"Lord of War"

Nicolas Cage'i karjääri uurides selgus hämmastav fakt. See üle keskmise töökas, isikupärane, mitmekülgne ja kindlasti populaarne näitleja on kaotanud oma seksapiili. Ta on end näidanud viimase kümne aasta jooksul täpselt kahekümnes filmis, ent rahaliselt ära tasusid seitse.

Edukad: suureks läbimurdeks kujunenud "Leaving Las Vegas" ja valmimise järjekorras "The Rock", "Con Air", "Face/Off", "City of Angels", "Gone in Sixty Seconds", "National Treasure". Ainult kaks viimast kuuluvad praegusesse kümnendisse, kus ta on jätkanud harjumuspärast tempot "keskmiselt kaks aastas".

"Lord of War" käsitleb väga põnevat teemat: rahvusvahelise relvadega salakaubitseja elu. Ja ikkagi sellest ei piisanud, et inimesed kinno meelitada. Siin võib süüdistada ühiskonnakriitilist hoiakut, millega hiilgab samuti värske sõjadraama "Jarhead". USA publik veel lihtsalt ei taha filme, mis räägivad, et nende suur kodumaa sõdib, sest sõdimine tasub ära. Maailm pole veel terroristidest puhtaks löödud!

Tegijad ei püüdle eelkõige USA-kriitikat. "Lord of War" vaatleb küüniliselt, ent mitte kindlasti kibestunult ühiskonda üldse. Juri elu on lihtsalt üks võimalik elu, mis toob kaasa valikuid ning loobumisi nagu iga teine. Sündmustik tundub enamasti koguni ootamatult emotsioonitu, kuna keegi lihtsalt ei võta mingeid seisukohti ega otsi põhjuseid. Mis paneb Juri tiksuma? Miks Ava või Vitali või samuti vendade vanemad jäävad nii kauaks tema saladuste suhtes neutraalseks?

Ausalt öeldes tunduks kõik mõjusam umbes kaks korda pikema minisarjana, kus leiduks aega põhjalikule käsitlusele tegelaste suhetest, relvaparuni hinge-elust ning miks mitte madistada. Sest tegelikult jääb lõpuks selline pooltühi tunne, et kõike nagu oli ning käsitlus on asjalik, aga üldiselt ei mõjunud. "Lord of War" tõotab alguses paljut (nii draamat, põnevust kui huumorit), aga tegelikult antakse kõike jaopärast. Kontrast on eriti tuntav, kui asjad pöörduvad viimases kolmandikus Juri suhtes pahaks. Tegelaskujud kaotavad korraga senise neutraalsuse, tõstes vaatajas elevust päris palju. Ja filmi kõige meeldejäävam, rabavam, selgelt meeleolukam lõik jääb päris algusesse, demonstreerides kuuli tootmist, raudalükkamist ja lõpuks ühele õnnetule pähekihutamist. Plakat on ka äge.

Seltskond on hea (Cage'i Juri kõrval näiteks Bridget Moynahan tema naisena, Ian Holm vana kogenud rivaalina, Ethan Hawke teda visalt jälitava Interpoli agendina), aga esile tõstaks eriti Jared Letot. Kutt pälvib harva nii värvikaid tegelaskujusid kui pidevalt mingite pahede küüsis vaevlev Vitali. Eks see kõik tööta rohkem vastandiks pealtnäha väga korras Jurile ega oma märkimisväärset toiteväärtust, aga meelt lahutab ikka. Eriti Ukraina riigipiiri visandamine ja loomalikult auto tagaistmel kokaiini ninna larpimine.

Andrew Niccolil on kahtlemata ideid, aga ta pole kõige paeluvam jutustaja. Sama käib "Lord of Wari" kohta.

Hinne: 6/10