"Mr. & Mrs. Smith"

Pealtnäha soliidne abielupaar. Viis-kuus aastat rõngastatud, uhke kodu, hea töö. Mees (Brad Pitt) elab topeltelu kõrgema klassi palgamõrvarina. Naisuke (Angelina Jolie) täpselt samuti. Ja siis nad satuvad üksteise märklauaks. imdb.com väidab, et see on 1996 eetrisse lastud, 13 osa saanud sarja uusversioon, kus tähetsesid Maria Bello ja Scott Bakula.

Ma ei suuda uskuda, et see film on nii hea! Treiler oli tõesti isuäratav, aga miski poleks suutnud ette valmistada elamuseks, mis küünib peaaegu minu kõigi aegade lemmiku "Snatch." tasemele. Kui sa lähed tänavu ainult korra kinno, vaata "Smithe", siis müü üks neer maha ja saada semud ka vaatama.

"Smithide" pahvikslööv edukus seisneb lihtsas tõsiasjas, et kõike, mida tehakse, tehakse väga hästi. Ära muiga, sellise tulemuseni jõutakse vähestes Hollywoodi suurprojektides! Ning see on märulkomöödia, mille kaks poolt tõusevad võrdsele tasemele. Linalugu kannabki hea huumor, kus rahvatarkust "abielu on sõda" esitatakse tihti kõige otsesemas tähenduses.

Osatäitjad tunduvad nii tõsistel hetkedel kui huumorit viljeledes enam kui pädevad. Suurema osa ajast näemegi ekraanil eelkõige Pitti ja Joliet, mõlemad kõrgvormis. Erinevaid kujusid pole loos seega palju, aga peategelased intrigeerivad nii üksikult kui nendevahelise suhte tõttu. See on sama stiilne, väljapeetud, filigraanselt teostatud, toitva dialoogiga rikastatud ning silmailuga üle raputatud kvaliteet-meelelahutus nagu "Oceani 11" sari – ehk just põhjus, miks Pitt väärib kohta filmitähtede kõrgliigas.

Temale on tegu seega harjunud rolliga, aga üllatusena ei jää alla Angelina Jolie' esitus, kes pole olnud kunagi parem ega isegi ligilähedaselt nii nauditav. Senise kogemuse põhjal väidangi, et ta peab elajalikult pingutama kui tahab siinset triumfi korrata. Kui tädi üldse on kunagi väärinud Oscarit, siis siin, mitte "Girl, Interruptedi" kõrvalosas. Jane Smith mõjub sama vaimukalt ning tugevalt (aga mitte maskuliinselt) kui John Smith. Kusjuures eriti üllatab naljastseenide tase. Mu arust on vähesed näitlejannad füüsilises koomikas tehniliselt tugevad ja Joliet ei ole küll iial saanud nende hulka lugeda. Kas asi on tõesti Doug Limani lavastajaoskustes, mis teevad seast luige ja veenavad Preili Paokilhuule isegi suud kinni hoidma?!

Jane Smithiks määrati algselt muide Nicole Kidman, kelle lahkudes pani hõlmad vöö vahele ka Pitt. Härrasmees õnneks naases Jolie' mängu astudes.

Kindlasti väärib kiitust samuti Vince Vaughn kui Johni sõber ehk ainus tegelaskuju, kes saab nende kõrval mingit tähendusrikast ekraaniruumi. "Swingers" jättis Limani südamesse selgelt pehme paigakese tema jaoks, ja õigusega. Vaughni õlitatud olek ja naabripoisilik sarm jätavad märgi enamikesse filmidesse, kus ta teeb kaasa.

Kõige muu kõrval olen unustanud mainida, et teos ei pea kuidagi häbenema ka madina tõttu. Vastupidi, kõik tundub väga sujuv, käsikähmlused sobivalt tigedad ja tulevahetused jõuavad minu silmis meeldejäävamate sekka, mis "Desperaado" järel ilmunud. Eriti abielupaari duell kodus ning järgnev jõudude ühendamine bosside vastu. See on linalugu, mille poole püüdleks "The Mexican" kui oleks umbes kümme korda parem.

Liman on igatahes täitnud kõrged ootused, mis tekkisid ta sündinud klassikutega "Swingers" ning "GO!". Film ei saaks etem olla isegi siis, kui seansi ajal istuks su süles alasti, otse vannist tulnud Abi Titmuss. Ja ma räägin tõtt!

DVD versiooni tasub oodata ka (ilmselt kuuma) seksistseeni nimel, mis jäeti välja madalama publikupiirangu saavutamiseks kinodes. Aga nende särisev keemia on hästi märgatav praegu samuti, kui eriline voodimöll puudub.

Hinne: 10/10