Umf?

Seisin täna kodu kõrval Säästumarketi ees ja sees, ootasin taksot.

Lugesin ajaviiteks kuulutusi seintel.

Säästumarket kutsus inimesi müüjateks ja üks argument oli eriti vahva.

"Kindel seaduslik sissetulek"

Hehe.

Keda nad üldse ootavad tööle kandideerima?

I R W

Arstide sümpoosionil ütleb ameeriklane: "Meie teeme unikaalseid operatsioone. Mees kaotas silma, me õmblesime talle uue silma: puust. Ta näeb suurepäraselt!"

Venelane ütleb: "Meil kaotas üks mees autoõnnetuses suguorgani. Õmblesime talle lehmaudara. Mees rahuldab oma naist ja annab lisaks viis liitrit piima päevas!"

"See on võimatu! Kes seda näinud on?!" hüüatab ameeriklane.

"Teie puusilmaga mees!"

* * *

Mafiooso läheb ekstrasensi juurde: "Ma näen unes kartuleid. Mida see tähendab?"

"Noh, ega palju variante pole. Kevadeks mulda - või sügiseks kasti."

"Chicken Little"

Mina olen lihtne väike inimene ja mõtlen nagu 18. sajandi talupoeg. Nii et ära sõima naiivitariks, kui arvan, et täispikk animatsioon vajab eduks esmalt löövat sisu ja alles siis mõjutab tulemust lähenemine – et kas joonistati käsitsi nagu vanaisade ajal või renderdati arvutis.

Disney korporatsioon siiski nii ei arva. Kui pearaamatupidaja hakkas koosolekutel täheldama, et traditsioonilised täispikad multikad ei lähe enam rahvale peale, otsustati ajapikku samuti 3D CG kasuks, kasutades eriti moodsat tehnilist väljendit. "Chicken Little'it" alustati vanamoodsalt, ent materjal koliti siiski mingi aeg kolmandasse dimensiooni ümber. Eelarvet see õnneks taevasse ei kergitanud, sest lõplik 60 miljonit dollarit on ju igati normaalne.

Teose põhi on lühimultikas aastast 1943, mõeldud ameeriklasi veenma, et natside kuulukaid ei tohiks uskuda. Propaganda oli Teises maailmasõjas juba arvestatav relv. Siin algab loomade ja lindude linnas hirmus möll, kui nimitegelane (hääl kuulub "Scrubsi" ning "Garden State'i" Zach Braffile) levitab paanikat, seletades, et taevas hakkab alla kukkuma. Keegi muidugi ei usu ja kui hiljem tegelik hädaolukord tekib, toob see Little'ile ainult põlgust kaela. Nimelt maabuvad tema kodu lähedal tulnukad, kes paistavad kole vaenulikud...

Saalist väljudes kuulsin võrdlust "Shrekiga", aga sarnasem tundub "Shark Tale". Mõlemad on energilise minekuga, ohtralt tulvil füüsilist koomikat ja püüavad kangesti meeldida, mis mõjub komöödiate puhul vahel veidi eemaletõukavalt. Oleneb vist tujust. Juba algusminutid on tulvil kukerpalle ja kokkupõrkeid. "Chicken Little'is" õnnestub see kõik õnneks paremini kui "Shark Tale'is" ja nad ei vaja naerutamiseks kaugeltki nii palju viiteid kuulsatele filmidele.

Arvutiefektidega aitas kurikuulus Industrial Light & Magic, kelle ressursse kasutati peamiselt tõenäoliselt lõpupoole – kõik, mis puutub tulnukatesse. Lendtaldrik ja eriti Spielbergi-Cruise'i "Maailmade sõja" stiilis möll linnatänavatel on vabalt parima hulgas, mida arvutianimeeritud kujul kinodes võimalik näha.

Trahvipunktid tulevad mõnede läägete disnilike võtete eest (isa-poeg lõpupoole) ja tegelikult peamiselt ootamatust aspektist nagu tegelased. Miks nad on sellisteks vinguvateks tussudeks kirjutatud? Ma ei oodanudki superkangelasi, aga ei näe ka põhjust, miks Chicken Little peaks olema tingimata niisugune kobakäpp. Ja tema sõber hiidpõrsas: kas see peaks naljakas olema, kuidas too pidevalt hädaldab ja paanitseb? "Toy Story" dinosaurus oli palju etem, kellelt idee saadi ilmselt. Põrsas võiks olla hoopis suur uimane õgard, kes aeg-ajalt ära friigib, kui olukord eriti koleda pöörde võtab. Üldse puudub kuju, kellest tõesti hooliks. Peale tulnukate.

Hääletööd on ootuspäraselt tasemel. Esile ei soovi kedagi tõsta. Nimedest mainin siiski lisaks Steve Zahni, Joan Cusackit, Adam Westi, Patrick Stewartit ja Garry Marshalli. Aga "Chicken Little" pole tõesti staaritsemiseks või esiletõusmiseks, vaid kombekas tõhus ansambliprojekt inimestele, kes teavad, mida teevad.

Huumori poolest soovitan, aga tegelased kipuvad irriteerima.

Hinne: 6/10

"Jarhead"

Keegi ei tee sõjadraamat enam tundmatute näitlejatega. Esiteks on see žanr soliidne võimalus Oscarite hooajal silma paista. Teiseks oleme kõike pakutavat korduvalt näinud ja põhiootused koonduvad küsimuse ümber, et kuidas seekordsed osatäitjad hakkama saavad. Ega härrad ju kergelt pääse. Rollid on nõudlikud nii füüsiliselt kui vaimselt.

Sam Mendes ("American Beauty", "Road to Perdition") teab hästi, kuidas teha sünget, nii et rahvast kokku ajada polnud kindlasti raske. Jah-sõna andsid auga keskset kohta täitev Jake Gyllenhaal, Jamie Foxx, Peter Sarsgaard, Chris Cooper jt.

Põhineb tõsielusündmustel, millest kohalkäinu avaldas hiljuti raamatu. Hunnik jänkisõdureid veetakse Lahesõja raames Lähis-Ida kõrbesse. Nad valvavad territooriumi ja ootavad kibeda möllu algust. Seda ei tulegi.

Nagu mõne aasta tagune "Tigerland" jälle meenutas, sünnib tore sõjadraama ka veresaunata. Poisid elavad niigi igasuguseid koledusi läbi ja kõige hirmsamaid hetki pakub tegelikult vaikus enne tormi. Ega siis madinas pole aega põdeda, dilemma "tapa või saa tapetud" laheneb ruttu. Uuel ning harjumuspärasest nii erineval keskkonnal on palju rohkem aega inimese psüühikat mõjutada, kuhu kuuluvad isoleeritus kõigest, mida armastad, relvaga mingis mõttes vaimselt kokku kasvamine, pidev lahinguvalmidus, ainult meeste seltskond. Seda mõistab lõpuni vaid isikliku kogemuse põhjal, nii et tegijate pingutused kõige eelneva edastamisel jooksevad veidi tühja. Palju lihtsam on fännata linalugu, kus pritsib kehamahlu ja soolikaid.

"Jarheadi" kiituseks tuleb tunnistada, et stsenaristid ei looderdanud. Pidevalt leitakse natuke erinevaid sündmusi-kogemusi, et vaataja ei langeks kohalolnute kombel masendavasse rutiini. Sõdurpoiste pingete kogunemine ning kuhjumine on aja möödudes päris hästi märgatav, nii et kaasa elada täitsa saab. Häda pigem selles, et kõik on juba korduvalt nähtud. Mitte tingimata paremini tehtud, aga üdini tuttav – situatsioonid, tunded, karakterid. Mida rohkem sõjafilme varem näinud, seda rohkem vaatad "Jarheadi" eelkõige näitlejate pärast. Tempo jääb samuti rõhutatult aeglaseks. Esimest korda kella vaadates arvasin, et seanss hakkab läbi saama, aga tegelikult möödus kahest tunnist alles esimene.

Näitlejatööd on tipptopp ja heas füüsilises vormis kutte saab kogu piletiraha eest. Põhiüllatuse valmistas Jamie Foxx, kes saavutab järjekordse tipu. Ta toob iseenesest tühja pisema ülemuse rolli nii palju jõulist hoiakut ja karismat, et toob pähe võrdlused Samuel L Jacksoni ning Denzel Washingtoniga. Mis on ikka suur tunnustus, kui kuulsus saavutati alles eelmisel aastal ja enne seda oldi lihtsalt üks näitlev koomik. Peter Sarsgaard teeb talle nii sobivat "noort Malkovichi", täites igas sõjadraamas kohustuslikku paljunäinud küüniku kuvandit. Jake Gyllenhaal napsas peaosa Tobey Maguire'i ja Leonardo DiCaprio kulliküünte vahelt (tema puhul juba tüüpilised võistlejad), näidates pühendumusega kogu oma näitlejavõimete ulatust. Puudu pole midagi ei paberil ega ekraanil: idealism, raev, hullus, masendus jne jne. Just sobiv materjal, et esimene Oscari-nominatsioon välja teenida.

Mendes on samuti vormis. Lavastuslikult tundub kõik paigas nagu valatud. Kõrbevaadetega kõditatakse vahel meeldivalt silma, eriti see öine stseen lõpus. Nojah. Mis ikka. Tubli töö. Ma pole kahjuks võimeline vaimustuma, aga midagi puudu ka pole.

Hinne: 7/10

"Not Another Movieshow" nr 10

PIMP TV

15. veebruaril 21.30 ja 18. veebruaril 20.00

NAMS saab läbi

Viimases saates filmid "Laps" / "L' Enfant", "Kahuriliha" / "Jarhead", "Väike tibu" / "Chicken Little".

Mängud: "Prince of Persia: The Two Thrones", "Shadow of the Colossus".

"Derailed" (2005)

Ega's ainult üksikud inimesed vahel lubamatult kiimaseks muutu. Abielumees Charles (Clive Owen) kohtab rongis abielunaist Lucindat (Jennifer Aniston) ja otsustab läbi viia värskendava kõrvalehüppe. Modellis tungib neile paraku kallale jõhkard Philippe (Vincent Cassel), kes naise vägistab ja mehelt raha välja pressima hakkab. Kae kuraskit!

"Derailed" on järjekordne tõestus, et niinimetatud A- ja B-filme eristab tihti vaid eelarve, mis kipub A puhul olema suurem. Rootsi lavastaja Mikael Håfströmi debüüdi Hollywoodis päästab kohesest videolevi-põrgust ilmselt tõsiasi, et selle peaosadesse meelitati Jennifer Aniston ning Clive Owen. Tegelikult võib natuke vaielda, kas ja millistel tingimustel neil ikka on jaksu publik saali tõmmata... aga parem juba nemad kui Van Damme, kelle puhul tundub sellise pealkirjaga põnevik palju ootuspärasem.

Ma ei tahtnud öelda, et "Derailed" kuulub põhjakihti, aga tegu on selgelt B-sahtli kodanikuga, mis koguks vaevalt tähelepanu tuntud nimedeta plakatil või karbil. Siin lihtsalt pole millestki rõõmu tunda! Tegelased on igavad, isegi näitlejad ei suuda neisse uskuda, ja lugu loivab edasi ebagraatsiliselt kui paks mees teleka eest kööki võileibu tegema. Tegevustik mõjub kiretult ja Anistoni-Oweni vahelise sädeme tajumiseks peab seda ikka väga soovima.

Moodsas põnevikus on muidugi ka mõni räpistaar ja "Derailed" demonstreerib igaks juhuks kahte. RZA ja Xzibit, astuge ette. Olete kahtlemata mõnikord valgel linal silma paistnud, või polnud teosel endal viga, aga siinne raiskamine ajab lihtsalt vee silma.

RZA tegelane paistab olevat stsenaariumisse õmmeldud kellelegi teeneks või üldise kestvuse pikendamiseks, sest mees tundub ausalt öeldes kasutu ja talle usaldatud dialoog lihtsalt lame. Asja päästaks Charlesi-Winstoni ühise tausta hoolikam visandamine, et millest täpselt nende sõprus toitu saab. Aga oh ei. Ei tule sealt midagi. Xzibit jääb seevastu isegi viletsamasse seisu, sest tema Dexter mõjub Philippe vol 2'na. Cassel mängib jõhkra värdja muidugi usutavalt ning õõvastavalt välja, tema juba alt ei vea, aga milleks täpselt on Philippe'ile vaja neegrist klooni?

Aniston on natuke pahelise naisena pädev, kuigi mitte üllatav ega väga vaadatav, kuid Oweni ilme jääb peaaegu alati pelgalt unise ja hajameelse vahele. See on pingutuseta tema nõrgimate soorituste hulgas eales, kuigi sobib üldise elutu õhustikuga kokku. Tema raevukus ei ilmne ka hetkedel, kus Charles võtab juhtimise lõpuks oma kätte, kuigi "Closer" ja "King Arthur" andsid selge maitse suhu, mida temalt sellel puhul oodata. See, kui ta räägib, et ei suuda enam, ja on sama ilmega nagu alati, on lihtsalt märk naeruväärselt elutust sooritusest.

Umbes poole peal on päris efektne ehmatus-koht. Viimasel pooltunnil pole viga, kui saladused hakkavad tulema ilmsiks. A kokkuvõttes on "Derailed" kasutu või kummaliselt lõtv nagu mõne naise püksikumm.

Hinne: 4/10

"Walk the Line"

Ülevaade ameeriklaste kantrilegendi Johnny Cashi (1932-2003) elust ning täheteest. Aluseks kaks tema autobiograafiat. Lavastaja ja üks stsenarist James Mangold, kelle paremad tööd on draama "Cop Land" ja põnevik "Identity".

"Walk the Line'ist" räägiti juba enne valmimist kui järjekordsest Oscari-püüdjast, sest Cash on ikka kõva tegija ning milleks neid eluloofilme ikka tehakse kui kellegi ees kummarduseks pluss saamaks ise kummardatud. Nüüd võin kinnitada, et lootused on õigustatud ja nominatsioonide korjamisel ei tohiks tekkida komplikatsioone.

See on stiilipuhas auhinnadraama, mis näeb hea välja nii seest kui väljast, on kergesti seeditav, sisaldab suurepäraseid näitlejaesitusi ja (last but not the least!) meenutab publikule maagilist möödunud aegade USAd, mida enam pole või pole koguni eales olnud. Kui oled näinud teoseid "A Beautiful Mind", "Ray" või "Cinderella Man", tead täpselt, mida oodata. Täpselt selline uue laine Oscari-film, mille vaatamist julgelt soovitan ja kojuhankimine ei võta samuti tükki küljest. Russell Crowe ning lavastaja Ron Howard kinkisid maailmale tõesti erilise retsepti.

"Walk the Line" keskendub peamiselt ajavahemikule 1955-68 ehk mehe karjääri algusest kuni abiellumiseni elu armastuseks kujunenud June Carteriga. Nagu oodata võiski, näeb tolle ajastu USA lihtsalt liiga isuäratav välja – meeleldi lööks hambad sisse, aga mulle ei meeldi filmirullide mekk. Ei viitsi hakata mõtlemagi, kes lõpuks priisid koju viib, ent operaatoritöö, kujundus ning kostüümid kuuluvad kõrgeimasse sorti. Witherspooni hoolega sätitud soeng on samuti raskelt äge. Ta pole minu meelest näinud kunagi parem välja kui saabudes muusika-auhindade jagamisele ja sellest lähtuvalt linaloo teises pooles, kuna rohkem tal eriti välimust ei muudeta.

Cashid ise valisid Phoenixi ja Witherspooni peaosadesse ja võtaks mind peni, kui nad mõlemad pole elu kõrgvormis. Omavaheline keemia on vapustav, tänu millele enamik stseene, kus koos viibitakse, liigutavad võimsalt. Ainult kivist süda paneks vastu sellisele sädelevale, sädelevale ekraanimaagiale nagu näiteks finaal, kus June'i lõpuks endale võitnud Johnny vaatab teda jõe ääres õngitsemas. Nagu paljunäinud kapten, kes jõudnud lõpuks kodusadamasse. Mehe näol peegeldub taoline õnn, et kadedaks teeb. (Tunnistan üles: valmistun teismeliseks tüdrukuks muutuma, harjutan sobivat sõnavara.) Ideaalilähedane kohtingufilm. Mõni magus pisar ning õnnis ohe garanteeritud.

Witherspoon on hakanud viimasel ajal närvidele käima. Ta teab punktipealt, kuis kehastada hakkajat blondiini, aga sellega kaasneva beibetsemise talumine suures koguses muutub ikka raskeks – vaheldust pole ju olnud. Köndistavalt rämps "Vanity Fair" ei tekitanud ka kindlust proua võimetes ükspuha millises teistsuguses rollis. "Walk the Line" tõestab, et hea materjali ning lavastaja olemasolul jõuab Witherspoon siiski uude kõrgusse. Ta sooritus pole just kõige paljunõudvam, aga mitmekülgne ja alati usutav. Mõjusalt kukuvad välja nii rahulikud, lembe- kui kurvad hetked. "I don't love you" ja raevunud pudelirahe on ikka väga eeskujulikud.

Phoenixi oskused pole juba läbimurdest "To Die For" (1995) kahtluse all. Tema saavutuste kirjeldamiseks sobib selline igav klišee: tuntud headuses. No proovin pikemalt... alati kuidagi ebamaine ja rohmakas; natuke võluvalt paheline, mille demonstreerimiseks on Cash muidugi sobiv vahend oma sõltuvustega; igasuguses rollis vastuvõetav; kaasakiskuv esitus. Võrdselt sümpaatne laval ja nõrkushetkedel. Uimas peaga alustatud kontsert, mis lõpetas tuuri ning alustas tema pikka teekonda võõrutuses, on tipp. Minu süda kuulub praegu näitleja-Oscari mõttes Tom Wilkinsonile draamas "Separate Lies", aga Phoenix oleks kohe järgmine, kellele tahaks kuldkujukese pihku pista.

Ülejäänutest on huvitavaim vast Robert Patrick, kes mängib Cashi isa.

Phoenix-Witherspoon laulavad ja tinistavad ekraanil pille ise, mille tasemele pole taas midagi ette heita. Kitarri ja autoharfi käsitlema õpiti alles rollideks valmistudes!

Septembri lõpus "Walk the Line'i" näinuna ennustasin Oscari-nominatsioone nii: film, mugandatud stsenaarium, näitleja (Phoenix), näitlejanna (Witherspoon), näitleja kõrvalosas (Patrick), operaator, kostüümid, kunstnikutöö. Tegelikult saadi: näitleja, näitlejanna, kostüümid, montaaž ja heli. Film, Phoenix ja Witherspoon võitsid eelnevalt Kuldgloobused.

"Walk the Line'i" ainuke nõrkus peitub stsenaariumis. See koostati üsna selgelt, vaadates alt üles teistele uue laine auhinnafilmidele. Suhetevärk jäetakse väga lihtsaks, rõhudes ikka ning taas Suurele Armastusele, mis loomulikult ees ootab. Peategelased on ausad ja kindlameelsed, saades raskustest tänu pingutustele ja kannatlikkusele üle. Selline postkaardilik lähenemine, mis haakub muidugi lavastusega. Põnevaid kiikse vürtsiks ei lisata (Cashi hirm lendamise ja madude ees; Cashide hulgas oli pahede küüsis vaevlejaid mitmeid, millele vihjab vaid papa Ray kunagine napsilembus; bändikaaslaste kiusamine, kellest üks kartis hirmsasti esinemisi, aga teine hüppas Duracelli jänkuna laval ringi).

Sama klanitud on kõik need linalood ja ma ei taha sellist lähenemist lugeda otseselt valeks: biograafia ikka, surnutest halba ei räägita jne. Küll tuleb hoiatavalt märkida, et kui kõik eelistavad täpselt samu storytellingu võtteid, on igal järgmisel natuke raskem silma paista. "Walk the Line'i" kasuks räägib veel suhteline uudsus. Kui enne seda oleks sarnaseid teoseid juba rohkem, kümme või midagi, hakkaks vaataja ind siiski raugema.

Hinne: 8/10

Sharon, Sharon, mida sa teed!

Tema vastaks ilmselt, et vanus on kõigest number.

Ja sellise keha puhul on see õige ka.

Ehk siis "Basic Instinct 2" on tunduvalt julgem kui esimene osa. Tissid ja tussid välguvad, nii mis kole!

Veendu ise: http://ropeofsilicon.com/trailers.php?id=1960

Jõuab maailma ette märtsi lõpus.

"Not Another Movieshow" nr 9

Kolmapäeval 8. veebruaril 21.25 ja laupäeval 11. veebruaril 20.00

PIMP TV

Film: "Rööpast välja" / "Derailed", "Walk the Line - nagu noateral" / "Walk the Line"

Mäng: "We Love Katamari", "The Matrix: Path of Neo"

Friiginurk: Dozori-filmid

Intervjuu: Veiko Tamm ja Alar Pardla räägivad uuendatud Arvutimaailmast ning avanumbri suurest graafikakaartide testist.

"Annapolis"

Kuidas poisist sirgub mees. Sellest paljutähenduslikust lausest sünnib aeg-ajalt materjali linalugudele, kus peategelane astub karmi režiimiga õppeasutusse, et jätta seal vere, higi ja pisarate hinnaga selja taha lapsepõlv ning muud lollused.

"Annapolis" leiab aset ameeriklaste samanimelises kuulsas mereväeakadeemias, kuhu astub töölisklassi Jake (James Franco), kes ei taha enam laevatehases töötada ja amatööride tasemel poksida nagu seni. Sealt leiab ta semud, eneseväärikuse, sümpaatse tüdruku Ali (Jordana Brewsteri), vaenlase kõrgema ohvitseri näol (Tyrese Gibson) jne.

Tüüpiline värk, siis, aga "Annapolis" on lisaks poksifilm. Teismelistele suunatud teose jaoks on see piisavalt kiire montaažiga, aga kerge üllatusena ei hakata uhke mollimise-koreograafiaga jändama. Poks näeb välja nagu võiks päriselt olla, vähemalt osalejatele (selle rõhutamiseks kasutatakse korduvalt 1. isikus kaameranurki). Näeme palju kiiresti liikuvaid käsi, mille ajal teine hoiab lihtsalt kaitset peal. Ei mingit visuaalseid vaimuvälgatusi nagu "Snatchis". Finaali oleks midagi ikka võinud leiutada.

Heliefektid muudavad nottimise päris valusaks vaadata. Sellised raksatused käivad, et kohe mitte ei sooviks tegelaste nahas olla. Eriti lõpuvõitluses. Kui kõrva järgi otsustada, peaks iga kahe-kolme sekundi järel kellegi kehas midagi murduma.

Kõik algab okei draamana, mille usutava tooni seab püsti eelkõige Franco mõnusalt humble sooritus. Ma ei oska siia antud juhul eestikeelset paremat sõna leida, poiss teab oma kohta ja võimeid nii tegelase kui näitleja mõttes. Tagasihoidlik ja mõõdukas. Täitsa sümpaatne.

Teda toetav seltskond on samuti hea. Jordana Brewster ("The Faculty", "The Fast and the Furious") on lihtsalt uskumatult armas ja keemia Francoga täitsa tuntav. Kuigi see on vist puhtalt tänu tüdrukule, sest raske mõelda, kellega see särasilmne hirveke ei sobiks. Tyrese Gibson ("2 Fast 2 Furious", "Flight of the Phoenix", "Four Brothers") tundub sobivalt macho, füüsiliselt muljetavaldav ja agressiivne, et talle usaldatud kohta hoida. Donnie Wahlberg teeb järjekordse väsinud veterani rolli, kuhu ta nii hästi sobib; eriti nauditav on poksiring Jake'iga.

Nii et algusele ei heidaks midagi ette, aga mida edasi, seda vähem respekti "Annapolis" kogub.
Tegelased on esialgu piisavalt omanäolised ja dialoog krõbe... aga kuskil poole peal saab aru, et nende arendamine ei koti kedagi, ja kuhugi poole peale see krempel jääbki. Viimane kolmandik toodab juba tahtmatut koomikat ja seebiooperit, mis vahutab, aga ei toida. Vähemalt selgub, miks võiks poksifilm aset leidma mereväeakadeemias (ring on ainus koht, kus kõik on seal võrdsed), aga tegelastega lihtsalt ei osata suurt peale hakata. Tyrese jääbki hambaid näitavaks pooljõhkardiks, Brewster hirvekeseks ja Franco tagasihoidlikuks poisiks, kelle peas toimub rohkem kui ta välja näitab, aga mis täpselt, ei saagi kunagi teada. Nii et potentsiaali on, aga katarsist mitte.

Eesti kinodesse ei jõua.

Hinne: 6/10