Harry Potterit ootab neljandal kooliaastal ootamatult Sigatüüka esindamine suurejoonelisel ja ohtlikul Kolmevõluri turniiril, kus võistleb vanemate-kogenumate õpilastega konkureerivatest õppeasutustest.
Meie lemmik-poissvõlur on tagasi ja selle noored osatäitjad näevad välja põhimõtteliselt samad kui aasta eest "Azkabani vangis". Tegijatel polnudki vist vaja stressata, et äkki nende lapstähed kasvavad üles palju käbedamalt kui muud lapstähed. Nojah, neljanda klassi õpilaste kohta võiks nad vähem teismelised välja näha, eriti Ron, aga ärme unusta, et tegemist on võlukooliga.
"Potter" müüb erinevalt selgetest hooajafilmidest üliedukalt nii talvel kui suvel, ent "Sõrmuste isanda" kadudes koliti esilinastus siiski tagasi novembri keskpaika. Ilmselt otsustati mitte parandada seda, mis pole katki. Warneri suurimatel ahnepäitsudel ei saanud kuidagi kahe silma vahele jääda seegi asjaolu, et juuni-väljalase kogus kinodest ligi 90 miljonit dollarit teisest osast vähem ja ligi 190 esimesest vähem.
Mike Newelli valimine lavastajaks oli üllatus. Tema tugevuseks on tegelastele ning näitlejatele suurt tähtsust asetavad filmid ("Four Weddings and a Funeral", "Donnie Brasco", "Mona Lisa Smile"), aga "Potterid" on selgelt eelkõige vaatemängud, mis pööravad detailidele tähelepanu põhiliselt siis, kui neid saab kuidagi demonstreerida. Töötlused on jäänud seetõttu raamatute sisulisest tasemest märgatavalt maha, milles on oma süü lapsnäitlejatel, kes ei kanna paljusid stseene lihtsalt kuigi ilmekalt välja (vanematel tegelastel on palju vähem ruumi, nemad ei saa niigi kuigi palju ära teha). Rääkimata kõigest, mis jäeti välja lihtlabasel ruumipuudusel, kuna saagad originaalis on äärmiselt mahukad.
Siiski oli mul rõõm avastada, et pikema nuputamise-katsetamise järel leiti lõpuks ometi asjalik viis Rowlingit töödelda. Tuli lihtsalt välja visata peaaegu kõik igapäevaelusse puutuv, sest isegi 157 minutiline linateos jääb selleks kitsaks, ning kasutada lihtsat ülesehitust, kus vaatemängud moodustavad selgroo ja rahulike stseenide eesmärk on neid toestada-siduda. Jackie Chani või näiteks pornofilmidest tuttav struktuur töötab siin imehästi. Kasvõi seetõttu, et kui tegelased väga ei huvita, peab järgmist märulit ootama ainult natuke aega.
See tähendab paratamatult, et lugu jääb isegi vähemaks kui enne. Potteri ja Roni pere-elule tähelepanu ei pöörata. Sigatüüka õpetajad ja muud elanikud taanduvad rangelt pisiosadesse, välja arvatud Moody (Brendan Gleeson). Draco Malfoy (Tom Felton) ei huvita kedagi, tema tohib põhiliselt eemalt ülbet nägu teha. Tavapärased jagelused sõprade vahel lõpevad ruttu. Alguses katsetatakse peresõbraliku huumoriga (Ron paistab silma onelineritega nagu blimey, bloody hell), siis tüdinetakse sellestki. Jne. Raamatuski oluliseks kujunenud õpilaste tärkav armuelu jääb samas alles, lisamaks loole seninägemata mõõde, kus hakatakse üksteisele ometi silma heitma. Aga ei midagi siivutut. Hoopis valentinipäeva tunne tuleb peale.
Tavaelust astutakse kokkuvõttes mõõduka sammuga üle, hoidmaks fookust ilusti Kolmevõluri turniiril, mis pakub ainest adrenaliinilaksudeks. Ja selle eest tuleb küll müts tegijate ees maha võtta. Öelda, et nad said hakkama, oleks nagu nentida, et paavst on Vatikanis elav vanamees. "Goblet of Fire" pole mitte ainult äksirikkaim "Potter", vaid suurimaid šõusid tänavu kinodes üldse. Vapustav kraam, kus iga vaatemäng sama hea või šefim kui eelnev. Kasvõi aperitiiviks mõeldud täistuledes täismajaga Lendluudpalli staadion on väike ime. Lisades näiteks heitluse draakoniga, veealuse seikluse näkkidega ja selle, mis algab labürindis, võib piletiraha tasumise üle ainult rõõmu tunda. Rääkimata lühiajalisematest silmakommidest nagu veest tõusev laev, koolide tutvustus, lumine org lossiga, koolipidu ja kohtumõistmine.
Newell annab omalt poolt kõik, et ka rahulik osa ei jää igavaks, ning noored näitlejad mõjuvad tõesti eelnevast usutavamalt. Võib muidugi vaielda, kui paljus see oli tema teha, sest Watsonil, Radcliffe'il ja Grintil on ühist ekraanikogemust juba viie aasta jagu. Aga kaldun arvama, et just näitlejakeskne lavastaja andis vajaliku täiendava lihvi, sest Harry, Ron ja Hermione mõjuvad nüüd tunduvalt enam tervikuna, lähedaste sõpradena. Selline ühine presence polnud tuntav varem.
Õhustikult küünib "Goblet of Fire'i" lähedale vaid mullune "The Prisoner of Azkaban". Ütleks isegi, et trumpab üle, aga Newellil on varuks salajokker. Ralph Fiennesi mängitud Voldemorti uus tulemine on parim, millega "Potteri" filmides on eales maha saadud. Valgustus, kujundus, teaterlik õhustik – usun, et selle võtaks tänuga vastu isegi "Carnivale" autorid. Ebamaine!
Kas ma olen pessimist, kui leian, et "Potter" ei saa ekraanil enam paremaks minna?
Hinne: 8/10
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment