"Frank Miller's Sin City"

Frank Milleri koomiksil põhinev isuäratav koopia film noirist ehk ameeriklaste kriminullidest 1930-50-ndatel. Tegevus toimub põhiliselt suurlinnas, kuigi vaesemates rajoonides. Alati on pime, alati sajab. Mehed on püstolikangelased või muidu tümikad, naised heal juhul kerglased ning halval juhul ootab neid verine lõpp. Ihuliselt või hingeliselt plekitu pole praktiliselt keegi, vägivallaks läheb kergesti ja seda võetakse ikka mönuga ette.

Kolm lugu põimuvad: aus politseinik päästab tüdrukut nilbikust pilastaja eest / hambuni relvastatud prostituutide gäng võitleb oma territooriumi eest seadusesilmadega / paadunud rets maksab kätte oma elu armastuse tapjatele, kuigi selleks on kõrgema klassi prostituut, kellega ta tutvus möödunud ööl. Ahjaa, üks on veel, aga see ei loe, see on nagu aperitiiv.

Põnevaid osatäitjaid lademes: Bruce Willis, Mickey Rourke, Benicio Del Toro, "Dark Angeli" Jessica Alba, Clive Owen, Rosario Dawson, Nick Stahl, Rutger Hauer, Elijah Wood, Jaime King, Powers Boothe, Brittany Murphy, Michael Clarke Duncan, Carlo Cugino, Benicio Del Toro, Michael Madsen, Josh Hartnett, Frank Miller ise (kõrvalosas preestrina). Ja need on ainult nimed, kes mingil määral huvi pakuvad. Muidugi ei jätku kõigile põnevaid tegelaskujusid, nii et näiteks hiiglane Duncan, Del Toro, Hartnett, Madsen ei paista kuigivõrd silma. Elijah Wood on nii üllatavas rollis, et ma ei tundnud teda äragi. Naised mõjuvad seevastu ülimalt seksikalt (aitähh Cugino tisside näitamise eest!), ei mäletagi teist filmi, kus nii palju silmailu koos. Eriti sellist, mis sind meeleldi samuraimõõga või tamasseri raudade vahendusel teise ilma saadaks.

"Sin City" paneb koomiksi ekraanil elama tõhusamalt kui ükski eelnev sarnane katsetus. Aga mitte "Hulki" eeskujul väikeste trikkidega, kus pilt jaguneb mitmeks kastiks jne (hakates meelde tuletama, ei kasutatud seda võtet siin kordagi). Stsenaristi-lavastajatööd jaganud Rodriguez ja Miller võtavad asja tõsisemalt käsile. Õige tunnetuse annavad sünge õhustiku kõrval üle võlli käiv vägivallalembus, ohter pealelugemine ja muidugi lavastus, mis eelistab maailma luua arvutis. Näitlejad, rõivad ja pisemad vidinad on ehtsad, kõik muu aga hiljem juurde lisatud.

Seda tehakse muidugi ambitsioonide rahuldamiseks, mitte vajadusest. Pildiliselt omapärase noiri või siis üldse filmi saaks tavapäraste vahendite-lahendustega, ilmselt mitte halvemini. Seda enam, et "Sin City" välimus tuleneb paljus hoopis digikaamera kasutamisest.

Tulemus paistab siiski silma nii pildis kui sõnas. Värskendav näha kordki koomiksifilmi, mille märul on lausa ülemeelikult verine, tegelased aga kõvaks keedetud ega kõnni ringi, nutuvõru ümber suu. Mis oleks näiteks kerge ja proovitud võte Willisele, aga õnneks ta ei kasuta seda, loodetavasti lavastajad ei lubanud.

Lood tunduvad ausalt öeldes pikavõitu, peamiselt Willise oma, sest niisuguse portsu vägivalla kõrvale / sisse ei mahu muid emotsioone ega karakteriarendust. Pikemas versioonis kestab värk isegi kauem kui 124 minutit, sest mõndagi võeti üles, aga jäeti välja just DVD versioonile mõeldes. Konkurentsitult kõige šefim on Mickey Rourke'i episood, kus sadistlik hiiglane Marv maksab kätte armastatud naise tapjatele. Lõpuks ometi mehele vääriline roll! Kas olen ainuke, kes näeb temas selle grimmiga isegi usutavamat Hellboyd kui Ron Perlman? Kokkuvõttes on üks lugu väga nauditav, üks hea ja üks igavapoolne. Pluss Hartnetti jupid alguses ja lõpus, mis võiks esimesena kääride alla minna, kui filmi lühendada.

45,5 miljonit dollarit maksis, USA kinodest tõi praeguseks ~73. Seda nimetaks just edukaks projektiks, ent Rodriguezil ja Frank Milleril entusiasmi jagub, lubades 2007-ks koguni kahte jätkufilmi.

Minu tsitaat reklaami või DVD-karbile oleks selline: As vanity projects go, this is among the most exciting.

Hinne: 7/10

Valitud tarkusi:
Quentin Tarantino lavastas stseeni, kus Dwight sõidutab surnud Jackie kampa matmispaika. Tegi seda tänutäheks Rodriguezele, kes kirjutas 1 dollari eest "Kill Bill: Vol. 2" muusika. QT on seni olnud suur digivideo-vastane, aga tahtis kätt proovida.
* Nick Stahl sai rolli tänu Leonardo DiCaprio keeldumisele.
* Rodriguez hindas koomiksite stiili nii väga, et nõudis Millerile samuti lavastaja tiitlit. Kuna Ameerika Filmilavastajate Gild ei lubanud, astus ta "Sin City" tegemise ajaks sellest välja. See maksis talle kokkuvõttes "John Carter of Marsi" lavastamisõiguse.
* Rodriguez soovis Jackie Boy ossa tegelikult Johnny Deppi.
* Miho mõõgad pärinevad Tarantino garaažist, kes ei osanud nendega pärast "Kill Bill: Vol. 1" võtteid muud tarka peale hakata.
* Milleri varasemad kogemused Hollywoodiga olid nii kehvad, et ta keeldus neile filmiõigusi müümast edaspidi. Rodriguez veenas maestrot Hartnetti ning Marley Sheltoni episoodiga, mis jäeti hiljem sisse, öeldes: kui ei meeldi, on sul nüüdsest lühifilm, mida sõpradele näidata.