Paraku ei mäleta, kellega oli tegu, Pepsi või Coca-Cola või midagi, aga jube lahedaid telereklaame tegid vahel. Selliseid kollaka filtriga olustikupilte mingitest kuumadest paikadest, kus päike kõrvetab nagu tuhat kurivaimu ning karastusjook mekib selle peale nagu taevane õnnistus.
Teadupärast kuumas Mehhikos aset leidev "Nacho Libre" on just taoline, aga ei reklaami midagi. No võib-olla mingeid üldisi väärtusi reklaamib, et oska olla õnnelik sellega, mis sulle antud. Aga see ei loe. Loeb meeleolu. Vaatad ja mõistad isegi, et säherduses eksootilises paigas tehtud komöödiat lihtsalt pead vaatama. Eriti kui selle kirjutasid, väntasid ja esinesid kokku mehed nagu Jack Black, Mike White (stsenarist, "The School of Rock") ja abielupaar Hessid, kelle eelmiseks tööks indiehitt "Napoleon Dynamite".
Skeptiline? Räägin edasi. Jack Black, kes on väga äss koomik ja teinud lahedaid rolle filmides nagu "High Fidelity", "The School of Rock" ja "Anchorman", kehastab preestrit, kes otsustab elu orvukodus läikima panna. Selleks on vaja raha, mis koguneb salajastelt showmaadluse matšidelt, kus ta saab kõvasti kolki. Aga mis siis. See kõik on väga naljakas ja minu isiklikus arvestuses aasta parimate komöödiate seas.
Ma tean, mida osad teist Jack Blacki või tema eelmise suurtöö "The School of Rocki" kohta arvavad. Seetõttu peatuks veelkord õhustiku juures. Tuletage nüüd meelde neid limonaadide telereklaame. Need on ikka väga kinolikud, eks ole. Sa vaatad seda minuti või poolteist ja elad tegelaste emotsioone väga ehedalt läbi. Kuumus, igatsus, kolkaelu igavus, janu. See on filmitud nii ligitõmbavalt. Aga kujutle nüüd olukorda, kus see tore klipp ei ürita mingit rämpsu ostma meelitada, ajab hoopis alatasa itsitama ja kestab härraste rõõmuks tervelt poolteist tundi!
Vot niimoodi tulekski kirjeldada "Nacho Libret", ühe-triki-poni, mis ei muutu siiski kunagi üksluiseks ja lõpeb ainult minut-kaks hiljem ära, kui tegijatel ideed otsa lõpevad. Ärme unusta, et päris paljud komöödiad pärinevad ühel heal ideel (seekord siis paksuke Black preestri ja showmaadlejana), aga paljudel saab aur juba poole tunniga otsa. Või on siis ilgelt nürid tund aega järjest, et viimased kakskümmend minutit enamvähem okeilt mõjuda.
Kindluse mõttes tuleks kirjeldada samuti huumorisoont, mis on autoritel selgelt arenenud ja omanäoline. See on jabur, tekitades kohe tunde, et juhtuda võib kõike, ja nalju sigineb tõesti päris seinast seina. Okei, üldine toon on lustakalt rumalapoolne, aga see ei taandu kunagi nii odavaks nagu omniseksuaalselt kirglik kodukoer Adam Sandleri uusimas "Click" (kõlas vist põnevamalt kui plaanisin?). Eksisteerivad näiteks tavapärased ilusa naise himustamise ning peeretamise killud, aga kogu teos on Blackile omaselt nii lapselikult energilis-spontaanne, et võlub absoluutselt ära. Ab-so-luutselt! Stseene, mida sa lihtsalt armastad, sigineb ikka tihedas tempos, paljud neist leiavad aset võitlusringis.
Ainult seda imestan, et Black pole kunagi stsenarist. Võimalik, et ta improviseerib etteantud sündmuste piires alati nii palju, et polegi endal vaja midagi hakata kirja panema. Tulemus on kerge ja nakatavalt humoorikas kui naerugaasiga täidetud õhupall, mis viib hõljuma. Ja kuigi tegemist on muidugi Blacki ühe-mehe-etendusega, kes naerutab ainuüksi pidevalt nördinud ilme või geivuntside ja kräsupea või paari laulunumbriga, on tipp-topp paigas samuti kõik muu. Tobedad aktsendid, maadlus-stseenide üle võlli koreograafia, tajutav uljas energia tegijate seas (jah, sellise asja tunneb ära), uskumatult suur kogus jaburaid molusid... kui sa lähed kinno, siis tõenäoliselt Blacki pärast, aga sa jääd sinna kõige pärast.
Kaks mõtet veel. Peter Stormare'i võiks rohkem olla, temast ei saa kunagi küll. Ja Black võiks olla tegelikult päris kena mees, kui alla võtaks. Mitmes kaadris nägi üllatuslikult välja nagu noor Freddie Mercury. Aga see pole mingi homovihje. Talle endale äkki meeldiks kõhnem olla, või midagi. Või siis mitte. Mul pohh.
"Nacho Libre" on sündinud kultuskomöödia. Vaielge vastu ja tunnistage viie aasta pärast, et kurat, õigust rääkisid.
Hinne: 9/10
Arvustus valmis juba 20. juulil, aga alles nüüd taipasin MPDElt küsida, et kas see ikka tuleb meil kinodesse või mis. Vastati: ei tule.
March 20, 2007
"Rocky Balboa"
Mul oli kindel plaan vaadata viis senist Rocky filmi üle, enne kui värske ja vähemalt minu jaoks üllatuslikult ilmunud kuuenda kallale asun. Paraku on aega vähe, aga häid telesarju palju, nii et muidugi ei suutnud ma nendega pausi teha, et Stallone'i kultussari värske pilguga sisse ahmida. Asjalikud võrdlused eelmiste peatükkidega jäävad seega kahjuks ära, kuna mällu on jäänud õige vähe... aga "Rocky Balboa" väärtuste hindamine osutus õnneks kergeks ka muidu.
See on täpselt selline nagu ootaks: ei midagi suurustavat ega suursugust, vaid soe, inimlik ning ennekõike rahulik lugu armastatud poksikangelase pensionipäevadest. Poksi näeb lõpupoole ka, mis näeb tänu pildiga trikitamisele üllatavalt kaasakiskuv välja, kuigi Stallone ise on selgelt juba liiga vana selle värgi jaoks. Nüüdseks 60se mehe torso on suurtest musklitest hoolimata selgelt zombistunud, meenutades kanakoibasid külmletis, millel on veel nahk peal.
Stallone'i karjääris on Rocky nii erilisel kohal, et ta kirjutas seegi kord stsenaariumi üksi, ka on see sarjas neljas kord ise lavastajatoolil istuda. Ta tegi igati rahuldavat tööd. Mõte elu videvikku jõudnud poksijast toob paratamatult pähe võrdluse Clint Eastwoodi hiljutise draamaga "Miljoni dollari tüdruk", mille kõrval "Rocky Balboa" kahvatab paraku igas mõttes. Aga see võrdlus pole loomulikult aus, ja ega me vajagi, et Stallone'ist saaks pärast kõiki neid aastaid siiski Hollywoodi stsenaristide koorekiht.
Piisab sellest, et tema ilmselt viimases spordifilmis on endiselt hinge ja sütitavaid kõnesid. Mõni kohe nii hea, et jääb rohkem meelde kui poksimine, näiteks tüli pojaga. Sündmusi on Rocky ellu jäänud tegelikult nii vähe, et sellepärast polnud tingimata vaja filmi tehagi. Südamlik toon kaalub igatahes üle selle, kui loovestmise tase või dialoog jäävad kohati natuke koolipoisilikule tasemele (juhtum kunagises kodukandi baaris). Kui aus olla, pole ka Stallone'i esitus enam mingi tippklass, pigem kordamööda väsinud või liiga ilmekas.
Mõtlesin, et mainiks ka ära: film kestab 102 minutit, aga poksimist näidatakse alles umbes 85. minuti kandis. Nii treening kui matš mööduvad reipalt, aga kiiresti. Et sul ei tekiks kõrgeid ootusi näha Rockyt oma noort vastast terve igaviku kolkimas. Või vastupidi.
Kui ära märkida väike pettumus, siis tundub, et Rocky ja Marie tutvus ei lähe iial kuhugi, mitte et ma oodanuks romantilist liini, tehes tobedaks, et sellele nii palju ekraaniaega kulutatakse. Siit tekib fantaasia, milline olnuks see film Dolph Lundgreni ja Mr T osalusel, keda kutsuti omi rolle kordama vastavalt neljandast ja kolmandast osast. Kahju, et nad ei tulnud, justnagu oleks neil midagi targemat teha kaamerate ees tänapäeval! Üllataval kombel ei leidnud ka Stallone'i enda poeg aega, et korrata rolli viiendast; selle asemel mängib Balboa juuniori keegi märkimisväärselt ilmetu Milo Ventimiglia ("Heroes").
Raske on uskuda, et keegi on veel piisavalt tulihingeline Stallone'i või Rocky fänn, et kuuendalt osalt midagi oodata. Ja sellisel kujul see kõige paremini töötabki: väike nostalgiasüst keset halli argipäeva. Sul puuduvad sarjaga seoses nostalgilised tunded? Pole viga, tegijad toovad need ise kaasa, meeleolu rõhutava muusikaga ja puha.
Ahjaa, see tunnusmeloodia on endiselt lahe.
Hinne: 6/10
PS Stallone alustab tegelikult veel ühte projekti minevikusära elustamiseks. Veebruaris peaks algama neljanda "Rambo" võtted, mis toimuvad Tais, USAs ja Mehhikos.
Arvustus valmis 26. jaanuaril, aga ma ei pannud miskipärast tähele, et film juba meil kinodes. Sorry!
See on täpselt selline nagu ootaks: ei midagi suurustavat ega suursugust, vaid soe, inimlik ning ennekõike rahulik lugu armastatud poksikangelase pensionipäevadest. Poksi näeb lõpupoole ka, mis näeb tänu pildiga trikitamisele üllatavalt kaasakiskuv välja, kuigi Stallone ise on selgelt juba liiga vana selle värgi jaoks. Nüüdseks 60se mehe torso on suurtest musklitest hoolimata selgelt zombistunud, meenutades kanakoibasid külmletis, millel on veel nahk peal.
Stallone'i karjääris on Rocky nii erilisel kohal, et ta kirjutas seegi kord stsenaariumi üksi, ka on see sarjas neljas kord ise lavastajatoolil istuda. Ta tegi igati rahuldavat tööd. Mõte elu videvikku jõudnud poksijast toob paratamatult pähe võrdluse Clint Eastwoodi hiljutise draamaga "Miljoni dollari tüdruk", mille kõrval "Rocky Balboa" kahvatab paraku igas mõttes. Aga see võrdlus pole loomulikult aus, ja ega me vajagi, et Stallone'ist saaks pärast kõiki neid aastaid siiski Hollywoodi stsenaristide koorekiht.
Piisab sellest, et tema ilmselt viimases spordifilmis on endiselt hinge ja sütitavaid kõnesid. Mõni kohe nii hea, et jääb rohkem meelde kui poksimine, näiteks tüli pojaga. Sündmusi on Rocky ellu jäänud tegelikult nii vähe, et sellepärast polnud tingimata vaja filmi tehagi. Südamlik toon kaalub igatahes üle selle, kui loovestmise tase või dialoog jäävad kohati natuke koolipoisilikule tasemele (juhtum kunagises kodukandi baaris). Kui aus olla, pole ka Stallone'i esitus enam mingi tippklass, pigem kordamööda väsinud või liiga ilmekas.
Mõtlesin, et mainiks ka ära: film kestab 102 minutit, aga poksimist näidatakse alles umbes 85. minuti kandis. Nii treening kui matš mööduvad reipalt, aga kiiresti. Et sul ei tekiks kõrgeid ootusi näha Rockyt oma noort vastast terve igaviku kolkimas. Või vastupidi.
Kui ära märkida väike pettumus, siis tundub, et Rocky ja Marie tutvus ei lähe iial kuhugi, mitte et ma oodanuks romantilist liini, tehes tobedaks, et sellele nii palju ekraaniaega kulutatakse. Siit tekib fantaasia, milline olnuks see film Dolph Lundgreni ja Mr T osalusel, keda kutsuti omi rolle kordama vastavalt neljandast ja kolmandast osast. Kahju, et nad ei tulnud, justnagu oleks neil midagi targemat teha kaamerate ees tänapäeval! Üllataval kombel ei leidnud ka Stallone'i enda poeg aega, et korrata rolli viiendast; selle asemel mängib Balboa juuniori keegi märkimisväärselt ilmetu Milo Ventimiglia ("Heroes").
Raske on uskuda, et keegi on veel piisavalt tulihingeline Stallone'i või Rocky fänn, et kuuendalt osalt midagi oodata. Ja sellisel kujul see kõige paremini töötabki: väike nostalgiasüst keset halli argipäeva. Sul puuduvad sarjaga seoses nostalgilised tunded? Pole viga, tegijad toovad need ise kaasa, meeleolu rõhutava muusikaga ja puha.
Ahjaa, see tunnusmeloodia on endiselt lahe.
Hinne: 6/10
PS Stallone alustab tegelikult veel ühte projekti minevikusära elustamiseks. Veebruaris peaks algama neljanda "Rambo" võtted, mis toimuvad Tais, USAs ja Mehhikos.
Arvustus valmis 26. jaanuaril, aga ma ei pannud miskipärast tähele, et film juba meil kinodes. Sorry!
"Primeval"
"Prison Break" on üks pagana tore põnevus-sari ja selle üks tähti Dominic Purcell võib olla küll kamba igavaim tüüp, aga isegi temast piisab, et äratada mingisugune ähmane huvi "Primevali" vastu.
See on varase reklaami järgi õudukas, kus kamp seltsimehi heitleb verejanulise mõrtsukaga, esimese tunni järgi otsustades põnevik, kus kamp seltsimehi heitleb verejanulise hiidkrokodilliga, ja kokkuvõttes seiklusfilm, kus kamp inimesi heitleb nii verejanulise hiidkroko kui inimpäritolu mõrtsukaga.
Tuntumatest nimedest on kohal veel Jürgen Prochnow ja Orlando Jones, kohustuslikku silmailu serveerib Brooke Langton (kunagi "Melrose Place'is").
Lõuna-Aafrikas ülesvõetud atraktiivne pildiline pool annab linaloole tõeliselt eksootilise tunde, ajades isutama korraliku seiklusfilmi järgi a la "Indiana Jones 4". Paraku osutub sisu nii igavaks (peamiselt klišeed mitte küll otseselt väsinud, aga kindlasti mitte-entusiastlikus teostuses), et tulemust ei tahaks kuidagi soovitada. Isegi neile, kellel pole midagi mõne suure eluka vastu, mis kaitsetuid inimesi nahka õgib, kuni talle ots peale tehakse.
Kõige rohkem häirib see tunne, et lugu lihtsalt kulgeb, ja tegijad isegi ei ürita seda selgetesse raamidesse asetada. Esimene tund möödub isegi suht sündmustevabalt, mille peaks ära täitma osatäitjad, kellel pole paraku piisavalt sarmi ega entusiasmi. Alles siis tuleb põhiline möll, millal eksponeeritakse ka hiidkrokot, kes on "Jurassic Parki" eeskujul kiire, raevukas ja ablas. Ta ei ole paraku võrdselt usutava välimusega, aga suudab äratada selle eheda vastikuse küll, mis elab meis (teravate hammastega) sisalike vastu juba ürgsest ajast.
"Primeval" on lahe nimi, aga ei rahulda seiklus- ega õudusfänne, istudes juhmi näoga kahe tooli vahele. Teiste creature feature'idega ühendab seda ainult moraal, et maailm on täis ohte, aga kõige suurem koletis on ikka inimene ise.
Filmi päästaks ilmselt see, kui keegi näitlejatest teeks vahel nägu, et teda toimuv huvitab (pilt on ju atraktiivne, nagu öeldud). Kui tegijatel on lõbus, on vaatajal ka. Aga puuduvad isegi räpane lustimine ja tissid, mis on päästnud mõnegi B-filmi. Teisest küljest: pohhui see kvaliteet. Mina läheks ka, kui keegi ütleks, et tule Lõuna-Aafrikasse halba filmi tegema. Tasuta sõit ja toit ja ööbimine, sinul vaja ainult osa pähe õppida.
Hinne: 4/10
Meil ei jõua kinodesse
See on varase reklaami järgi õudukas, kus kamp seltsimehi heitleb verejanulise mõrtsukaga, esimese tunni järgi otsustades põnevik, kus kamp seltsimehi heitleb verejanulise hiidkrokodilliga, ja kokkuvõttes seiklusfilm, kus kamp inimesi heitleb nii verejanulise hiidkroko kui inimpäritolu mõrtsukaga.
Tuntumatest nimedest on kohal veel Jürgen Prochnow ja Orlando Jones, kohustuslikku silmailu serveerib Brooke Langton (kunagi "Melrose Place'is").
Lõuna-Aafrikas ülesvõetud atraktiivne pildiline pool annab linaloole tõeliselt eksootilise tunde, ajades isutama korraliku seiklusfilmi järgi a la "Indiana Jones 4". Paraku osutub sisu nii igavaks (peamiselt klišeed mitte küll otseselt väsinud, aga kindlasti mitte-entusiastlikus teostuses), et tulemust ei tahaks kuidagi soovitada. Isegi neile, kellel pole midagi mõne suure eluka vastu, mis kaitsetuid inimesi nahka õgib, kuni talle ots peale tehakse.
Kõige rohkem häirib see tunne, et lugu lihtsalt kulgeb, ja tegijad isegi ei ürita seda selgetesse raamidesse asetada. Esimene tund möödub isegi suht sündmustevabalt, mille peaks ära täitma osatäitjad, kellel pole paraku piisavalt sarmi ega entusiasmi. Alles siis tuleb põhiline möll, millal eksponeeritakse ka hiidkrokot, kes on "Jurassic Parki" eeskujul kiire, raevukas ja ablas. Ta ei ole paraku võrdselt usutava välimusega, aga suudab äratada selle eheda vastikuse küll, mis elab meis (teravate hammastega) sisalike vastu juba ürgsest ajast.
"Primeval" on lahe nimi, aga ei rahulda seiklus- ega õudusfänne, istudes juhmi näoga kahe tooli vahele. Teiste creature feature'idega ühendab seda ainult moraal, et maailm on täis ohte, aga kõige suurem koletis on ikka inimene ise.
Filmi päästaks ilmselt see, kui keegi näitlejatest teeks vahel nägu, et teda toimuv huvitab (pilt on ju atraktiivne, nagu öeldud). Kui tegijatel on lõbus, on vaatajal ka. Aga puuduvad isegi räpane lustimine ja tissid, mis on päästnud mõnegi B-filmi. Teisest küljest: pohhui see kvaliteet. Mina läheks ka, kui keegi ütleks, et tule Lõuna-Aafrikasse halba filmi tegema. Tasuta sõit ja toit ja ööbimine, sinul vaja ainult osa pähe õppida.
Hinne: 4/10
Meil ei jõua kinodesse
March 10, 2007
"Music and Lyrics"
Ma vahel ei jaksa viriseda asjade üle, mis tekitavad minu elus suuri probleeme, ja siis ma virisen asjade üle, mis tunduvad lihtsalt tobedad. Näiteks see, kuidas Eesti ajakirjandus on telekanalite ilmatüdrukud staarideks tõstnud. Kas nad on säravad isiksused, kellest lihtsalt peab rääkima? Kas nende avalik esinemine annab tavainimeste elule midagi juurde, näiteks inspiratsiooni oma unistuste poole püüelda? Äkki on tegemist nii muhedate tüüpidega, et nende mõttemaailmaga tutvumine tagab alati kümme-viisteist minutit lahedat ajaviidet? Kas ajakirjanikud on tõesti nii laisad või ülekoormatud, et kajastavad eelkõige nende tegemisi, kes pidevalt silme ees, mitte ei vaevu ise uusi põnevaid persoone leidma?
Vastus selgub tasapisi "Music and Lyricsi" käigus, mis on romantiliste komöödiate oskuslikke käsitöölisi Hugh Granti ja Drew Barrymore'i paaritav romantiline komöödia. Kõlab nagu teos, mis lastakse välja valentinipäevaks? Ongi. Välja arvatud meie kinodes, kus avataktid kõlavad miskipärast alles 9. märtsil.
See on tegelikult lihtne lugu heast toredast tüdrukust, kes annab kunagise poptähe elule ning karjäärile uue vungi. Kui kõlab okeilt ja peaosatäitjad ei tüüta, oledki lahendanud küsimuse, et kas kulutada aega. Lisaks meeldivale vähenõudlikule ajaviitele tehakse aga mõned taibukad tähelepanekud popmuusika tegeliku väärtuse kohta. Mis vastab ka algsele küsimusele, miks ilmatüdrukud nii palju tähelepanu saavad.
Me kõik armastame nimelt lugusid. Ja kuna suuri lugusid leidub üldkogusega võrreldes vähe (kõike väärtuslikku ongi vähe, muidu see poleks enam väärtuslik!), otsitakse vahepealseks aseaineks midagi kirgast, mis ei täida ehk kõhtu, aga tekitab emotsiooni. Kiirtoit hingele, kui soovite. Emotsioon ei pruugi küll kaua püsida, aga sellel on peidetud lisaväärtus. Miksides seda nostalgiaga, saame vana emotsiooni juurde naastes peaaegu sama nauditava uue.
Vot ja need ilmatüdrukud on nagu popmuusika: meie elude pärm, mis võib niisama süües tunduda kasutu kraam, aga aitab nostalgiapirukat jõudsalt kergitada. Kunagi sa mõtled neile aegadele tagasi ning lausa kümbled mõnusates mälestustes ja magusvalusas teadmises, et kõik on nüüd möödas ega tule iial tagasi. 80ndate lääne popkultuur oli maotu ja selle kasutatud atribuudid (kostüümid-soengud-sõnum) naeruväärsed? Mis siis! Vähemalt olid see sina, kes selle läbi tegi. Ja kui polnud, oled selle filmi tõeliseks väärtustamiseks liiga noor. Mine vaata hoopis "Jungle Book II"-e, seda näidatakse kõrvalsaalis!
Magusad tundmused 80-ndate vastu ja sellest lähtuvalt nostalgiale rõhumine on Barrymore'ile tähtsad kahel põhjusel. Ta alustas oma filmiteed ja samu aegu meenutav romantiline komöödia "The Wedding Singer" viis tema karjääri tagasi rajale. Seekord on Sandleri asemel küll Grant ja enamik tegevustikust toimub tänapäeval, aga ürituse ülevust see ei kahanda.
Seansile kulutatud aeg tasub ära juba avaminuteil, mil Granti tegelane esitab oma hiilgeaja tipul bändiga fiktiivset hittlugu "PoP Goes My Heart", mis on häbitult 80ndad ja veel häbitumalt kaasakiskuv. See kummitab mu peas juba terve päev ning põhjustab mu suutmatust asjalikku, struktureeritud arvustust kirjutada. Aga vahet pole! Ma vean kihla, et siin on praegu rohkem originaalseid mõtteid kui üheski teises "Music and Lyricsi" arvustuses. Ja seda just hea popp andma peabki: inspiratsiooni.
Popmuusikast kõnelev ajaviitefilm esitleb muidugi kõrvalosas ka väljamõeldud popstaari, kelle rahuldamise ümber üks põhiliin keerlebki. Ta on üsna jäle: alati pseudovaimsusele rõhuv segu Inesest ja notsust (üksikult pole mul nende vastu midagi). Üks nimi päriselust tuli veel meelde teda vaadates, aga ma ei taha seda välja öeldes ühte oma tööalast suhet rikkuda.
Grant ja Barrymore teevad täpselt seda, milleks neid palgati: täidavad oma tüüprolle ja hoiavad oma tavapärast meeldivat taset. Grant on allakäinud popsauruse ossa lihtsalt ideaalne: viisakas, sõnaosav (enamik vaimukat teksti ekraanil kuulub muidugi talle), poisilikult hea välimusega, aga eemalolev ja väsinud – nii 100% has-been, et ma võiks iga omadussõna ette kirjutada "endiselt". Kui meenutada juurde, et härra on avaldanud soovi filminäitlemisest loobuda (nagu tal oleks midagi paremat teha), muudab see Granti veel vastupandamatumaks. Barrymore on isetu ja armas, ehk siis see, miks teda üldse kunagi "E.T."-sse võeti ja mille ta vahepeal ära kaotas.
"Music and Lyrics" on kokkuvõttes romantiline komöödia, mis jutustab armastuse kõrval ka muudest väärtustest, mis aja jooksul kasvavad. Grant ja Barrymore on paindlikud esinejad, kes sobivad vist ekraanile kõigiga, miks siis mitte ka üksteisega. Rohkem polegi vaja öelda.
Või siiski. Kui Grant on filmidest tüdinud, miks ta ometi midagi uut ei proovi? Kuluks ära nii talle kui meile.
Hinne: 6/10
Vastus selgub tasapisi "Music and Lyricsi" käigus, mis on romantiliste komöödiate oskuslikke käsitöölisi Hugh Granti ja Drew Barrymore'i paaritav romantiline komöödia. Kõlab nagu teos, mis lastakse välja valentinipäevaks? Ongi. Välja arvatud meie kinodes, kus avataktid kõlavad miskipärast alles 9. märtsil.
See on tegelikult lihtne lugu heast toredast tüdrukust, kes annab kunagise poptähe elule ning karjäärile uue vungi. Kui kõlab okeilt ja peaosatäitjad ei tüüta, oledki lahendanud küsimuse, et kas kulutada aega. Lisaks meeldivale vähenõudlikule ajaviitele tehakse aga mõned taibukad tähelepanekud popmuusika tegeliku väärtuse kohta. Mis vastab ka algsele küsimusele, miks ilmatüdrukud nii palju tähelepanu saavad.
Me kõik armastame nimelt lugusid. Ja kuna suuri lugusid leidub üldkogusega võrreldes vähe (kõike väärtuslikku ongi vähe, muidu see poleks enam väärtuslik!), otsitakse vahepealseks aseaineks midagi kirgast, mis ei täida ehk kõhtu, aga tekitab emotsiooni. Kiirtoit hingele, kui soovite. Emotsioon ei pruugi küll kaua püsida, aga sellel on peidetud lisaväärtus. Miksides seda nostalgiaga, saame vana emotsiooni juurde naastes peaaegu sama nauditava uue.
Vot ja need ilmatüdrukud on nagu popmuusika: meie elude pärm, mis võib niisama süües tunduda kasutu kraam, aga aitab nostalgiapirukat jõudsalt kergitada. Kunagi sa mõtled neile aegadele tagasi ning lausa kümbled mõnusates mälestustes ja magusvalusas teadmises, et kõik on nüüd möödas ega tule iial tagasi. 80ndate lääne popkultuur oli maotu ja selle kasutatud atribuudid (kostüümid-soengud-sõnum) naeruväärsed? Mis siis! Vähemalt olid see sina, kes selle läbi tegi. Ja kui polnud, oled selle filmi tõeliseks väärtustamiseks liiga noor. Mine vaata hoopis "Jungle Book II"-e, seda näidatakse kõrvalsaalis!
Magusad tundmused 80-ndate vastu ja sellest lähtuvalt nostalgiale rõhumine on Barrymore'ile tähtsad kahel põhjusel. Ta alustas oma filmiteed ja samu aegu meenutav romantiline komöödia "The Wedding Singer" viis tema karjääri tagasi rajale. Seekord on Sandleri asemel küll Grant ja enamik tegevustikust toimub tänapäeval, aga ürituse ülevust see ei kahanda.
Seansile kulutatud aeg tasub ära juba avaminuteil, mil Granti tegelane esitab oma hiilgeaja tipul bändiga fiktiivset hittlugu "PoP Goes My Heart", mis on häbitult 80ndad ja veel häbitumalt kaasakiskuv. See kummitab mu peas juba terve päev ning põhjustab mu suutmatust asjalikku, struktureeritud arvustust kirjutada. Aga vahet pole! Ma vean kihla, et siin on praegu rohkem originaalseid mõtteid kui üheski teises "Music and Lyricsi" arvustuses. Ja seda just hea popp andma peabki: inspiratsiooni.
Popmuusikast kõnelev ajaviitefilm esitleb muidugi kõrvalosas ka väljamõeldud popstaari, kelle rahuldamise ümber üks põhiliin keerlebki. Ta on üsna jäle: alati pseudovaimsusele rõhuv segu Inesest ja notsust (üksikult pole mul nende vastu midagi). Üks nimi päriselust tuli veel meelde teda vaadates, aga ma ei taha seda välja öeldes ühte oma tööalast suhet rikkuda.
Grant ja Barrymore teevad täpselt seda, milleks neid palgati: täidavad oma tüüprolle ja hoiavad oma tavapärast meeldivat taset. Grant on allakäinud popsauruse ossa lihtsalt ideaalne: viisakas, sõnaosav (enamik vaimukat teksti ekraanil kuulub muidugi talle), poisilikult hea välimusega, aga eemalolev ja väsinud – nii 100% has-been, et ma võiks iga omadussõna ette kirjutada "endiselt". Kui meenutada juurde, et härra on avaldanud soovi filminäitlemisest loobuda (nagu tal oleks midagi paremat teha), muudab see Granti veel vastupandamatumaks. Barrymore on isetu ja armas, ehk siis see, miks teda üldse kunagi "E.T."-sse võeti ja mille ta vahepeal ära kaotas.
"Music and Lyrics" on kokkuvõttes romantiline komöödia, mis jutustab armastuse kõrval ka muudest väärtustest, mis aja jooksul kasvavad. Grant ja Barrymore on paindlikud esinejad, kes sobivad vist ekraanile kõigiga, miks siis mitte ka üksteisega. Rohkem polegi vaja öelda.
Või siiski. Kui Grant on filmidest tüdinud, miks ta ometi midagi uut ei proovi? Kuluks ära nii talle kui meile.
Hinne: 6/10
February 28, 2007
"Hollywoodland"
"Hollywoodland". Sellise nimega linaloost kuuldes tekib automaatselt mõte, et küllap on mingi ambitsioonikas jura või tegijate meelest oh kui kaval komöödia, millel on näiteks ameeriklaste filmitööstuse või muidu elu-olu aadressil midagi mürgist öelda.
Võta näpust. Pole jura ega komöödia. On hoopis minu isiklikus edetabelis aasta parimate filmide hulgas.
See jutustab kaks lugu. Vanem leiab aset põhiliselt 1950-ndatel ja räägib mehest, kes tahtis olla filmistaar ning omas vajalikku välimust, aga lihtsalt ei löönud läbi. Temast sai pidžaamat kandev lastelemmik telesarjas "Adventures of Superman" ja ta lõpetas elu ilmselt enesetapuga. Täpselt pole siiani selge. Mees oli päriselt olemas, nimeks George Reeves ja teda kehastab Ben Affleck.
Teine lugu jääb tegelikult samasse kümnendisse, kuid algab natuke hiljem. Reeves on mullas ja tema ema palkab eradetektiivi (Adrien Brody), kes hakkab saladusliku surmajuhtumi tagamaid selgitama. Louis Simo kujuneb isegi kesksemaks tegelaseks kui Reeves, kelle mängumaaks on tagasivaated.
Ma tahaks veel vahele öelda, et Supermani ekraaniroll võib olla neetud. Kaks kolmest mehest, kes tema rüüs ekraanile jõudnud, surid enneaegselt. Teine on muidugi Christopher Reeve, kes jäi hiljem hobuse seljast kukkudes halvatuks ja lahkus kümme aastat hiljem südameataki tõttu. Brandon Routh on mantlipärijana veel värske, teinud ainult "Superman Livesi", viibides hetkel elu ja tervise juures. Ptüi-ptüi-ptüi.
Hmh. See kõik on hea ja tore, aga nüüd tundub olevat küll viimane aeg, et jagada mõtteid ning elamusi, mida seanss andis. Aga mina ei taha, sest vahel tekib hea asja kirjeldamisega raskusi. Praegu on just see "vahel".
Ainus, mis kohe pähe tuleb, on üks võrdlus. Nimelt. Kui "Hollywoodland" oleks filmitäht, oleks see George Clooney. Hea välimusega soliidne härra, püüab kahtlemata silma, ent tema tegeliku taseme kindlaksmääramisega esineb probleeme. Ta on lihtsalt nii sile ning sujuva olemisega, et niriseb silmast vudinal sisse ega tekita sobivat pinnast analüüsiks. Pikemalt jälgides selgub küll, et tal leidub nii stiili kui omapära kui sarmi ennast maksma panna. Ja siis on film läbi ja mõtled, et tahaks veel, mingu pekki need pikad ülevaated. Mõni asi lihtsalt ON hea.
"Hollywoodland" pakatab tasemest igal rindel. Paljulubav seltskond, mis ei vea alt ning koguni ületab ootusi (Brody, Affleck, Diane Lane, Bob Hoskins, Robin Tunney). Kõik olulised tegelased on saanud piisavalt liha luudele, et hoida kahe tunni jooksul tähelepanu, isegi kui tempo võiks natuke krapsakamat sammu astuda. Lugu on oskuslik segu draamast ja detektiivikast, mida vürtsitab teadmine, et vähemalt osa sellest toimus päriselt. Ja pealekauba haarab pilgud kohe visuaalne pool, mis on väljamõõdetult stiilne ja pakub isuäratavat ajastupilti Kadunud Aegade Ameerikast. Sellistest ei saa vähemalt mina küll: nostalgiatundele rõhuv imedemaa, kus kõik tundub kuidagi lihtsam ja tervem; pealegi sobivad film noiri alatoonid sellisesse olustikku väga ladusalt. Meelierutav on ka pilguheit tollasesse showbizi, mis piirdub peamiselt "Supermani" tegemisega.
Esitusi vaagides on raske uskuda, et Adrien Brody ja Ben Afflecki rollid polnud mõeldud neile ning ainult neile (Supermeest plaanis kehastada Hugh Jackman, detektiivi Benicio Del Toro – mõlemad otsustasid teise projekti kasuks).
Affleck kehastab hea välimusega tähekspüüdlejat, kes on teinud halbu karjäärivalikuid ning peab kahjatsedes tõdema, et sai kuulsuse, aga mitte eales publiku austust – iga ameeriklaste toodanguga kursis kinosõber tunnetab siin kohest irooniat, et reaalsus kordub ekraanil. Kuid juba "Entourage" on viimasel ajal korduvalt tõestanud, et näitlejad võtavad selliseid osi vastu üsna vabalt, sest julgus ennast pilgata annab märku enesekindlusest ja intelligentsist.
Teine irooniline tõsiasi: see töö võidabki inimesi juurde, kes tal (vähemalt lähi)tulevikus silma peal hoiavad, sest Affleck tõesti mõjub. Tema jurakas kogus, mida süvenev rasvumine ainult rõhutab, on midagi nii jõuetut ja kurba, et sa ei pea enam isegi silmadest kontrollima, kui väga mees on osanud tegelasega samastuda ja sisse elada. Helgematel hetkedel on ta seevastu iga grammi võrra selline ajatu ekraanistaar, millist nostalgiale rõhuvalt ajastupildilt ka ootaks. Oscareid võidetakse vähema eest, eriti kõrvalosas, millena seda võib võtta. Karjääripöördeks samuti sobilik, sest järgmised projektidki on üle keskmise paeluvad: "Smokin' Aces" kasvõi Piveni peaosa tõttu ja esimene stsenaristi-lavastajatöö "Gone Baby Gone" (täitmaks "Mystic Riveri" järel tekkinud huvi Lehane'i vastu).
"Hollywoodlandi" vaieldamatu trump on seevastu Brody räpasevõitu allakäinud detektiivina, kes üritab paremaks saada ainult pisipoja nimel, kes elab eemal. Või pigem ta lihtsalt on selline visa tõbras, kes leiab alati võimaluse vastu lüüa ja teeb seda täie raevuga, mis tema vindunud hinge kogunenud. Brody valib alati rolle, mis pakuvad senisest natuke erinevat, või ta lihtsalt leiab alati võimaluse need enda omaks teha, aga värskena mõjub ta siingi. Louis Simo on ühe klišeelise tegelase kohta haruldaselt nüansirikas ja B pakib temasse hulljulget energiat, mille tagajärjel ei kujune isegi tunnet, et käike võiks ette aimata, pannes huviga jälgima. Samas on temas mingit sügavat kurbust nagu Reevesis (vihje paremale elule, mis võinuks olla), andes vaatajale piisavalt põhjust kaasa tunda, kuigi Simo teeb kõik endast oleneva, et paha poisina meelde jääda.
Lühidalt ka teistest eriti nauditavatest etteastetest. Hoskins mängib nähtava mõnuga pisikest vastikut gängsterit, kes mõjub enamiku ajast ühtaegu oma ilguses ligitõmbavalt kui olemuselt eemaletõukavalt. Joe Pesci legendaarne rets "Omad poisides" ja "Kasiinos" leiaks hingekaaslase, kuigi Hoskinsit sellisel verejanulisel kujul soovitaks juba Vlad Draculi eluloofilmi. Siis on meil Tunney, kellele jäävad tavaliselt heade tüdrukute rollid, aga kes on siin samasuguse mõnuga pealiskaudne hoolimatu lipakas. "Prison Breakist" täispööre. Ja lõpuks muidugi Diane Lane, kellel on vist kambast suurimad Oscari-šansid: küpsus kohtub aegumatu iluga, millest sünnib midagi lummavat. Näitlejannad on võitnud kõrvalosa-kuldmehikesi palju vähema eest. Tema võtab linaloo draamaliini suurepäraselt kokku, meenutades, et tegelikult otsivad kõik armastust. Ei haaku eelneva teemaga? Ju ma ei suutnud kõike piisavalt edukalt kokku võtta, mida teos pakub.
Algne pealkiri oli "Truth, Justice, and the American Way", mis oli tele-Supermani üks motosid. DC Comics ei andnud paraku luba selle kasutamiseks, ega samuti S-logo näitamiseks reklaamis. Aga filmis on see olemas. Veider.
Hinne: 8/10
Võta näpust. Pole jura ega komöödia. On hoopis minu isiklikus edetabelis aasta parimate filmide hulgas.
See jutustab kaks lugu. Vanem leiab aset põhiliselt 1950-ndatel ja räägib mehest, kes tahtis olla filmistaar ning omas vajalikku välimust, aga lihtsalt ei löönud läbi. Temast sai pidžaamat kandev lastelemmik telesarjas "Adventures of Superman" ja ta lõpetas elu ilmselt enesetapuga. Täpselt pole siiani selge. Mees oli päriselt olemas, nimeks George Reeves ja teda kehastab Ben Affleck.
Teine lugu jääb tegelikult samasse kümnendisse, kuid algab natuke hiljem. Reeves on mullas ja tema ema palkab eradetektiivi (Adrien Brody), kes hakkab saladusliku surmajuhtumi tagamaid selgitama. Louis Simo kujuneb isegi kesksemaks tegelaseks kui Reeves, kelle mängumaaks on tagasivaated.
Ma tahaks veel vahele öelda, et Supermani ekraaniroll võib olla neetud. Kaks kolmest mehest, kes tema rüüs ekraanile jõudnud, surid enneaegselt. Teine on muidugi Christopher Reeve, kes jäi hiljem hobuse seljast kukkudes halvatuks ja lahkus kümme aastat hiljem südameataki tõttu. Brandon Routh on mantlipärijana veel värske, teinud ainult "Superman Livesi", viibides hetkel elu ja tervise juures. Ptüi-ptüi-ptüi.
Hmh. See kõik on hea ja tore, aga nüüd tundub olevat küll viimane aeg, et jagada mõtteid ning elamusi, mida seanss andis. Aga mina ei taha, sest vahel tekib hea asja kirjeldamisega raskusi. Praegu on just see "vahel".
Ainus, mis kohe pähe tuleb, on üks võrdlus. Nimelt. Kui "Hollywoodland" oleks filmitäht, oleks see George Clooney. Hea välimusega soliidne härra, püüab kahtlemata silma, ent tema tegeliku taseme kindlaksmääramisega esineb probleeme. Ta on lihtsalt nii sile ning sujuva olemisega, et niriseb silmast vudinal sisse ega tekita sobivat pinnast analüüsiks. Pikemalt jälgides selgub küll, et tal leidub nii stiili kui omapära kui sarmi ennast maksma panna. Ja siis on film läbi ja mõtled, et tahaks veel, mingu pekki need pikad ülevaated. Mõni asi lihtsalt ON hea.
"Hollywoodland" pakatab tasemest igal rindel. Paljulubav seltskond, mis ei vea alt ning koguni ületab ootusi (Brody, Affleck, Diane Lane, Bob Hoskins, Robin Tunney). Kõik olulised tegelased on saanud piisavalt liha luudele, et hoida kahe tunni jooksul tähelepanu, isegi kui tempo võiks natuke krapsakamat sammu astuda. Lugu on oskuslik segu draamast ja detektiivikast, mida vürtsitab teadmine, et vähemalt osa sellest toimus päriselt. Ja pealekauba haarab pilgud kohe visuaalne pool, mis on väljamõõdetult stiilne ja pakub isuäratavat ajastupilti Kadunud Aegade Ameerikast. Sellistest ei saa vähemalt mina küll: nostalgiatundele rõhuv imedemaa, kus kõik tundub kuidagi lihtsam ja tervem; pealegi sobivad film noiri alatoonid sellisesse olustikku väga ladusalt. Meelierutav on ka pilguheit tollasesse showbizi, mis piirdub peamiselt "Supermani" tegemisega.
Esitusi vaagides on raske uskuda, et Adrien Brody ja Ben Afflecki rollid polnud mõeldud neile ning ainult neile (Supermeest plaanis kehastada Hugh Jackman, detektiivi Benicio Del Toro – mõlemad otsustasid teise projekti kasuks).
Affleck kehastab hea välimusega tähekspüüdlejat, kes on teinud halbu karjäärivalikuid ning peab kahjatsedes tõdema, et sai kuulsuse, aga mitte eales publiku austust – iga ameeriklaste toodanguga kursis kinosõber tunnetab siin kohest irooniat, et reaalsus kordub ekraanil. Kuid juba "Entourage" on viimasel ajal korduvalt tõestanud, et näitlejad võtavad selliseid osi vastu üsna vabalt, sest julgus ennast pilgata annab märku enesekindlusest ja intelligentsist.
Teine irooniline tõsiasi: see töö võidabki inimesi juurde, kes tal (vähemalt lähi)tulevikus silma peal hoiavad, sest Affleck tõesti mõjub. Tema jurakas kogus, mida süvenev rasvumine ainult rõhutab, on midagi nii jõuetut ja kurba, et sa ei pea enam isegi silmadest kontrollima, kui väga mees on osanud tegelasega samastuda ja sisse elada. Helgematel hetkedel on ta seevastu iga grammi võrra selline ajatu ekraanistaar, millist nostalgiale rõhuvalt ajastupildilt ka ootaks. Oscareid võidetakse vähema eest, eriti kõrvalosas, millena seda võib võtta. Karjääripöördeks samuti sobilik, sest järgmised projektidki on üle keskmise paeluvad: "Smokin' Aces" kasvõi Piveni peaosa tõttu ja esimene stsenaristi-lavastajatöö "Gone Baby Gone" (täitmaks "Mystic Riveri" järel tekkinud huvi Lehane'i vastu).
"Hollywoodlandi" vaieldamatu trump on seevastu Brody räpasevõitu allakäinud detektiivina, kes üritab paremaks saada ainult pisipoja nimel, kes elab eemal. Või pigem ta lihtsalt on selline visa tõbras, kes leiab alati võimaluse vastu lüüa ja teeb seda täie raevuga, mis tema vindunud hinge kogunenud. Brody valib alati rolle, mis pakuvad senisest natuke erinevat, või ta lihtsalt leiab alati võimaluse need enda omaks teha, aga värskena mõjub ta siingi. Louis Simo on ühe klišeelise tegelase kohta haruldaselt nüansirikas ja B pakib temasse hulljulget energiat, mille tagajärjel ei kujune isegi tunnet, et käike võiks ette aimata, pannes huviga jälgima. Samas on temas mingit sügavat kurbust nagu Reevesis (vihje paremale elule, mis võinuks olla), andes vaatajale piisavalt põhjust kaasa tunda, kuigi Simo teeb kõik endast oleneva, et paha poisina meelde jääda.
Lühidalt ka teistest eriti nauditavatest etteastetest. Hoskins mängib nähtava mõnuga pisikest vastikut gängsterit, kes mõjub enamiku ajast ühtaegu oma ilguses ligitõmbavalt kui olemuselt eemaletõukavalt. Joe Pesci legendaarne rets "Omad poisides" ja "Kasiinos" leiaks hingekaaslase, kuigi Hoskinsit sellisel verejanulisel kujul soovitaks juba Vlad Draculi eluloofilmi. Siis on meil Tunney, kellele jäävad tavaliselt heade tüdrukute rollid, aga kes on siin samasuguse mõnuga pealiskaudne hoolimatu lipakas. "Prison Breakist" täispööre. Ja lõpuks muidugi Diane Lane, kellel on vist kambast suurimad Oscari-šansid: küpsus kohtub aegumatu iluga, millest sünnib midagi lummavat. Näitlejannad on võitnud kõrvalosa-kuldmehikesi palju vähema eest. Tema võtab linaloo draamaliini suurepäraselt kokku, meenutades, et tegelikult otsivad kõik armastust. Ei haaku eelneva teemaga? Ju ma ei suutnud kõike piisavalt edukalt kokku võtta, mida teos pakub.
Algne pealkiri oli "Truth, Justice, and the American Way", mis oli tele-Supermani üks motosid. DC Comics ei andnud paraku luba selle kasutamiseks, ega samuti S-logo näitamiseks reklaamis. Aga filmis on see olemas. Veider.
Hinne: 8/10
February 16, 2007
"The Last Kiss" (2006)
Kolmandat aastat õnnelikus suhtes Michael (Zach Braff) saab teada, et tema tüdruksõber Jenna (Jacinda Barrett) on rase... aga talle hakkas ootamatult meeldima Kim (Rachel Bilson). Ka omaette päris kandvad liinid käsitlevad Michaeli lähimate semude (Casey Affleck, Michael Weston, Eric Christian Olsen) katsumusi ja siis veel Kimi vanemaid (Tom Wilkinson, Blythe Danner).
Kurblik ansamblikomöödia püsisuhetest, ja kuidas see inimesi muudab, põhineb itaallaste filmil "L'Ultimo bacio" (2001). Seda töötles "Crashi" eest märtsi alguses kaks Oscarit koju viinud Paul Haggis, keda tuntakse ka draama "Million Dollar Baby" stsenaristina. Värske elamus Bondi-loo "Casino Royale" näol andis aimu, et ta valdab ka kergemasisulisi žanre (iseasi, kui suur autor on seal just tema) ja tragikomöödiasse kalduv "The Last Kiss" kujuneb isegi ta parimaks ilmunud tööks seni!
"The Last Kiss" on igas mõttes nii õnnestunud, et raske oli valida, kelle kiitmisest alustada – nii et Haggis oli tegelikult juhuslik valik. Tegelikult peaks esimeseks võtma küllap komöödiasarja "Scrubs" tähe Zach Braffi, kelle oodatud teise filmiga on ju tegu. Aga tegijad on ühtlaselt tasemel ja mees täidab seekord ainult peaosa – suure ekraani läbilöök "Garden State", 2004, näitas teda pealekauba stsenaristi-lavastajana. Siin tegi ta samuti natuke kirjutamist, näiteks lõpp verandal, aga ei saanud nime kirja.
Suhtefilmid luuakse tihti kas rohkem meeste või naiste seisukohalt. "The Last Kiss" sobib pigem igas vanuses poistele, kuigi naistegelastel on samuti tähtsust ja kaalu. Samas räägitakse eelkõige meeste hirmudest tõsiste suhete ja pühendumise ees. Kaameratagused seltsimehed näevad selle portreteerimisega tunduvalt rohkem vaeva kui kergelt seeditavalt teoselt ootaks, mis lisab kõva plussi. Kaamera on tundlik ja tähelepanelik, esitused vääriliselt nüansirikkad, et ainuüksi keskne tegelane (Braffile omaselt normaalne, aga elus kuidagi tardunud kutt) usutavalt välja joonistada. Teda oli teise mehena kerge mõista, sest läbielatavad tunded ja situatsioonid on väga tüüpilised. See tähendab, piisavalt eredad, et tuua meelde isiklikke kogemusi, mitte igavad.
Kaks naist valiti Michaeli ellu samuti osavalt. Mõlemad on särtsakad ning ilusad, aga esindavad selgelt eri maailmasid: Jenna on pühendumine, rahunemine, tõestatud kvaliteet; nagu elavam versioon Marcia Crossist sarjas "Meeleheitel koduperenaised". Kim pakub seevastu vapustavat särtsu ja spontaansust, mida toob ainult uue suhte algus. Rachel McAdams "Pulmaküttides" ja natuke veel juurde. Iginoor poiss sinus tahab teda silmadega õgida. Kusjuures McAdams pidi siin algselt isegi mängima, aga Jennat, mitte Kimi.
Näitlejaseltskond on väga meeldiv ja pädev, kus varju ei jää ka vanemad esindajad – vastupidi, Jenna vanemate liin haarab sama tugevalt kui kõik muu. Braffi jälgides tuli veel selline mõte, et ta jäljendaks nagu Ben Stilleri tüüprolli (kõik need närvilised kõrvalpilgud, jahimehe sihikusse jäänud uluki, pinges õlad), aga on selles palju vaadatavam. Haggis toetab inimesi lööva tekstiga, mille regulaarne vaimukus ajab muhelema, aga muutub üllatavalt sügavaks ja isegi paremaks rasketel hetkedel.
Muusikavalik on Braffile omaselt tänapäevane, aga maitsekas. Ma lisaks kõigi teiste ahastuseks Phil Collinsi "Why Doesn't Anybody Stay Together Anymore?".
"Garden State" on hea, aga "The Last Kiss" isegi väga hea. Aus, emotsionaalne, armas, rohkem elus. Mine!
Hinne: 9/10
PS Märt Milterile jälle ei meeldinud, ta kõndis juba enne poole peale jõudmist saalist välja. Siis hiljem kirjutasin talle:
sa fucking pissukas.
ei jõudnud seda naiste oigamist ära kannatada.
kes kõik oigasid.
oie
oie
oie
üks oie teise otsa
oleks siis oigamine
aga oli nagu three kings
ühel hetkel ull kome
järgmisel blythe ulub laua all
fucking sad oli ikka vaadata küll mis gwynethist saab
goldwyn on näitleja jaoks nagunii kirvenägu
animal husbandryga tundus lavastajana asja saavat
aga tegelt oleksin seal ka jackmani asemel teised näitlejad võtnud
a judd on ikka vana mõrd. ta pole kunagi olnud noor
ja siis mul oli fucking shite istekoht ka
ja tegelt need mittealecocki toolid on kõik ebamugavalt väiksed, ja peatoeta
ma olen luxiga juba nii ära arjunud et midagihullu
Kurblik ansamblikomöödia püsisuhetest, ja kuidas see inimesi muudab, põhineb itaallaste filmil "L'Ultimo bacio" (2001). Seda töötles "Crashi" eest märtsi alguses kaks Oscarit koju viinud Paul Haggis, keda tuntakse ka draama "Million Dollar Baby" stsenaristina. Värske elamus Bondi-loo "Casino Royale" näol andis aimu, et ta valdab ka kergemasisulisi žanre (iseasi, kui suur autor on seal just tema) ja tragikomöödiasse kalduv "The Last Kiss" kujuneb isegi ta parimaks ilmunud tööks seni!
"The Last Kiss" on igas mõttes nii õnnestunud, et raske oli valida, kelle kiitmisest alustada – nii et Haggis oli tegelikult juhuslik valik. Tegelikult peaks esimeseks võtma küllap komöödiasarja "Scrubs" tähe Zach Braffi, kelle oodatud teise filmiga on ju tegu. Aga tegijad on ühtlaselt tasemel ja mees täidab seekord ainult peaosa – suure ekraani läbilöök "Garden State", 2004, näitas teda pealekauba stsenaristi-lavastajana. Siin tegi ta samuti natuke kirjutamist, näiteks lõpp verandal, aga ei saanud nime kirja.
Suhtefilmid luuakse tihti kas rohkem meeste või naiste seisukohalt. "The Last Kiss" sobib pigem igas vanuses poistele, kuigi naistegelastel on samuti tähtsust ja kaalu. Samas räägitakse eelkõige meeste hirmudest tõsiste suhete ja pühendumise ees. Kaameratagused seltsimehed näevad selle portreteerimisega tunduvalt rohkem vaeva kui kergelt seeditavalt teoselt ootaks, mis lisab kõva plussi. Kaamera on tundlik ja tähelepanelik, esitused vääriliselt nüansirikkad, et ainuüksi keskne tegelane (Braffile omaselt normaalne, aga elus kuidagi tardunud kutt) usutavalt välja joonistada. Teda oli teise mehena kerge mõista, sest läbielatavad tunded ja situatsioonid on väga tüüpilised. See tähendab, piisavalt eredad, et tuua meelde isiklikke kogemusi, mitte igavad.
Kaks naist valiti Michaeli ellu samuti osavalt. Mõlemad on särtsakad ning ilusad, aga esindavad selgelt eri maailmasid: Jenna on pühendumine, rahunemine, tõestatud kvaliteet; nagu elavam versioon Marcia Crossist sarjas "Meeleheitel koduperenaised". Kim pakub seevastu vapustavat särtsu ja spontaansust, mida toob ainult uue suhte algus. Rachel McAdams "Pulmaküttides" ja natuke veel juurde. Iginoor poiss sinus tahab teda silmadega õgida. Kusjuures McAdams pidi siin algselt isegi mängima, aga Jennat, mitte Kimi.
Näitlejaseltskond on väga meeldiv ja pädev, kus varju ei jää ka vanemad esindajad – vastupidi, Jenna vanemate liin haarab sama tugevalt kui kõik muu. Braffi jälgides tuli veel selline mõte, et ta jäljendaks nagu Ben Stilleri tüüprolli (kõik need närvilised kõrvalpilgud, jahimehe sihikusse jäänud uluki, pinges õlad), aga on selles palju vaadatavam. Haggis toetab inimesi lööva tekstiga, mille regulaarne vaimukus ajab muhelema, aga muutub üllatavalt sügavaks ja isegi paremaks rasketel hetkedel.
Muusikavalik on Braffile omaselt tänapäevane, aga maitsekas. Ma lisaks kõigi teiste ahastuseks Phil Collinsi "Why Doesn't Anybody Stay Together Anymore?".
"Garden State" on hea, aga "The Last Kiss" isegi väga hea. Aus, emotsionaalne, armas, rohkem elus. Mine!
Hinne: 9/10
PS Märt Milterile jälle ei meeldinud, ta kõndis juba enne poole peale jõudmist saalist välja. Siis hiljem kirjutasin talle:
heiTema vastas naljakaima miniarvustusega eales:
sulle jälle ei meeldinud?! mulle meeldis hullult, hindeks 9/10
L
sa fucking pissukas.
ei jõudnud seda naiste oigamist ära kannatada.
kes kõik oigasid.
oie
oie
oie
üks oie teise otsa
oleks siis oigamine
aga oli nagu three kings
ühel hetkel ull kome
järgmisel blythe ulub laua all
fucking sad oli ikka vaadata küll mis gwynethist saab
goldwyn on näitleja jaoks nagunii kirvenägu
animal husbandryga tundus lavastajana asja saavat
aga tegelt oleksin seal ka jackmani asemel teised näitlejad võtnud
a judd on ikka vana mõrd. ta pole kunagi olnud noor
ja siis mul oli fucking shite istekoht ka
ja tegelt need mittealecocki toolid on kõik ebamugavalt väiksed, ja peatoeta
ma olen luxiga juba nii ära arjunud et midagihullu
February 08, 2007
"School for Scoundrels"
Billy Bob Thornton on teinud mõnegi värvika rolli mõneski värvikas filmis, aga ma julgen väita, et tema konkurentsitult populaarseim ekraanikuju on moraalitu põhjajoonud seifimuukija, kes töötab suurematele summadele ligipääsemiseks jõuluhooaegadel kaubamajades jõuluvanana – muidugi kultuskomöödias "Bad Santa".
Ta oskab nii võluvalt inetu olla ning jämedalt käituda, et muidu tegusale näitlejale 2006 ainsaks esilinastunud filmiks jäänud "School for Scoundrels" sobib mehele nagu valatult.
Thornton kehastab riukalikku eneseabikursuste korraldajat, kes võtab korralikku raha, et teha tossikestest mehed... Loomulikult mitte suunates neid õrnalt, aga kindlalt võtma elult seda, mis peaks õigusega neile kuuluma: doktor P hoopis solvab ja alandab neid, kuni memmepojad seljad sirgu ajavad või nuttes lahkuvad.
Ülimat rõõmu teeb ometi rahuldustpakkuva osa leidmine hiiglasekasvu neegrile Michael Clarke Duncanile, kes esines vägagi meeldejäävalt müstikasse kalduva draamas "The Green Mile" ning väärib palju etemat kui need kümned pisikesed mõttetud etteasted, millega Hollywood teda on aegade jooksul varustanud. Pole siis ime, kui mees lööb käega ja pühendab juba aastaid rohkem aega videomängudes häälenäitlemisele. Tal on muidugi päris meeldejääv hääl, aga Duncan pole päris täielik, kui me ei näe tema hiiglasekeha, eriti kui ta on juba tõestanud, et ta võib ekraanile astudes publikule pühendunud tööd ja sisse-elamist pakkuda.
Siingi pole tema roll Dr P parema käena just kuigi suur, aga vähemalt nii tekstilt kui esituselt vaimukas (kui tema on ekraanil, ei tahagi muud vaadata). Paraku jääb hingamisruumi kärmelt vähemaks ja peagi hakatakse tema peal välja elama ka kõiki perefilmilikke elemente, kus väetid vennad suurele kurjale onule kätte maksavad. Selline toonimuutus iseloomustab kogu finaali ja jätab veidi kohatu mulje, pannes arvama, et produtsendid surusid tegijatele ootamatu muutuse peale.
Igatahes jätab see halva järelmaitse Duncani töö nautimisele ja paneb natuke õlgu kehitama ka kogutulemuse osas, mis ongi peamiseid põhjusi, et see muidu tore ajaviide peab leppima kõigest hindega "6". Kaht kolmandikku loost täidab mõnus jämehuumor, aga siis keeratakse asi päris otsustavalt mina-ka romantiliseks komöödiaks ning tegijate ideed sellest, kuhu see kirev kamp üldse peaks välja jõudma, paistavad otsa lõpevat.
Kui ma poleks Thorntonist ja Duncanist nii sisse võetud, oleks ma juba palju varem maininud, et pettumust ei valmista ka keskseks tegelaseks seatud Roger, mis on veel üks eksemplar Jon Hederi karjääri iseloomustavasse friikide ja luuserite kogusse, kes mingil hetkel enam saatuse pilkeid ei talu ja õnne sepistamise oma kätesse võtavad. Heder on pigem hea tiimimees kui tõeline leading man, mis võimaldaski teda alles kolmandana mainida. Ja muutis kokkuvõttes suhteliselt igavaks tema läbilöögikomöödia "Napoleon Dynamite", mis kirjutatigi vist eelkõige selleks valmis, et nimitegelase omapärast välimust pilada.
Hiljem on Heder olnud muidugi tunduvalt inimlikuma väljanägemisega, tõestades, et suudab naerutada ka tegelaskujud inimlikuks ja sündmused vaimukaks mängides. Temas näib olevat piisavalt sügavust, et ka midagi tõsisemat proovida, kasvõi sama tegelaskujuga, aga noh - las leiab oma aja.
Pikalt ei tahaks, aga mainimist väärivad samuti kaks kõrvaltegelast selles muhedas kambas. Rogeri unelmatüdrukut kehastav Jacinda Barrett on sama armas ja lahke nagu hiljuti nähtud suurepärases "The Last Kiss'is": nagu "Meeleheitel koduperenaiste"Marcia Cross, aga noorem ning tänu sellele värskem ja elavam. Ben Stilleri järjekordne üllatusetteaste ei tekita seevastu esimese hooga huvi, aga peagi selgub, et nende rämedate vuntside taga peitub midagi tavalisest pervomat, mis vääriks arendamist, eriti kahasse Duncani tegelase saatust puudutava liiniga.
Olen veidi imestunud, kui põlglikult teised kriitikud "School for Scoundrelsi" tegelikult vastu võtsid. Rotten Tomatoes andis koguskooriks ainult 26%. Tegelikult on see täiesti okei must komöödia, mille suurimaks nõrkuseks maotu lõppvaatus. Jah, idee on löövam kui sündmustik, aga seda võib öelda paljude komöödiate kohta, eriti selle lavastaja puhul. No osalejad annavad vähemalt oma parima, mis on juba arvestatav kogus ajaviidet.
Hinne: 6/10
Ta oskab nii võluvalt inetu olla ning jämedalt käituda, et muidu tegusale näitlejale 2006 ainsaks esilinastunud filmiks jäänud "School for Scoundrels" sobib mehele nagu valatult.
Thornton kehastab riukalikku eneseabikursuste korraldajat, kes võtab korralikku raha, et teha tossikestest mehed... Loomulikult mitte suunates neid õrnalt, aga kindlalt võtma elult seda, mis peaks õigusega neile kuuluma: doktor P hoopis solvab ja alandab neid, kuni memmepojad seljad sirgu ajavad või nuttes lahkuvad.
Ülimat rõõmu teeb ometi rahuldustpakkuva osa leidmine hiiglasekasvu neegrile Michael Clarke Duncanile, kes esines vägagi meeldejäävalt müstikasse kalduva draamas "The Green Mile" ning väärib palju etemat kui need kümned pisikesed mõttetud etteasted, millega Hollywood teda on aegade jooksul varustanud. Pole siis ime, kui mees lööb käega ja pühendab juba aastaid rohkem aega videomängudes häälenäitlemisele. Tal on muidugi päris meeldejääv hääl, aga Duncan pole päris täielik, kui me ei näe tema hiiglasekeha, eriti kui ta on juba tõestanud, et ta võib ekraanile astudes publikule pühendunud tööd ja sisse-elamist pakkuda.
Siingi pole tema roll Dr P parema käena just kuigi suur, aga vähemalt nii tekstilt kui esituselt vaimukas (kui tema on ekraanil, ei tahagi muud vaadata). Paraku jääb hingamisruumi kärmelt vähemaks ja peagi hakatakse tema peal välja elama ka kõiki perefilmilikke elemente, kus väetid vennad suurele kurjale onule kätte maksavad. Selline toonimuutus iseloomustab kogu finaali ja jätab veidi kohatu mulje, pannes arvama, et produtsendid surusid tegijatele ootamatu muutuse peale.
Igatahes jätab see halva järelmaitse Duncani töö nautimisele ja paneb natuke õlgu kehitama ka kogutulemuse osas, mis ongi peamiseid põhjusi, et see muidu tore ajaviide peab leppima kõigest hindega "6". Kaht kolmandikku loost täidab mõnus jämehuumor, aga siis keeratakse asi päris otsustavalt mina-ka romantiliseks komöödiaks ning tegijate ideed sellest, kuhu see kirev kamp üldse peaks välja jõudma, paistavad otsa lõpevat.
Kui ma poleks Thorntonist ja Duncanist nii sisse võetud, oleks ma juba palju varem maininud, et pettumust ei valmista ka keskseks tegelaseks seatud Roger, mis on veel üks eksemplar Jon Hederi karjääri iseloomustavasse friikide ja luuserite kogusse, kes mingil hetkel enam saatuse pilkeid ei talu ja õnne sepistamise oma kätesse võtavad. Heder on pigem hea tiimimees kui tõeline leading man, mis võimaldaski teda alles kolmandana mainida. Ja muutis kokkuvõttes suhteliselt igavaks tema läbilöögikomöödia "Napoleon Dynamite", mis kirjutatigi vist eelkõige selleks valmis, et nimitegelase omapärast välimust pilada.
Hiljem on Heder olnud muidugi tunduvalt inimlikuma väljanägemisega, tõestades, et suudab naerutada ka tegelaskujud inimlikuks ja sündmused vaimukaks mängides. Temas näib olevat piisavalt sügavust, et ka midagi tõsisemat proovida, kasvõi sama tegelaskujuga, aga noh - las leiab oma aja.
Pikalt ei tahaks, aga mainimist väärivad samuti kaks kõrvaltegelast selles muhedas kambas. Rogeri unelmatüdrukut kehastav Jacinda Barrett on sama armas ja lahke nagu hiljuti nähtud suurepärases "The Last Kiss'is": nagu "Meeleheitel koduperenaiste"Marcia Cross, aga noorem ning tänu sellele värskem ja elavam. Ben Stilleri järjekordne üllatusetteaste ei tekita seevastu esimese hooga huvi, aga peagi selgub, et nende rämedate vuntside taga peitub midagi tavalisest pervomat, mis vääriks arendamist, eriti kahasse Duncani tegelase saatust puudutava liiniga.
Olen veidi imestunud, kui põlglikult teised kriitikud "School for Scoundrelsi" tegelikult vastu võtsid. Rotten Tomatoes andis koguskooriks ainult 26%. Tegelikult on see täiesti okei must komöödia, mille suurimaks nõrkuseks maotu lõppvaatus. Jah, idee on löövam kui sündmustik, aga seda võib öelda paljude komöödiate kohta, eriti selle lavastaja puhul. No osalejad annavad vähemalt oma parima, mis on juba arvestatav kogus ajaviidet.
Hinne: 6/10
February 02, 2007
"Marie Antoinette"
Meie arvamusliidritele või muidu ajakirjanikele vist meeldiks, kui näiteks lätlastele tuleks pähe Pätsist või kasvõi Erki Noolest film vändata. Tore selle kallal hambaid teritada: võõrad peavad end piisavalt tarkadeks, et meie ajaloos sorida ja mingeid seisukohti võtta. Närida vaja nagunii, miks siis mitte teemal, mida võib nimetada koduseks ja samas rahvusvaheliselt relevantseks.
Prantslased polnud kaugeltki nõnda leplikud, kui Sofia Coppola kirjutas ja väntas filmi nende ajaloolisest suurkujust. "The Virgin Suicides" ja "Lost Translation" ei esinda küll Hollywoodi, mida nad kadetsevad ja taunivad – aga ikkagi ameeriklane. Kunst võib kuuluda rahvale (see tähendab, põhimõtteliselt igaühele), aga ameeriklased on ju alam rass! Mõne positiivse noodi kõrval (luba filmida Versailles' lossis, Cinema Prize of the French National Education System tänavusel Cannesil) jäi tugevaima reaktsioonina üldsuse meelde Cannesi seanss, kus kriitikud lõid kaasa põlastava vilekooriga.
Nende põhjendus (prantslaste ajalugu muudeti ameerikapäraseks) on muidugi tühi ruigamine, aga loll on see, kes vabandust ei leia.
Coppola eesmärk polnudki võimalikult täpne ajastupilt. Marie Antoinette on tema nägemuses oma aja rokkstaar, kes sai noorelt palju kätte, tegi kõva sõidu ning põles lihtsalt enne väärikat vanadust läbi.
Rokkstaari paralleeli rõhutamiseks või isegi muudel põhjustel kasutatakse taustaks nüüdset rokk- ning tantsumuusikat. Kuid stiilselt. Ei midagi liiga kuulsat. Piiratud koguses ja ajastule sobiva kraamiga läbisegi. Idee töötab imehästi, isegi kui sa ei viitsiks kodus üle kuulata.
Coppola muidugi aimas, et linalugu ootavad vastakad reaktsioonid, aga ta soovis selle ikkagi valmis saada. Juba pärast "The Virgin Suicidesi", kuigi vajalik raha leiti alles pärast "Lost in Translationi" maailmaedu. Lugu on lihtsalt nii üldinimlikult inspireeriv: tüdruk asub märgade kõrvatagustega suure võõra riigi etteotsa ning peab seda hoidma sama ebaküpse kuninga kõrval. Mis kuradi puhata ja mängida? Tema edasisest käekäigust sõltuvad terved rahvad! Juba õukonnaelu on piisav väljakutse, sest koosneb muidusööjatest, kelle peamine lõbu on intriigid.
"Marie-Antoinette" on mitmes mõttes igati õnnestunud. Isiklik ja poliitiline liin sulavad osavalt tervikuks, ükski tähtsam tegelane ei jää ebaõiglaselt kõrvale, ajastupildina on see samuti päris võluv. Eraldi väärib mainimist Coppola selgelt isikupärane käekiri (tundlik pildikeel, rääkimise asemel pigem näidatakse, tasane irooniline huumor valmistab naudingu omaette) ja esitused on vahvad.
Teisest küljest: vaatajale saab küll ühe tunniga, aga film kestab kaks.
Selles süüdistaks Coppola eelistatud loovestmise tehnikat, mis pöörab küll tähelepanu kõigile ning kõigele, aga jääb samas letargiliseks ja kiretuks. Kirsten Dunst süstib rolli küll vajalikku võluvat nooruslikku energiat, mängides lisaks iga tundevarjundi puhtalt ja selgelt välja... aga kokkuvõttes ei avane ükski tegelane piisavalt, et sügavalt korda minna. Seal, kus peaks neid vaatajale lähemale tooma, eelistatakse ikka peatuda kõigel üldisel. Milline on M-A tegude mõju ühiskonnale? Milline õukonnale? Milline tema positsioonile? See kaotab loomulikult kiusatuse ajalooga liiga vabalt ümber käia, aga toob kaasa olukorra, kus me tasapisi lakkame hoolimast.
Teisisõnu: seisundifilm võib olla tore asi, aga seisundiks ei tohiks jääda kellegi jõude-elu, mida leidub "Marie-Antoinette'is" kõige rohkem. Miks seda peaks olema huvitav kaua jälgida? Kuhu jäävad kõik need dramaatilised sündmused, mille poolest tema elu kuulus oli? Armukese alaliin tõstab elevuse korraks lakke, aga sedagi jätkub kõigest paariks minutiks.
Kaasa ei aita dialoogidki, piirdudes alati paari-kolme repliigiga, et anda enam ruumi kindla emotsiooni loomisele. Alguses väga tore, aga poole peal hakkad kella vaatama.
Osalised täidavad loos kõik ainult ühte kindlat funktsiooni, mistõttu neist pole huvitav pikalt rääkida. Kirsten Dunst muidugi välja arvatud, temas on nii mängulisust kui jõudu, sobivamat noort kuningannat oleks raske leida; ma ei kujutaks siin ette kedagi teist. Rip Torn meeldis Louis XV-na, kelle rollilahenduseks on vananev lõvi – edev, armastab end lakkuda, aga ootamatu hoop käpaga võib kujuneda surmavaks. Jason Schwartzman ehk Louis XVI serveeritakse meile üllataval kombel koomilise kergendusena. See on originaalne, aga kokkuvõttes ebarahuldav: teda on liiga vähe, et ta endast märgi maha jätaks.
Õnnestunud visioon. Mitte nii erutav filmielamus.
Hinne: 6/10
Prantslased polnud kaugeltki nõnda leplikud, kui Sofia Coppola kirjutas ja väntas filmi nende ajaloolisest suurkujust. "The Virgin Suicides" ja "Lost Translation" ei esinda küll Hollywoodi, mida nad kadetsevad ja taunivad – aga ikkagi ameeriklane. Kunst võib kuuluda rahvale (see tähendab, põhimõtteliselt igaühele), aga ameeriklased on ju alam rass! Mõne positiivse noodi kõrval (luba filmida Versailles' lossis, Cinema Prize of the French National Education System tänavusel Cannesil) jäi tugevaima reaktsioonina üldsuse meelde Cannesi seanss, kus kriitikud lõid kaasa põlastava vilekooriga.
Nende põhjendus (prantslaste ajalugu muudeti ameerikapäraseks) on muidugi tühi ruigamine, aga loll on see, kes vabandust ei leia.
Coppola eesmärk polnudki võimalikult täpne ajastupilt. Marie Antoinette on tema nägemuses oma aja rokkstaar, kes sai noorelt palju kätte, tegi kõva sõidu ning põles lihtsalt enne väärikat vanadust läbi.
Rokkstaari paralleeli rõhutamiseks või isegi muudel põhjustel kasutatakse taustaks nüüdset rokk- ning tantsumuusikat. Kuid stiilselt. Ei midagi liiga kuulsat. Piiratud koguses ja ajastule sobiva kraamiga läbisegi. Idee töötab imehästi, isegi kui sa ei viitsiks kodus üle kuulata.
Coppola muidugi aimas, et linalugu ootavad vastakad reaktsioonid, aga ta soovis selle ikkagi valmis saada. Juba pärast "The Virgin Suicidesi", kuigi vajalik raha leiti alles pärast "Lost in Translationi" maailmaedu. Lugu on lihtsalt nii üldinimlikult inspireeriv: tüdruk asub märgade kõrvatagustega suure võõra riigi etteotsa ning peab seda hoidma sama ebaküpse kuninga kõrval. Mis kuradi puhata ja mängida? Tema edasisest käekäigust sõltuvad terved rahvad! Juba õukonnaelu on piisav väljakutse, sest koosneb muidusööjatest, kelle peamine lõbu on intriigid.
"Marie-Antoinette" on mitmes mõttes igati õnnestunud. Isiklik ja poliitiline liin sulavad osavalt tervikuks, ükski tähtsam tegelane ei jää ebaõiglaselt kõrvale, ajastupildina on see samuti päris võluv. Eraldi väärib mainimist Coppola selgelt isikupärane käekiri (tundlik pildikeel, rääkimise asemel pigem näidatakse, tasane irooniline huumor valmistab naudingu omaette) ja esitused on vahvad.
Teisest küljest: vaatajale saab küll ühe tunniga, aga film kestab kaks.
Selles süüdistaks Coppola eelistatud loovestmise tehnikat, mis pöörab küll tähelepanu kõigile ning kõigele, aga jääb samas letargiliseks ja kiretuks. Kirsten Dunst süstib rolli küll vajalikku võluvat nooruslikku energiat, mängides lisaks iga tundevarjundi puhtalt ja selgelt välja... aga kokkuvõttes ei avane ükski tegelane piisavalt, et sügavalt korda minna. Seal, kus peaks neid vaatajale lähemale tooma, eelistatakse ikka peatuda kõigel üldisel. Milline on M-A tegude mõju ühiskonnale? Milline õukonnale? Milline tema positsioonile? See kaotab loomulikult kiusatuse ajalooga liiga vabalt ümber käia, aga toob kaasa olukorra, kus me tasapisi lakkame hoolimast.
Teisisõnu: seisundifilm võib olla tore asi, aga seisundiks ei tohiks jääda kellegi jõude-elu, mida leidub "Marie-Antoinette'is" kõige rohkem. Miks seda peaks olema huvitav kaua jälgida? Kuhu jäävad kõik need dramaatilised sündmused, mille poolest tema elu kuulus oli? Armukese alaliin tõstab elevuse korraks lakke, aga sedagi jätkub kõigest paariks minutiks.
Kaasa ei aita dialoogidki, piirdudes alati paari-kolme repliigiga, et anda enam ruumi kindla emotsiooni loomisele. Alguses väga tore, aga poole peal hakkad kella vaatama.
Osalised täidavad loos kõik ainult ühte kindlat funktsiooni, mistõttu neist pole huvitav pikalt rääkida. Kirsten Dunst muidugi välja arvatud, temas on nii mängulisust kui jõudu, sobivamat noort kuningannat oleks raske leida; ma ei kujutaks siin ette kedagi teist. Rip Torn meeldis Louis XV-na, kelle rollilahenduseks on vananev lõvi – edev, armastab end lakkuda, aga ootamatu hoop käpaga võib kujuneda surmavaks. Jason Schwartzman ehk Louis XVI serveeritakse meile üllataval kombel koomilise kergendusena. See on originaalne, aga kokkuvõttes ebarahuldav: teda on liiga vähe, et ta endast märgi maha jätaks.
Õnnestunud visioon. Mitte nii erutav filmielamus.
Hinne: 6/10
"Stranger Than Fiction"
2003.a komöödiates "Old School" ja "Elf" ameeriklaste üheks armastatuimaks filmikoomikuks kujunenud Will Ferrellit kimbutab mingi kummaline tõbi, mis ei lase vabalt võtta, vaid sunnib osalema korraga liiga paljudes linateostes. Möödunud aastal nähti teda küll ainult kolmes, aga ülemöödunud aastal isegi kuues, mis on selgelt liiga palju. Nii paljude korralike stsenaariumite leidmiseks on vaja rohkem kui lihtsalt aega, ja lisaks hakkab ta lihtsalt tüütama. Kuigi ma teda väga armastan, pole Ferrell siiski nii mitmekülgne nagu näiteks Steve Carrell, ja peaks otsima erinevamaid rolle, kui tahab nii tihti esineda.
"Stranger Than Fiction" ongi ühest küljest see ammuoodatud vaheldus, kus Ferrell ei kehasta lihtsalt oma tüüpkuju (armastusväärne igamees, kelle lapselik sarm teeb tasa puudujäägid ta suhtlemisoskustes või lihtsameelsuses või lihtsalt sobimatuses ümbritsevasse keskkonda). Nii kaamera ees kui taga viibivad tegijad ei suutnud samas sellest täiskasvanute muinasjutust sugugi viimast võtta, mistõttu ligi kahetunnise seansi järel jääb üle ainult nentida: hea idee, aga töötaks paremini pooletunnise lühifilmina. Või ei paneks vähemalt igavlema, sest ligi kaks tundi oli mulle selgelt liig.
Ferrell on üksildane maksuametnik, kelle elu täidab ainult töö: puuduvad sõbrad, pere, hobid, ambitsioonid jne. Ega ta eriti millegi järele igatsust näigi tundvat, rutiin ja tühjadest puhastest pindadest koosnev vaikne kodu kõlavad koledalt vist ainult siis, kui sul on millegagi võrrelda. Nagu mainitud, pole siit Ferrellile tavapäraselt komöödiat oodata, pigem on tegu ahistava ja kummastava draamaga, mida ilmestavad harvad visuaalsed naljad (näiteks duširuum, kust Harold ja Jules ühes stseenis läbi kõnnivad, taustaks kümblevad karvased mehekehad).
Tegijad tabavad soovitud meeleolu hästi, aga kogu see morbiidsus ja sügav tühjus hakkavad mingil hetkel tüütama, sest tihti pole nagu kellelegi kaasa elada. Ferrell suudab endale panna kohati kaasa elama või tundma (näiteks õhtune vestlus kohvikus: "Mis sul viga on?" - "Ma ei tea" - on ikka päris depressiivne kraam), aga valitsev stiilipuhas traagika vajaks mingit kiiksu juurde. Mitte tingimata naljakat, pigem detaile, mis annaks loole südame, maailmale elu. Seda oskab hästi näiteks Wes Anderson, kelle filmid pole tingimata komöödiad, aga lausa kubisevad vaimukatest, omapärastest või armsatest detailidest, hoides vaataja tähelepanu üleval. WF siin üksi ei täida tühjust päris ära, tema sarm jääb nii väheütleva tegelase puhul ka õhukeseks.
Isegi dialoog ei tundu tihti kuigi hingestatud, vaid kirjutatud pingutusega, mingit kunstipärast taset püüeldes, eriti Haroldi esimene kohtumine Julesiga.
Nagu seltskonna puhul ikka, elustavad selle lõplikult naised, keda leidub koguni kolm. Queen Latifah on lihtsalt struktuurielement, kes hoiab oma kõrvalosaga üht keskset tegelast liikvel. Meeste poolt teeb sama Dustin Hoffman, soliidne töö tuleb mõlemalt, aga neist oleks tarvidus rääkida eelkõige siis, kui nad ebaõnnestuks.
Emma Thompson tutvustab loole sügavust andvat kõrvalliini; tema on kirjanik Kay, kellel on raskusi lõpetada raamat, mille peategelaseks osutub olevat Harold, meie kangelane. Kayst ei saagi kokkuvõttes eriti midagi teada, aga Thompson annab loos valitsevat kaamost ja tühjust edasi tunduvalt mõjuvamalt kui Ferrell, ta on lausa kaasakiskuvalt morbiidne ja neurootiline.
Auväärt lugeja võis nüüdseks sattuda kergesse segadusse, lugedes igaks petteks uuesti üle eelmise lõigu. Mispeale ütlen: jah, õigesti said aru. Sündmustikku rikastatakse liiniga, mis muudaks selle ideaalis eriti sügavaks ja filosoofiliseks, kuna peategelane taipab, et ta viibib kellegi kirjutatud loos, ja tegelikult viibivad ju kõik kellegi kirjutatud loos, ja seal nad siis arutlevad mitmesugustel eksistentsiaalsetel või muidu igavikulistel teemadel.
Kahjuks ei anna see filmile hinge, vaid peamiselt publikule võimaluse kiita veekord keskset ideed ja kriitikutele kasutada sõnu nagu "metalugu", nii et ma ei hakanud sellele meelega rutem oma arvustuses tähelepanu pöörama. Kokkuvõttes piisab tähelepanekust, et film ei muutu tõeliselt hingestatuks ka tänu sellele, kuigi sarnast võtet on edukamalt kasutanud hiljuti näiteks Charlie Kaufman ("Adaptation.") ja Woody Allen ("Melinda and Melinda").
Mainimata jäi nüüd Maggie Gyllenhaal, kelle kehastatud pagar-elunautleja Ana paistab silma ulatusliku tätoveeringuga õlal (vot just sellised detailid muudavad vaatamise põnevamaks!) ja süstib üksildase Haroldi ellu natuke romantikat. See pole sügavam roll kui teised, aga MG on viimastel aastatel muutunud ekraanil kuidagi nii säravaks ja positiivseks muutnud, et tema jälgimine omaette on nauding. Ta pole kunagi varem olnud nii ilus ja elus nagu "World Trade Centeris" ja siin. Emaks saamine teeb imesid, tahaks öelda, aga "STF" vändati miskipärast valmis natuke enne kui ta rasedaks jäi.
"Stranger Than Fiction" on võimaluste piires hästi tehtud – ei ütleks, et mingi aspekt otseselt ebaõnnestus. See lihtsalt ei haara võrdselt ideega, millele sündmustik rajati. Püüti teha head asja, välja tuli midagi veidrat, millele ennustaks parimal juhul kultusfilmi tiitlit mõnel festivali ööseansil. Ferrelli uutest vaata parem "Talladega Nightsi", mis on eeskujulik näide feel-good komöödiast.
Positiivselt lõpetades. Ferrelli projektides on nüüd alati nii soliidne või vähemalt intrigeeriv seltskond koos, et lausa lust vaadata. Maggie Gyllenhaal, Emma Thompson, Dustin Hoffman, Queen Latifah... kas tõesti ei huvita üldse?!
Hind: 5/10
"Stranger Than Fiction" ongi ühest küljest see ammuoodatud vaheldus, kus Ferrell ei kehasta lihtsalt oma tüüpkuju (armastusväärne igamees, kelle lapselik sarm teeb tasa puudujäägid ta suhtlemisoskustes või lihtsameelsuses või lihtsalt sobimatuses ümbritsevasse keskkonda). Nii kaamera ees kui taga viibivad tegijad ei suutnud samas sellest täiskasvanute muinasjutust sugugi viimast võtta, mistõttu ligi kahetunnise seansi järel jääb üle ainult nentida: hea idee, aga töötaks paremini pooletunnise lühifilmina. Või ei paneks vähemalt igavlema, sest ligi kaks tundi oli mulle selgelt liig.
Ferrell on üksildane maksuametnik, kelle elu täidab ainult töö: puuduvad sõbrad, pere, hobid, ambitsioonid jne. Ega ta eriti millegi järele igatsust näigi tundvat, rutiin ja tühjadest puhastest pindadest koosnev vaikne kodu kõlavad koledalt vist ainult siis, kui sul on millegagi võrrelda. Nagu mainitud, pole siit Ferrellile tavapäraselt komöödiat oodata, pigem on tegu ahistava ja kummastava draamaga, mida ilmestavad harvad visuaalsed naljad (näiteks duširuum, kust Harold ja Jules ühes stseenis läbi kõnnivad, taustaks kümblevad karvased mehekehad).
Tegijad tabavad soovitud meeleolu hästi, aga kogu see morbiidsus ja sügav tühjus hakkavad mingil hetkel tüütama, sest tihti pole nagu kellelegi kaasa elada. Ferrell suudab endale panna kohati kaasa elama või tundma (näiteks õhtune vestlus kohvikus: "Mis sul viga on?" - "Ma ei tea" - on ikka päris depressiivne kraam), aga valitsev stiilipuhas traagika vajaks mingit kiiksu juurde. Mitte tingimata naljakat, pigem detaile, mis annaks loole südame, maailmale elu. Seda oskab hästi näiteks Wes Anderson, kelle filmid pole tingimata komöödiad, aga lausa kubisevad vaimukatest, omapärastest või armsatest detailidest, hoides vaataja tähelepanu üleval. WF siin üksi ei täida tühjust päris ära, tema sarm jääb nii väheütleva tegelase puhul ka õhukeseks.
Isegi dialoog ei tundu tihti kuigi hingestatud, vaid kirjutatud pingutusega, mingit kunstipärast taset püüeldes, eriti Haroldi esimene kohtumine Julesiga.
Nagu seltskonna puhul ikka, elustavad selle lõplikult naised, keda leidub koguni kolm. Queen Latifah on lihtsalt struktuurielement, kes hoiab oma kõrvalosaga üht keskset tegelast liikvel. Meeste poolt teeb sama Dustin Hoffman, soliidne töö tuleb mõlemalt, aga neist oleks tarvidus rääkida eelkõige siis, kui nad ebaõnnestuks.
Emma Thompson tutvustab loole sügavust andvat kõrvalliini; tema on kirjanik Kay, kellel on raskusi lõpetada raamat, mille peategelaseks osutub olevat Harold, meie kangelane. Kayst ei saagi kokkuvõttes eriti midagi teada, aga Thompson annab loos valitsevat kaamost ja tühjust edasi tunduvalt mõjuvamalt kui Ferrell, ta on lausa kaasakiskuvalt morbiidne ja neurootiline.
Auväärt lugeja võis nüüdseks sattuda kergesse segadusse, lugedes igaks petteks uuesti üle eelmise lõigu. Mispeale ütlen: jah, õigesti said aru. Sündmustikku rikastatakse liiniga, mis muudaks selle ideaalis eriti sügavaks ja filosoofiliseks, kuna peategelane taipab, et ta viibib kellegi kirjutatud loos, ja tegelikult viibivad ju kõik kellegi kirjutatud loos, ja seal nad siis arutlevad mitmesugustel eksistentsiaalsetel või muidu igavikulistel teemadel.
Kahjuks ei anna see filmile hinge, vaid peamiselt publikule võimaluse kiita veekord keskset ideed ja kriitikutele kasutada sõnu nagu "metalugu", nii et ma ei hakanud sellele meelega rutem oma arvustuses tähelepanu pöörama. Kokkuvõttes piisab tähelepanekust, et film ei muutu tõeliselt hingestatuks ka tänu sellele, kuigi sarnast võtet on edukamalt kasutanud hiljuti näiteks Charlie Kaufman ("Adaptation.") ja Woody Allen ("Melinda and Melinda").
Mainimata jäi nüüd Maggie Gyllenhaal, kelle kehastatud pagar-elunautleja Ana paistab silma ulatusliku tätoveeringuga õlal (vot just sellised detailid muudavad vaatamise põnevamaks!) ja süstib üksildase Haroldi ellu natuke romantikat. See pole sügavam roll kui teised, aga MG on viimastel aastatel muutunud ekraanil kuidagi nii säravaks ja positiivseks muutnud, et tema jälgimine omaette on nauding. Ta pole kunagi varem olnud nii ilus ja elus nagu "World Trade Centeris" ja siin. Emaks saamine teeb imesid, tahaks öelda, aga "STF" vändati miskipärast valmis natuke enne kui ta rasedaks jäi.
"Stranger Than Fiction" on võimaluste piires hästi tehtud – ei ütleks, et mingi aspekt otseselt ebaõnnestus. See lihtsalt ei haara võrdselt ideega, millele sündmustik rajati. Püüti teha head asja, välja tuli midagi veidrat, millele ennustaks parimal juhul kultusfilmi tiitlit mõnel festivali ööseansil. Ferrelli uutest vaata parem "Talladega Nightsi", mis on eeskujulik näide feel-good komöödiast.
Positiivselt lõpetades. Ferrelli projektides on nüüd alati nii soliidne või vähemalt intrigeeriv seltskond koos, et lausa lust vaadata. Maggie Gyllenhaal, Emma Thompson, Dustin Hoffman, Queen Latifah... kas tõesti ei huvita üldse?!
Hind: 5/10
January 17, 2007
"Harsh Times"
Christian Bale saavutas uue Nahkhiirmehena tuntuse, mida ta juba ammu väärib, aga tema tihe töögraafik seisab endiselt ees sellest, mida meie levitajad jaksavad või tahavad kinodesse kolida.
"Batman Beginsi" tuules on näinud ilmavalgust veel tervelt neli projekti, aga esimesena jõuab eestlaste ette see kõige vanem. Ootama pidid tegelikult teisedki – teos alustas '05 septembris Toronto festivalil ja hakkab alles viimastel kuudel tasapisi üle maailma kinodesse tilkuma.
"Harsh Times" on õigupoolest täitsa tavaline getodraama, aga kuna tempo püsib ilusti üleval, pikkus on väga mõistlik ja Bale sooritab järjekordse märkimisväärse näitlejatöö, annan enda soovituse küll.
Ta kogub põhilise tähelepanu, aga sarjades kuulsaks saanud Freddie Rodriguez ("Mulla all") ja Eva Longoria ("Meeleheitel koduperenaised") teevad samuti väga kena tööd. Põhirõhk ongi näitlejatel, kuigi laiemas plaanis huvitab meid ju seegi, kuidas õnnestub David Ayeri debüüt lavastajana. Tema on kirjutanud muuhulgas "The Fast and the Furiousi", "Training Day" ja "Dark Blue", saades lõpuks võimaluse oma nägemus ise ka ekraanile tuua. Selles mõttes pole ootamatu, et "Harsh Times" tallab sama rada, uurides tänavaelu ning leides, et paljus eraldab meid ainult see, kummal pool seaduse piiri astume.
Kõlab vaese mehe Michael Mann'ina, või midagi, aga Ayer ja autentne sobivad ühte lausesse küll. Ta on veetnud nooruse South Centralis karmi tänavaelu keskel ja kirjutabki sellest, mida teab. "Harsh Times" ei õhka getodraamana sellist kvaliteeti nagu (värskematele elamustele mõeldes) "The Shield" või "The Wire", aga filmil pole ka sarjade eelist tundide kaupa loo ning tegelaste arendamisega vaeva näha.
Sisse elamisele kulus natuke aega, umbes 20 minutit. Rodrigueze ja Bale'i tegelased on kaks lihtsat kutti, kes tahavad üle kõige pidu panna ja tutti krabada... ehk on asi minus, aga nende tahumatu kõnepruuk kõlas esialgu täiesti harjumatult. Bale on jäänud meelde pineva vaikiva tüübina, mistõttu tühja mula tootvad pidevalt lõksuvad lõuad tundus veider, kuigi rolli sisse elamises ei tulnud ei siis ega hiljem kahelda. Rodriguez on pärast "Mulla all" intelligentset Ricot aga peaaegu vastuvõetamatu logardina, kelle sõnavara koosneb suuresti slängist nagu dogg või wassup. Kui aga esmakordselt vägivallani jõutakse, loksub kõik järsku paika ja püsib seal lõpuni välja.
Ayeri dialoog osutub jah natuke tühjaks, aga seda kompenseerivad pühendunud osatäitmised, rääkimata üldisest naelapea-tabamistest õhustikuga. Kui sa ei usu, et neil tänavatel kehtivad džungliseadused, võib getodraama lihtsalt maha kanda, ja "Harsh Times" ei vea alt. Toon on ähvardav ka ilma suure koguse hiphopi ja kiire montaažita, lühidad järsud vägivallapursked panevad aga vaataja soontes adrenaliini mõnusalt tukslema. Praktiliselt iga äksirikkam hetk õnnestub tasemel, millest tahaks pärast seanssi üle rääkida nagu teised poleks näinud.
Veelgi mõjuvam on aga, nagu mainitud, Bale, kelle tegelane osutub psüühiliselt üsna häirituks, minnes vaikselt üha enam segi. Jah, nii mõjuv, et hirmutab isegi teiselt poolt ekraani. Jim on selline õnnetu tüüp, kes ei saa isegi aru, kuidas ta reaalsusest irdub, ja mingil hetkel muutub tema seltskond väga kriipivaks. Kui sellised maniakid asustaks slashereid, tasuks neid isegi rohkem vaadata. Mehe üks tugevus, millele ta seekordki toetub, on ilmete intensiivsus, mille kõrvale pole teksti enam vajagi. Ta lihtsalt vajub tasapisi näost nõnda haiglaseks, et hakkab vaatajat hüpnotiseerima nagu madu küülikut. "American Psycho" oli selle kõrval alles treening. Peab nüüd ikka "The Machinisti" ära tšekkama.
See on ka tore, et Longoria saab väljaspool "Koduperenaisi" rolli, mis ka midagi tähendab. Ta kehastab õrnust ja stabiilsust, mida Jim ja Mike oma karmis maailmas alateadlikult püüdlevad, aga iial ei saavuta. Kui asi põhineks James Ellroy romaanil, kandideeriks ta nagunii Oscarile.
Hinne: 7/10
"Batman Beginsi" tuules on näinud ilmavalgust veel tervelt neli projekti, aga esimesena jõuab eestlaste ette see kõige vanem. Ootama pidid tegelikult teisedki – teos alustas '05 septembris Toronto festivalil ja hakkab alles viimastel kuudel tasapisi üle maailma kinodesse tilkuma.
"Harsh Times" on õigupoolest täitsa tavaline getodraama, aga kuna tempo püsib ilusti üleval, pikkus on väga mõistlik ja Bale sooritab järjekordse märkimisväärse näitlejatöö, annan enda soovituse küll.
Ta kogub põhilise tähelepanu, aga sarjades kuulsaks saanud Freddie Rodriguez ("Mulla all") ja Eva Longoria ("Meeleheitel koduperenaised") teevad samuti väga kena tööd. Põhirõhk ongi näitlejatel, kuigi laiemas plaanis huvitab meid ju seegi, kuidas õnnestub David Ayeri debüüt lavastajana. Tema on kirjutanud muuhulgas "The Fast and the Furiousi", "Training Day" ja "Dark Blue", saades lõpuks võimaluse oma nägemus ise ka ekraanile tuua. Selles mõttes pole ootamatu, et "Harsh Times" tallab sama rada, uurides tänavaelu ning leides, et paljus eraldab meid ainult see, kummal pool seaduse piiri astume.
Kõlab vaese mehe Michael Mann'ina, või midagi, aga Ayer ja autentne sobivad ühte lausesse küll. Ta on veetnud nooruse South Centralis karmi tänavaelu keskel ja kirjutabki sellest, mida teab. "Harsh Times" ei õhka getodraamana sellist kvaliteeti nagu (värskematele elamustele mõeldes) "The Shield" või "The Wire", aga filmil pole ka sarjade eelist tundide kaupa loo ning tegelaste arendamisega vaeva näha.
Sisse elamisele kulus natuke aega, umbes 20 minutit. Rodrigueze ja Bale'i tegelased on kaks lihtsat kutti, kes tahavad üle kõige pidu panna ja tutti krabada... ehk on asi minus, aga nende tahumatu kõnepruuk kõlas esialgu täiesti harjumatult. Bale on jäänud meelde pineva vaikiva tüübina, mistõttu tühja mula tootvad pidevalt lõksuvad lõuad tundus veider, kuigi rolli sisse elamises ei tulnud ei siis ega hiljem kahelda. Rodriguez on pärast "Mulla all" intelligentset Ricot aga peaaegu vastuvõetamatu logardina, kelle sõnavara koosneb suuresti slängist nagu dogg või wassup. Kui aga esmakordselt vägivallani jõutakse, loksub kõik järsku paika ja püsib seal lõpuni välja.
Ayeri dialoog osutub jah natuke tühjaks, aga seda kompenseerivad pühendunud osatäitmised, rääkimata üldisest naelapea-tabamistest õhustikuga. Kui sa ei usu, et neil tänavatel kehtivad džungliseadused, võib getodraama lihtsalt maha kanda, ja "Harsh Times" ei vea alt. Toon on ähvardav ka ilma suure koguse hiphopi ja kiire montaažita, lühidad järsud vägivallapursked panevad aga vaataja soontes adrenaliini mõnusalt tukslema. Praktiliselt iga äksirikkam hetk õnnestub tasemel, millest tahaks pärast seanssi üle rääkida nagu teised poleks näinud.
Veelgi mõjuvam on aga, nagu mainitud, Bale, kelle tegelane osutub psüühiliselt üsna häirituks, minnes vaikselt üha enam segi. Jah, nii mõjuv, et hirmutab isegi teiselt poolt ekraani. Jim on selline õnnetu tüüp, kes ei saa isegi aru, kuidas ta reaalsusest irdub, ja mingil hetkel muutub tema seltskond väga kriipivaks. Kui sellised maniakid asustaks slashereid, tasuks neid isegi rohkem vaadata. Mehe üks tugevus, millele ta seekordki toetub, on ilmete intensiivsus, mille kõrvale pole teksti enam vajagi. Ta lihtsalt vajub tasapisi näost nõnda haiglaseks, et hakkab vaatajat hüpnotiseerima nagu madu küülikut. "American Psycho" oli selle kõrval alles treening. Peab nüüd ikka "The Machinisti" ära tšekkama.
See on ka tore, et Longoria saab väljaspool "Koduperenaisi" rolli, mis ka midagi tähendab. Ta kehastab õrnust ja stabiilsust, mida Jim ja Mike oma karmis maailmas alateadlikult püüdlevad, aga iial ei saavuta. Kui asi põhineks James Ellroy romaanil, kandideeriks ta nagunii Oscarile.
Hinne: 7/10
Subscribe to:
Posts (Atom)
