"Annapolis"

Kuidas poisist sirgub mees. Sellest paljutähenduslikust lausest sünnib aeg-ajalt materjali linalugudele, kus peategelane astub karmi režiimiga õppeasutusse, et jätta seal vere, higi ja pisarate hinnaga selja taha lapsepõlv ning muud lollused.

"Annapolis" leiab aset ameeriklaste samanimelises kuulsas mereväeakadeemias, kuhu astub töölisklassi Jake (James Franco), kes ei taha enam laevatehases töötada ja amatööride tasemel poksida nagu seni. Sealt leiab ta semud, eneseväärikuse, sümpaatse tüdruku Ali (Jordana Brewsteri), vaenlase kõrgema ohvitseri näol (Tyrese Gibson) jne.

Tüüpiline värk, siis, aga "Annapolis" on lisaks poksifilm. Teismelistele suunatud teose jaoks on see piisavalt kiire montaažiga, aga kerge üllatusena ei hakata uhke mollimise-koreograafiaga jändama. Poks näeb välja nagu võiks päriselt olla, vähemalt osalejatele (selle rõhutamiseks kasutatakse korduvalt 1. isikus kaameranurki). Näeme palju kiiresti liikuvaid käsi, mille ajal teine hoiab lihtsalt kaitset peal. Ei mingit visuaalseid vaimuvälgatusi nagu "Snatchis". Finaali oleks midagi ikka võinud leiutada.

Heliefektid muudavad nottimise päris valusaks vaadata. Sellised raksatused käivad, et kohe mitte ei sooviks tegelaste nahas olla. Eriti lõpuvõitluses. Kui kõrva järgi otsustada, peaks iga kahe-kolme sekundi järel kellegi kehas midagi murduma.

Kõik algab okei draamana, mille usutava tooni seab püsti eelkõige Franco mõnusalt humble sooritus. Ma ei oska siia antud juhul eestikeelset paremat sõna leida, poiss teab oma kohta ja võimeid nii tegelase kui näitleja mõttes. Tagasihoidlik ja mõõdukas. Täitsa sümpaatne.

Teda toetav seltskond on samuti hea. Jordana Brewster ("The Faculty", "The Fast and the Furious") on lihtsalt uskumatult armas ja keemia Francoga täitsa tuntav. Kuigi see on vist puhtalt tänu tüdrukule, sest raske mõelda, kellega see särasilmne hirveke ei sobiks. Tyrese Gibson ("2 Fast 2 Furious", "Flight of the Phoenix", "Four Brothers") tundub sobivalt macho, füüsiliselt muljetavaldav ja agressiivne, et talle usaldatud kohta hoida. Donnie Wahlberg teeb järjekordse väsinud veterani rolli, kuhu ta nii hästi sobib; eriti nauditav on poksiring Jake'iga.

Nii et algusele ei heidaks midagi ette, aga mida edasi, seda vähem respekti "Annapolis" kogub.
Tegelased on esialgu piisavalt omanäolised ja dialoog krõbe... aga kuskil poole peal saab aru, et nende arendamine ei koti kedagi, ja kuhugi poole peale see krempel jääbki. Viimane kolmandik toodab juba tahtmatut koomikat ja seebiooperit, mis vahutab, aga ei toida. Vähemalt selgub, miks võiks poksifilm aset leidma mereväeakadeemias (ring on ainus koht, kus kõik on seal võrdsed), aga tegelastega lihtsalt ei osata suurt peale hakata. Tyrese jääbki hambaid näitavaks pooljõhkardiks, Brewster hirvekeseks ja Franco tagasihoidlikuks poisiks, kelle peas toimub rohkem kui ta välja näitab, aga mis täpselt, ei saagi kunagi teada. Nii et potentsiaali on, aga katarsist mitte.

Eesti kinodesse ei jõua.

Hinne: 6/10