Sarjad: "Carnivàle"

"Carnivàle" (2003-2005)
HBO, looja Daniel Knauf
Mõlemas hooajas 12 osa, kestvusega ca 60 min

Kuna eelmise ülevaate kirjutasin kolme avaosa põhjal, tundus igati loomulik teha kokkuvõte ka lõpuni jõudes.

Ruttu kultusliku kuulsuse saavutanud sari, mida kirjeldavad kõige etemini Ain't It Cool Newsilt laenatud sõnad: David Lynch kohtub Stephen Kingiga.

Esimeselt võetakse õhustik, teiselt võiks pärineda sisu, nii et kui vähemalt üks neist härrastest meeldib, peaks tegu olema kindla peale minekuga. Eeskujuna nimetatakse lisaks varalahkunud "American Gothicut" ja muud toredat, aga mina ei tahaks võrdlustesse takerduda. "Carnivàle" jääb ülimalt omanäoliseks teoseks, mida ei saa ilmekalt kirjeldada, vaid ainult kogeda. (Tundub seniks klišee, kuni tõesti silma peale viskad.)

Loo keskmes 1930-ndate majanduskriisist näritud Ühendriikides rändav karneval, mis pakub eluaset kirevale seltskonnale. Nendega liitub hämara minevikuga kutt Ben ("In the Bedroomi", "Terminator 3" ja "Sin City" Nick Stahl), kes hoiab kõige parema meelega võimalikult omaette. Olud ei jää siiski samaks ja nende pealtnäha tolmusest üksluisest eksistentsist kujuneb tervet põlvkonda puudutav hea-kurja võitlus.

Lynchilikke, mõistusele esmapilgul vastuvõtmatuid veidrusi stooris õnneks ei esine. Küll leidub piisavalt ruumi nauditavale, tasakaalustatud segule realistlikust ja üleloomulikust. Segunevad põnevik, õudukas, isegi draama (tänu hoolega arendatud ning samavõrd pühendunult esitatud tegelaskujudele, kelle saatused-suhted ei jäta teps mitte ükskõikseks) ja küllalt rikkalik "suur pilt" ehk mütoloogia, mis kogu kremplit ümbritseb. Kui müstika ei paku pinget, võiks proovida ikka, sest tegelaste ja maailma igakülgne lihvitus ei teeks häbi ükspuha mis kvaliteetsarjale. Et kõik seotakse osavalt 20. sajandi esimese poole ajalooga, on lisapluss.

Enamik osi hoiavad lisaks ühtlaselt kõrget sisulist taset. Igavamaks jäid ehk s1e3 ("Tipton"), s2e1 ("Los Moscos"), s2e2 ("Alamogordo, N.M."). Babylonis toimuvast saaks seevastu kasvõi omaette romaani. Suuremad vapustused jäävad siiski teise poolde, mis algab esimese hooaja lõpus. Suhted pingestuvad, lähevad keeruliseks, vahetatakse pooli; rõhk kandub tugevamalt õudukale. Tegelasi saadetakse manalateele üsna tihedalt, aga mitmed neist keelduvad teises ilmas puhkama jäämast. Vaimudega seotud stseenid on "The Sixth Sense'i" ja "The Othersi" tasemel mõjuvad.

Sarnaselt suurepäraseks hindan lavastust, kuhu kandub see "päriselt asetleidva muinasjutu" õhustik edukalt edasi. Suur saavutus tundub kasvõi ilmekas operaatoritöö (valgustus, toon), kuigi režissöörid pidevalt vahetusid, mis raskendas kindlasti ühtlase tulemuse saavutamist. Kogutulemuses ei logise siiski ükski kruvi. Enamik kaadreid tunduvad sarnaselt "Väga pika kihlusega" hoolikalt läbikomponeeritud maalidena. Juba algustiitreid toetav ~90 sekundiline kompositsioon vääriks auhindu. Seda valmistati muide pool aastat ja stiili kopeeriti näiteks "Desperate Housewives'i" algustiitrites.

Inimestest. Kõmulise raadioreporterina üllatab Robert Knepper, keda on raske ette kujutada selle malbe džentelmenina, kui esmalt nähtud T-Bag sarjas "Prison Break". Stsenaristide taset kinnitavad Justini ja Irise mitmekihiline suhe läbi kogu "Carnivàle", Stumpy ja Rita Sue' lihtne ja samas nii keeruline läbisaamine teises hooajas, Stumpy ise, vend Justin. Viimane on materjalilt tänuväärseim tegelaskuju, mistõttu Clancy Brown sooritus kujuneb meeldejäävaimate sekka. See on tegelikult väga moodne tüüp, oma aja popstaar nagu pühamehele sobiv, hoides publikut meisterlikult lõa otsas. s1e10 ("Hot and Bothered") lõpus antud jutlus on eriti mõnujudinaid tekitav. Siis veel John Carroll Lynch ehk sadistlik Stroud, ikka pagana kõhe vend. Seegi super osatäitmine, kuigi üldiselt on kõik väga head. Rohkem ei viitsi siiski eraldi välja tuua.

Tegin vaadates veel märkmeid, aga enamik ütlevad midagi sisust, mida tahaks lasta huvilistel endil avastada. Mainin lühidalt ainult, et
* mõlema hooaja lõpud mekkisid suurepäraselt, eriti esimese.
* erootikat lisatakse maitsekalt ja isuäratavalt.
* taustamuusika on eeskujulik, aga teises hooajas kordub pidevalt üks õudusmotiiv, mis on nauditav, aga mille kõrvale võinuks siiski teisegi leiutada. Vahelduse mõttes.

Lõpus jääb palju lahtiseks, mis on sellise loo puhul üsna oodatud võte, aga ei vähenda elamust. Väidetavasti on süüdi HBO, mis otsustas mais sarjale järsult joone alla tõmmata, sest tootmine läks üha kulukamaks ja vaatajanumbrid polnud päris need. Fännid reageerisid lausa kümnete tuhandete kirjadega, paludes iga hinna eest ümber mõelda. Õrn lootus jääb – esimese hooaja lõpu ning teise alguse vahele jäi tegelikult üle aasta. Praegune surmauni kestab alles kaheksa kuud. Ma ei leia, et "Carnivàle" peaks jätkuma, tore on lõpetada võitjana, aga muidugi tahaks teada, mida Knauf edasi plaanis. Tal olla materjali kuueks hooajaks.