"Chicken Little"

Mina olen lihtne väike inimene ja mõtlen nagu 18. sajandi talupoeg. Nii et ära sõima naiivitariks, kui arvan, et täispikk animatsioon vajab eduks esmalt löövat sisu ja alles siis mõjutab tulemust lähenemine – et kas joonistati käsitsi nagu vanaisade ajal või renderdati arvutis.

Disney korporatsioon siiski nii ei arva. Kui pearaamatupidaja hakkas koosolekutel täheldama, et traditsioonilised täispikad multikad ei lähe enam rahvale peale, otsustati ajapikku samuti 3D CG kasuks, kasutades eriti moodsat tehnilist väljendit. "Chicken Little'it" alustati vanamoodsalt, ent materjal koliti siiski mingi aeg kolmandasse dimensiooni ümber. Eelarvet see õnneks taevasse ei kergitanud, sest lõplik 60 miljonit dollarit on ju igati normaalne.

Teose põhi on lühimultikas aastast 1943, mõeldud ameeriklasi veenma, et natside kuulukaid ei tohiks uskuda. Propaganda oli Teises maailmasõjas juba arvestatav relv. Siin algab loomade ja lindude linnas hirmus möll, kui nimitegelane (hääl kuulub "Scrubsi" ning "Garden State'i" Zach Braffile) levitab paanikat, seletades, et taevas hakkab alla kukkuma. Keegi muidugi ei usu ja kui hiljem tegelik hädaolukord tekib, toob see Little'ile ainult põlgust kaela. Nimelt maabuvad tema kodu lähedal tulnukad, kes paistavad kole vaenulikud...

Saalist väljudes kuulsin võrdlust "Shrekiga", aga sarnasem tundub "Shark Tale". Mõlemad on energilise minekuga, ohtralt tulvil füüsilist koomikat ja püüavad kangesti meeldida, mis mõjub komöödiate puhul vahel veidi eemaletõukavalt. Oleneb vist tujust. Juba algusminutid on tulvil kukerpalle ja kokkupõrkeid. "Chicken Little'is" õnnestub see kõik õnneks paremini kui "Shark Tale'is" ja nad ei vaja naerutamiseks kaugeltki nii palju viiteid kuulsatele filmidele.

Arvutiefektidega aitas kurikuulus Industrial Light & Magic, kelle ressursse kasutati peamiselt tõenäoliselt lõpupoole – kõik, mis puutub tulnukatesse. Lendtaldrik ja eriti Spielbergi-Cruise'i "Maailmade sõja" stiilis möll linnatänavatel on vabalt parima hulgas, mida arvutianimeeritud kujul kinodes võimalik näha.

Trahvipunktid tulevad mõnede läägete disnilike võtete eest (isa-poeg lõpupoole) ja tegelikult peamiselt ootamatust aspektist nagu tegelased. Miks nad on sellisteks vinguvateks tussudeks kirjutatud? Ma ei oodanudki superkangelasi, aga ei näe ka põhjust, miks Chicken Little peaks olema tingimata niisugune kobakäpp. Ja tema sõber hiidpõrsas: kas see peaks naljakas olema, kuidas too pidevalt hädaldab ja paanitseb? "Toy Story" dinosaurus oli palju etem, kellelt idee saadi ilmselt. Põrsas võiks olla hoopis suur uimane õgard, kes aeg-ajalt ära friigib, kui olukord eriti koleda pöörde võtab. Üldse puudub kuju, kellest tõesti hooliks. Peale tulnukate.

Hääletööd on ootuspäraselt tasemel. Esile ei soovi kedagi tõsta. Nimedest mainin siiski lisaks Steve Zahni, Joan Cusackit, Adam Westi, Patrick Stewartit ja Garry Marshalli. Aga "Chicken Little" pole tõesti staaritsemiseks või esiletõusmiseks, vaid kombekas tõhus ansambliprojekt inimestele, kes teavad, mida teevad.

Huumori poolest soovitan, aga tegelased kipuvad irriteerima.

Hinne: 6/10