"Jarhead"

Keegi ei tee sõjadraamat enam tundmatute näitlejatega. Esiteks on see žanr soliidne võimalus Oscarite hooajal silma paista. Teiseks oleme kõike pakutavat korduvalt näinud ja põhiootused koonduvad küsimuse ümber, et kuidas seekordsed osatäitjad hakkama saavad. Ega härrad ju kergelt pääse. Rollid on nõudlikud nii füüsiliselt kui vaimselt.

Sam Mendes ("American Beauty", "Road to Perdition") teab hästi, kuidas teha sünget, nii et rahvast kokku ajada polnud kindlasti raske. Jah-sõna andsid auga keskset kohta täitev Jake Gyllenhaal, Jamie Foxx, Peter Sarsgaard, Chris Cooper jt.

Põhineb tõsielusündmustel, millest kohalkäinu avaldas hiljuti raamatu. Hunnik jänkisõdureid veetakse Lahesõja raames Lähis-Ida kõrbesse. Nad valvavad territooriumi ja ootavad kibeda möllu algust. Seda ei tulegi.

Nagu mõne aasta tagune "Tigerland" jälle meenutas, sünnib tore sõjadraama ka veresaunata. Poisid elavad niigi igasuguseid koledusi läbi ja kõige hirmsamaid hetki pakub tegelikult vaikus enne tormi. Ega siis madinas pole aega põdeda, dilemma "tapa või saa tapetud" laheneb ruttu. Uuel ning harjumuspärasest nii erineval keskkonnal on palju rohkem aega inimese psüühikat mõjutada, kuhu kuuluvad isoleeritus kõigest, mida armastad, relvaga mingis mõttes vaimselt kokku kasvamine, pidev lahinguvalmidus, ainult meeste seltskond. Seda mõistab lõpuni vaid isikliku kogemuse põhjal, nii et tegijate pingutused kõige eelneva edastamisel jooksevad veidi tühja. Palju lihtsam on fännata linalugu, kus pritsib kehamahlu ja soolikaid.

"Jarheadi" kiituseks tuleb tunnistada, et stsenaristid ei looderdanud. Pidevalt leitakse natuke erinevaid sündmusi-kogemusi, et vaataja ei langeks kohalolnute kombel masendavasse rutiini. Sõdurpoiste pingete kogunemine ning kuhjumine on aja möödudes päris hästi märgatav, nii et kaasa elada täitsa saab. Häda pigem selles, et kõik on juba korduvalt nähtud. Mitte tingimata paremini tehtud, aga üdini tuttav – situatsioonid, tunded, karakterid. Mida rohkem sõjafilme varem näinud, seda rohkem vaatad "Jarheadi" eelkõige näitlejate pärast. Tempo jääb samuti rõhutatult aeglaseks. Esimest korda kella vaadates arvasin, et seanss hakkab läbi saama, aga tegelikult möödus kahest tunnist alles esimene.

Näitlejatööd on tipptopp ja heas füüsilises vormis kutte saab kogu piletiraha eest. Põhiüllatuse valmistas Jamie Foxx, kes saavutab järjekordse tipu. Ta toob iseenesest tühja pisema ülemuse rolli nii palju jõulist hoiakut ja karismat, et toob pähe võrdlused Samuel L Jacksoni ning Denzel Washingtoniga. Mis on ikka suur tunnustus, kui kuulsus saavutati alles eelmisel aastal ja enne seda oldi lihtsalt üks näitlev koomik. Peter Sarsgaard teeb talle nii sobivat "noort Malkovichi", täites igas sõjadraamas kohustuslikku paljunäinud küüniku kuvandit. Jake Gyllenhaal napsas peaosa Tobey Maguire'i ja Leonardo DiCaprio kulliküünte vahelt (tema puhul juba tüüpilised võistlejad), näidates pühendumusega kogu oma näitlejavõimete ulatust. Puudu pole midagi ei paberil ega ekraanil: idealism, raev, hullus, masendus jne jne. Just sobiv materjal, et esimene Oscari-nominatsioon välja teenida.

Mendes on samuti vormis. Lavastuslikult tundub kõik paigas nagu valatud. Kõrbevaadetega kõditatakse vahel meeldivalt silma, eriti see öine stseen lõpus. Nojah. Mis ikka. Tubli töö. Ma pole kahjuks võimeline vaimustuma, aga midagi puudu ka pole.

Hinne: 7/10