Lugu kahe mustkunstniku (Christian Bale, Hugh Jackman) eluaegsest ohtlikust rivaalitsemisest, mis leiab aset peamiselt 19. ja 20. sajandi vahetuse Londonis. Suuremates osades veel Michael Caine, Scarlett Johansson, Andy Serkis, David Bowie, Piper Perabo jt.
Hetkel kuum stsenarist-lavastaja Christopher Nolan on teinud ühe nojah-filmi ("Following"), täitsa hea filmi ("Memento"), tõesti hea filmi ("Insomnia"), enam-vähem filmi ("Batman Begins") ning nüüd okei filmi ("The Prestige"). Ta on pälvinud minu arvates rohkem tähelepanu kui tingimata väärib, aga vähemalt algavad tema teosed põnevast ideest. Nagu nüüdki. Maailmas võib eksisteerida ainult kolm erinevat lugu, või kuidas need targad mehed saunas ütlesid, aga mustkunstnikud ja sajandivahetuse London hakkavad silma küll.
Pole ilmselt juhus, et tema suurim saavutus on "Insomnia" (draama politseinikust, kes uurib jäises väikelinnas teismelise mõrva), sest see pole ainsa Nolani tööna tema või tema ja venna kirjutatud. Seal ei püüta vaatajat rabada kohustusliku üllatusega lõpus, mille lembust heidetakse miskipärast palju enam ette Shyamalanile, ja pööratakse samas piisavalt tähelepanu karakteriarendusele. Tegelased, kellel liiga vähe liha luudel, ei kanna ju edukalt välja ei filmi ega ootamatut pööret lõpus – aga just sellega kipub Nolan alt minema. Antikliimaks lõpetab võiduka finaali asemel ka "The Prestige'i".
See on teatud mõttes alati moodne film, rääkides professionaalsetest meelelahutajatest, kes ei tunnista ühtegi ohverdust selleks liiga (piisavalt?) suureks ja leiavad, et hiilgus laval korvab kõik muu. Showbizi telgitagustele mõeldes tuleb aga ruttu pähe üks tunduvalt parem teos, Aaron Sorkini tänavu alustanud suurepärane telesari "Studio 60 on the Sunset Strip" (iganädalase komöödia-telesaate tegijatest). "The Prestige'i" puudused on sellega võrdluses eriti silmatorkavad. Jajah, ikka see karakteriarendus. Mustkunstnike-loo osalised on pädevad visandid ja mingite detailide kaudu osaliselt intrigeerivad – aga neile ei kasvatata kunagi piisavalt liha luudele, et huvi jätkuvalt üleval hoida.
Arvustuse toon on osutunud virisevaks, aga see sobib kirjeldama filmi rammu, mille võib kokku võtta ühe sõnaga "kidur". Inglastel on selleks väga hea sõna bland. Ehk suuresti ilmetu. Mustkunstnike lavaetendused püüavad pilku, aga Nolan ei suuda orkestreerida kõigest muust suure pauguga tipnevat pinget, vaid viib peategelaste mõõdukalt põneva kassi-hiire mängu nii ahastamapanevalt keskpärase lõpuni, et muidu üldiselt soodne (kuigi eales mitte tõesti erutav) põnevik vajub tuntavalt ära. Lõpplahendus on põhimõtteliselt võimalik, kuigi raskesti usutav, aga kindlasti mitte pole see kvaliteetne jutuvestmise kunst. Kõik rakendatakse keskse idee teenistusse, mis pole aga nii tugev, et ootamine ära tasuks.
Osatäitjad ei vea alt, kuigi sellistest rollidest pole palju rääkida, need on pinnapealsed nagu uppunud sukeldujad. Pigem oleks rääkida siis, kui tööd oleks viletsad. Kõik staarid (Caine, Jackman, Bale) üritavad vähemalt rõhuda sellele, mille poolest neid hästi tuntakse, ja kõige mõjuvam on taas Bale, kelle kaamenäoline, pingeline jõllitamine on lisanud märkimisväärse mõõtme nii mõnelegi süngele filmile. Rääkimata poolsüngest nagu "The Prestige".
Hinne: 6/10
January 05, 2007
January 02, 2007
December 29, 2006
"Little Miss Sunshine"
"Little Miss Sunshine" on film, millest ei oska enne nägemist eriti midagi arvata.
Plakat (http://www.worstpreviews.com/review.php?id=239, vaata kuhugi allapoole) jätab küll keskpärase mulje. Osatäitjad on toredad, aga kujundus väga tüüpiline juhtudele, mil tahetakse jätta muljet, et teos on kunstiline saavutus, mitte niisama ajaviide. Pakend on tänapäeval ju nii tähtis.
Linalugu ise kuulub seevastu aasta paremate hulka. Tüüpiline väike tulija, millest peaaegu ei räägita, aga mis võidab kinosõprade südameid justnagu muuseas. Kui ma suudaks kirjutada romaane, tahaks teha muuhulgas selliseid. Inimlik, tabav ning vaimukas lugu, tulvil tegelasi, kellest ei saa küll. Vähemalt mitte esimesel vaatamiskorral.
Juttu tuleb tavalisest ameeriklaste perekonnast, mis sõidab viletsa mikrobussiga läbi mitme osariigi, et viia tütar talendivõistlusele. Või kuidas neid iganes kutsutakse: väikesed tüdrukud veetakse üle riigi kokku, demonstreerimaks peamiselt suguvõsast kuuluvale publikule oma otsatuid andeid. Võitjate ühiskonnas leidub võiduvõimalusi ka kõige pisematele.
Olive, keda kehastab Shyamalani "Märkide" Abigail Breslin, on neist ainsana veel rikkumata. Armas, hooliv ja kaaslaste suhtes avatud; hästi välja mängitud ka. Pereliikmed on tüüpilised inimesed – kibestunud, alati valmis lähedaste peale isiklikke pingeid välja elama, teistega ei arvesta jne. Nende seas äpardunud enesetapjast onu (Steve Carell tõsises rollis!), täielikuks erakuks hakanud teismeline poeg (Paul Dano, "The Girl Next Door"), lihtsalt suures stressis ema (Toni Collette), masendavast reaalsest elust tasapisi irduv isa (Greg Kinnear) ning isaisa, kes püüab sellele kambale natuke elurõõmu sisse peksta (Alan Arkin).
Loetlesin tegelasi nõnda hoolikalt põhjusel, et "Little Miss Sunshine" hakkab just nende tõttu elama. Stsenaarium on küll väga hästi koostatud (täpselt õige pikkus ja tempo, vaimukas tekst, inimlikult haarav sisu), aga tegelik nauding pärineb nende tüüpide jälgimisest, kes siin vaikselt oma asja ajavad. Ja sellest, kuidas osalejad kasutavad efektiivselt materjali, mis kätte antud. Tegelasi ei kirjutatud lahti väga põhjalikult, mis on natuke-alla-tunni-kolmveerandi kestvuse juures igati arusaadav, aga neil on siiski piisavalt liha luudel, et kohe kõigist hoolima hakata.
Naerutamisele selles tragikomöödias tugevat rõhku ei seata, aga tänu elulistele ning samas nii tobedatele situatsioonidele sigines muie suunurka regulaarselt. Võistlusel aset leidev finaal on grotsesksem kui ootaks, eelnev ühiskonnasatiir on enamasti pehmem, kuid autorid suudavad vähemalt panna i peale täpi. Jah, sellised üritused on naeruväärsed ning moodne elukorraldus mõnes mõttes haige. Samas kehtib see igas moodsas ühiskonnas, iva ei jää USA-keskseks.
Praegu muidu nõutud naljanina Steve Carell ("Ankrumees", "40-aastane neitsi", "Üle heki", ameeriklaste "The Office") hoiab üllatuslikult täiesti tõsist joont, ilmselt eelkõige ise-endale vahelduseks. Ta saab muudes filmides jaurata, palju tahab, meeldiva üllatusena tuleb tema loomulikkus teistsuguseski osas. Kaamera armastab teda, pole kahtlust. Carrey polnud küll koheselt nõnda nauditav, kui hakkas koomuskitele vaheldust otsima. Veelgi uhkem, et oma tähehetke nii draama kui komöödia aspektis saavad vähemalt korra kätte kõik näitlejad, varju ei jää keegi. Carelli tipuks on vast kannatuste kõne Dwayne'ile.
Parimaks tegijaks seekord aga Alan Arkin, kes varastab stseeni praktiliselt iga kord, kui suu lahti teeb. Olive'i lohutamine õhtul motellis on väga armas, aga muudel aegadel võtab ta heaks meid korralikult lõbustada. Avameelne ja mürgine, ette kantud mõnusa christopherwalkenliku tooniga. Sellest peaks vist piisama, et huvi tekitada?
Film, mille teevad näitlejad. Ja nad teevad, sest neil on, mida teha. Hea sisu, tegelased, tekst. Hea, hea, hea. Kõik on hea! Kui sulle meeldis "Addams Family", leiad isegi parema järelroa "Little Miss Sunshine'i" näol.
Hinne: 8/10
Plakat (http://www.worstpreviews.com/review.php?id=239, vaata kuhugi allapoole) jätab küll keskpärase mulje. Osatäitjad on toredad, aga kujundus väga tüüpiline juhtudele, mil tahetakse jätta muljet, et teos on kunstiline saavutus, mitte niisama ajaviide. Pakend on tänapäeval ju nii tähtis.
Linalugu ise kuulub seevastu aasta paremate hulka. Tüüpiline väike tulija, millest peaaegu ei räägita, aga mis võidab kinosõprade südameid justnagu muuseas. Kui ma suudaks kirjutada romaane, tahaks teha muuhulgas selliseid. Inimlik, tabav ning vaimukas lugu, tulvil tegelasi, kellest ei saa küll. Vähemalt mitte esimesel vaatamiskorral.
Juttu tuleb tavalisest ameeriklaste perekonnast, mis sõidab viletsa mikrobussiga läbi mitme osariigi, et viia tütar talendivõistlusele. Või kuidas neid iganes kutsutakse: väikesed tüdrukud veetakse üle riigi kokku, demonstreerimaks peamiselt suguvõsast kuuluvale publikule oma otsatuid andeid. Võitjate ühiskonnas leidub võiduvõimalusi ka kõige pisematele.
Olive, keda kehastab Shyamalani "Märkide" Abigail Breslin, on neist ainsana veel rikkumata. Armas, hooliv ja kaaslaste suhtes avatud; hästi välja mängitud ka. Pereliikmed on tüüpilised inimesed – kibestunud, alati valmis lähedaste peale isiklikke pingeid välja elama, teistega ei arvesta jne. Nende seas äpardunud enesetapjast onu (Steve Carell tõsises rollis!), täielikuks erakuks hakanud teismeline poeg (Paul Dano, "The Girl Next Door"), lihtsalt suures stressis ema (Toni Collette), masendavast reaalsest elust tasapisi irduv isa (Greg Kinnear) ning isaisa, kes püüab sellele kambale natuke elurõõmu sisse peksta (Alan Arkin).
Loetlesin tegelasi nõnda hoolikalt põhjusel, et "Little Miss Sunshine" hakkab just nende tõttu elama. Stsenaarium on küll väga hästi koostatud (täpselt õige pikkus ja tempo, vaimukas tekst, inimlikult haarav sisu), aga tegelik nauding pärineb nende tüüpide jälgimisest, kes siin vaikselt oma asja ajavad. Ja sellest, kuidas osalejad kasutavad efektiivselt materjali, mis kätte antud. Tegelasi ei kirjutatud lahti väga põhjalikult, mis on natuke-alla-tunni-kolmveerandi kestvuse juures igati arusaadav, aga neil on siiski piisavalt liha luudel, et kohe kõigist hoolima hakata.
Naerutamisele selles tragikomöödias tugevat rõhku ei seata, aga tänu elulistele ning samas nii tobedatele situatsioonidele sigines muie suunurka regulaarselt. Võistlusel aset leidev finaal on grotsesksem kui ootaks, eelnev ühiskonnasatiir on enamasti pehmem, kuid autorid suudavad vähemalt panna i peale täpi. Jah, sellised üritused on naeruväärsed ning moodne elukorraldus mõnes mõttes haige. Samas kehtib see igas moodsas ühiskonnas, iva ei jää USA-keskseks.
Praegu muidu nõutud naljanina Steve Carell ("Ankrumees", "40-aastane neitsi", "Üle heki", ameeriklaste "The Office") hoiab üllatuslikult täiesti tõsist joont, ilmselt eelkõige ise-endale vahelduseks. Ta saab muudes filmides jaurata, palju tahab, meeldiva üllatusena tuleb tema loomulikkus teistsuguseski osas. Kaamera armastab teda, pole kahtlust. Carrey polnud küll koheselt nõnda nauditav, kui hakkas koomuskitele vaheldust otsima. Veelgi uhkem, et oma tähehetke nii draama kui komöödia aspektis saavad vähemalt korra kätte kõik näitlejad, varju ei jää keegi. Carelli tipuks on vast kannatuste kõne Dwayne'ile.
Parimaks tegijaks seekord aga Alan Arkin, kes varastab stseeni praktiliselt iga kord, kui suu lahti teeb. Olive'i lohutamine õhtul motellis on väga armas, aga muudel aegadel võtab ta heaks meid korralikult lõbustada. Avameelne ja mürgine, ette kantud mõnusa christopherwalkenliku tooniga. Sellest peaks vist piisama, et huvi tekitada?
Film, mille teevad näitlejad. Ja nad teevad, sest neil on, mida teha. Hea sisu, tegelased, tekst. Hea, hea, hea. Kõik on hea! Kui sulle meeldis "Addams Family", leiad isegi parema järelroa "Little Miss Sunshine'i" näol.
Hinne: 8/10
December 20, 2006
"Happy Feet"
Enamik täispikki arvutianimatsioone on nagu ühe vitsaga löödud. Samasugune "lustlik" seltskond, sama huumor, samad tüübid. Vaatad ära, naerad siin ja seal, kohati on lahe, lahkud ja unustad ära. Puudub omapära, mis tekitaks mälestusi. Kord aastas midagi tõesti meeldejäävat näha on juba hea – tänavustest siis "Monster House".
Tuleb, seega, leida isiklik nišš. Olla ühe triki poni on parem kui kuuluda halli massi ning vähemalt täispikkade arvutianimatsioonide turul praktiseeritakse seda laialt.
"Happy Feet" paistab silma, kuna maailm tunnistab esimese arvutianimatsioon-muusikali sündi. Pingviinidest puhul liigub ju mõte kergesti sellele, et neile naljakatele lindudele meeldib kindlasti MTVsse sobiva muusika saatel grandioosseid tantsunumbreid luua... no hea küll, sina-mina ehk nõnda ei mõtleks, aga me oleme selgelt vähemuses, sest film on ju valmis.
Julge mees sureb lahingus, aga tark mees ei sure üldse, nii et "HF" otsib muidki viise, kuidas publikule silma jääda (seni vist ei õnnestu, sest 220 miljonit dollarit kassat pole just maailma raputav tulemus).
Kasutusele võeti mitmed klišeed, mis žanris juba laiemalt levinud: peategelasi ähvardab mingil hetkel maffia ("Shark Tale'is" sobivalt haid, siin aga koledate suurte lindude näol, kes pistaks pingviinipoisi meelsasti nahka); visuaalselt kütkestavad ja adrenaliini pumpavad taga-ajamised (peategelane põgeneb hülge eest, suurejooneline ja hirmutav stseen, mis kuulub kahtlemata tipphetkede hulka), Robin Williams koguni kahes osas (ta moodustab animatsiooninäitlejate eliidi koos Chris Rocki ja Eddie Murphyga)... Lisades lõbujanulisi latiinopoisse esindava teise pingviiniliigi, mis valmistab palju nalja energilisuse ja eksootilise aktsendiga (veel üks klišee: vähemused koomilise kergenduse eesmärki täitmas) on osalejate seltskond tõesti mitmekesine. Teised ja tihti nimekamad osalejad paraku silma ei paista, nii et loodetavasti sa ei ostnud piletit Hugh Jackmani, Elijah Woodi, Nicole Kidmani, Hugo Weavingi või Brittany Murphy kuulamiseks.
Arvutianimatsioonid näevad alati päris uhked välja, aga siiski tahaks eraldi välja tuua selle, kui paeluv näeb välja siinne lume ja jää maailm. (See annab teosele mingi romantilise oreooli, mida ei õigustata paraku tavalisest sügavama loo või tegelastega.) Eriti uhked on mitmed kiired jälitus-stseenid, mille puhul õigustab 3D-graafika kasutamine end mitu korda rohkem kui enamikel konkurentidel.
Rohkem ei tahagi rääkida. Täitsa vaadatav asi, kuigi visuaalid tõmbavad enim, sest enamik häälenäitlejaid ei paista silma, muusikaline pool on igavavõitu ja sisu jääb arvutianimatsioonide tavalise taseme juurde, so teisel korral enam erilist huvi ei ärataks. Nii et pettumine algab sellest, kui "Happy Feetilt" ise liiga palju loodad, unustades, et tippteoseid sünnib siin žanris maksimaalselt kord aastas.
...Ma tean, et need pole tegelikult eraldi žanr, aga neist on kerge nii mõelda, eks?
Hinne: 6/10
Tuleb, seega, leida isiklik nišš. Olla ühe triki poni on parem kui kuuluda halli massi ning vähemalt täispikkade arvutianimatsioonide turul praktiseeritakse seda laialt.
"Happy Feet" paistab silma, kuna maailm tunnistab esimese arvutianimatsioon-muusikali sündi. Pingviinidest puhul liigub ju mõte kergesti sellele, et neile naljakatele lindudele meeldib kindlasti MTVsse sobiva muusika saatel grandioosseid tantsunumbreid luua... no hea küll, sina-mina ehk nõnda ei mõtleks, aga me oleme selgelt vähemuses, sest film on ju valmis.
Julge mees sureb lahingus, aga tark mees ei sure üldse, nii et "HF" otsib muidki viise, kuidas publikule silma jääda (seni vist ei õnnestu, sest 220 miljonit dollarit kassat pole just maailma raputav tulemus).
Kasutusele võeti mitmed klišeed, mis žanris juba laiemalt levinud: peategelasi ähvardab mingil hetkel maffia ("Shark Tale'is" sobivalt haid, siin aga koledate suurte lindude näol, kes pistaks pingviinipoisi meelsasti nahka); visuaalselt kütkestavad ja adrenaliini pumpavad taga-ajamised (peategelane põgeneb hülge eest, suurejooneline ja hirmutav stseen, mis kuulub kahtlemata tipphetkede hulka), Robin Williams koguni kahes osas (ta moodustab animatsiooninäitlejate eliidi koos Chris Rocki ja Eddie Murphyga)... Lisades lõbujanulisi latiinopoisse esindava teise pingviiniliigi, mis valmistab palju nalja energilisuse ja eksootilise aktsendiga (veel üks klišee: vähemused koomilise kergenduse eesmärki täitmas) on osalejate seltskond tõesti mitmekesine. Teised ja tihti nimekamad osalejad paraku silma ei paista, nii et loodetavasti sa ei ostnud piletit Hugh Jackmani, Elijah Woodi, Nicole Kidmani, Hugo Weavingi või Brittany Murphy kuulamiseks.
Arvutianimatsioonid näevad alati päris uhked välja, aga siiski tahaks eraldi välja tuua selle, kui paeluv näeb välja siinne lume ja jää maailm. (See annab teosele mingi romantilise oreooli, mida ei õigustata paraku tavalisest sügavama loo või tegelastega.) Eriti uhked on mitmed kiired jälitus-stseenid, mille puhul õigustab 3D-graafika kasutamine end mitu korda rohkem kui enamikel konkurentidel.
Rohkem ei tahagi rääkida. Täitsa vaadatav asi, kuigi visuaalid tõmbavad enim, sest enamik häälenäitlejaid ei paista silma, muusikaline pool on igavavõitu ja sisu jääb arvutianimatsioonide tavalise taseme juurde, so teisel korral enam erilist huvi ei ärataks. Nii et pettumine algab sellest, kui "Happy Feetilt" ise liiga palju loodad, unustades, et tippteoseid sünnib siin žanris maksimaalselt kord aastas.
...Ma tean, et need pole tegelikult eraldi žanr, aga neist on kerge nii mõelda, eks?
Hinne: 6/10
December 18, 2006
"Eragon"
Noor loomeinimene on olla parem kui täiskasvanud. Majandusmured puuduvad, sest esialgu elad vanemate juures ja keegi ei naera selle üle. Sa ei lange meelemürkide, sigarettide, turvamata seksi või alkoholi küüsi, kuna need on isegi raha eest liiga raskesti kättesaadavad. Sa ei pea end kellelegi tõestama, sest kui sa juba midagi teed, oled järelikult tubli ja teised lihtsalt kadedad. Isegi tööl ei pea käima, mis väsitaks ja kisuks loomingu juurest eemale, peaasi, et hinded korras!
Mina kirjutasin põhikooli vältel näiteks neli filmistsenaariumit, mitmeid romaane (peaaegu kõik lõpetamata), kirjutasin klassis levitatud regulaarset ajakirja, järjejutte ning muid lühemaid jutte, koostasin koomiksiraamatuid jne... Nüüd ei suuda isegi novelle lõpetada, need tunduvad nii halvad.
Aa, need stsenaariumid kirjutasin pärast oma vanema venna sõbraga tutvumist, kes teatas, et ta tuttavad töötavad Tallinnfilmis – kui ma midagi valmis teen, tehakse kindlasti filmiks. Mitu korda pärisin üle, aga ta kinnitas, et ei naljata. Vat nii vähe vajasin tollal inspiratsiooniks!
Christopher Paolini hakkas "Eragoni" kirjutama viieteistkümneselt. Selle esmatrükk ilmus, kui ta oli 19. Värskelt 23-selt võis ta juba oma esiktöö filmiversiooni näha. Nagu näete, eksisteerib teisigi vapraid noori loomehingi, kes jõudnud isegi kaugemale kui teie alandlik kirjasaatja!
Jajah, saan aru. Tegelikult peaks filmist rääkima. Aga endast oli palju põnevam kirjutada.
"Grinch", "Sõrmuste isand" ja "Harry Potter" näitasid ette, mida praegusel ajal jõuluaja hitiks vajatakse. Nüüd hakkavad saabuma esimesed mina-ka-katsetused. Mullune "Narnia" ja nüüd "Eragon" on selles sarnased, et mõlemas üritati need kaks erinevat edukat valemit ühendada. Suur eepiline fantaasia ja liiga kulukas lastelugu pooleks – mitte suurim risk, mida Hollywoodis eales võetud. Ja tulemus pole liha ega kala, kuigi üritab juba esimestel sekunditel petta meid "Sõrmuste isanda" järeleahvimisega. Võitlus elu ja surma peale, leegid, karjed jne...
Heast küljest: see kestab ainult tund ja kolmveerand, mis on Hollywoodi eeposte seas juba üsna haruldane. Halvast küljest: sa ei viitsiks rohkem nagunii.
Sündmustik kulgeb libedalt, kuna seda eriti pole. Imetledes aluseks oleva raamatu paksust, aimad, et tegemist on moodsa töötlusega stiilis "Bourne": põhimõtteliselt jäid alles kaaned ja üldine sisukokkuvõte. Sündmused leiavad aset, sest läbi peab käima teatud hulk materjali, mitte tegelased areneks-jõuaks ise punktist A punkti B. Eriti ruttu toimuvad lohe kasvamine ja tema noore ratsaniku õppused võlujõu vallas: hops ja valmis.
Natuke tüütuks muutub peaaegu pidev muusikataust, mis ütleb publikule ette, kuidas end tunda. See hakkas tüütama juba "Sõrmuste isandas" ega muutu siin toredamaks. Jacksoni triloogia pääses muidugi uudsuse võlule toetudes, sest esimene saab alati rohkem andeks, aga üldiselt soovitaks nii Jacksonile kui siin lavastajana debüteerivale efektimeistrile Stefen Fangmeierile õhustiku püstitamist ka muude vahenditega. Küll juba publik teab, kuidas end tunda, kui lavastuse muud osad moodustavad muheda terviku.
Paari päeva pärast alles 19seks saav uustulnuk Edward Speleers saab vähemalt nimikangelase rollis okeilt hakkama: ta on selgelt toorevõitu, aga ei libastu, ega teeks "Supernaturali" kuttidele vast häbi nende noorema vennana. Mis on, jah, omamoodi kompliment. Et hakata talle samuti kaasa elama, on vaja suurt murrangut kas tema esituses või järjefilmi sisulises tasemes. Kuid näiteks "Harry Potteri" kamp hakkas jalgu alla saama alles kolmandal ringil.
Eragoni silmailu mängib poisist kaksteist ja pool aastat vanem Sienna Guillory, kes näeb välja nagu noorem-naiselikum Tilda Swinton. Viimase puhul annab muidugi ka häid tulemusi tema kuidagi sootule välimusele rõhumine, näiteks "Constantine'is" ja "Narnias". Aga praegune variant on ka tore.
Efektifilmi üheks tõmbenumbriks loodud draakon on muide väiksemas vormis tüütu – sellist rõvedat sinist värvi on mul raske uskuda isegi maagilise eluka puhul, küllap mõeldi varakult leludele, mis tuleb välja lasta. Täiskasvanud vorm on talutavam, aga talle kirjutatud tekst isegi igavam kui inimtegelastel. Kujuta ette midagi nii koledat nagu spetsiaalselt Judi Denchile kirjutatud rolli Coelho ekraniseeringus (autoriteetse häälega tädi räägib Tarkusi) ja sa oled poolel teel.
Tuntud nimedest teevad kaasa ka brittide tähed Jeremy Irons (kangelase mentor) ja Robert Carlyle (paha poiss nr 1). Mõlemal paistab puuduvat igasugune isikupära, mis paneb mõistma, miks kumbki USAs ei suutnud eelmisel kümnendil siiski läbi lüüa. "Eragon" on samas ekstra vilets näide, sest neil puudub korralik materjal, millega midagi ära teha. Irons on tootjatele vähemalt hea diil: filmitähe välimus, aga palju odavam palgata. Carlyle'i välimus mõjub aga naeruväärselt. Paha maag Durza meenutab Ozzy Osbourne'i: elumerel laastatud transvestiidi välimus, kerge vihje põnevale sisule. Vihjeks see paraku jääbki, tegelaskuju pärineb firma Rent-a-Baddie laohoone tagaruumidest, mille asukaid iseloomustavad eelkõige jõllis silmad ja kime urin.
Njah, tegelaskond on üldiselt isikupäratu isegi fantaasiafilmi kohta. Malkovichi kohta ei oska üldse midagi arvata.
"Eragon" on, siis, mündimasina-kohvi asutuse puhketoas. Üldiselt võib vahele jätta, aga suure isu puhul ei tee paha ka. Eepilist joont tegijad õnneks tabavad, aga seda ei toeta korralik sisu. Paolini loo võlu Hollywoodile saab samas kohe selgeks: ilusad loodusvaated, lohelend (üks on eriti uhke), palju madinat ja näpuotsaga romanssi. Maitse-elamus jääb kaheldavaks, aga vahel on parem sooja pissi juua kui ilma istuda.
Hinne: 4/10
Mina kirjutasin põhikooli vältel näiteks neli filmistsenaariumit, mitmeid romaane (peaaegu kõik lõpetamata), kirjutasin klassis levitatud regulaarset ajakirja, järjejutte ning muid lühemaid jutte, koostasin koomiksiraamatuid jne... Nüüd ei suuda isegi novelle lõpetada, need tunduvad nii halvad.
Aa, need stsenaariumid kirjutasin pärast oma vanema venna sõbraga tutvumist, kes teatas, et ta tuttavad töötavad Tallinnfilmis – kui ma midagi valmis teen, tehakse kindlasti filmiks. Mitu korda pärisin üle, aga ta kinnitas, et ei naljata. Vat nii vähe vajasin tollal inspiratsiooniks!
Christopher Paolini hakkas "Eragoni" kirjutama viieteistkümneselt. Selle esmatrükk ilmus, kui ta oli 19. Värskelt 23-selt võis ta juba oma esiktöö filmiversiooni näha. Nagu näete, eksisteerib teisigi vapraid noori loomehingi, kes jõudnud isegi kaugemale kui teie alandlik kirjasaatja!
Jajah, saan aru. Tegelikult peaks filmist rääkima. Aga endast oli palju põnevam kirjutada.
"Grinch", "Sõrmuste isand" ja "Harry Potter" näitasid ette, mida praegusel ajal jõuluaja hitiks vajatakse. Nüüd hakkavad saabuma esimesed mina-ka-katsetused. Mullune "Narnia" ja nüüd "Eragon" on selles sarnased, et mõlemas üritati need kaks erinevat edukat valemit ühendada. Suur eepiline fantaasia ja liiga kulukas lastelugu pooleks – mitte suurim risk, mida Hollywoodis eales võetud. Ja tulemus pole liha ega kala, kuigi üritab juba esimestel sekunditel petta meid "Sõrmuste isanda" järeleahvimisega. Võitlus elu ja surma peale, leegid, karjed jne...
Heast küljest: see kestab ainult tund ja kolmveerand, mis on Hollywoodi eeposte seas juba üsna haruldane. Halvast küljest: sa ei viitsiks rohkem nagunii.
Sündmustik kulgeb libedalt, kuna seda eriti pole. Imetledes aluseks oleva raamatu paksust, aimad, et tegemist on moodsa töötlusega stiilis "Bourne": põhimõtteliselt jäid alles kaaned ja üldine sisukokkuvõte. Sündmused leiavad aset, sest läbi peab käima teatud hulk materjali, mitte tegelased areneks-jõuaks ise punktist A punkti B. Eriti ruttu toimuvad lohe kasvamine ja tema noore ratsaniku õppused võlujõu vallas: hops ja valmis.
Natuke tüütuks muutub peaaegu pidev muusikataust, mis ütleb publikule ette, kuidas end tunda. See hakkas tüütama juba "Sõrmuste isandas" ega muutu siin toredamaks. Jacksoni triloogia pääses muidugi uudsuse võlule toetudes, sest esimene saab alati rohkem andeks, aga üldiselt soovitaks nii Jacksonile kui siin lavastajana debüteerivale efektimeistrile Stefen Fangmeierile õhustiku püstitamist ka muude vahenditega. Küll juba publik teab, kuidas end tunda, kui lavastuse muud osad moodustavad muheda terviku.
Paari päeva pärast alles 19seks saav uustulnuk Edward Speleers saab vähemalt nimikangelase rollis okeilt hakkama: ta on selgelt toorevõitu, aga ei libastu, ega teeks "Supernaturali" kuttidele vast häbi nende noorema vennana. Mis on, jah, omamoodi kompliment. Et hakata talle samuti kaasa elama, on vaja suurt murrangut kas tema esituses või järjefilmi sisulises tasemes. Kuid näiteks "Harry Potteri" kamp hakkas jalgu alla saama alles kolmandal ringil.
Eragoni silmailu mängib poisist kaksteist ja pool aastat vanem Sienna Guillory, kes näeb välja nagu noorem-naiselikum Tilda Swinton. Viimase puhul annab muidugi ka häid tulemusi tema kuidagi sootule välimusele rõhumine, näiteks "Constantine'is" ja "Narnias". Aga praegune variant on ka tore.
Efektifilmi üheks tõmbenumbriks loodud draakon on muide väiksemas vormis tüütu – sellist rõvedat sinist värvi on mul raske uskuda isegi maagilise eluka puhul, küllap mõeldi varakult leludele, mis tuleb välja lasta. Täiskasvanud vorm on talutavam, aga talle kirjutatud tekst isegi igavam kui inimtegelastel. Kujuta ette midagi nii koledat nagu spetsiaalselt Judi Denchile kirjutatud rolli Coelho ekraniseeringus (autoriteetse häälega tädi räägib Tarkusi) ja sa oled poolel teel.
Tuntud nimedest teevad kaasa ka brittide tähed Jeremy Irons (kangelase mentor) ja Robert Carlyle (paha poiss nr 1). Mõlemal paistab puuduvat igasugune isikupära, mis paneb mõistma, miks kumbki USAs ei suutnud eelmisel kümnendil siiski läbi lüüa. "Eragon" on samas ekstra vilets näide, sest neil puudub korralik materjal, millega midagi ära teha. Irons on tootjatele vähemalt hea diil: filmitähe välimus, aga palju odavam palgata. Carlyle'i välimus mõjub aga naeruväärselt. Paha maag Durza meenutab Ozzy Osbourne'i: elumerel laastatud transvestiidi välimus, kerge vihje põnevale sisule. Vihjeks see paraku jääbki, tegelaskuju pärineb firma Rent-a-Baddie laohoone tagaruumidest, mille asukaid iseloomustavad eelkõige jõllis silmad ja kime urin.
Njah, tegelaskond on üldiselt isikupäratu isegi fantaasiafilmi kohta. Malkovichi kohta ei oska üldse midagi arvata.
"Eragon" on, siis, mündimasina-kohvi asutuse puhketoas. Üldiselt võib vahele jätta, aga suure isu puhul ei tee paha ka. Eepilist joont tegijad õnneks tabavad, aga seda ei toeta korralik sisu. Paolini loo võlu Hollywoodile saab samas kohe selgeks: ilusad loodusvaated, lohelend (üks on eriti uhke), palju madinat ja näpuotsaga romanssi. Maitse-elamus jääb kaheldavaks, aga vahel on parem sooja pissi juua kui ilma istuda.
Hinne: 4/10
November 27, 2006
Mu boss arvab, et ma olen dual-core
Ta eeldab, et ma teen kindla ajaga kaks korda rohkem tööd kui võimalik.
Ma teen, nii et veri ninast väljas, aga ühe aja sisse mahub siiski ainult ühe mehe töö.
Hea, kui ma siis kinga ei saa!
Ma teen, nii et veri ninast väljas, aga ühe aja sisse mahub siiski ainult ühe mehe töö.
Hea, kui ma siis kinga ei saa!
November 24, 2006
Jay-Z "Kingdom Come" (2006)
Miljonär ei viitsinud enam kodus istuda ja läks stuudiosse hängima.
Chris Rock sai oma lavakoomiku-aegadel kuulsaks muuhulgas arutlusega, mille poolest erinevad mustad ja niggad.
Vahe olla selles, et nigga lunib kiitusi selle eest, mida ta nagunii peab tegema. Näiteks: ma pean üleval oma viit last.
Jay-Z kuulub selle määratluse järgi kahtlemata n-inimeste sekka, sest tal on uuel albumil öelda meile täpselt kahte asja: I made it ja I'm back.
Kumbki sügav mõttearendus oleks igati okei esimesel või teisel albumil, aga "Kingdom Come" on juba... ma ei viitsi kokku lugeda... pakun et kümnes. Jay-Z pole piisavalt rikas, et palgata mõned normaalsed riimimeistrid, kui ta ise on liiga laisk?
Absoluutselt nüri säratu kuulamismaterjal, mida ei päästa ootuspäraselt nimekad produtsendid ja külalised ka mitte.
Ma soovitan ainult ühte lugu, "Lost Ones", ja sedagi eelkõige Chrissette Michelle'i vokaali tõttu.
Chris Rock sai oma lavakoomiku-aegadel kuulsaks muuhulgas arutlusega, mille poolest erinevad mustad ja niggad.
Vahe olla selles, et nigga lunib kiitusi selle eest, mida ta nagunii peab tegema. Näiteks: ma pean üleval oma viit last.
Jay-Z kuulub selle määratluse järgi kahtlemata n-inimeste sekka, sest tal on uuel albumil öelda meile täpselt kahte asja: I made it ja I'm back.
Kumbki sügav mõttearendus oleks igati okei esimesel või teisel albumil, aga "Kingdom Come" on juba... ma ei viitsi kokku lugeda... pakun et kümnes. Jay-Z pole piisavalt rikas, et palgata mõned normaalsed riimimeistrid, kui ta ise on liiga laisk?
Absoluutselt nüri säratu kuulamismaterjal, mida ei päästa ootuspäraselt nimekad produtsendid ja külalised ka mitte.
Ma soovitan ainult ühte lugu, "Lost Ones", ja sedagi eelkõige Chrissette Michelle'i vokaali tõttu.
"A Good Year"
Russell Crowe'd tuntakse tujuka staarina ja ta kannab selle imago usutavalt välja. See muudab teda publiku silmis ainult põnevamaks, sest meie tagumikke tema agressiivsus otseselt ei torgi, küll aga on eemalt tore jälgida, kuidas muidu intelligentse olekuga mees karuselt mõurab. Nagu mingi tsirkusekaru. Pista aga kuulsuse puuri ja nimeta Miškaks.
No kuidas siis ei austa tüüpi, kellel on mune avalikkuse ees põrutada, et tema ei tee stuudiotele heategevust. Kui inimesele meeldib luksuslikult elada ning näiteks hirmkalleid elupaiku soetada (Sydney korter maksis vist 11,2 miljonit dollarit, nõudlik kaabakas selline!), on suur asi solvata härrasid, kes võivad tema karjääri tünni pista ja koske lõbusõidule viia. Keegi pole asendamatu, eriti Kassikullalinnas. Jutt käib loomulikult Baz Luhrmanni uuest intrigeerivast projektist, mis leiab aset Teises maailmasõjas Austraalias ja millest Crowe loobus liiga väikese honorari tõttu. Talle leiti küll asendaja Hugh Jackmani näol, aga eelarve on paisunud juba nii suureks, et teost ähvardab riiulile tagasipistmine.
Küll teeb Crowe heategevat tööd oma fännidele. Mis see "A Good Year" muud on kui veel üks doos lihtsat kvaliteetset melodraamat, mille retsept töötati edukalt välja teostes "A Beautiful Mind" ja "Cinderella Man". Elu näitab, et valem ei tooda koheseid kindlaid hitte, küll aga pakub see hiigla palju tema arvukatele austajatele. Ja, noh, annab uue võimaluse töötada koos Ridley Scottiga, kelle "Gladiaator" teda üldse stratosfääri tõstis.
Lugu mehest, kes on unustanud hasartse rahategemise nimel kõik elu lihtsad, aga nii vajalikud mõnud, taasavastades need päranduseks saadud veini-istanduses, täidab ka muid funktsioone. See on "Under the Tuscan Sun" poistele ja lisaks püüab see olla 2006. aasta "Sideways" (mees leiab veini kaudu tõe). Ausaks võrdluseks viimasega on sisu ja tegelaskujud liiga lihtsad, aga ei saa öelda, et kaks tundi mööduks igavledes.
Korralikke näitlejatöid jagub, kuid tegelik täht on Philippe Le Sourd'i imeilus operaatoritöö, mis teeb sellest maaliliste paikade toel ideaalse kohtingufilmi. Ainuüksi veini-istandus ning sügisene Prantsusmaa mõjuvad nõnda maaliliselt, et tahaks oma kõhnukest panga-arvet peaga lüüa, mis ei võimalda sinna sõita. Või siis kohting vihmas – kui sa ei teeni sellega välja vähemalt pead õlal, kätt hoides koju jalutamisest rääkimata, nõua piletirahad tagasi!
Oluliseks märksõnaks kujuneb ka see suursugune "kirg sinus eneses", mis muudab elu elamise vääriliseks. Liites ilupüüdleva lavastuse ja sobivuse kohtingufilmiks, pole mingi ime, kui hakkad varem või hiljem mõtlema seksile. Ilusaid tüdrukuid jõuab ekraanile mitmeid ja nii need mõtted lihalikele rännuteedele lähevad. Russell Crowe'd vaadates võib mõte liikuda seksile isegi kõvasti rutem, kui sulle meeldib sedasorti värk. Tegijad eelistavad paraku siivsat joont, nii et silmadega armastajad peavad päris kaua ootama – ja pakutav ei välju peresõbralikest piiridest.
Sõnasabast kinni võttes: kui üldse miski häirib, siis perefilmi õhustik. See väljendub koomilistes vahepalades ja paistab olevat suunatud tüdrukutele. Loetleda võiks vähemalt kolm ühekordset või korduvat nalja, mis ei anna loole midagi, aga tõstavad nummi-faktorit: stseen, kus Max jääb tühja basseini vangi, jalale kusev koeranäss (väike karvane krokodill) ja tema viinamäe hooldaja zombistunud isa.
Kui melodraama lihtsalt peab kestma kaks tundi, mitte vähem, võiks eelneva asemel arendada kaht suuremat meeskõrvalosa, mida täidavad Albert Finney ja Didier Bourdon. Poisist sirgub ju mees tänu väärilistele eeskujudele, aga nii peategelase vanaonu kui veini-istanduse hooldaja on pigem külaliseks kui olulised kohalviibijad. Okei, neid pole tingimata liiga vähe ja onu hoidmine salapärasena leiab sisulise põhjenduse. Tegijad näevad neid siiski pigem õlapolsterdustena, mis annavad korralikule pintsakule lõpliku kuju, ja see kurvastabki.
Teisest küljest jäävad olulisema karakteriarenduseta ka Max ja tema väljavalitu (võluv Marion Cotillard), mistõttu ei tahagi muidu sarmikale teosele kõrgemat hinnet anda. Kumbki avab end õige põgusalt, ehkki napp paljastushetk ise intrigeeris mind korralikult. Auhinnasadu oleks vist kindel, kui autorid julgeks nende varjukülgi enam välja mängida, ja see annaks palju mõjuvama kontrasti ümbritseva loodusliku iluga. Nad on mõlemad sisimas tegelikult ebameeldivad tüübid, mis on üllatav ja võimalusterohke avastus. Aga see oleks juba "Sideways", st liiga põnev.
Crowe' fännid võivad aga koondhindele rahumeeli punkti või kaks juurde torgata, sest ta teenib järjekordse hiigelhonorari lõdvalt välja. Probleemi ei tekita komöödia ega draama ning esitus nii poisikese kui mehena on nauditavalt nüansirikas, kinnitades mu veendumust, et täiskasvanuks saadakse vajadusest, mitte lihtsalt ajaga.
Tänaseks eksisteerib juba vähemalt üks korralik film videomängu põhjal, nii et lõpetuseks veel üks soovitus. "Syberia". Selle sisu on kaks korda sügavam kui "A Good Yearis", ja pildiline külg isegi maalilisem. Teema on aga sama: elu tõelistest mõnudest võõrandunud inimene, kes satub loodusesse end taasavastama, aga keda tsivilisatsioon hoiab vägisi kinni. Paljutõotav!
Hinne: 6/10
No kuidas siis ei austa tüüpi, kellel on mune avalikkuse ees põrutada, et tema ei tee stuudiotele heategevust. Kui inimesele meeldib luksuslikult elada ning näiteks hirmkalleid elupaiku soetada (Sydney korter maksis vist 11,2 miljonit dollarit, nõudlik kaabakas selline!), on suur asi solvata härrasid, kes võivad tema karjääri tünni pista ja koske lõbusõidule viia. Keegi pole asendamatu, eriti Kassikullalinnas. Jutt käib loomulikult Baz Luhrmanni uuest intrigeerivast projektist, mis leiab aset Teises maailmasõjas Austraalias ja millest Crowe loobus liiga väikese honorari tõttu. Talle leiti küll asendaja Hugh Jackmani näol, aga eelarve on paisunud juba nii suureks, et teost ähvardab riiulile tagasipistmine.
Küll teeb Crowe heategevat tööd oma fännidele. Mis see "A Good Year" muud on kui veel üks doos lihtsat kvaliteetset melodraamat, mille retsept töötati edukalt välja teostes "A Beautiful Mind" ja "Cinderella Man". Elu näitab, et valem ei tooda koheseid kindlaid hitte, küll aga pakub see hiigla palju tema arvukatele austajatele. Ja, noh, annab uue võimaluse töötada koos Ridley Scottiga, kelle "Gladiaator" teda üldse stratosfääri tõstis.
Lugu mehest, kes on unustanud hasartse rahategemise nimel kõik elu lihtsad, aga nii vajalikud mõnud, taasavastades need päranduseks saadud veini-istanduses, täidab ka muid funktsioone. See on "Under the Tuscan Sun" poistele ja lisaks püüab see olla 2006. aasta "Sideways" (mees leiab veini kaudu tõe). Ausaks võrdluseks viimasega on sisu ja tegelaskujud liiga lihtsad, aga ei saa öelda, et kaks tundi mööduks igavledes.
Korralikke näitlejatöid jagub, kuid tegelik täht on Philippe Le Sourd'i imeilus operaatoritöö, mis teeb sellest maaliliste paikade toel ideaalse kohtingufilmi. Ainuüksi veini-istandus ning sügisene Prantsusmaa mõjuvad nõnda maaliliselt, et tahaks oma kõhnukest panga-arvet peaga lüüa, mis ei võimalda sinna sõita. Või siis kohting vihmas – kui sa ei teeni sellega välja vähemalt pead õlal, kätt hoides koju jalutamisest rääkimata, nõua piletirahad tagasi!
Oluliseks märksõnaks kujuneb ka see suursugune "kirg sinus eneses", mis muudab elu elamise vääriliseks. Liites ilupüüdleva lavastuse ja sobivuse kohtingufilmiks, pole mingi ime, kui hakkad varem või hiljem mõtlema seksile. Ilusaid tüdrukuid jõuab ekraanile mitmeid ja nii need mõtted lihalikele rännuteedele lähevad. Russell Crowe'd vaadates võib mõte liikuda seksile isegi kõvasti rutem, kui sulle meeldib sedasorti värk. Tegijad eelistavad paraku siivsat joont, nii et silmadega armastajad peavad päris kaua ootama – ja pakutav ei välju peresõbralikest piiridest.
Sõnasabast kinni võttes: kui üldse miski häirib, siis perefilmi õhustik. See väljendub koomilistes vahepalades ja paistab olevat suunatud tüdrukutele. Loetleda võiks vähemalt kolm ühekordset või korduvat nalja, mis ei anna loole midagi, aga tõstavad nummi-faktorit: stseen, kus Max jääb tühja basseini vangi, jalale kusev koeranäss (väike karvane krokodill) ja tema viinamäe hooldaja zombistunud isa.
Kui melodraama lihtsalt peab kestma kaks tundi, mitte vähem, võiks eelneva asemel arendada kaht suuremat meeskõrvalosa, mida täidavad Albert Finney ja Didier Bourdon. Poisist sirgub ju mees tänu väärilistele eeskujudele, aga nii peategelase vanaonu kui veini-istanduse hooldaja on pigem külaliseks kui olulised kohalviibijad. Okei, neid pole tingimata liiga vähe ja onu hoidmine salapärasena leiab sisulise põhjenduse. Tegijad näevad neid siiski pigem õlapolsterdustena, mis annavad korralikule pintsakule lõpliku kuju, ja see kurvastabki.
Teisest küljest jäävad olulisema karakteriarenduseta ka Max ja tema väljavalitu (võluv Marion Cotillard), mistõttu ei tahagi muidu sarmikale teosele kõrgemat hinnet anda. Kumbki avab end õige põgusalt, ehkki napp paljastushetk ise intrigeeris mind korralikult. Auhinnasadu oleks vist kindel, kui autorid julgeks nende varjukülgi enam välja mängida, ja see annaks palju mõjuvama kontrasti ümbritseva loodusliku iluga. Nad on mõlemad sisimas tegelikult ebameeldivad tüübid, mis on üllatav ja võimalusterohke avastus. Aga see oleks juba "Sideways", st liiga põnev.
Crowe' fännid võivad aga koondhindele rahumeeli punkti või kaks juurde torgata, sest ta teenib järjekordse hiigelhonorari lõdvalt välja. Probleemi ei tekita komöödia ega draama ning esitus nii poisikese kui mehena on nauditavalt nüansirikas, kinnitades mu veendumust, et täiskasvanuks saadakse vajadusest, mitte lihtsalt ajaga.
Tänaseks eksisteerib juba vähemalt üks korralik film videomängu põhjal, nii et lõpetuseks veel üks soovitus. "Syberia". Selle sisu on kaks korda sügavam kui "A Good Yearis", ja pildiline külg isegi maalilisem. Teema on aga sama: elu tõelistest mõnudest võõrandunud inimene, kes satub loodusesse end taasavastama, aga keda tsivilisatsioon hoiab vägisi kinni. Paljutõotav!
Hinne: 6/10
November 15, 2006
"Casino Royale" (2006)
Popkultuur põhineb kordamisel ja lootusel harjutades meistriks saada. Korralikult teostatud ja kindlate ajavahemike tagant serveeritud järjed aitavad tänu sellele kinomaailmas ehitada vahel vägagi tugevaid kaubamärke, aga hakkavad mingil hetkel siiski oma autorite pingutustele vastu töötama. Mida pikemaks kujuneb seeria, seda vähem jääb alles publiku puhast entusiasmi. Sulle meeldib näiteks "Spider-Man"? Ja "2" on isegi parem? Aga kas sind tõesti huvitaks osa 19?
007 saaga ketrajate pidev raske ülesanne on samuti leiutada üha uusi põhjuseid, miks inimesed peaks jääma truuks just neile. Seni kulgeb vist libedalt, sest Brosnani tulek tõi sarja 1980-ndate madalseisust välja ja kahekordistas piletimüügi (kuigi teised kulukad actionid pole tänapäeval üheski aspektis halvemad, lugudelt tihti isegi etemad). "Casino Royale'i", kahekümne esimese ametliku ja kahekümne kolmanda mitteametliku Bondi kasuks räägib muidugi see, et staar on jällegi uus... Daniel Craig pole just ilus mees, aga sedasama öeldi kunagi Sean Connery kohta, ja kinosõpru nagunii huvitab, kuidas seni suhteliselt tundmatu inglane ikoonilise kangelase nahas mõjub.
"Casino Royale" on üllataval kombel senistele Bondi-filmidele värskendav vaheldus. Teab mis suured sisulised uuendused puuduvad, aga väike remix on parem kui lõputu kordus. Noor 007 pole veel õppinud shaken, not stirred kokteile hävitama, avaldab soovi uue armukesega eluks ajaks kokku jääda, ei tea veel armsat härra Q-d, kes teda imeasjakestega üle külvaks (Cleese polnud ka Llewelynile kunagi vääriline mantlipärija), šokeerib pidevalt M-i ning kindlasti veel midagi, mis kohe ei meenugi.
Craigi kirvenägu sobib ka sellega, et alles hiljuti topeltnull-staatuse omandanud agent on alles noor ja tormakas, kes laseb end veel egost juhtida, aga ei põlga iial käsi mustaks teha. Lihvitud supermehe asemel on meil raudkõva, metsik, hulljulguses kohati segaselt mõjuv loom, kes teeb rusikatega tasa selle, mis kannatlikkusest, oskusist või taktitundest puudu jääb. Ja kuidas veel! "Casino Royale" on parim Bond nii kaklus- kui muude märulistseenide poolest, jäädes trikkidelt tänavu alla ainult "Mission: Impossible III"-le. Klassikaks võiks nimetada seevastu praktiliselt iga madinahetke, kusjuures ekstra uhke on paksult adrenaliinirikas ava-veerandtund. Retrolt mõjuv õhustik ning seda rõhutavad algustiitrid muudab töö armastusväärseks ka klassikaliste Connery-aegade igatsejale, nii et igaüks leiab midagi.
Tõepoolest, puudu jääb ainult paeluvast loost ja karakteriarendusest, et kolida sari igas mõttes 21. sajandisse. 007 traditsioone arvestades vastavad sündmustik ja tegelased tegelikult edukalt sellele, mida moodne kinosõber üldse nõustub seedima (camp-faktorile ei rõhuta, sündmustik pole liiga ülepaisutatud), aga kahe ja poole tunniselt filmilt ootaks alati veidi sügavamat vaadet peategelaste sisemusse. Bondi ja Lyndi nukker dušistseen on selles plaanis mõjus ja ilus, kuid vajaks mõnda sarnast veel kõrvale.
Ei tea, mis paneks mind järgmist Bondi suure põnevusega ootama, järjekorranumbri 22 puhul puudub entusiasm ükspuha mis filmi suhtes. "Casino Royale" on siiski väga korralik katsetus ja üle pika aja esimene 007, mida viitsiks ruttu üle vaadata. Kui ainuüksi käsikähmlused sul verd mõnusalt kihama ei löö (need on efektsed, aga lüüakse kõvasti, mitte etenduse andmiseks)... ei oskagi tegelikult võrdlust leida, need ei saa mitte mõjuda!
Aga rutem võiks läbi saada. Kuhu on jäänud pooleteise kuni kahe tunnised märulid? Miks kõik peavad kaks ja pool tundi kestma? Eelmine pikim Bond oli kahetunnine "On Her Majesty's Secret Service", mis ilmus 1969 ja hoidis rekordit 37 aastat!
Hinne: 8/10
PS Jälitamine alguses annab idee, kuidas võiks välja näha "Prince of Persia" film.
007 saaga ketrajate pidev raske ülesanne on samuti leiutada üha uusi põhjuseid, miks inimesed peaks jääma truuks just neile. Seni kulgeb vist libedalt, sest Brosnani tulek tõi sarja 1980-ndate madalseisust välja ja kahekordistas piletimüügi (kuigi teised kulukad actionid pole tänapäeval üheski aspektis halvemad, lugudelt tihti isegi etemad). "Casino Royale'i", kahekümne esimese ametliku ja kahekümne kolmanda mitteametliku Bondi kasuks räägib muidugi see, et staar on jällegi uus... Daniel Craig pole just ilus mees, aga sedasama öeldi kunagi Sean Connery kohta, ja kinosõpru nagunii huvitab, kuidas seni suhteliselt tundmatu inglane ikoonilise kangelase nahas mõjub.
"Casino Royale" on üllataval kombel senistele Bondi-filmidele värskendav vaheldus. Teab mis suured sisulised uuendused puuduvad, aga väike remix on parem kui lõputu kordus. Noor 007 pole veel õppinud shaken, not stirred kokteile hävitama, avaldab soovi uue armukesega eluks ajaks kokku jääda, ei tea veel armsat härra Q-d, kes teda imeasjakestega üle külvaks (Cleese polnud ka Llewelynile kunagi vääriline mantlipärija), šokeerib pidevalt M-i ning kindlasti veel midagi, mis kohe ei meenugi.
Craigi kirvenägu sobib ka sellega, et alles hiljuti topeltnull-staatuse omandanud agent on alles noor ja tormakas, kes laseb end veel egost juhtida, aga ei põlga iial käsi mustaks teha. Lihvitud supermehe asemel on meil raudkõva, metsik, hulljulguses kohati segaselt mõjuv loom, kes teeb rusikatega tasa selle, mis kannatlikkusest, oskusist või taktitundest puudu jääb. Ja kuidas veel! "Casino Royale" on parim Bond nii kaklus- kui muude märulistseenide poolest, jäädes trikkidelt tänavu alla ainult "Mission: Impossible III"-le. Klassikaks võiks nimetada seevastu praktiliselt iga madinahetke, kusjuures ekstra uhke on paksult adrenaliinirikas ava-veerandtund. Retrolt mõjuv õhustik ning seda rõhutavad algustiitrid muudab töö armastusväärseks ka klassikaliste Connery-aegade igatsejale, nii et igaüks leiab midagi.
Tõepoolest, puudu jääb ainult paeluvast loost ja karakteriarendusest, et kolida sari igas mõttes 21. sajandisse. 007 traditsioone arvestades vastavad sündmustik ja tegelased tegelikult edukalt sellele, mida moodne kinosõber üldse nõustub seedima (camp-faktorile ei rõhuta, sündmustik pole liiga ülepaisutatud), aga kahe ja poole tunniselt filmilt ootaks alati veidi sügavamat vaadet peategelaste sisemusse. Bondi ja Lyndi nukker dušistseen on selles plaanis mõjus ja ilus, kuid vajaks mõnda sarnast veel kõrvale.
Ei tea, mis paneks mind järgmist Bondi suure põnevusega ootama, järjekorranumbri 22 puhul puudub entusiasm ükspuha mis filmi suhtes. "Casino Royale" on siiski väga korralik katsetus ja üle pika aja esimene 007, mida viitsiks ruttu üle vaadata. Kui ainuüksi käsikähmlused sul verd mõnusalt kihama ei löö (need on efektsed, aga lüüakse kõvasti, mitte etenduse andmiseks)... ei oskagi tegelikult võrdlust leida, need ei saa mitte mõjuda!
Aga rutem võiks läbi saada. Kuhu on jäänud pooleteise kuni kahe tunnised märulid? Miks kõik peavad kaks ja pool tundi kestma? Eelmine pikim Bond oli kahetunnine "On Her Majesty's Secret Service", mis ilmus 1969 ja hoidis rekordit 37 aastat!
Hinne: 8/10
PS Jälitamine alguses annab idee, kuidas võiks välja näha "Prince of Persia" film.
November 02, 2006
"Saw III"
Õudukad, kus inimesed veristavad inimesi, on praegu vist päris kuum teema. Ameeriklaste omad muidugi. Paljude reklaamklipid kukuvad vahvasti välja ja linalood ise ronivad esimesel nädalavahetusel kohalikku kassatabelit juhtima. Enamik ei jää sinna kauaks pidama, aga pole hullu. Eesmärk ongi paari-kolme nädalaga ruttu võimalikult esinduslik patsakas raha kokku kaapida ning hakata järge planeerima.
Enamik on keskpärased ega suuda pinget kruvida ega hoida. Muudkui lähevadlähevadlähevad kuhugi, aga kohale ei jõuagi. Selliseid müüvad pädevad reklaamikampaaniad ja kunstnikutööd, mis loovad pilkupüüdvalt masendavaid keskkondi. Hellitatud tänapäeva noor ajab nende peale silmad punni ja pomiseb tunnustavalt: juba sinna sattuda on kole!
"Saw" on erand: natuke parem.
Ütleks, et see on juhus – kasutatavad võtted on ju täpselt samad nagu hallis massis – aga enam ei usuks ise ka. Enam. Kolmas kord järjest õnnestus teha natuke paremat. Ei saa olla juhus!
Kindlasti pole "Saw" ehteks lood, mida jutustatakse. Need jäävad alati praktiliselt samaks ega hoiaks iseseisvalt huvi üleval isegi ühe filmi piires. Mõned õnnetud pannakse ebameeldivasse olukorda ja öeldakse, et kui nad pole osavad ja kiired, saavad nad ebameeldivalt surma. Kõiki muuseas karistatakse millegi eest.
Isehakanud kohtumõistjaks on leidlik sadist hr Pusle, kes koostab täiesti uskumatuid masinavärke, et ohvritel ikka higistama hakkaks. Kolmandas osas mattub näiteks üks tüüp seakerede tükeldamisel tekkiva rõveda solgi alla, kuni teine surnud pojale kuuluvaid asju põletab, et leida nende hulgas päästev võti. Surevad peaaegu kõik, kes ekraanile jõuavad ja veresauna ilmestamiseks töötavad pingsalt nii grimmimehed, kunstnikud kui terav kiire montaaž. Heast maitsest ei saa siin muidugi juttugi olla, aga tegijad püüavad leida-ületada siis vähemalt muid piire, näiteks vaataja taluvust. Episood operatsioonilaual muutus tasapisi väljakannatamatuks isegi minusugusele pervole.
Lõpuks ometi õpime rohkem tundma ka Pusle isikut, kelles leidub Tobin Belli esituses alati ideaalselt sobiv segu kalkusest ja intelligentsusest. Tema osalus sündmustikus on järjepanu kasvanud, aga endiselt mitte piisavalt kaalukas, et ta kingiks filmile hinge. Küll aga kingib ta omajagu karakterit, mis on üldse sarja tugevus: ükski tegelane pole lihtsalt ilus poiss (tüdruk) nagu sellistes katsetustes tavaline. Kõigi taustu avatakse piisavalt, et neid huviga jälgida või nende meeleheite suhtes vähemalt empaatiat tunda.
Ja kuigi ma leian, et veriseid õudukaid tuleks võtta rohkem meelelahutusena ja neist vähem peidetud tarkusi otsida, on "Sawl" sügavam tasand täiesti olemas. See räägib läbi nurka aetud inimeste ahastuse sümboli sellest, et elus on harva miski täiesti kontrolli all ja seetõttu tuleb koos töötada, mitte jäärapäiselt tormata ja teistele meelehärmi tekitada.
"Saw" on elav tõestus sellele, et kui pista klišeed luukerepea sildiga potti ja keeta need suureks klimbiks, tekib midagi maitsvamat kui koostisosad eraldi. Kuid neljas osa võiks siiski tulemata jääda, vaevalt eelloo raamistusest hoolimata midagi originaalset korda saadetakse.
Hinne: 6/10
Enamik on keskpärased ega suuda pinget kruvida ega hoida. Muudkui lähevadlähevadlähevad kuhugi, aga kohale ei jõuagi. Selliseid müüvad pädevad reklaamikampaaniad ja kunstnikutööd, mis loovad pilkupüüdvalt masendavaid keskkondi. Hellitatud tänapäeva noor ajab nende peale silmad punni ja pomiseb tunnustavalt: juba sinna sattuda on kole!
"Saw" on erand: natuke parem.
Ütleks, et see on juhus – kasutatavad võtted on ju täpselt samad nagu hallis massis – aga enam ei usuks ise ka. Enam. Kolmas kord järjest õnnestus teha natuke paremat. Ei saa olla juhus!
Kindlasti pole "Saw" ehteks lood, mida jutustatakse. Need jäävad alati praktiliselt samaks ega hoiaks iseseisvalt huvi üleval isegi ühe filmi piires. Mõned õnnetud pannakse ebameeldivasse olukorda ja öeldakse, et kui nad pole osavad ja kiired, saavad nad ebameeldivalt surma. Kõiki muuseas karistatakse millegi eest.
Isehakanud kohtumõistjaks on leidlik sadist hr Pusle, kes koostab täiesti uskumatuid masinavärke, et ohvritel ikka higistama hakkaks. Kolmandas osas mattub näiteks üks tüüp seakerede tükeldamisel tekkiva rõveda solgi alla, kuni teine surnud pojale kuuluvaid asju põletab, et leida nende hulgas päästev võti. Surevad peaaegu kõik, kes ekraanile jõuavad ja veresauna ilmestamiseks töötavad pingsalt nii grimmimehed, kunstnikud kui terav kiire montaaž. Heast maitsest ei saa siin muidugi juttugi olla, aga tegijad püüavad leida-ületada siis vähemalt muid piire, näiteks vaataja taluvust. Episood operatsioonilaual muutus tasapisi väljakannatamatuks isegi minusugusele pervole.
Lõpuks ometi õpime rohkem tundma ka Pusle isikut, kelles leidub Tobin Belli esituses alati ideaalselt sobiv segu kalkusest ja intelligentsusest. Tema osalus sündmustikus on järjepanu kasvanud, aga endiselt mitte piisavalt kaalukas, et ta kingiks filmile hinge. Küll aga kingib ta omajagu karakterit, mis on üldse sarja tugevus: ükski tegelane pole lihtsalt ilus poiss (tüdruk) nagu sellistes katsetustes tavaline. Kõigi taustu avatakse piisavalt, et neid huviga jälgida või nende meeleheite suhtes vähemalt empaatiat tunda.
Ja kuigi ma leian, et veriseid õudukaid tuleks võtta rohkem meelelahutusena ja neist vähem peidetud tarkusi otsida, on "Sawl" sügavam tasand täiesti olemas. See räägib läbi nurka aetud inimeste ahastuse sümboli sellest, et elus on harva miski täiesti kontrolli all ja seetõttu tuleb koos töötada, mitte jäärapäiselt tormata ja teistele meelehärmi tekitada.
"Saw" on elav tõestus sellele, et kui pista klišeed luukerepea sildiga potti ja keeta need suureks klimbiks, tekib midagi maitsvamat kui koostisosad eraldi. Kuid neljas osa võiks siiski tulemata jääda, vaevalt eelloo raamistusest hoolimata midagi originaalset korda saadetakse.
Hinne: 6/10
Subscribe to:
Posts (Atom)
