"Carnivàle" (2003-2005)
HBO, looja Daniel Knauf
Mõlemas hooajas 12 osa, kestvusega ca 60 min
Kuna eelmise ülevaate kirjutasin kolme avaosa põhjal, tundus igati loomulik teha kokkuvõte ka lõpuni jõudes.
Ruttu kultusliku kuulsuse saavutanud sari, mida kirjeldavad kõige etemini Ain't It Cool Newsilt laenatud sõnad: David Lynch kohtub Stephen Kingiga.
Esimeselt võetakse õhustik, teiselt võiks pärineda sisu, nii et kui vähemalt üks neist härrastest meeldib, peaks tegu olema kindla peale minekuga. Eeskujuna nimetatakse lisaks varalahkunud "American Gothicut" ja muud toredat, aga mina ei tahaks võrdlustesse takerduda. "Carnivàle" jääb ülimalt omanäoliseks teoseks, mida ei saa ilmekalt kirjeldada, vaid ainult kogeda. (Tundub seniks klišee, kuni tõesti silma peale viskad.)
Loo keskmes 1930-ndate majanduskriisist näritud Ühendriikides rändav karneval, mis pakub eluaset kirevale seltskonnale. Nendega liitub hämara minevikuga kutt Ben ("In the Bedroomi", "Terminator 3" ja "Sin City" Nick Stahl), kes hoiab kõige parema meelega võimalikult omaette. Olud ei jää siiski samaks ja nende pealtnäha tolmusest üksluisest eksistentsist kujuneb tervet põlvkonda puudutav hea-kurja võitlus.
Lynchilikke, mõistusele esmapilgul vastuvõtmatuid veidrusi stooris õnneks ei esine. Küll leidub piisavalt ruumi nauditavale, tasakaalustatud segule realistlikust ja üleloomulikust. Segunevad põnevik, õudukas, isegi draama (tänu hoolega arendatud ning samavõrd pühendunult esitatud tegelaskujudele, kelle saatused-suhted ei jäta teps mitte ükskõikseks) ja küllalt rikkalik "suur pilt" ehk mütoloogia, mis kogu kremplit ümbritseb. Kui müstika ei paku pinget, võiks proovida ikka, sest tegelaste ja maailma igakülgne lihvitus ei teeks häbi ükspuha mis kvaliteetsarjale. Et kõik seotakse osavalt 20. sajandi esimese poole ajalooga, on lisapluss.
Enamik osi hoiavad lisaks ühtlaselt kõrget sisulist taset. Igavamaks jäid ehk s1e3 ("Tipton"), s2e1 ("Los Moscos"), s2e2 ("Alamogordo, N.M."). Babylonis toimuvast saaks seevastu kasvõi omaette romaani. Suuremad vapustused jäävad siiski teise poolde, mis algab esimese hooaja lõpus. Suhted pingestuvad, lähevad keeruliseks, vahetatakse pooli; rõhk kandub tugevamalt õudukale. Tegelasi saadetakse manalateele üsna tihedalt, aga mitmed neist keelduvad teises ilmas puhkama jäämast. Vaimudega seotud stseenid on "The Sixth Sense'i" ja "The Othersi" tasemel mõjuvad.
Sarnaselt suurepäraseks hindan lavastust, kuhu kandub see "päriselt asetleidva muinasjutu" õhustik edukalt edasi. Suur saavutus tundub kasvõi ilmekas operaatoritöö (valgustus, toon), kuigi režissöörid pidevalt vahetusid, mis raskendas kindlasti ühtlase tulemuse saavutamist. Kogutulemuses ei logise siiski ükski kruvi. Enamik kaadreid tunduvad sarnaselt "Väga pika kihlusega" hoolikalt läbikomponeeritud maalidena. Juba algustiitreid toetav ~90 sekundiline kompositsioon vääriks auhindu. Seda valmistati muide pool aastat ja stiili kopeeriti näiteks "Desperate Housewives'i" algustiitrites.
Inimestest. Kõmulise raadioreporterina üllatab Robert Knepper, keda on raske ette kujutada selle malbe džentelmenina, kui esmalt nähtud T-Bag sarjas "Prison Break". Stsenaristide taset kinnitavad Justini ja Irise mitmekihiline suhe läbi kogu "Carnivàle", Stumpy ja Rita Sue' lihtne ja samas nii keeruline läbisaamine teises hooajas, Stumpy ise, vend Justin. Viimane on materjalilt tänuväärseim tegelaskuju, mistõttu Clancy Brown sooritus kujuneb meeldejäävaimate sekka. See on tegelikult väga moodne tüüp, oma aja popstaar nagu pühamehele sobiv, hoides publikut meisterlikult lõa otsas. s1e10 ("Hot and Bothered") lõpus antud jutlus on eriti mõnujudinaid tekitav. Siis veel John Carroll Lynch ehk sadistlik Stroud, ikka pagana kõhe vend. Seegi super osatäitmine, kuigi üldiselt on kõik väga head. Rohkem ei viitsi siiski eraldi välja tuua.
Tegin vaadates veel märkmeid, aga enamik ütlevad midagi sisust, mida tahaks lasta huvilistel endil avastada. Mainin lühidalt ainult, et
* mõlema hooaja lõpud mekkisid suurepäraselt, eriti esimese.
* erootikat lisatakse maitsekalt ja isuäratavalt.
* taustamuusika on eeskujulik, aga teises hooajas kordub pidevalt üks õudusmotiiv, mis on nauditav, aga mille kõrvale võinuks siiski teisegi leiutada. Vahelduse mõttes.
Lõpus jääb palju lahtiseks, mis on sellise loo puhul üsna oodatud võte, aga ei vähenda elamust. Väidetavasti on süüdi HBO, mis otsustas mais sarjale järsult joone alla tõmmata, sest tootmine läks üha kulukamaks ja vaatajanumbrid polnud päris need. Fännid reageerisid lausa kümnete tuhandete kirjadega, paludes iga hinna eest ümber mõelda. Õrn lootus jääb – esimese hooaja lõpu ning teise alguse vahele jäi tegelikult üle aasta. Praegune surmauni kestab alles kaheksa kuud. Ma ei leia, et "Carnivàle" peaks jätkuma, tore on lõpetada võitjana, aga muidugi tahaks teada, mida Knauf edasi plaanis. Tal olla materjali kuueks hooajaks.
December 03, 2005
"Just Like Heaven"
Tuttavate neiude seas ringles hiljuti kettkiri, mis kiitis õrnema sugupoolega seonduvat taevani. Tekst lõpes umbes nii: "Naistel on ainult üks viga: vahel nad unustavad, kui palju nad väärt on!" Unustage see imal rämps ja lubage soovitada tõeliselt head naistekat.
"Just Like Heaven" on kui "Ghost", aga parem. Romantiline draama abikaasa surma põdevast maastikuarhitektist (Mark Ruffalo), kes kolib uude kohta ja avastab, et ta pole üksi. Soovimatu külaline on noore naise vaim (Reese Witherspoon), kes keeldub uskumast, et ta ongi surnud ja tema korteris elab mingi kutt. Nad hakkavad siis keha otsima, avastades, et too lesib juba kolm kuud haiglas koomas.
Witherspoon on korraga kaotamas oma irriteerivust ja überbeibe manerisme. Tänavused tööd "Walk the Line" ja "Just Like Heaven" esitlevad teda uuest küljest – normaalse noore naisena, kes oskab olla nii asjalik kui tundeline. "Election" ning "Legally Blonde" oli ka omal ajal lahedad, ent äärmused lõbustavad ainult mõistlikes kogustes. Millest ta kippus üle astuma.
Nii et kui selle suurepärase muutuse tunnistamiseks pidi üle elama ainult ligi kaks ja pool tundi hingesulatavat rämpsu "kostüümidraama" "Vanity Fairi" näol, tervitaks imidžimuutust koguni kahel käel. Rääkimata sellest, et Witherspoon 2.0 sobib "Just Like Heavenisse" valatult. See on rahumeelne südamlik linalugu ning tema on korraga piisavalt malbe ja romantiline. Rääkimata ekraanisobivusest, mis teda seob meestäht Mark Ruffaloga. Nad sobivad nii, et õnnelikku lõppu oleks raske mitte tahta.
Lisaplussi annab lähenemine, kus tegijad eelistavad popile ja noortepärasele pisut vanamoelist romantikat. See annab teosele selge omapära. Näiteks peategelaste puhul keskendutakse just neile kahele, mitte kõigele ümbritsevale nagu moodne kontorielu, näited, kuidas nad kujutavad ikka oma seltskonna alpha-isendeid jne. Isegi nende armastus on puhas, sirgjooneline, veatu – ehtne saatus. Samas üllatab, et tulemus ei kisu kordagi imalaks, milleks tekib oht päris mitmel korral. Ausalt, isegi lõpp on täitsa okei, kuigi see on lihtne ja etteaimatav. Witherspoon ja Ruffalo kannavad üldse tundelisi stseene välja sellise veendumusega, et nende kaasad päriselus pidid kole rahul olema, kui võtted lõpesid. Näitlemine või mitte, nende tugev side on tuntav.
Võrdluseks sobivad juba mainitud "Ghost" (kuigi see on ületoodetud), "City of Angels" ja miks mitte Christopher Reeve'i "Somewhere in Time". Siin aga eripäraks väärt koomiline kergendus selgelnägija Darryli näol, mis tähistab Jon Heder esimest rolli pärast "Napoleon Dynamite'i".
Tõeliselt südantsoojendav ajaviide. Tükk aega pole nii meeldivat armastusfilmi näinud.
Eestikeelne pealkiri "Oleks see ometi nii" võeti aluseks olevalt romaanilt. Selleks on Marc Levy "If Only It Were True", kui huvitab.
Hinne: 8/10
"Just Like Heaven" on kui "Ghost", aga parem. Romantiline draama abikaasa surma põdevast maastikuarhitektist (Mark Ruffalo), kes kolib uude kohta ja avastab, et ta pole üksi. Soovimatu külaline on noore naise vaim (Reese Witherspoon), kes keeldub uskumast, et ta ongi surnud ja tema korteris elab mingi kutt. Nad hakkavad siis keha otsima, avastades, et too lesib juba kolm kuud haiglas koomas.
Witherspoon on korraga kaotamas oma irriteerivust ja überbeibe manerisme. Tänavused tööd "Walk the Line" ja "Just Like Heaven" esitlevad teda uuest küljest – normaalse noore naisena, kes oskab olla nii asjalik kui tundeline. "Election" ning "Legally Blonde" oli ka omal ajal lahedad, ent äärmused lõbustavad ainult mõistlikes kogustes. Millest ta kippus üle astuma.
Nii et kui selle suurepärase muutuse tunnistamiseks pidi üle elama ainult ligi kaks ja pool tundi hingesulatavat rämpsu "kostüümidraama" "Vanity Fairi" näol, tervitaks imidžimuutust koguni kahel käel. Rääkimata sellest, et Witherspoon 2.0 sobib "Just Like Heavenisse" valatult. See on rahumeelne südamlik linalugu ning tema on korraga piisavalt malbe ja romantiline. Rääkimata ekraanisobivusest, mis teda seob meestäht Mark Ruffaloga. Nad sobivad nii, et õnnelikku lõppu oleks raske mitte tahta.
Lisaplussi annab lähenemine, kus tegijad eelistavad popile ja noortepärasele pisut vanamoelist romantikat. See annab teosele selge omapära. Näiteks peategelaste puhul keskendutakse just neile kahele, mitte kõigele ümbritsevale nagu moodne kontorielu, näited, kuidas nad kujutavad ikka oma seltskonna alpha-isendeid jne. Isegi nende armastus on puhas, sirgjooneline, veatu – ehtne saatus. Samas üllatab, et tulemus ei kisu kordagi imalaks, milleks tekib oht päris mitmel korral. Ausalt, isegi lõpp on täitsa okei, kuigi see on lihtne ja etteaimatav. Witherspoon ja Ruffalo kannavad üldse tundelisi stseene välja sellise veendumusega, et nende kaasad päriselus pidid kole rahul olema, kui võtted lõpesid. Näitlemine või mitte, nende tugev side on tuntav.
Võrdluseks sobivad juba mainitud "Ghost" (kuigi see on ületoodetud), "City of Angels" ja miks mitte Christopher Reeve'i "Somewhere in Time". Siin aga eripäraks väärt koomiline kergendus selgelnägija Darryli näol, mis tähistab Jon Heder esimest rolli pärast "Napoleon Dynamite'i".
Tõeliselt südantsoojendav ajaviide. Tükk aega pole nii meeldivat armastusfilmi näinud.
Eestikeelne pealkiri "Oleks see ometi nii" võeti aluseks olevalt romaanilt. Selleks on Marc Levy "If Only It Were True", kui huvitab.
Hinne: 8/10
November 28, 2005
"Domino"
"Domino" ei kuulunud aasta oodatuimate sekka, sest paljud kinosõbrad lihtsalt ei teadnud sest midagi.
Aga piisab ühestainsast pildist, et pöörata olukord risti vastupidi. Mine surfa näiteks kodukale www.dominomovie.com ja vaata seda põhipilti. Üks sekund, ja sa oled kadunud hing. Pikemat reklaami pole vajagi. Näha poisipeaga Keira Knightleyt, padrunivöö üle rinna, ja suure relvaga Mickey Rourke'i paneb iga filmihuvilise karjatama sisimas JAAAAA! Mõned asjad kohe ON nii õiged, et nende vajalikkuses kahtlevad ainult halvad inimesed.
Millest "Domino" räägib? Usu või mitte: see on eluloofilm. Tähtsamad tegelased eksisteerivad kõik päriselt ja mõned töötasid siin isegi tehniliste nõuandjatena. Domino Harvey ise oli tänavu 27. juunini täitsa olemas, ent siis leiti ta maised jäänused kodust vannist. Ahmis valuvaigistitest üledoosi.
Tema papa on Teise maailmasõja järgne briti filmitäht Laurence Harvey. Tüdruk astus hoopis teist teed. Hakkas kaheteistkümneselt mitmesuguste surmariistadega võitlema. Visati koolist välja ning hakkas pearahakütiks ehk inimkütiks ehk inglise keeli bounty hunteriks, mis kostab kõige ägedamalt. See on räpane ja ohtlik töö, mis ei too enamasti rikkust, aga tema mentor Ed (Rourke) seletab asja võlu ilmekalt umbes nii: "Oled korra inimest püüdnud, ei hakka sa enam loomi jahtima."
Keira Knightley on vapustav. Meis igaühes elab väike räpane poiss, kes ei taha järgida reegleid ja peab toredaks ajaviiteks võimalikult paljudele jalaga tagumikku virutamist. Tema puhul on selle väljamurdmist ka põnev jälgida. "The Jacket'is" saime lõpuks tõestuse, et räpane Keira on isegi seksikam kui kombekas punapõskne Keira. Lisades siin valitud sortimenti machosid relvi ja fuck-off hoiaku, hakkavad paljud kurbliku samovarina vilet laskma ja keelduvad seansi järel lahkumast. Tegelik elu ei meelita enam tagasi. Eriti pärast seda, kui lõpus näidatakse vilksamisi tõelist Dominot, kes näeb välja nagu... ma ei tea... Paul Bettany noorem vend. Nii et Keira rokib. Ainult hääl on tal nõrk, jutustajaks sobiks pigem Ed.
Uskumatu värk? Võid panna oma ümara tagumiku panti, et ongi. Paraku ei saanud se'st päris väärilist linalugu, sest keegi ei taltsuta hullunud lavastaja Tony Scotti. Ta keerab trikitamisega tulemuse nii üle võlli, et ei saagi enam pidama. Tulemus on kohvritäie amfetamiini ampsanud "Snatch.", järeleandmatu visuaalne andmine. Isegi tulevahetust ei näidata nii, et sellest suurt aru saaks.
Ent kus ei väsi film, seal väsib vaataja. Lugu kaob efektitsemise taha vaikse ohkega ära ja sisu mõistmiseks tuleb seda kannatlikult kokku noppida nagu pintsettidega jalakannast klaasikilde. Montaaž ning lavastus on nii pöörased, et näitlejatel kaob isegi vajadus kokku mängida. Piisab sellest, et nähakse coolid välja. Kusjuures stoori ise on hea, kuigi tegelastest ei saa eriti midagi teada ja Richard Kellyle maksti ilmselt eelkõige dialoogi kirjutamiseks. "Beverly Hills, 90210" Zieringi ja Greeni kaasamine iseendid kehastama on ülimalt lahe, aga kahjuks ei jätku ruumi veel paarile põnevale kõrvaltegelasele.
"Domino" on hea pooleteisetunnine film, mis venitati valest kohast kahetunniseks. Täpselt kui Scotti mullune "Man on Fire".
Hinne: 6/10
Aga piisab ühestainsast pildist, et pöörata olukord risti vastupidi. Mine surfa näiteks kodukale www.dominomovie.com ja vaata seda põhipilti. Üks sekund, ja sa oled kadunud hing. Pikemat reklaami pole vajagi. Näha poisipeaga Keira Knightleyt, padrunivöö üle rinna, ja suure relvaga Mickey Rourke'i paneb iga filmihuvilise karjatama sisimas JAAAAA! Mõned asjad kohe ON nii õiged, et nende vajalikkuses kahtlevad ainult halvad inimesed.
Millest "Domino" räägib? Usu või mitte: see on eluloofilm. Tähtsamad tegelased eksisteerivad kõik päriselt ja mõned töötasid siin isegi tehniliste nõuandjatena. Domino Harvey ise oli tänavu 27. juunini täitsa olemas, ent siis leiti ta maised jäänused kodust vannist. Ahmis valuvaigistitest üledoosi.
Tema papa on Teise maailmasõja järgne briti filmitäht Laurence Harvey. Tüdruk astus hoopis teist teed. Hakkas kaheteistkümneselt mitmesuguste surmariistadega võitlema. Visati koolist välja ning hakkas pearahakütiks ehk inimkütiks ehk inglise keeli bounty hunteriks, mis kostab kõige ägedamalt. See on räpane ja ohtlik töö, mis ei too enamasti rikkust, aga tema mentor Ed (Rourke) seletab asja võlu ilmekalt umbes nii: "Oled korra inimest püüdnud, ei hakka sa enam loomi jahtima."
Keira Knightley on vapustav. Meis igaühes elab väike räpane poiss, kes ei taha järgida reegleid ja peab toredaks ajaviiteks võimalikult paljudele jalaga tagumikku virutamist. Tema puhul on selle väljamurdmist ka põnev jälgida. "The Jacket'is" saime lõpuks tõestuse, et räpane Keira on isegi seksikam kui kombekas punapõskne Keira. Lisades siin valitud sortimenti machosid relvi ja fuck-off hoiaku, hakkavad paljud kurbliku samovarina vilet laskma ja keelduvad seansi järel lahkumast. Tegelik elu ei meelita enam tagasi. Eriti pärast seda, kui lõpus näidatakse vilksamisi tõelist Dominot, kes näeb välja nagu... ma ei tea... Paul Bettany noorem vend. Nii et Keira rokib. Ainult hääl on tal nõrk, jutustajaks sobiks pigem Ed.
Uskumatu värk? Võid panna oma ümara tagumiku panti, et ongi. Paraku ei saanud se'st päris väärilist linalugu, sest keegi ei taltsuta hullunud lavastaja Tony Scotti. Ta keerab trikitamisega tulemuse nii üle võlli, et ei saagi enam pidama. Tulemus on kohvritäie amfetamiini ampsanud "Snatch.", järeleandmatu visuaalne andmine. Isegi tulevahetust ei näidata nii, et sellest suurt aru saaks.
Ent kus ei väsi film, seal väsib vaataja. Lugu kaob efektitsemise taha vaikse ohkega ära ja sisu mõistmiseks tuleb seda kannatlikult kokku noppida nagu pintsettidega jalakannast klaasikilde. Montaaž ning lavastus on nii pöörased, et näitlejatel kaob isegi vajadus kokku mängida. Piisab sellest, et nähakse coolid välja. Kusjuures stoori ise on hea, kuigi tegelastest ei saa eriti midagi teada ja Richard Kellyle maksti ilmselt eelkõige dialoogi kirjutamiseks. "Beverly Hills, 90210" Zieringi ja Greeni kaasamine iseendid kehastama on ülimalt lahe, aga kahjuks ei jätku ruumi veel paarile põnevale kõrvaltegelasele.
"Domino" on hea pooleteisetunnine film, mis venitati valest kohast kahetunniseks. Täpselt kui Scotti mullune "Man on Fire".
Hinne: 6/10
November 26, 2005
Sarjad: "Weeds"
"Weeds" (2005-...)
Showtime, looja Jenji Kohan
Esimeses hooajas 10 osa, kestvusega ca 25 min
Nagu aru saan, pole koduperenaise elu teab mis seiklusrikas. Sarjatootjad saavad aga teisiti aru: tänavu alustasid "Desperate Housewives" (jookseb hetkel näiteks Kanal 2-s) ja "Weeds". Nende suunitlused erinevad siiski nii, et võrdlus oleks kohatu. Esimene on hoolega klanitud seebikas, teine hoopis omanäoline elukas, mida on raske lahterdada, kuigi ma jään tragikomöödia juurde.
Üks mis päris kindel: "Weedsil" on hinge. Sündmusetihedam "Housewives" tundub selle kõrval portselanist nukuna, läikiva, aga tühjana. Rõõmustasin kui laps, kuuldes, et teine hooaeg sai tootjalt rohelise tule. Aga ma ei ühine paljude fännidega nõudmises, et osade kestvus pikeneks. Niigi tuhat sarja vaadata, mida te õige mõtlete!
"Weeds" käsitleb elu rahulikus majarajoonis, kus pesitseb õige kirju kamp. Kesksel kohal mehe ootamatu surma tõttu majanduslikesse raskustesse sattunud kahe lapse ema ja koduperenaine Nancy (Mary-Louise Parker), kes katsetab olude sunnil kanepimüümisega ja osutub selles väga edukaks. Teised tähtsamad tegelased on teda varustav neegripere ja naljaka sigareti lembuse tõttu sõpruskonna moodustav muhe kamp, mille säravaim liige on minu jaoks surnud abikaasa päevavargast vend (Justin Kirk), kes ratsutab läbi elu oma kena välimuse ja ladusa oleku najal.
Keskea piiri ületanud, aga endiselt roosiline Parker tundub ise korraga täiesti vastupandamatu leading lady, kellel niriseb sarmi lausa igast poorist. Mistõttu täiesti usutav, et teised tegelased teda nii hindavad ja pidevalt tema lähedust otsivad.
"Weeds" alustab natuke kohmakalt. Pilootosa ja järgnevad pole kõige osavamalt seotud, lisaks jääb mulje, et meid jäetakse vajaliku sissejuhatuseta. Aga mingil hetkel mõistad, et pole midagi sellist kunagi enne näinud, ja siis on valik tehtud. Lihtsalt uskumatu, kui sümpaatseks kirjutati ning mängiti kõik tegelaskujud pluss muusikavalikule võiks eraldi ülistusloo kirjutada, aga enim meeldib sisuline värskus. Jäetakse kasutamata kõik stambid, mis teemasid arvestades pähe tuleks (naljaviskamine juhmistunud kanepisuitsetajate üle, sarkastiline vaade tänapäeva USA ühiskonnale või elule üldiselt jne) – kõike tehakse nii omamoodi, et kunagi ei tea, mida oodata. Laisalt, aga rahulolevalt kulgev sündmustik ei püüa meie tähelepanu pidevate POMMIDEGA nagu näiteks "Desperate Housewives'is", keskendudes pigem inimeste elule. Laskumata samas ülevoolavasse intriigipuntrasse. Dialoogki on klass omaette.
Lisaks muule on "Weeds" vägagi seksikas. Lembestseenidega üldiselt koonerdatakse (välja arvatud osas 6, kus tervelt kolm paarikest magusa kallal), aga üldine õhustik muudab juba vaatamise kuidagi ootamatult intiimseks. Vaene Nancy peab Parkinsi superheast välimusest hoolimata enamjaolt siiski kuival olema, leinav naine ning värk. Aga kui ta siis lõpuks püksid jalast saab, on see kasvõi teostuse tõttu ootamist väärt. Perkins on ka tegelikult päris kena, kuigi juba kulunum. Tema muudab vastupandamatuks tegelaskuju, kes oleks nagu saatuse tahtel keskklassi sattunud valge rämps. Mis ei kõla kirjasõnas just soovitusena, tunnistan.
Hooaja lõpp on vaimukas, originaalne ja lihtsalt suurepärane nagu enamik eelnevastki.
Ilus ja habras nagu tõeline armastus. Ära anna sellele võimalust ja sure leekides kui deemonile kohane.
Showtime, looja Jenji Kohan
Esimeses hooajas 10 osa, kestvusega ca 25 min
Nagu aru saan, pole koduperenaise elu teab mis seiklusrikas. Sarjatootjad saavad aga teisiti aru: tänavu alustasid "Desperate Housewives" (jookseb hetkel näiteks Kanal 2-s) ja "Weeds". Nende suunitlused erinevad siiski nii, et võrdlus oleks kohatu. Esimene on hoolega klanitud seebikas, teine hoopis omanäoline elukas, mida on raske lahterdada, kuigi ma jään tragikomöödia juurde.
Üks mis päris kindel: "Weedsil" on hinge. Sündmusetihedam "Housewives" tundub selle kõrval portselanist nukuna, läikiva, aga tühjana. Rõõmustasin kui laps, kuuldes, et teine hooaeg sai tootjalt rohelise tule. Aga ma ei ühine paljude fännidega nõudmises, et osade kestvus pikeneks. Niigi tuhat sarja vaadata, mida te õige mõtlete!
"Weeds" käsitleb elu rahulikus majarajoonis, kus pesitseb õige kirju kamp. Kesksel kohal mehe ootamatu surma tõttu majanduslikesse raskustesse sattunud kahe lapse ema ja koduperenaine Nancy (Mary-Louise Parker), kes katsetab olude sunnil kanepimüümisega ja osutub selles väga edukaks. Teised tähtsamad tegelased on teda varustav neegripere ja naljaka sigareti lembuse tõttu sõpruskonna moodustav muhe kamp, mille säravaim liige on minu jaoks surnud abikaasa päevavargast vend (Justin Kirk), kes ratsutab läbi elu oma kena välimuse ja ladusa oleku najal.
Keskea piiri ületanud, aga endiselt roosiline Parker tundub ise korraga täiesti vastupandamatu leading lady, kellel niriseb sarmi lausa igast poorist. Mistõttu täiesti usutav, et teised tegelased teda nii hindavad ja pidevalt tema lähedust otsivad.
"Weeds" alustab natuke kohmakalt. Pilootosa ja järgnevad pole kõige osavamalt seotud, lisaks jääb mulje, et meid jäetakse vajaliku sissejuhatuseta. Aga mingil hetkel mõistad, et pole midagi sellist kunagi enne näinud, ja siis on valik tehtud. Lihtsalt uskumatu, kui sümpaatseks kirjutati ning mängiti kõik tegelaskujud pluss muusikavalikule võiks eraldi ülistusloo kirjutada, aga enim meeldib sisuline värskus. Jäetakse kasutamata kõik stambid, mis teemasid arvestades pähe tuleks (naljaviskamine juhmistunud kanepisuitsetajate üle, sarkastiline vaade tänapäeva USA ühiskonnale või elule üldiselt jne) – kõike tehakse nii omamoodi, et kunagi ei tea, mida oodata. Laisalt, aga rahulolevalt kulgev sündmustik ei püüa meie tähelepanu pidevate POMMIDEGA nagu näiteks "Desperate Housewives'is", keskendudes pigem inimeste elule. Laskumata samas ülevoolavasse intriigipuntrasse. Dialoogki on klass omaette.
Lisaks muule on "Weeds" vägagi seksikas. Lembestseenidega üldiselt koonerdatakse (välja arvatud osas 6, kus tervelt kolm paarikest magusa kallal), aga üldine õhustik muudab juba vaatamise kuidagi ootamatult intiimseks. Vaene Nancy peab Parkinsi superheast välimusest hoolimata enamjaolt siiski kuival olema, leinav naine ning värk. Aga kui ta siis lõpuks püksid jalast saab, on see kasvõi teostuse tõttu ootamist väärt. Perkins on ka tegelikult päris kena, kuigi juba kulunum. Tema muudab vastupandamatuks tegelaskuju, kes oleks nagu saatuse tahtel keskklassi sattunud valge rämps. Mis ei kõla kirjasõnas just soovitusena, tunnistan.
Hooaja lõpp on vaimukas, originaalne ja lihtsalt suurepärane nagu enamik eelnevastki.
Ilus ja habras nagu tõeline armastus. Ära anna sellele võimalust ja sure leekides kui deemonile kohane.
November 25, 2005
"Lord of War"
Nicolas Cage'i karjääri uurides selgus hämmastav fakt. See üle keskmise töökas, isikupärane, mitmekülgne ja kindlasti populaarne näitleja on kaotanud oma seksapiili. Ta on end näidanud viimase kümne aasta jooksul täpselt kahekümnes filmis, ent rahaliselt ära tasusid seitse.
Edukad: suureks läbimurdeks kujunenud "Leaving Las Vegas" ja valmimise järjekorras "The Rock", "Con Air", "Face/Off", "City of Angels", "Gone in Sixty Seconds", "National Treasure". Ainult kaks viimast kuuluvad praegusesse kümnendisse, kus ta on jätkanud harjumuspärast tempot "keskmiselt kaks aastas".
"Lord of War" käsitleb väga põnevat teemat: rahvusvahelise relvadega salakaubitseja elu. Ja ikkagi sellest ei piisanud, et inimesed kinno meelitada. Siin võib süüdistada ühiskonnakriitilist hoiakut, millega hiilgab samuti värske sõjadraama "Jarhead". USA publik veel lihtsalt ei taha filme, mis räägivad, et nende suur kodumaa sõdib, sest sõdimine tasub ära. Maailm pole veel terroristidest puhtaks löödud!
Tegijad ei püüdle eelkõige USA-kriitikat. "Lord of War" vaatleb küüniliselt, ent mitte kindlasti kibestunult ühiskonda üldse. Juri elu on lihtsalt üks võimalik elu, mis toob kaasa valikuid ning loobumisi nagu iga teine. Sündmustik tundub enamasti koguni ootamatult emotsioonitu, kuna keegi lihtsalt ei võta mingeid seisukohti ega otsi põhjuseid. Mis paneb Juri tiksuma? Miks Ava või Vitali või samuti vendade vanemad jäävad nii kauaks tema saladuste suhtes neutraalseks?
Ausalt öeldes tunduks kõik mõjusam umbes kaks korda pikema minisarjana, kus leiduks aega põhjalikule käsitlusele tegelaste suhetest, relvaparuni hinge-elust ning miks mitte madistada. Sest tegelikult jääb lõpuks selline pooltühi tunne, et kõike nagu oli ning käsitlus on asjalik, aga üldiselt ei mõjunud. "Lord of War" tõotab alguses paljut (nii draamat, põnevust kui huumorit), aga tegelikult antakse kõike jaopärast. Kontrast on eriti tuntav, kui asjad pöörduvad viimases kolmandikus Juri suhtes pahaks. Tegelaskujud kaotavad korraga senise neutraalsuse, tõstes vaatajas elevust päris palju. Ja filmi kõige meeldejäävam, rabavam, selgelt meeleolukam lõik jääb päris algusesse, demonstreerides kuuli tootmist, raudalükkamist ja lõpuks ühele õnnetule pähekihutamist. Plakat on ka äge.
Seltskond on hea (Cage'i Juri kõrval näiteks Bridget Moynahan tema naisena, Ian Holm vana kogenud rivaalina, Ethan Hawke teda visalt jälitava Interpoli agendina), aga esile tõstaks eriti Jared Letot. Kutt pälvib harva nii värvikaid tegelaskujusid kui pidevalt mingite pahede küüsis vaevlev Vitali. Eks see kõik tööta rohkem vastandiks pealtnäha väga korras Jurile ega oma märkimisväärset toiteväärtust, aga meelt lahutab ikka. Eriti Ukraina riigipiiri visandamine ja loomalikult auto tagaistmel kokaiini ninna larpimine.
Andrew Niccolil on kahtlemata ideid, aga ta pole kõige paeluvam jutustaja. Sama käib "Lord of Wari" kohta.
Hinne: 6/10
Edukad: suureks läbimurdeks kujunenud "Leaving Las Vegas" ja valmimise järjekorras "The Rock", "Con Air", "Face/Off", "City of Angels", "Gone in Sixty Seconds", "National Treasure". Ainult kaks viimast kuuluvad praegusesse kümnendisse, kus ta on jätkanud harjumuspärast tempot "keskmiselt kaks aastas".
"Lord of War" käsitleb väga põnevat teemat: rahvusvahelise relvadega salakaubitseja elu. Ja ikkagi sellest ei piisanud, et inimesed kinno meelitada. Siin võib süüdistada ühiskonnakriitilist hoiakut, millega hiilgab samuti värske sõjadraama "Jarhead". USA publik veel lihtsalt ei taha filme, mis räägivad, et nende suur kodumaa sõdib, sest sõdimine tasub ära. Maailm pole veel terroristidest puhtaks löödud!
Tegijad ei püüdle eelkõige USA-kriitikat. "Lord of War" vaatleb küüniliselt, ent mitte kindlasti kibestunult ühiskonda üldse. Juri elu on lihtsalt üks võimalik elu, mis toob kaasa valikuid ning loobumisi nagu iga teine. Sündmustik tundub enamasti koguni ootamatult emotsioonitu, kuna keegi lihtsalt ei võta mingeid seisukohti ega otsi põhjuseid. Mis paneb Juri tiksuma? Miks Ava või Vitali või samuti vendade vanemad jäävad nii kauaks tema saladuste suhtes neutraalseks?
Ausalt öeldes tunduks kõik mõjusam umbes kaks korda pikema minisarjana, kus leiduks aega põhjalikule käsitlusele tegelaste suhetest, relvaparuni hinge-elust ning miks mitte madistada. Sest tegelikult jääb lõpuks selline pooltühi tunne, et kõike nagu oli ning käsitlus on asjalik, aga üldiselt ei mõjunud. "Lord of War" tõotab alguses paljut (nii draamat, põnevust kui huumorit), aga tegelikult antakse kõike jaopärast. Kontrast on eriti tuntav, kui asjad pöörduvad viimases kolmandikus Juri suhtes pahaks. Tegelaskujud kaotavad korraga senise neutraalsuse, tõstes vaatajas elevust päris palju. Ja filmi kõige meeldejäävam, rabavam, selgelt meeleolukam lõik jääb päris algusesse, demonstreerides kuuli tootmist, raudalükkamist ja lõpuks ühele õnnetule pähekihutamist. Plakat on ka äge.
Seltskond on hea (Cage'i Juri kõrval näiteks Bridget Moynahan tema naisena, Ian Holm vana kogenud rivaalina, Ethan Hawke teda visalt jälitava Interpoli agendina), aga esile tõstaks eriti Jared Letot. Kutt pälvib harva nii värvikaid tegelaskujusid kui pidevalt mingite pahede küüsis vaevlev Vitali. Eks see kõik tööta rohkem vastandiks pealtnäha väga korras Jurile ega oma märkimisväärset toiteväärtust, aga meelt lahutab ikka. Eriti Ukraina riigipiiri visandamine ja loomalikult auto tagaistmel kokaiini ninna larpimine.
Andrew Niccolil on kahtlemata ideid, aga ta pole kõige paeluvam jutustaja. Sama käib "Lord of Wari" kohta.
Hinne: 6/10
"North Country"
Mehed on sead? Sa ei tea, millest räägid, väike tüdruk. Enamik meestegelasi selles draamas on sihukesed uskumatud munnid, et sa tunned end oma tavalise turvalise elu keskel printsessina. Nad alustaks filmi ümbernimetamisega "North Cuntry'ks" ja edasi läheks kõik vaid halvemaks. Sest juttu tuleb sellest, kuidas USAs jõuti ajaloo esimese seksuaalse ahistamise ühishagini.
Nii et tõsieluline värk, mis leidis aset 1980-ndate teisel poolel Ühendriikides, kus naised asusid meeste kõrval kaevanduses tööle. Kui alternatiiv on taskuraha eest juuksurisalongis kopitada või kodus niisama tagumikku laiaks istuda, ei küsi üksluine füüsiline töö sellest, mis sul jalgade ristumiskohas pesitseb. Meestele siiski asjade käik ei meeldinud ja nende märklauaks kujunes õnnetu (Charlize Theron), kes julges enda eest välja astuda.
Nagu senisest toonist aimdub, on tegijad suhtumise ning pooltevõtmise meie eest lahkesti ära teinud. Publiku asjaks jääb mängu ilu hinnata. Mis pole üldse põlgusega öeldud. Auhinnafilmile on nagunii soovitav kindlalt positsioneeruda ja kesksele tegelasele kaasatundmine tundub väga loomulik. Milleks üldse sellisest sündmusest juttu teha, kui tulemus jääks kuhugi musta ning valge keskele, ma räägin õigust? Kusjuures sa isegi ei kahtleks asja mustvalgsuses, kui ei loeks hiljem, et ahistamine algas tegelikult 1980-ndate alguses ja kohtuasi jõudis lõpule 1998. "North Countryst" jääb pigem mulje, et noor kindlameelne naine tuli, sai kõvasti sakutada, andis asja kohtusse ja pani õigluse maksma.
Aga heakene küll – mängu ilu. Sellega minnakse täispangale. Olustik tundub nii ehe, et kohati ähvardab töölisromantikaks kätte minna, vähemalt see baariõhtu "Lay Lady Lay" saatel. Higi, mustus, armetus: meeleolu luuakse tipilt ning topilt. Isegi mõjusamaks kasvavad hetked, kus pinged kerkivad esile. Film kogub siis tugevalt energiat. Välikäimla ümberlükkamine. Nii üksi Josey tigeda meestehulga vastu. Isa lõikav valu näha tütart ses armetus olukorras. Meenutus kohtupingis, suurepärase muusikataustaga muide. "North Country" on meeldejääv. Kurvaks teeb ainult koonerdamine kohtustseenidega. Tulevad nii hästi välja. Nende asemel eemaldaks mingeid koduseid stseene, mis lahendati nagunii liiga lihtsalt: viimane tüli peksva abikaasaga, leppimine pojaga, vägistamise meenutus ehk.
Theron tõestab jälle, et võiks kuuluda ameerika näitlejannade paremikku, kui oskaks projekte valida. Alati ei pea muidugi lõikavaid draamasid tegema, aga pane võrdluseks kõrvale näiteks mullune "Head in the Clouds" ja saad isegi aru, et Theroni raisatakse enamasti nagu hinnalisi loodusvarasid. "Monsteri" eeskujul on siin üdini loomulikud nii tema räsitud koduperenaiselik välimus kui esitus. Jah, just, loomulik on täpne sõna. Ta tõesti justkui elaks seda, mis muudab kaasaelamise pigem aja küsimuseks kui valikuks. Teistes tähtsates osades Woody Harrelson, Frances McDormand, Sean Bean ja Richard Jenkins, kes tundub pärast "Mulla all" ükstapuha kus ekraanides ilmudes nii excellent. Tema kuiv huumorimeel ja muidu olek hämmastavad.
See vist pole tähtis, aga huvitav ikka. Peategelane on muidugi naine. Lavastaja on naine. Kaks kirjanikku, kelle raamatu põhjal "North Country" tehti, on naised. Aga stsenarist on mees.
Hinne: 7/10
Nii et tõsieluline värk, mis leidis aset 1980-ndate teisel poolel Ühendriikides, kus naised asusid meeste kõrval kaevanduses tööle. Kui alternatiiv on taskuraha eest juuksurisalongis kopitada või kodus niisama tagumikku laiaks istuda, ei küsi üksluine füüsiline töö sellest, mis sul jalgade ristumiskohas pesitseb. Meestele siiski asjade käik ei meeldinud ja nende märklauaks kujunes õnnetu (Charlize Theron), kes julges enda eest välja astuda.
Nagu senisest toonist aimdub, on tegijad suhtumise ning pooltevõtmise meie eest lahkesti ära teinud. Publiku asjaks jääb mängu ilu hinnata. Mis pole üldse põlgusega öeldud. Auhinnafilmile on nagunii soovitav kindlalt positsioneeruda ja kesksele tegelasele kaasatundmine tundub väga loomulik. Milleks üldse sellisest sündmusest juttu teha, kui tulemus jääks kuhugi musta ning valge keskele, ma räägin õigust? Kusjuures sa isegi ei kahtleks asja mustvalgsuses, kui ei loeks hiljem, et ahistamine algas tegelikult 1980-ndate alguses ja kohtuasi jõudis lõpule 1998. "North Countryst" jääb pigem mulje, et noor kindlameelne naine tuli, sai kõvasti sakutada, andis asja kohtusse ja pani õigluse maksma.
Aga heakene küll – mängu ilu. Sellega minnakse täispangale. Olustik tundub nii ehe, et kohati ähvardab töölisromantikaks kätte minna, vähemalt see baariõhtu "Lay Lady Lay" saatel. Higi, mustus, armetus: meeleolu luuakse tipilt ning topilt. Isegi mõjusamaks kasvavad hetked, kus pinged kerkivad esile. Film kogub siis tugevalt energiat. Välikäimla ümberlükkamine. Nii üksi Josey tigeda meestehulga vastu. Isa lõikav valu näha tütart ses armetus olukorras. Meenutus kohtupingis, suurepärase muusikataustaga muide. "North Country" on meeldejääv. Kurvaks teeb ainult koonerdamine kohtustseenidega. Tulevad nii hästi välja. Nende asemel eemaldaks mingeid koduseid stseene, mis lahendati nagunii liiga lihtsalt: viimane tüli peksva abikaasaga, leppimine pojaga, vägistamise meenutus ehk.
Theron tõestab jälle, et võiks kuuluda ameerika näitlejannade paremikku, kui oskaks projekte valida. Alati ei pea muidugi lõikavaid draamasid tegema, aga pane võrdluseks kõrvale näiteks mullune "Head in the Clouds" ja saad isegi aru, et Theroni raisatakse enamasti nagu hinnalisi loodusvarasid. "Monsteri" eeskujul on siin üdini loomulikud nii tema räsitud koduperenaiselik välimus kui esitus. Jah, just, loomulik on täpne sõna. Ta tõesti justkui elaks seda, mis muudab kaasaelamise pigem aja küsimuseks kui valikuks. Teistes tähtsates osades Woody Harrelson, Frances McDormand, Sean Bean ja Richard Jenkins, kes tundub pärast "Mulla all" ükstapuha kus ekraanides ilmudes nii excellent. Tema kuiv huumorimeel ja muidu olek hämmastavad.
See vist pole tähtis, aga huvitav ikka. Peategelane on muidugi naine. Lavastaja on naine. Kaks kirjanikku, kelle raamatu põhjal "North Country" tehti, on naised. Aga stsenarist on mees.
Hinne: 7/10
November 24, 2005
"Pride and Prejudice"
18. sajandi lõpu Inglismaa. Viie tütrega õnnistatud Bennettid on nagu iga teine mitte-töölisklassi pere: põhieesmärk on kinkida tirtsud võimalikult rikastele abikaasadele. Põhiline trall käib kahe vanima tütre (Rosamund Pike, Keira Knightley) ja nende pulmapalaviku ümber. Vanemaid kehastavad Brenda Blethyn, Donald Sutherland. Peiupoisse mängivad Tom Hollander, Matthew MacFadyen, Simon Woods jt.
Mõned linalood seisavad kriitikast kõrgemal. Näiteks supermarketite odavmüügikorvi põhjakiht või suurimate kirjandusklassikute töötlused. Ma mõtlen William Shakespeare'i, Agatha Christiet, "Pride and Prejudice'i" puhul Jane Austenit jne.
Selliste pühade lehmade puhul on võimatu mõne originaalse mõttega lagedale tulla, töid kuidagi kritiseerida (moodsa töötluse puhul ei viitsiks keegi kuulata, originaalitruu puhul ei võeta ilmselt tõsiselt) või üldse mõista, miks filmi vaja oli. No tõesti, milleks meile "Uhkuse ja eelarvamuse" kaheksas ekraaniversioon, eriti kui neid sigineb 2003-st alates tempoga üks aastas! Bollywoodi värskendavast remixist ("Bride & Prejudice") saab veel aru, selles püüti midagi omanäolist luua. Aga mõte järjekordsest kostüümidraamast paneb haigutama, kuna enamik neist on kuivavõitu prestiižiprojektid ega tõmba kaasa. Nagu käesolev. Sisuliselt loen ainsaks põnevaks ideeks seda, et Elizabeth loeb alguses raamatut "First Impressions", mis oli muidugi "Pride and Prejudice'i" tööpealkiri.
Nagu kiuste, on rollisooritused ning lavastus nii korralikud, et ma ei saa arvustust siin lõpetada ja teha midagi huvitavamat, vaid tunnen vajadust edasi muljetada. Eelarve ligi 30 miljonit USD läksid küll täie ette, sest pildiliselt on tegu korraliku maiuspalaga. Kostüümid, tegevuspaigad ja eriti loodusvaated teevad oma töö, et liigutada ka kivistunud südant. Bennetti tüdrukud Jane ja Elizabeth on lisaks sobivalt energilised ja värsked, et aru saada, miks neile pidevalt keel ripakil kosilased sappa tekivad.
Stsenaristidki võtsid Austenist, mis võtta annab, et süžee oleks võimalikult elav, dialoogi- ning emotsioonitihe. Osalistele on see loomulikult paras katsumus isegi filmis (kus erinevalt teatrist võimalik pause ja duubleid teha), mis on näitlejatele täitsa arusaadav motiiv klassikas osaleda. Ja nad püsivadki vajalikul tasemel, pidades sammu nii tempo kui tegelaste laia tundeskaalaga. Eriti meeldiv üllatus on alati isuäratav Keira Knightley, kes sai lõpuks korraliku võimaluse end tõestada. Keskpärase näitleja reedab see, et ta vajub korraga suuremat hulka teksti esitades kuidagi ära (sõnaohtrast tegelasest on vist kergem mõistlikku sooritust kätte saada). Knightley läbib tuleproovi auga, jäädes alati sarmikaks, värskeks, veenvaks. Respekt.
Ebavajalik film, aga hästi õmmeldud. Lavastus ja näitlejad väärivad hinnet 8, sisu 4. Teeme siis kompromissi:
Hinne: 6/10
Mõned linalood seisavad kriitikast kõrgemal. Näiteks supermarketite odavmüügikorvi põhjakiht või suurimate kirjandusklassikute töötlused. Ma mõtlen William Shakespeare'i, Agatha Christiet, "Pride and Prejudice'i" puhul Jane Austenit jne.
Selliste pühade lehmade puhul on võimatu mõne originaalse mõttega lagedale tulla, töid kuidagi kritiseerida (moodsa töötluse puhul ei viitsiks keegi kuulata, originaalitruu puhul ei võeta ilmselt tõsiselt) või üldse mõista, miks filmi vaja oli. No tõesti, milleks meile "Uhkuse ja eelarvamuse" kaheksas ekraaniversioon, eriti kui neid sigineb 2003-st alates tempoga üks aastas! Bollywoodi värskendavast remixist ("Bride & Prejudice") saab veel aru, selles püüti midagi omanäolist luua. Aga mõte järjekordsest kostüümidraamast paneb haigutama, kuna enamik neist on kuivavõitu prestiižiprojektid ega tõmba kaasa. Nagu käesolev. Sisuliselt loen ainsaks põnevaks ideeks seda, et Elizabeth loeb alguses raamatut "First Impressions", mis oli muidugi "Pride and Prejudice'i" tööpealkiri.
Nagu kiuste, on rollisooritused ning lavastus nii korralikud, et ma ei saa arvustust siin lõpetada ja teha midagi huvitavamat, vaid tunnen vajadust edasi muljetada. Eelarve ligi 30 miljonit USD läksid küll täie ette, sest pildiliselt on tegu korraliku maiuspalaga. Kostüümid, tegevuspaigad ja eriti loodusvaated teevad oma töö, et liigutada ka kivistunud südant. Bennetti tüdrukud Jane ja Elizabeth on lisaks sobivalt energilised ja värsked, et aru saada, miks neile pidevalt keel ripakil kosilased sappa tekivad.
Stsenaristidki võtsid Austenist, mis võtta annab, et süžee oleks võimalikult elav, dialoogi- ning emotsioonitihe. Osalistele on see loomulikult paras katsumus isegi filmis (kus erinevalt teatrist võimalik pause ja duubleid teha), mis on näitlejatele täitsa arusaadav motiiv klassikas osaleda. Ja nad püsivadki vajalikul tasemel, pidades sammu nii tempo kui tegelaste laia tundeskaalaga. Eriti meeldiv üllatus on alati isuäratav Keira Knightley, kes sai lõpuks korraliku võimaluse end tõestada. Keskpärase näitleja reedab see, et ta vajub korraga suuremat hulka teksti esitades kuidagi ära (sõnaohtrast tegelasest on vist kergem mõistlikku sooritust kätte saada). Knightley läbib tuleproovi auga, jäädes alati sarmikaks, värskeks, veenvaks. Respekt.
Ebavajalik film, aga hästi õmmeldud. Lavastus ja näitlejad väärivad hinnet 8, sisu 4. Teeme siis kompromissi:
Hinne: 6/10
November 23, 2005
"Harry Potter and the Goblet of Fire"
Harry Potterit ootab neljandal kooliaastal ootamatult Sigatüüka esindamine suurejoonelisel ja ohtlikul Kolmevõluri turniiril, kus võistleb vanemate-kogenumate õpilastega konkureerivatest õppeasutustest.
Meie lemmik-poissvõlur on tagasi ja selle noored osatäitjad näevad välja põhimõtteliselt samad kui aasta eest "Azkabani vangis". Tegijatel polnudki vist vaja stressata, et äkki nende lapstähed kasvavad üles palju käbedamalt kui muud lapstähed. Nojah, neljanda klassi õpilaste kohta võiks nad vähem teismelised välja näha, eriti Ron, aga ärme unusta, et tegemist on võlukooliga.
"Potter" müüb erinevalt selgetest hooajafilmidest üliedukalt nii talvel kui suvel, ent "Sõrmuste isanda" kadudes koliti esilinastus siiski tagasi novembri keskpaika. Ilmselt otsustati mitte parandada seda, mis pole katki. Warneri suurimatel ahnepäitsudel ei saanud kuidagi kahe silma vahele jääda seegi asjaolu, et juuni-väljalase kogus kinodest ligi 90 miljonit dollarit teisest osast vähem ja ligi 190 esimesest vähem.
Mike Newelli valimine lavastajaks oli üllatus. Tema tugevuseks on tegelastele ning näitlejatele suurt tähtsust asetavad filmid ("Four Weddings and a Funeral", "Donnie Brasco", "Mona Lisa Smile"), aga "Potterid" on selgelt eelkõige vaatemängud, mis pööravad detailidele tähelepanu põhiliselt siis, kui neid saab kuidagi demonstreerida. Töötlused on jäänud seetõttu raamatute sisulisest tasemest märgatavalt maha, milles on oma süü lapsnäitlejatel, kes ei kanna paljusid stseene lihtsalt kuigi ilmekalt välja (vanematel tegelastel on palju vähem ruumi, nemad ei saa niigi kuigi palju ära teha). Rääkimata kõigest, mis jäeti välja lihtlabasel ruumipuudusel, kuna saagad originaalis on äärmiselt mahukad.
Siiski oli mul rõõm avastada, et pikema nuputamise-katsetamise järel leiti lõpuks ometi asjalik viis Rowlingit töödelda. Tuli lihtsalt välja visata peaaegu kõik igapäevaelusse puutuv, sest isegi 157 minutiline linateos jääb selleks kitsaks, ning kasutada lihtsat ülesehitust, kus vaatemängud moodustavad selgroo ja rahulike stseenide eesmärk on neid toestada-siduda. Jackie Chani või näiteks pornofilmidest tuttav struktuur töötab siin imehästi. Kasvõi seetõttu, et kui tegelased väga ei huvita, peab järgmist märulit ootama ainult natuke aega.
See tähendab paratamatult, et lugu jääb isegi vähemaks kui enne. Potteri ja Roni pere-elule tähelepanu ei pöörata. Sigatüüka õpetajad ja muud elanikud taanduvad rangelt pisiosadesse, välja arvatud Moody (Brendan Gleeson). Draco Malfoy (Tom Felton) ei huvita kedagi, tema tohib põhiliselt eemalt ülbet nägu teha. Tavapärased jagelused sõprade vahel lõpevad ruttu. Alguses katsetatakse peresõbraliku huumoriga (Ron paistab silma onelineritega nagu blimey, bloody hell), siis tüdinetakse sellestki. Jne. Raamatuski oluliseks kujunenud õpilaste tärkav armuelu jääb samas alles, lisamaks loole seninägemata mõõde, kus hakatakse üksteisele ometi silma heitma. Aga ei midagi siivutut. Hoopis valentinipäeva tunne tuleb peale.
Tavaelust astutakse kokkuvõttes mõõduka sammuga üle, hoidmaks fookust ilusti Kolmevõluri turniiril, mis pakub ainest adrenaliinilaksudeks. Ja selle eest tuleb küll müts tegijate ees maha võtta. Öelda, et nad said hakkama, oleks nagu nentida, et paavst on Vatikanis elav vanamees. "Goblet of Fire" pole mitte ainult äksirikkaim "Potter", vaid suurimaid šõusid tänavu kinodes üldse. Vapustav kraam, kus iga vaatemäng sama hea või šefim kui eelnev. Kasvõi aperitiiviks mõeldud täistuledes täismajaga Lendluudpalli staadion on väike ime. Lisades näiteks heitluse draakoniga, veealuse seikluse näkkidega ja selle, mis algab labürindis, võib piletiraha tasumise üle ainult rõõmu tunda. Rääkimata lühiajalisematest silmakommidest nagu veest tõusev laev, koolide tutvustus, lumine org lossiga, koolipidu ja kohtumõistmine.
Newell annab omalt poolt kõik, et ka rahulik osa ei jää igavaks, ning noored näitlejad mõjuvad tõesti eelnevast usutavamalt. Võib muidugi vaielda, kui paljus see oli tema teha, sest Watsonil, Radcliffe'il ja Grintil on ühist ekraanikogemust juba viie aasta jagu. Aga kaldun arvama, et just näitlejakeskne lavastaja andis vajaliku täiendava lihvi, sest Harry, Ron ja Hermione mõjuvad nüüd tunduvalt enam tervikuna, lähedaste sõpradena. Selline ühine presence polnud tuntav varem.
Õhustikult küünib "Goblet of Fire'i" lähedale vaid mullune "The Prisoner of Azkaban". Ütleks isegi, et trumpab üle, aga Newellil on varuks salajokker. Ralph Fiennesi mängitud Voldemorti uus tulemine on parim, millega "Potteri" filmides on eales maha saadud. Valgustus, kujundus, teaterlik õhustik – usun, et selle võtaks tänuga vastu isegi "Carnivale" autorid. Ebamaine!
Kas ma olen pessimist, kui leian, et "Potter" ei saa ekraanil enam paremaks minna?
Hinne: 8/10
Meie lemmik-poissvõlur on tagasi ja selle noored osatäitjad näevad välja põhimõtteliselt samad kui aasta eest "Azkabani vangis". Tegijatel polnudki vist vaja stressata, et äkki nende lapstähed kasvavad üles palju käbedamalt kui muud lapstähed. Nojah, neljanda klassi õpilaste kohta võiks nad vähem teismelised välja näha, eriti Ron, aga ärme unusta, et tegemist on võlukooliga.
"Potter" müüb erinevalt selgetest hooajafilmidest üliedukalt nii talvel kui suvel, ent "Sõrmuste isanda" kadudes koliti esilinastus siiski tagasi novembri keskpaika. Ilmselt otsustati mitte parandada seda, mis pole katki. Warneri suurimatel ahnepäitsudel ei saanud kuidagi kahe silma vahele jääda seegi asjaolu, et juuni-väljalase kogus kinodest ligi 90 miljonit dollarit teisest osast vähem ja ligi 190 esimesest vähem.
Mike Newelli valimine lavastajaks oli üllatus. Tema tugevuseks on tegelastele ning näitlejatele suurt tähtsust asetavad filmid ("Four Weddings and a Funeral", "Donnie Brasco", "Mona Lisa Smile"), aga "Potterid" on selgelt eelkõige vaatemängud, mis pööravad detailidele tähelepanu põhiliselt siis, kui neid saab kuidagi demonstreerida. Töötlused on jäänud seetõttu raamatute sisulisest tasemest märgatavalt maha, milles on oma süü lapsnäitlejatel, kes ei kanna paljusid stseene lihtsalt kuigi ilmekalt välja (vanematel tegelastel on palju vähem ruumi, nemad ei saa niigi kuigi palju ära teha). Rääkimata kõigest, mis jäeti välja lihtlabasel ruumipuudusel, kuna saagad originaalis on äärmiselt mahukad.
Siiski oli mul rõõm avastada, et pikema nuputamise-katsetamise järel leiti lõpuks ometi asjalik viis Rowlingit töödelda. Tuli lihtsalt välja visata peaaegu kõik igapäevaelusse puutuv, sest isegi 157 minutiline linateos jääb selleks kitsaks, ning kasutada lihtsat ülesehitust, kus vaatemängud moodustavad selgroo ja rahulike stseenide eesmärk on neid toestada-siduda. Jackie Chani või näiteks pornofilmidest tuttav struktuur töötab siin imehästi. Kasvõi seetõttu, et kui tegelased väga ei huvita, peab järgmist märulit ootama ainult natuke aega.
See tähendab paratamatult, et lugu jääb isegi vähemaks kui enne. Potteri ja Roni pere-elule tähelepanu ei pöörata. Sigatüüka õpetajad ja muud elanikud taanduvad rangelt pisiosadesse, välja arvatud Moody (Brendan Gleeson). Draco Malfoy (Tom Felton) ei huvita kedagi, tema tohib põhiliselt eemalt ülbet nägu teha. Tavapärased jagelused sõprade vahel lõpevad ruttu. Alguses katsetatakse peresõbraliku huumoriga (Ron paistab silma onelineritega nagu blimey, bloody hell), siis tüdinetakse sellestki. Jne. Raamatuski oluliseks kujunenud õpilaste tärkav armuelu jääb samas alles, lisamaks loole seninägemata mõõde, kus hakatakse üksteisele ometi silma heitma. Aga ei midagi siivutut. Hoopis valentinipäeva tunne tuleb peale.
Tavaelust astutakse kokkuvõttes mõõduka sammuga üle, hoidmaks fookust ilusti Kolmevõluri turniiril, mis pakub ainest adrenaliinilaksudeks. Ja selle eest tuleb küll müts tegijate ees maha võtta. Öelda, et nad said hakkama, oleks nagu nentida, et paavst on Vatikanis elav vanamees. "Goblet of Fire" pole mitte ainult äksirikkaim "Potter", vaid suurimaid šõusid tänavu kinodes üldse. Vapustav kraam, kus iga vaatemäng sama hea või šefim kui eelnev. Kasvõi aperitiiviks mõeldud täistuledes täismajaga Lendluudpalli staadion on väike ime. Lisades näiteks heitluse draakoniga, veealuse seikluse näkkidega ja selle, mis algab labürindis, võib piletiraha tasumise üle ainult rõõmu tunda. Rääkimata lühiajalisematest silmakommidest nagu veest tõusev laev, koolide tutvustus, lumine org lossiga, koolipidu ja kohtumõistmine.
Newell annab omalt poolt kõik, et ka rahulik osa ei jää igavaks, ning noored näitlejad mõjuvad tõesti eelnevast usutavamalt. Võib muidugi vaielda, kui paljus see oli tema teha, sest Watsonil, Radcliffe'il ja Grintil on ühist ekraanikogemust juba viie aasta jagu. Aga kaldun arvama, et just näitlejakeskne lavastaja andis vajaliku täiendava lihvi, sest Harry, Ron ja Hermione mõjuvad nüüd tunduvalt enam tervikuna, lähedaste sõpradena. Selline ühine presence polnud tuntav varem.
Õhustikult küünib "Goblet of Fire'i" lähedale vaid mullune "The Prisoner of Azkaban". Ütleks isegi, et trumpab üle, aga Newellil on varuks salajokker. Ralph Fiennesi mängitud Voldemorti uus tulemine on parim, millega "Potteri" filmides on eales maha saadud. Valgustus, kujundus, teaterlik õhustik – usun, et selle võtaks tänuga vastu isegi "Carnivale" autorid. Ebamaine!
Kas ma olen pessimist, kui leian, et "Potter" ei saa ekraanil enam paremaks minna?
Hinne: 8/10
November 17, 2005
"Serenity"
Ma ei tunneta viletsa lühimälu tõttu aja kulgu kuigi hästi (ruumitunnetus on parem: ära eksin ainult siis, kui ei tea, kuhu minna).
Seetõttu tundus läbivaatusele minnes, et olen eelnevalt juba terve igaviku kuulnud kaaslastelt filmihuvilistelt, kui kõva mees on ikka Joss Whedon. See, kes mõtles välja kultussarjad "Buffy the Vampire Slayer", "Angel", "Firefly". Niineväli ütles koguni, et tegu on parima stsenaristiga eales. See pani kukalt kratsima. Kõik teame, et päris paljude ameeriklaste telesarjade sisuline tugevus jätab Hollywoodi tavasaavutused kaugele maha – aga kui heast heast ikkagi siinpuhul jutt käib?
Õnneks on Whedoni oodatud kinodebüüt nüüd ekraanil, ta nii kirjutas kui lavastas, et puust ja punaselt kõik selgeks teha.
"Serenity" ei kuulu mitte ainult 2005. parimate sekka. See on üks silmapaistvamaid ulmekaid, mis eales tehtud. See vääriks gigaaedu, mis saadab "Star Warsi". Justnimelt vääriks, sest raha on esialgu visa sisse tulema. Ei saa aru, mis inimestel viga, et nad ei litsu kinno kasvõi üksteise seljas, et ikka seansile pääseda.
Ülivõrded on muidugi toredad, eriti praetuna ning hapukoorega, aga lugeja ei saa neist paraku midagi. Las ma teen siis olulisi täpsustusi. Sa pole tõenäoliselt eales näinud nii hästi kirjutatud ulmefilmi. Me räägime telesarjade tasemest, ja mitte nende viletsamast otsast. Räägime sci-fi valdkonna asjatundjatest, kes teavad, mida teevad, teevad seda hästi, ei kopeeri teisi, leiavad ideid, pakkumaks miskit igale maitsele (nali, draama, märul), ega jäta kõige selle juures märke kiirustamisest-lohakusest. Räägime kvaliteedist, mida tavaliselt ulmefilmiga lihtsalt ei seosta!
Isegi action jätab väga soliidse mulje, kuigi 40 miljoni dollariga on raske midagi grandioosset kokku panna. Eriti saagas, mis tähtsustab loo ja tegelaste kõrval detailset maailma. Hoonete arhitektuur ning kosmoselaevade disain liigub parimal juhul arglikult samasse kategooriasse "Star Warsi" uue triloogia või "The Chronicles of Riddickiga". Serenityt ennast võinuks siiski nõks kaugemalt jäädvustada, see tundub paaril hetkel lihtsalt kena mudelina, mida tegelikult kasutatigi loomulikult.
"Serenity" jätkab õnnetult läbikukkunud "Firefly" sündmusi, mille keskmes on kamp julgeid, kes kimavad ringi oma kosmoselaevas Serenity ja elatuvad ohtlikest juhutöödest. Neid asub Liidu rahaga jälitama tapmise teaduseks aretanud palgamõrvar (Chiwetel Ejiofor), kelle huvi objektiks kaks pealekorjatud reisijat.
Miski pole kõigile. Keda ulme lihtsalt ei tõmba, ei mõtle kardetavasti ümber ka Whedoni uut vaadates. Keda huvitavad ainult efektid, leiab paremaidki vaatemänge. Keda mingil hämaral põhjusel sarjade jälgimine ei paelu, hakkab ilmselt kuskil segama ähmane tunne, et ta vaatab ikkagi sarja (need hingavad siiski teises rütmis kui filmid). Teiste seas ei ootaks vähemat kui kaasaelamine!
"Fireflyd" näinud saavad loost ja teavad tegelastest rohkem, aga toimuv on iseseisvana täiesti mõistetav paarist ootamatust käigust hoolimata. Tutvusring ei tule siiski päevakorda. Whedon teab, et kahe tunni sisse mahub ainult kaks tundi ja kruvib tempo kohe üles. Kilde minevikust pudeneb tasapisi asja käigus. Nii palju lisaks, et Serenity asukad figureerisid kõik juba sarjas.
Eriliselt intrigeerib kindlasti River (elukutseline baleriin Summer Glau), kelle tausta avatakse piinavmagusalt vähe. Lapse nägu, naise keha, saladuslik, piinatud, kakluses tiigrina raevukas. Viimases kasutatakse omapäraseid võtteid ja oma stiili nagu parimates ulmekates viimasel ajal juhtub ("The Matrix", "Equilibrium"), aga ei midagi uhkeldavat, praktiline värk. Samuraimõõk on vist ainus säravam asjake. Sõnasabast hakates: näitlejatöödes eelistatakse samuti praktilist lähenemist. Kõik on paigas, mõõdetud, tõhus. Aga klassikaline Rolls Royce pole ju ka igav auto kõigest seetõttu, et ei püüdle Ferraride kombel moodsat disaini.
Hoole ja armastusega tehtud teos. Väärikas nagu perekonna reliikvia. Kohtle seda vääriliselt.
Ühe lause arvustus: Nagu "Star Wars" või "The Chronicles of Riddick", aga põnev.
Veel üks ühe lause arvustus: Tähtsaim ulmekas pärast "Star Warsi".
Hinne: 9/10
Seetõttu tundus läbivaatusele minnes, et olen eelnevalt juba terve igaviku kuulnud kaaslastelt filmihuvilistelt, kui kõva mees on ikka Joss Whedon. See, kes mõtles välja kultussarjad "Buffy the Vampire Slayer", "Angel", "Firefly". Niineväli ütles koguni, et tegu on parima stsenaristiga eales. See pani kukalt kratsima. Kõik teame, et päris paljude ameeriklaste telesarjade sisuline tugevus jätab Hollywoodi tavasaavutused kaugele maha – aga kui heast heast ikkagi siinpuhul jutt käib?
Õnneks on Whedoni oodatud kinodebüüt nüüd ekraanil, ta nii kirjutas kui lavastas, et puust ja punaselt kõik selgeks teha.
"Serenity" ei kuulu mitte ainult 2005. parimate sekka. See on üks silmapaistvamaid ulmekaid, mis eales tehtud. See vääriks gigaaedu, mis saadab "Star Warsi". Justnimelt vääriks, sest raha on esialgu visa sisse tulema. Ei saa aru, mis inimestel viga, et nad ei litsu kinno kasvõi üksteise seljas, et ikka seansile pääseda.
Ülivõrded on muidugi toredad, eriti praetuna ning hapukoorega, aga lugeja ei saa neist paraku midagi. Las ma teen siis olulisi täpsustusi. Sa pole tõenäoliselt eales näinud nii hästi kirjutatud ulmefilmi. Me räägime telesarjade tasemest, ja mitte nende viletsamast otsast. Räägime sci-fi valdkonna asjatundjatest, kes teavad, mida teevad, teevad seda hästi, ei kopeeri teisi, leiavad ideid, pakkumaks miskit igale maitsele (nali, draama, märul), ega jäta kõige selle juures märke kiirustamisest-lohakusest. Räägime kvaliteedist, mida tavaliselt ulmefilmiga lihtsalt ei seosta!
Isegi action jätab väga soliidse mulje, kuigi 40 miljoni dollariga on raske midagi grandioosset kokku panna. Eriti saagas, mis tähtsustab loo ja tegelaste kõrval detailset maailma. Hoonete arhitektuur ning kosmoselaevade disain liigub parimal juhul arglikult samasse kategooriasse "Star Warsi" uue triloogia või "The Chronicles of Riddickiga". Serenityt ennast võinuks siiski nõks kaugemalt jäädvustada, see tundub paaril hetkel lihtsalt kena mudelina, mida tegelikult kasutatigi loomulikult.
"Serenity" jätkab õnnetult läbikukkunud "Firefly" sündmusi, mille keskmes on kamp julgeid, kes kimavad ringi oma kosmoselaevas Serenity ja elatuvad ohtlikest juhutöödest. Neid asub Liidu rahaga jälitama tapmise teaduseks aretanud palgamõrvar (Chiwetel Ejiofor), kelle huvi objektiks kaks pealekorjatud reisijat.
Miski pole kõigile. Keda ulme lihtsalt ei tõmba, ei mõtle kardetavasti ümber ka Whedoni uut vaadates. Keda huvitavad ainult efektid, leiab paremaidki vaatemänge. Keda mingil hämaral põhjusel sarjade jälgimine ei paelu, hakkab ilmselt kuskil segama ähmane tunne, et ta vaatab ikkagi sarja (need hingavad siiski teises rütmis kui filmid). Teiste seas ei ootaks vähemat kui kaasaelamine!
"Fireflyd" näinud saavad loost ja teavad tegelastest rohkem, aga toimuv on iseseisvana täiesti mõistetav paarist ootamatust käigust hoolimata. Tutvusring ei tule siiski päevakorda. Whedon teab, et kahe tunni sisse mahub ainult kaks tundi ja kruvib tempo kohe üles. Kilde minevikust pudeneb tasapisi asja käigus. Nii palju lisaks, et Serenity asukad figureerisid kõik juba sarjas.
Eriliselt intrigeerib kindlasti River (elukutseline baleriin Summer Glau), kelle tausta avatakse piinavmagusalt vähe. Lapse nägu, naise keha, saladuslik, piinatud, kakluses tiigrina raevukas. Viimases kasutatakse omapäraseid võtteid ja oma stiili nagu parimates ulmekates viimasel ajal juhtub ("The Matrix", "Equilibrium"), aga ei midagi uhkeldavat, praktiline värk. Samuraimõõk on vist ainus säravam asjake. Sõnasabast hakates: näitlejatöödes eelistatakse samuti praktilist lähenemist. Kõik on paigas, mõõdetud, tõhus. Aga klassikaline Rolls Royce pole ju ka igav auto kõigest seetõttu, et ei püüdle Ferraride kombel moodsat disaini.
Hoole ja armastusega tehtud teos. Väärikas nagu perekonna reliikvia. Kohtle seda vääriliselt.
Ühe lause arvustus: Nagu "Star Wars" või "The Chronicles of Riddick", aga põnev.
Veel üks ühe lause arvustus: Tähtsaim ulmekas pärast "Star Warsi".
Hinne: 9/10
November 14, 2005
Sarjad!
Oi ei. Nagu töö ja kool ei võtaks niigi palju aega, haigestusin hiljuti sarjapalavikku. Ameeriklased teevad neid nii kuradi hästi, et peab lihtsalt eemale hoidma, kui ei taha tsüklisse sattuda. Senini õnnestus see küllaltki edukalt, aga siis tegin vea, pannes mõne ajaviiteks käima, sellest kuhjast, mida olin kõvakettale kogunud. Ja mis selgus? Et sõltuvus tekib hoobilt. Viimased kaks nädalat vahin neid praktiliselt iga õhtu kuue-seitsmeni hommikul ega suuda ikka isu täis saada. Sisuline tase jätab Hollywoodi keskmise kaugele maha! Mees!
"The Shield" (2002-...)
Võmmielu suurlinnas. Kesksel kohal erirühm, kes ei vali vahendeid, et pahasid tänaval rihma otsas hoida. Michael Chiklis ehk räpane Mackey on saanud tänu sellele kõvaks tegijaks, kuigi suurel ekraanil pole veel hästi kanda kinnitanud. "Fantastiline nelik" on nii masendav kaka, et isegi tema ei suutnud seal vähimatki ära teha.
Julm, brutaalne ning intriigirikas; umbes kolmveerand tundi ports. Hea lühike samuti, hooajas ainult 13 osa (kolmandas oli siiski 15) – jääb aega ka teistele sarjadele. Kanal 2 näitas ära kolm hooaega, mine tea, kas neljanda ka ostsid. Märtsis algab igatahes viies.
Kusjuures neljas ilmutab varaseid väsimuse märke. Märul on endiselt tige ja pinge kruvimine õnnestub, aga tegelaste eraelu tutvustatakse esialgu vähem, mis pole äge. Viga parandatakse peagi, kuigi Julieni geielu lükatakse miskipärast kappi tagasi (tema kodu ei tule enam jutuks) ning Dutchi varjatud küljed kadunud. Shane'i Samas lisandub seltskonda kaks põnevat tüüpi: Mackey naisülem (Glenn Close) ja kohalik gängster (Anthony Anderson), kes jääbki härradele võmmidele pinnuks silma.
Close'i näitlejaoskustes ei kahtle keegi, aga Anderson valmistab tõelise üllatuse. Aastaid pool- ning vähekõvades komöödiates halenaljakat paksu neegrit kehastanud tüüp on korraga täitsa ostetav kõva mehena, kes nalja ei mõista. Enamiku ajast pole roll liiga nõudlik (ülbe nägu ajab asja ära) ja kindlasti mitte originaalne, aga soliidne sooritus maksab ka midagi. Hooaja lõpuks leitakse talle võimalus esitada laiemat emotsiooniskaalat ja tüüp tuleb igati toime. imdb.com leiab miskipärast, et AA osales ainult ühes episoodis, aga tegelikult on ta pidevalt kohal.
Peab-nägema sari, kuigi neljas hooaeg on kokkuvõttes nõrgim.
"Six Feet Under" (2001-2005)
Kanal 2 näitas neli hooaega ja edasi peame jällegi ise hakkama saama. Mine tea, mil jätkatakse. Õnneks hakkab viiendat ja viimast näitama 22. novembrist mtv3. Episood kestab kolmveerand tunni tuuris. 1-3. hooajas 13 osa, 4-5. hooajas 12 osa.
Matusebürood pidava perekonna elu. Müstilise elemendi lisavad mitmesugused kadunukesed, kes käivad nendega juttu puhumas. Eriti tark mees on pereisa, kes suri õnnetult avaosas ning võiks tingimata tihemini seal ringi kalpsata.
Sitaks hea. Parim draamasari, mida tean. Jälgides tekkis pidevalt tunne, et enne oli väga vinge, aga nüüd läheb isegi paremaks. Need tegelased lihtsalt poevad naha alla ja sooritused on samal tasemel. Suureks plussiks seegi, et rõhk kandub pidevalt eri tegelastele (kõik korraga pole iialgi võrdselt teravas fookuses), et publiku huvi ei jääks seisvasse vette loksuma.
Neljanda hooaja magusad leiud on kaks uut tegelast: ema järjekordne mees (James Cromwell) ning peretütre sõbranna (Mena Suvari), kes on bi või isegi gei. Cromwelli osa on sügavam ning mitmekesisem kui talle tavaliselt suuremal ekraanil osaks langeb. Nauditavalt paheline Suvari tõestab lõpuks, et temas võis siiski peituda näitlejanna. Kahju, et see filmides välja ei paistnud, kus ta mõjub reeglina ilmetu blondi tirtsuna.
"Carnivale" (2003-2004)
Loe 3.dets 2005 postitust
"The Simpsons" (1989-...)
Praeguseks juba 17. hooaega ketrav multikasari düsfunktsionaalsest Ameerika perekonnast, mis elutseb samasuguseid friike pungil Springfieldis. Siin-seal olen vaadanud ja end kõveraks naernud, nii et otsustasin lõpuks asja korralikult käsile võtta, alustades päris algusest.
Peab ütlema, et esimene hooaeg valmistas pettumuse, kui tükk aega hiljem vaatama hakata.
Idee töötab ning hääletööd on head, aga eriti naljakas pole esiti. No sellest ei maksa muidugi kohkuda, sest anna aega atra seada, asju tuleb käsitleda oma aja kontekstis ja muud tobedad kriitikute tarkuseterad. 13-st episoodist vaid kaht-kolme tõstaks esile. Aga ma alustasin juba teise hooajaga, mille avaosa oli täitsa hää.
Järgmisel korral: "Prison Break" (superhea), "Entourage" (superhea), "Futurama" esimene hooaeg (päris hea), "Everybody Hates Chris" (üllatavalt hea), "My Name Is Earl" (väga muhe), "Weeds" (suurepärane alternatiiv "Desperate Housewivesile") jm. Kanal 2-lt vaatan "Losti" (nähtud viis osa) ja "Desperate Housewivesi" (nähtud kümme osa). Esimene meeldib, teine hakkab tasapisi tüütama. "Tegelikud Stepfordi naised" on hea idee, tegelased sümpaatsed ja sooritused korralikud, aga midagi jääb puudu. Püüan seda edaspidi täpsemalt lahata. Avaosa vaatasin äsja "Kitchen Confidential'il" (üllatavalt lahe) ja "Invasion'il" (samad sõnad).
Kõvakettal paremaid aegu ootamas: "American Gothic" (kõik 22 osa ja ma tean õiget järjekorda! ha!) "Arrested Development", "Deadwood", "Ghost Whisperer", "Haunted" (paraku ainult kaks osa), "Supernatural", "Surface", "The O.C.", "Threshold".
"The Shield" (2002-...)
Võmmielu suurlinnas. Kesksel kohal erirühm, kes ei vali vahendeid, et pahasid tänaval rihma otsas hoida. Michael Chiklis ehk räpane Mackey on saanud tänu sellele kõvaks tegijaks, kuigi suurel ekraanil pole veel hästi kanda kinnitanud. "Fantastiline nelik" on nii masendav kaka, et isegi tema ei suutnud seal vähimatki ära teha.
Julm, brutaalne ning intriigirikas; umbes kolmveerand tundi ports. Hea lühike samuti, hooajas ainult 13 osa (kolmandas oli siiski 15) – jääb aega ka teistele sarjadele. Kanal 2 näitas ära kolm hooaega, mine tea, kas neljanda ka ostsid. Märtsis algab igatahes viies.
Kusjuures neljas ilmutab varaseid väsimuse märke. Märul on endiselt tige ja pinge kruvimine õnnestub, aga tegelaste eraelu tutvustatakse esialgu vähem, mis pole äge. Viga parandatakse peagi, kuigi Julieni geielu lükatakse miskipärast kappi tagasi (tema kodu ei tule enam jutuks) ning Dutchi varjatud küljed kadunud. Shane'i Samas lisandub seltskonda kaks põnevat tüüpi: Mackey naisülem (Glenn Close) ja kohalik gängster (Anthony Anderson), kes jääbki härradele võmmidele pinnuks silma.
Close'i näitlejaoskustes ei kahtle keegi, aga Anderson valmistab tõelise üllatuse. Aastaid pool- ning vähekõvades komöödiates halenaljakat paksu neegrit kehastanud tüüp on korraga täitsa ostetav kõva mehena, kes nalja ei mõista. Enamiku ajast pole roll liiga nõudlik (ülbe nägu ajab asja ära) ja kindlasti mitte originaalne, aga soliidne sooritus maksab ka midagi. Hooaja lõpuks leitakse talle võimalus esitada laiemat emotsiooniskaalat ja tüüp tuleb igati toime. imdb.com leiab miskipärast, et AA osales ainult ühes episoodis, aga tegelikult on ta pidevalt kohal.
Peab-nägema sari, kuigi neljas hooaeg on kokkuvõttes nõrgim.
"Six Feet Under" (2001-2005)
Kanal 2 näitas neli hooaega ja edasi peame jällegi ise hakkama saama. Mine tea, mil jätkatakse. Õnneks hakkab viiendat ja viimast näitama 22. novembrist mtv3. Episood kestab kolmveerand tunni tuuris. 1-3. hooajas 13 osa, 4-5. hooajas 12 osa.
Matusebürood pidava perekonna elu. Müstilise elemendi lisavad mitmesugused kadunukesed, kes käivad nendega juttu puhumas. Eriti tark mees on pereisa, kes suri õnnetult avaosas ning võiks tingimata tihemini seal ringi kalpsata.
Sitaks hea. Parim draamasari, mida tean. Jälgides tekkis pidevalt tunne, et enne oli väga vinge, aga nüüd läheb isegi paremaks. Need tegelased lihtsalt poevad naha alla ja sooritused on samal tasemel. Suureks plussiks seegi, et rõhk kandub pidevalt eri tegelastele (kõik korraga pole iialgi võrdselt teravas fookuses), et publiku huvi ei jääks seisvasse vette loksuma.
Neljanda hooaja magusad leiud on kaks uut tegelast: ema järjekordne mees (James Cromwell) ning peretütre sõbranna (Mena Suvari), kes on bi või isegi gei. Cromwelli osa on sügavam ning mitmekesisem kui talle tavaliselt suuremal ekraanil osaks langeb. Nauditavalt paheline Suvari tõestab lõpuks, et temas võis siiski peituda näitlejanna. Kahju, et see filmides välja ei paistnud, kus ta mõjub reeglina ilmetu blondi tirtsuna.
"Carnivale" (2003-2004)
Loe 3.dets 2005 postitust
"The Simpsons" (1989-...)
Praeguseks juba 17. hooaega ketrav multikasari düsfunktsionaalsest Ameerika perekonnast, mis elutseb samasuguseid friike pungil Springfieldis. Siin-seal olen vaadanud ja end kõveraks naernud, nii et otsustasin lõpuks asja korralikult käsile võtta, alustades päris algusest.
Peab ütlema, et esimene hooaeg valmistas pettumuse, kui tükk aega hiljem vaatama hakata.
Idee töötab ning hääletööd on head, aga eriti naljakas pole esiti. No sellest ei maksa muidugi kohkuda, sest anna aega atra seada, asju tuleb käsitleda oma aja kontekstis ja muud tobedad kriitikute tarkuseterad. 13-st episoodist vaid kaht-kolme tõstaks esile. Aga ma alustasin juba teise hooajaga, mille avaosa oli täitsa hää.
Järgmisel korral: "Prison Break" (superhea), "Entourage" (superhea), "Futurama" esimene hooaeg (päris hea), "Everybody Hates Chris" (üllatavalt hea), "My Name Is Earl" (väga muhe), "Weeds" (suurepärane alternatiiv "Desperate Housewivesile") jm. Kanal 2-lt vaatan "Losti" (nähtud viis osa) ja "Desperate Housewivesi" (nähtud kümme osa). Esimene meeldib, teine hakkab tasapisi tüütama. "Tegelikud Stepfordi naised" on hea idee, tegelased sümpaatsed ja sooritused korralikud, aga midagi jääb puudu. Püüan seda edaspidi täpsemalt lahata. Avaosa vaatasin äsja "Kitchen Confidential'il" (üllatavalt lahe) ja "Invasion'il" (samad sõnad).
Kõvakettal paremaid aegu ootamas: "American Gothic" (kõik 22 osa ja ma tean õiget järjekorda! ha!) "Arrested Development", "Deadwood", "Ghost Whisperer", "Haunted" (paraku ainult kaks osa), "Supernatural", "Surface", "The O.C.", "Threshold".
Subscribe to:
Posts (Atom)
