Kopsupõletikku surnud Charles Bukowski (1920-94) elulugu. Ameerika kirjanduse "räpane vanamees", nagu teda tuntakse. Enamasti oli Euroopas siiski popim, eriti Saksamaal. Viljeles eelkõige lühivormi ja oli täielik grafomaan – kirjutas kastitäite kaupa ja palus kirjastal endal valida sobiv kraam. Ropp, äärmiselt ehe ja avameelne, vaimukas.
Luules kõige viljakam, palju ka lühijutte. Maakeeles seni ilmunud ta kuuest romaanist kolm: "Pulp", "Naised" (Women) ja "Postkontor" (Post Office). Lisaks jutukogu "Põhjatuse piiril: peidus elu lood" (South of No North: Stories of the Buried Life).
Arvustamist peaks alustama sellest, et oskaja lugegu seda tingimata inglise keeles. Eestindus pole just kiita. Võtke või 173. lehekülje avalõik, mitmekülgne näide keskpärasest tulemusest. Leidub veidrat kõnekeelt ("päris noore naisterahva käest"), lohisevavõitu otsetõlget ("...oli esinenud koos biitluuletajate..." - milleks siia "koos"?) ja taipamatust keelt meile sobivamaks kohendada ("Ma mõtlen, kas see äratab teis vastikust?" võiks olla näiteks "Tähendab, kas see äratab teis vastikust?".) Inimene, kes suudab enamvähem vabalt inglise keelt lugeda, märkab üldse üsna pidevalt masinlikku ümberpanekut, mõtlemata teksti lihvimisele. Näiteks kaudset kõnet ei tunta ära, tõlkides juhmilt "nad". Mitmed imelikud eestindused nagu sõna "kohandus", kuigi võiks olla "ekraniseering" vm. Paneb kartma, et kui head need luuletõlkedki olla saavad.
Pidev kõnekeele kasutamine väljaspool mono- või dialoogi hakkab samuti silma. Aga ei noriks. Äkki originaalis on samamoodi, et jäljendada Bukowskit. Ülakomade kasutamine tõlkes siiski lohakas - kord üleliigsed, kord pole nende järel sõnalõpud õiged.
Bukowski kirjutas peaaegu alati omaenda elust, aga siin saad täpselt teada, palju ta muutis või juurde pani ning millal see kõik juhtus. Samuti saab ülevaate tema raskest isiksusest ja kurvast taustast. 142. lehekülje teine lõik räägiks nagu hoopis mu vennast! Sounes ei arvusta Bukowski isikut ja valikuid elus, küll aga natuke loomingut. Mis on tore, sest annab üldise pildi, kui tähtis miski väljalase oli üldises plaanis. Meeldiv tõdeda, et klassiku elus leidis aset siiski enamat kui lõputu tsükkel alkoholist, kirjutamisest, keppimisest. Mitte palju, aga piisavalt värvikaid seiku, et huvi Ameerika kirjanduse legendi vastu (taas)äratada.
Ladus tekst, aga mõni koht nõuaks pikemat avamist nagu esimese abielu nurjumine. Kirjeldada võiks mõlema tundeid täpsemalt ja seletada, kuidas selline naine sai armukese, varem nii üksik ja meeleheitel. Lõpus tundub uskumatu kirjeldatud lähedus tütrega: kuidas ja millal nad nõnda põhjaliku sideme saavutasid? Sounes ei leidnud ilmselt osadest seikadest küllalt materjali, sest biograafia ilmus ikkagi neli aastanumbrit pärast Bukowski surma.
Sellega katsun leppida, et luuletusi peab lugema eesti keeles (tõlge ikkagi), aga miks peetakse vajalikuks välja jätta tööde originaalpealkirjad ja ilmumisaegu? B teoste nimekirja puudumine riivab veelgi. Isegi aastaarve ei mainita enamasti.
Kaks patakat mustvalgeid fotosid kah vahel, need ei käi üldise leheküljearvu hulka. Esimene ports üsna ebaselge, sest tollane pildistamistehnika polnud just 21. sajandi tasemel. Teine rivi võiks siiski sisaldada mõne värvilise pildi, näiteks "Barfly" teemaline. Üldiselt ei tundu nii kole mees nagu enda või Sounesi kirjeldustes . Pigem tahumatult ja karuselt mehine. Välja arvatud hetk joomatuurilt, kus näeb välja nagu ajahambast puretud paavian. Miks neid ei paigutatud teksti vahele sobivatesse paikadesse, ei tea.
Lausa uskumatult mahukas ülevaade allikatest, 36 lk. Õnnelikul kombel peatükkide kaupa, et mugavamalt uurida seiku, mis intrigeerisid.
Tõlge ei vaimusta, aga Bukowski kirev natuur tõmbab kaasa küll. Tahe ajaviide pikaks õhtuks.
Hinne: 7/10
* Inglise keelest tõlkinud Katrin Kiik ja Tuuli Seinberg. Tänapäev 2003. "Charles Bukowski: Locked in the Arms of a Crazy Life" ilmus originaalis 1998. 329 lk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment