"North Country"

Mehed on sead? Sa ei tea, millest räägid, väike tüdruk. Enamik meestegelasi selles draamas on sihukesed uskumatud munnid, et sa tunned end oma tavalise turvalise elu keskel printsessina. Nad alustaks filmi ümbernimetamisega "North Cuntry'ks" ja edasi läheks kõik vaid halvemaks. Sest juttu tuleb sellest, kuidas USAs jõuti ajaloo esimese seksuaalse ahistamise ühishagini.

Nii et tõsieluline värk, mis leidis aset 1980-ndate teisel poolel Ühendriikides, kus naised asusid meeste kõrval kaevanduses tööle. Kui alternatiiv on taskuraha eest juuksurisalongis kopitada või kodus niisama tagumikku laiaks istuda, ei küsi üksluine füüsiline töö sellest, mis sul jalgade ristumiskohas pesitseb. Meestele siiski asjade käik ei meeldinud ja nende märklauaks kujunes õnnetu (Charlize Theron), kes julges enda eest välja astuda.

Nagu senisest toonist aimdub, on tegijad suhtumise ning pooltevõtmise meie eest lahkesti ära teinud. Publiku asjaks jääb mängu ilu hinnata. Mis pole üldse põlgusega öeldud. Auhinnafilmile on nagunii soovitav kindlalt positsioneeruda ja kesksele tegelasele kaasatundmine tundub väga loomulik. Milleks üldse sellisest sündmusest juttu teha, kui tulemus jääks kuhugi musta ning valge keskele, ma räägin õigust? Kusjuures sa isegi ei kahtleks asja mustvalgsuses, kui ei loeks hiljem, et ahistamine algas tegelikult 1980-ndate alguses ja kohtuasi jõudis lõpule 1998. "North Countryst" jääb pigem mulje, et noor kindlameelne naine tuli, sai kõvasti sakutada, andis asja kohtusse ja pani õigluse maksma.

Aga heakene küll – mängu ilu. Sellega minnakse täispangale. Olustik tundub nii ehe, et kohati ähvardab töölisromantikaks kätte minna, vähemalt see baariõhtu "Lay Lady Lay" saatel. Higi, mustus, armetus: meeleolu luuakse tipilt ning topilt. Isegi mõjusamaks kasvavad hetked, kus pinged kerkivad esile. Film kogub siis tugevalt energiat. Välikäimla ümberlükkamine. Nii üksi Josey tigeda meestehulga vastu. Isa lõikav valu näha tütart ses armetus olukorras. Meenutus kohtupingis, suurepärase muusikataustaga muide. "North Country" on meeldejääv. Kurvaks teeb ainult koonerdamine kohtustseenidega. Tulevad nii hästi välja. Nende asemel eemaldaks mingeid koduseid stseene, mis lahendati nagunii liiga lihtsalt: viimane tüli peksva abikaasaga, leppimine pojaga, vägistamise meenutus ehk.

Theron tõestab jälle, et võiks kuuluda ameerika näitlejannade paremikku, kui oskaks projekte valida. Alati ei pea muidugi lõikavaid draamasid tegema, aga pane võrdluseks kõrvale näiteks mullune "Head in the Clouds" ja saad isegi aru, et Theroni raisatakse enamasti nagu hinnalisi loodusvarasid. "Monsteri" eeskujul on siin üdini loomulikud nii tema räsitud koduperenaiselik välimus kui esitus. Jah, just, loomulik on täpne sõna. Ta tõesti justkui elaks seda, mis muudab kaasaelamise pigem aja küsimuseks kui valikuks. Teistes tähtsates osades Woody Harrelson, Frances McDormand, Sean Bean ja Richard Jenkins, kes tundub pärast "Mulla all" ükstapuha kus ekraanides ilmudes nii excellent. Tema kuiv huumorimeel ja muidu olek hämmastavad.

See vist pole tähtis, aga huvitav ikka. Peategelane on muidugi naine. Lavastaja on naine. Kaks kirjanikku, kelle raamatu põhjal "North Country" tehti, on naised. Aga stsenarist on mees.

Hinne: 7/10