Arvutikino

"White Noise" (2005) --- 5/10
Ei, see pole see. Don DeLillo raamatu ekraniseering viibib ikka "kusagil väljas". Siin on hoopis õudukas, mis jõudis maailma ette jaanuaris.

Mees (Michael Keaton) leiab oma õnnetult surnud abikaasa, ja ka paljude teiste hingedega, kontakti EVP abil. See on muuseas päriselt eksisteeriv võte püüda kalli kadunukeste häält või isegi nägu tavalise salvestustehnika abil (makk, kaamera) ja see arvutis taustamürast puhastada.

Tahtsin, nii tahtsin, et see film meeldiks. Viimasel ajal karjääriga ummikus Keaton püsib ikka kadestusväärselt heas vormis ja väärib peaosi. Paraku on mehe rollisooritus umbkaudu kümme korda põnevam kui miski muu siin ekraanile jõudev, kaasa arvatud tema tegelaskuju. Kiitus tegijatele katse eest mingil hetkel järsu sisulise pöördega publik üles raputada, aga korraliku loota on ikka raske kellestki-millestki hoolima hakata. Film on ikka nii B, et teeb haiget. Ja kas selline lõpp peaks muljet avaldama?


"The Forgotten" (2004) --- 3/10
9-aastase poja surma leinav ema (Julianne Moore) ei nõustu abikaasa ja psühhiaatriga (Gary Sinise), et ta mõtles lapse ise välja. Asja uurimine ei muuda tema elu just mugavamaks.

Igal endast lugupidav Hollywoodi naistäht peab tegema õudukaid, mistõttu vist ilmus ka "The Forgotten". Õigupoolest anti peaosa Nicole Kidmanile, aga tal oli head õnne või ettenägelikkust alt ära hüpata. Tulemus pole "Kuuenda meele", "Teiste" või "Hauataguse kajaga" isegi samas tähesüsteemis. Nii üksluist, isikupäratut, võiks öelda letargilist õudukat näeb üsna harva, kuigi lavastaja ja näitlejad teevad parima, et õhustik oleks paigas.

Mõned ehmatuskohad on tõesti nauditavad, aga pooleteise tunnine linateos tundub isegi neid arvesse võttes vähemalt kahetunnine. Eriti seetõttu, et stsenaarium jääb ebaintelligentseks ega kutsu uskuma. Sellega võrreldes tuleb näiteks "Kuuenda meele" geniaalsus eriti tabavalt esile. Asja ei päästa mõni minut pikem DVD-versioon, kus täiendati ja muudeti mõnda stseeni. Nende kohta ütleks: hea ongi, et välja jäeti.

Finaalil pole viga, kuigi see algab juba pool tundi enne lõputiitreid. Üllatust lõpus siiski ei tulnud, juba poole peal hakkad aimama, mis toimub.

Kokkuvõttes jäävadki meelde ainult pädevad esitused Moore'ilt, aga lisaks Anthony Edwardsilt (abikaasa), Sinise'ilt, Dominic Westilt (saatusekaaslane) ja Linus Roache'ilt (saladuslik võõras). Aga sellest ei piisa, et meil huvitav oleks.


"Closer" (2004) --- 9/10
Teeme näo, et näitlejanimed on ühtlasi tegelaskujude nimed, siis on sul sisukokkuvõttest palju kergem aru saada. Natalie Portman ja Jude Law on paar. Julia Roberts ja Clive Owen on samuti paar. Paraku püsib Law ja Robertsi vahel lahendamata kirg, mis paneb nad hulle tükke tegema. Armastuse lahinguväljadelt ei lahku tervena keegi.

Patrick Marberi näidendil ja hilisemal stsenaariumil põhinev mõistulugu sellest, kuidas
lubamatud kired lõhuvad suhteid. Ning sellest, kuidas keegi tegelikult kunagi suureks ei kasva. "Closer" lahkab tundlikke teemasid nagu truudus, armastus ja emotsionaalne küpsus kahe põimunud suhte kontekstis. Armumise, armastuse ning füüsilise tõmbe kohta öeldakse huvitavaid asju, aga ei söanda lubada, et sinu jaoks midagi uut. Kuidas kellele. Kaasa kisub igatahes küll.

Eesti tegijad võtku õppust: "Closeri" sisu ei reeda oma teatripäritolu, aga mõjub siiski filmina. Näitlejatööd on nii intensiivsed ja energilised, et lust jälgida, eriti Owenit, kes esitas sama rolli ka laval. Ta mõjub heas mõttes nii macholt, et mehelikkus niriseb kõrvadest välja. Ürgjõuga isane, kes möirgab meeldejäävalt.

Aga teised kolm väärivad samuti kiitust. Portmani tegelaskuju on neiu seniseid valikuid arvestades uskumatult julge (juba juuksevärv alguses!). See on üldse tema seni põnevaim roll – ehmatavalt ehe tänavatüdruk, siis oma väljapeetuses üliseksikas noor daam, lõpuks kergelt kalestunud strippar. Owen ja Portman võitsid sellega Kuldgloobused, kandideerides ühtlasi Oscaritele.

Sooritustega üllatavad ka Law ja Roberts. L on pooleks enesekindel naistemees ning väike õnnetu poiss, kellesarnane ei lahku päriselt vist kunagi ühestki emotsionaalselt tervest mehest. R on aga küpse tänapäevase naise rollimudel, mõjudes nõnda isegi enesekindlamalt kui tavaliselt, mis muudab aga Anna nõrkused väga inimlikuks ja kuidagi armsaks. See osa mõeldi algselt Cate Blanchettile, kes loobus raseduse tõttu. Intrigeerivatest tegelastest vahest etemgi on suurepärane tõmme, mis esineb nelja tähe vahel. Law ja Robertsi esimest suudlust pean näiteks mõlema seni parimaks ekraanisuudluseks.

Ainuke miinus, mida välja tooks, on nüri muusika. Õnneks pole seda palju.

Mitmetahulised karakterid, hea tihe dialoog kohe algusminutitest, intensiivne esitus ning palju klassikuteks sündinud stseene (Owen kuulab Robertsit üle, R ja Law esimene suudlus, Portman strippamas, Law ja Oweni sõnasõda viimase kabinetis, Law ja Oweni küberseks). Kui sulle ei meeldi "Closer", siis ma nutan!