Kuna Ameerika Filmilavastajate Gild ei lubanud, astus ta "Sin City" tegemise ajaks sellest välja. See maksis talle kokkuvõttes "John Carter of Marsi" lavastamisõiguse.
* Rodriguez soovis Jackie Boy ossa tegelikult Johnny Deppi.
* Miho mõõgad pärinevad Tarantino garaažist, kes ei osanud nendega pärast "Kill Bill: Vol. 1" võtteid muud tarka peale hakata.
* Milleri varasemad kogemused Hollywoodiga olid nii kehvad, et ta keeldus neile filmiõigusi müümast edaspidi. Rodriguez veenas maestrot Hartnetti ning Marley Sheltoni episoodiga, mis jäeti hiljem sisse, öeldes: kui ei meeldi, on sul nüüdsest lühifilm, mida sõpradele näidata.
May 21, 2005
Subscribe to:
Posts (Atom)
