Ta eeldab, et ma teen kindla ajaga kaks korda rohkem tööd kui võimalik.
Ma teen, nii et veri ninast väljas, aga ühe aja sisse mahub siiski ainult ühe mehe töö.
Hea, kui ma siis kinga ei saa!
November 27, 2006
November 24, 2006
Jay-Z "Kingdom Come" (2006)
Miljonär ei viitsinud enam kodus istuda ja läks stuudiosse hängima.
Chris Rock sai oma lavakoomiku-aegadel kuulsaks muuhulgas arutlusega, mille poolest erinevad mustad ja niggad.
Vahe olla selles, et nigga lunib kiitusi selle eest, mida ta nagunii peab tegema. Näiteks: ma pean üleval oma viit last.
Jay-Z kuulub selle määratluse järgi kahtlemata n-inimeste sekka, sest tal on uuel albumil öelda meile täpselt kahte asja: I made it ja I'm back.
Kumbki sügav mõttearendus oleks igati okei esimesel või teisel albumil, aga "Kingdom Come" on juba... ma ei viitsi kokku lugeda... pakun et kümnes. Jay-Z pole piisavalt rikas, et palgata mõned normaalsed riimimeistrid, kui ta ise on liiga laisk?
Absoluutselt nüri säratu kuulamismaterjal, mida ei päästa ootuspäraselt nimekad produtsendid ja külalised ka mitte.
Ma soovitan ainult ühte lugu, "Lost Ones", ja sedagi eelkõige Chrissette Michelle'i vokaali tõttu.
Chris Rock sai oma lavakoomiku-aegadel kuulsaks muuhulgas arutlusega, mille poolest erinevad mustad ja niggad.
Vahe olla selles, et nigga lunib kiitusi selle eest, mida ta nagunii peab tegema. Näiteks: ma pean üleval oma viit last.
Jay-Z kuulub selle määratluse järgi kahtlemata n-inimeste sekka, sest tal on uuel albumil öelda meile täpselt kahte asja: I made it ja I'm back.
Kumbki sügav mõttearendus oleks igati okei esimesel või teisel albumil, aga "Kingdom Come" on juba... ma ei viitsi kokku lugeda... pakun et kümnes. Jay-Z pole piisavalt rikas, et palgata mõned normaalsed riimimeistrid, kui ta ise on liiga laisk?
Absoluutselt nüri säratu kuulamismaterjal, mida ei päästa ootuspäraselt nimekad produtsendid ja külalised ka mitte.
Ma soovitan ainult ühte lugu, "Lost Ones", ja sedagi eelkõige Chrissette Michelle'i vokaali tõttu.
"A Good Year"
Russell Crowe'd tuntakse tujuka staarina ja ta kannab selle imago usutavalt välja. See muudab teda publiku silmis ainult põnevamaks, sest meie tagumikke tema agressiivsus otseselt ei torgi, küll aga on eemalt tore jälgida, kuidas muidu intelligentse olekuga mees karuselt mõurab. Nagu mingi tsirkusekaru. Pista aga kuulsuse puuri ja nimeta Miškaks.
No kuidas siis ei austa tüüpi, kellel on mune avalikkuse ees põrutada, et tema ei tee stuudiotele heategevust. Kui inimesele meeldib luksuslikult elada ning näiteks hirmkalleid elupaiku soetada (Sydney korter maksis vist 11,2 miljonit dollarit, nõudlik kaabakas selline!), on suur asi solvata härrasid, kes võivad tema karjääri tünni pista ja koske lõbusõidule viia. Keegi pole asendamatu, eriti Kassikullalinnas. Jutt käib loomulikult Baz Luhrmanni uuest intrigeerivast projektist, mis leiab aset Teises maailmasõjas Austraalias ja millest Crowe loobus liiga väikese honorari tõttu. Talle leiti küll asendaja Hugh Jackmani näol, aga eelarve on paisunud juba nii suureks, et teost ähvardab riiulile tagasipistmine.
Küll teeb Crowe heategevat tööd oma fännidele. Mis see "A Good Year" muud on kui veel üks doos lihtsat kvaliteetset melodraamat, mille retsept töötati edukalt välja teostes "A Beautiful Mind" ja "Cinderella Man". Elu näitab, et valem ei tooda koheseid kindlaid hitte, küll aga pakub see hiigla palju tema arvukatele austajatele. Ja, noh, annab uue võimaluse töötada koos Ridley Scottiga, kelle "Gladiaator" teda üldse stratosfääri tõstis.
Lugu mehest, kes on unustanud hasartse rahategemise nimel kõik elu lihtsad, aga nii vajalikud mõnud, taasavastades need päranduseks saadud veini-istanduses, täidab ka muid funktsioone. See on "Under the Tuscan Sun" poistele ja lisaks püüab see olla 2006. aasta "Sideways" (mees leiab veini kaudu tõe). Ausaks võrdluseks viimasega on sisu ja tegelaskujud liiga lihtsad, aga ei saa öelda, et kaks tundi mööduks igavledes.
Korralikke näitlejatöid jagub, kuid tegelik täht on Philippe Le Sourd'i imeilus operaatoritöö, mis teeb sellest maaliliste paikade toel ideaalse kohtingufilmi. Ainuüksi veini-istandus ning sügisene Prantsusmaa mõjuvad nõnda maaliliselt, et tahaks oma kõhnukest panga-arvet peaga lüüa, mis ei võimalda sinna sõita. Või siis kohting vihmas – kui sa ei teeni sellega välja vähemalt pead õlal, kätt hoides koju jalutamisest rääkimata, nõua piletirahad tagasi!
Oluliseks märksõnaks kujuneb ka see suursugune "kirg sinus eneses", mis muudab elu elamise vääriliseks. Liites ilupüüdleva lavastuse ja sobivuse kohtingufilmiks, pole mingi ime, kui hakkad varem või hiljem mõtlema seksile. Ilusaid tüdrukuid jõuab ekraanile mitmeid ja nii need mõtted lihalikele rännuteedele lähevad. Russell Crowe'd vaadates võib mõte liikuda seksile isegi kõvasti rutem, kui sulle meeldib sedasorti värk. Tegijad eelistavad paraku siivsat joont, nii et silmadega armastajad peavad päris kaua ootama – ja pakutav ei välju peresõbralikest piiridest.
Sõnasabast kinni võttes: kui üldse miski häirib, siis perefilmi õhustik. See väljendub koomilistes vahepalades ja paistab olevat suunatud tüdrukutele. Loetleda võiks vähemalt kolm ühekordset või korduvat nalja, mis ei anna loole midagi, aga tõstavad nummi-faktorit: stseen, kus Max jääb tühja basseini vangi, jalale kusev koeranäss (väike karvane krokodill) ja tema viinamäe hooldaja zombistunud isa.
Kui melodraama lihtsalt peab kestma kaks tundi, mitte vähem, võiks eelneva asemel arendada kaht suuremat meeskõrvalosa, mida täidavad Albert Finney ja Didier Bourdon. Poisist sirgub ju mees tänu väärilistele eeskujudele, aga nii peategelase vanaonu kui veini-istanduse hooldaja on pigem külaliseks kui olulised kohalviibijad. Okei, neid pole tingimata liiga vähe ja onu hoidmine salapärasena leiab sisulise põhjenduse. Tegijad näevad neid siiski pigem õlapolsterdustena, mis annavad korralikule pintsakule lõpliku kuju, ja see kurvastabki.
Teisest küljest jäävad olulisema karakteriarenduseta ka Max ja tema väljavalitu (võluv Marion Cotillard), mistõttu ei tahagi muidu sarmikale teosele kõrgemat hinnet anda. Kumbki avab end õige põgusalt, ehkki napp paljastushetk ise intrigeeris mind korralikult. Auhinnasadu oleks vist kindel, kui autorid julgeks nende varjukülgi enam välja mängida, ja see annaks palju mõjuvama kontrasti ümbritseva loodusliku iluga. Nad on mõlemad sisimas tegelikult ebameeldivad tüübid, mis on üllatav ja võimalusterohke avastus. Aga see oleks juba "Sideways", st liiga põnev.
Crowe' fännid võivad aga koondhindele rahumeeli punkti või kaks juurde torgata, sest ta teenib järjekordse hiigelhonorari lõdvalt välja. Probleemi ei tekita komöödia ega draama ning esitus nii poisikese kui mehena on nauditavalt nüansirikas, kinnitades mu veendumust, et täiskasvanuks saadakse vajadusest, mitte lihtsalt ajaga.
Tänaseks eksisteerib juba vähemalt üks korralik film videomängu põhjal, nii et lõpetuseks veel üks soovitus. "Syberia". Selle sisu on kaks korda sügavam kui "A Good Yearis", ja pildiline külg isegi maalilisem. Teema on aga sama: elu tõelistest mõnudest võõrandunud inimene, kes satub loodusesse end taasavastama, aga keda tsivilisatsioon hoiab vägisi kinni. Paljutõotav!
Hinne: 6/10
No kuidas siis ei austa tüüpi, kellel on mune avalikkuse ees põrutada, et tema ei tee stuudiotele heategevust. Kui inimesele meeldib luksuslikult elada ning näiteks hirmkalleid elupaiku soetada (Sydney korter maksis vist 11,2 miljonit dollarit, nõudlik kaabakas selline!), on suur asi solvata härrasid, kes võivad tema karjääri tünni pista ja koske lõbusõidule viia. Keegi pole asendamatu, eriti Kassikullalinnas. Jutt käib loomulikult Baz Luhrmanni uuest intrigeerivast projektist, mis leiab aset Teises maailmasõjas Austraalias ja millest Crowe loobus liiga väikese honorari tõttu. Talle leiti küll asendaja Hugh Jackmani näol, aga eelarve on paisunud juba nii suureks, et teost ähvardab riiulile tagasipistmine.
Küll teeb Crowe heategevat tööd oma fännidele. Mis see "A Good Year" muud on kui veel üks doos lihtsat kvaliteetset melodraamat, mille retsept töötati edukalt välja teostes "A Beautiful Mind" ja "Cinderella Man". Elu näitab, et valem ei tooda koheseid kindlaid hitte, küll aga pakub see hiigla palju tema arvukatele austajatele. Ja, noh, annab uue võimaluse töötada koos Ridley Scottiga, kelle "Gladiaator" teda üldse stratosfääri tõstis.
Lugu mehest, kes on unustanud hasartse rahategemise nimel kõik elu lihtsad, aga nii vajalikud mõnud, taasavastades need päranduseks saadud veini-istanduses, täidab ka muid funktsioone. See on "Under the Tuscan Sun" poistele ja lisaks püüab see olla 2006. aasta "Sideways" (mees leiab veini kaudu tõe). Ausaks võrdluseks viimasega on sisu ja tegelaskujud liiga lihtsad, aga ei saa öelda, et kaks tundi mööduks igavledes.
Korralikke näitlejatöid jagub, kuid tegelik täht on Philippe Le Sourd'i imeilus operaatoritöö, mis teeb sellest maaliliste paikade toel ideaalse kohtingufilmi. Ainuüksi veini-istandus ning sügisene Prantsusmaa mõjuvad nõnda maaliliselt, et tahaks oma kõhnukest panga-arvet peaga lüüa, mis ei võimalda sinna sõita. Või siis kohting vihmas – kui sa ei teeni sellega välja vähemalt pead õlal, kätt hoides koju jalutamisest rääkimata, nõua piletirahad tagasi!
Oluliseks märksõnaks kujuneb ka see suursugune "kirg sinus eneses", mis muudab elu elamise vääriliseks. Liites ilupüüdleva lavastuse ja sobivuse kohtingufilmiks, pole mingi ime, kui hakkad varem või hiljem mõtlema seksile. Ilusaid tüdrukuid jõuab ekraanile mitmeid ja nii need mõtted lihalikele rännuteedele lähevad. Russell Crowe'd vaadates võib mõte liikuda seksile isegi kõvasti rutem, kui sulle meeldib sedasorti värk. Tegijad eelistavad paraku siivsat joont, nii et silmadega armastajad peavad päris kaua ootama – ja pakutav ei välju peresõbralikest piiridest.
Sõnasabast kinni võttes: kui üldse miski häirib, siis perefilmi õhustik. See väljendub koomilistes vahepalades ja paistab olevat suunatud tüdrukutele. Loetleda võiks vähemalt kolm ühekordset või korduvat nalja, mis ei anna loole midagi, aga tõstavad nummi-faktorit: stseen, kus Max jääb tühja basseini vangi, jalale kusev koeranäss (väike karvane krokodill) ja tema viinamäe hooldaja zombistunud isa.
Kui melodraama lihtsalt peab kestma kaks tundi, mitte vähem, võiks eelneva asemel arendada kaht suuremat meeskõrvalosa, mida täidavad Albert Finney ja Didier Bourdon. Poisist sirgub ju mees tänu väärilistele eeskujudele, aga nii peategelase vanaonu kui veini-istanduse hooldaja on pigem külaliseks kui olulised kohalviibijad. Okei, neid pole tingimata liiga vähe ja onu hoidmine salapärasena leiab sisulise põhjenduse. Tegijad näevad neid siiski pigem õlapolsterdustena, mis annavad korralikule pintsakule lõpliku kuju, ja see kurvastabki.
Teisest küljest jäävad olulisema karakteriarenduseta ka Max ja tema väljavalitu (võluv Marion Cotillard), mistõttu ei tahagi muidu sarmikale teosele kõrgemat hinnet anda. Kumbki avab end õige põgusalt, ehkki napp paljastushetk ise intrigeeris mind korralikult. Auhinnasadu oleks vist kindel, kui autorid julgeks nende varjukülgi enam välja mängida, ja see annaks palju mõjuvama kontrasti ümbritseva loodusliku iluga. Nad on mõlemad sisimas tegelikult ebameeldivad tüübid, mis on üllatav ja võimalusterohke avastus. Aga see oleks juba "Sideways", st liiga põnev.
Crowe' fännid võivad aga koondhindele rahumeeli punkti või kaks juurde torgata, sest ta teenib järjekordse hiigelhonorari lõdvalt välja. Probleemi ei tekita komöödia ega draama ning esitus nii poisikese kui mehena on nauditavalt nüansirikas, kinnitades mu veendumust, et täiskasvanuks saadakse vajadusest, mitte lihtsalt ajaga.
Tänaseks eksisteerib juba vähemalt üks korralik film videomängu põhjal, nii et lõpetuseks veel üks soovitus. "Syberia". Selle sisu on kaks korda sügavam kui "A Good Yearis", ja pildiline külg isegi maalilisem. Teema on aga sama: elu tõelistest mõnudest võõrandunud inimene, kes satub loodusesse end taasavastama, aga keda tsivilisatsioon hoiab vägisi kinni. Paljutõotav!
Hinne: 6/10
November 15, 2006
"Casino Royale" (2006)
Popkultuur põhineb kordamisel ja lootusel harjutades meistriks saada. Korralikult teostatud ja kindlate ajavahemike tagant serveeritud järjed aitavad tänu sellele kinomaailmas ehitada vahel vägagi tugevaid kaubamärke, aga hakkavad mingil hetkel siiski oma autorite pingutustele vastu töötama. Mida pikemaks kujuneb seeria, seda vähem jääb alles publiku puhast entusiasmi. Sulle meeldib näiteks "Spider-Man"? Ja "2" on isegi parem? Aga kas sind tõesti huvitaks osa 19?
007 saaga ketrajate pidev raske ülesanne on samuti leiutada üha uusi põhjuseid, miks inimesed peaks jääma truuks just neile. Seni kulgeb vist libedalt, sest Brosnani tulek tõi sarja 1980-ndate madalseisust välja ja kahekordistas piletimüügi (kuigi teised kulukad actionid pole tänapäeval üheski aspektis halvemad, lugudelt tihti isegi etemad). "Casino Royale'i", kahekümne esimese ametliku ja kahekümne kolmanda mitteametliku Bondi kasuks räägib muidugi see, et staar on jällegi uus... Daniel Craig pole just ilus mees, aga sedasama öeldi kunagi Sean Connery kohta, ja kinosõpru nagunii huvitab, kuidas seni suhteliselt tundmatu inglane ikoonilise kangelase nahas mõjub.
"Casino Royale" on üllataval kombel senistele Bondi-filmidele värskendav vaheldus. Teab mis suured sisulised uuendused puuduvad, aga väike remix on parem kui lõputu kordus. Noor 007 pole veel õppinud shaken, not stirred kokteile hävitama, avaldab soovi uue armukesega eluks ajaks kokku jääda, ei tea veel armsat härra Q-d, kes teda imeasjakestega üle külvaks (Cleese polnud ka Llewelynile kunagi vääriline mantlipärija), šokeerib pidevalt M-i ning kindlasti veel midagi, mis kohe ei meenugi.
Craigi kirvenägu sobib ka sellega, et alles hiljuti topeltnull-staatuse omandanud agent on alles noor ja tormakas, kes laseb end veel egost juhtida, aga ei põlga iial käsi mustaks teha. Lihvitud supermehe asemel on meil raudkõva, metsik, hulljulguses kohati segaselt mõjuv loom, kes teeb rusikatega tasa selle, mis kannatlikkusest, oskusist või taktitundest puudu jääb. Ja kuidas veel! "Casino Royale" on parim Bond nii kaklus- kui muude märulistseenide poolest, jäädes trikkidelt tänavu alla ainult "Mission: Impossible III"-le. Klassikaks võiks nimetada seevastu praktiliselt iga madinahetke, kusjuures ekstra uhke on paksult adrenaliinirikas ava-veerandtund. Retrolt mõjuv õhustik ning seda rõhutavad algustiitrid muudab töö armastusväärseks ka klassikaliste Connery-aegade igatsejale, nii et igaüks leiab midagi.
Tõepoolest, puudu jääb ainult paeluvast loost ja karakteriarendusest, et kolida sari igas mõttes 21. sajandisse. 007 traditsioone arvestades vastavad sündmustik ja tegelased tegelikult edukalt sellele, mida moodne kinosõber üldse nõustub seedima (camp-faktorile ei rõhuta, sündmustik pole liiga ülepaisutatud), aga kahe ja poole tunniselt filmilt ootaks alati veidi sügavamat vaadet peategelaste sisemusse. Bondi ja Lyndi nukker dušistseen on selles plaanis mõjus ja ilus, kuid vajaks mõnda sarnast veel kõrvale.
Ei tea, mis paneks mind järgmist Bondi suure põnevusega ootama, järjekorranumbri 22 puhul puudub entusiasm ükspuha mis filmi suhtes. "Casino Royale" on siiski väga korralik katsetus ja üle pika aja esimene 007, mida viitsiks ruttu üle vaadata. Kui ainuüksi käsikähmlused sul verd mõnusalt kihama ei löö (need on efektsed, aga lüüakse kõvasti, mitte etenduse andmiseks)... ei oskagi tegelikult võrdlust leida, need ei saa mitte mõjuda!
Aga rutem võiks läbi saada. Kuhu on jäänud pooleteise kuni kahe tunnised märulid? Miks kõik peavad kaks ja pool tundi kestma? Eelmine pikim Bond oli kahetunnine "On Her Majesty's Secret Service", mis ilmus 1969 ja hoidis rekordit 37 aastat!
Hinne: 8/10
PS Jälitamine alguses annab idee, kuidas võiks välja näha "Prince of Persia" film.
007 saaga ketrajate pidev raske ülesanne on samuti leiutada üha uusi põhjuseid, miks inimesed peaks jääma truuks just neile. Seni kulgeb vist libedalt, sest Brosnani tulek tõi sarja 1980-ndate madalseisust välja ja kahekordistas piletimüügi (kuigi teised kulukad actionid pole tänapäeval üheski aspektis halvemad, lugudelt tihti isegi etemad). "Casino Royale'i", kahekümne esimese ametliku ja kahekümne kolmanda mitteametliku Bondi kasuks räägib muidugi see, et staar on jällegi uus... Daniel Craig pole just ilus mees, aga sedasama öeldi kunagi Sean Connery kohta, ja kinosõpru nagunii huvitab, kuidas seni suhteliselt tundmatu inglane ikoonilise kangelase nahas mõjub.
"Casino Royale" on üllataval kombel senistele Bondi-filmidele värskendav vaheldus. Teab mis suured sisulised uuendused puuduvad, aga väike remix on parem kui lõputu kordus. Noor 007 pole veel õppinud shaken, not stirred kokteile hävitama, avaldab soovi uue armukesega eluks ajaks kokku jääda, ei tea veel armsat härra Q-d, kes teda imeasjakestega üle külvaks (Cleese polnud ka Llewelynile kunagi vääriline mantlipärija), šokeerib pidevalt M-i ning kindlasti veel midagi, mis kohe ei meenugi.
Craigi kirvenägu sobib ka sellega, et alles hiljuti topeltnull-staatuse omandanud agent on alles noor ja tormakas, kes laseb end veel egost juhtida, aga ei põlga iial käsi mustaks teha. Lihvitud supermehe asemel on meil raudkõva, metsik, hulljulguses kohati segaselt mõjuv loom, kes teeb rusikatega tasa selle, mis kannatlikkusest, oskusist või taktitundest puudu jääb. Ja kuidas veel! "Casino Royale" on parim Bond nii kaklus- kui muude märulistseenide poolest, jäädes trikkidelt tänavu alla ainult "Mission: Impossible III"-le. Klassikaks võiks nimetada seevastu praktiliselt iga madinahetke, kusjuures ekstra uhke on paksult adrenaliinirikas ava-veerandtund. Retrolt mõjuv õhustik ning seda rõhutavad algustiitrid muudab töö armastusväärseks ka klassikaliste Connery-aegade igatsejale, nii et igaüks leiab midagi.
Tõepoolest, puudu jääb ainult paeluvast loost ja karakteriarendusest, et kolida sari igas mõttes 21. sajandisse. 007 traditsioone arvestades vastavad sündmustik ja tegelased tegelikult edukalt sellele, mida moodne kinosõber üldse nõustub seedima (camp-faktorile ei rõhuta, sündmustik pole liiga ülepaisutatud), aga kahe ja poole tunniselt filmilt ootaks alati veidi sügavamat vaadet peategelaste sisemusse. Bondi ja Lyndi nukker dušistseen on selles plaanis mõjus ja ilus, kuid vajaks mõnda sarnast veel kõrvale.
Ei tea, mis paneks mind järgmist Bondi suure põnevusega ootama, järjekorranumbri 22 puhul puudub entusiasm ükspuha mis filmi suhtes. "Casino Royale" on siiski väga korralik katsetus ja üle pika aja esimene 007, mida viitsiks ruttu üle vaadata. Kui ainuüksi käsikähmlused sul verd mõnusalt kihama ei löö (need on efektsed, aga lüüakse kõvasti, mitte etenduse andmiseks)... ei oskagi tegelikult võrdlust leida, need ei saa mitte mõjuda!
Aga rutem võiks läbi saada. Kuhu on jäänud pooleteise kuni kahe tunnised märulid? Miks kõik peavad kaks ja pool tundi kestma? Eelmine pikim Bond oli kahetunnine "On Her Majesty's Secret Service", mis ilmus 1969 ja hoidis rekordit 37 aastat!
Hinne: 8/10
PS Jälitamine alguses annab idee, kuidas võiks välja näha "Prince of Persia" film.
November 02, 2006
"Saw III"
Õudukad, kus inimesed veristavad inimesi, on praegu vist päris kuum teema. Ameeriklaste omad muidugi. Paljude reklaamklipid kukuvad vahvasti välja ja linalood ise ronivad esimesel nädalavahetusel kohalikku kassatabelit juhtima. Enamik ei jää sinna kauaks pidama, aga pole hullu. Eesmärk ongi paari-kolme nädalaga ruttu võimalikult esinduslik patsakas raha kokku kaapida ning hakata järge planeerima.
Enamik on keskpärased ega suuda pinget kruvida ega hoida. Muudkui lähevadlähevadlähevad kuhugi, aga kohale ei jõuagi. Selliseid müüvad pädevad reklaamikampaaniad ja kunstnikutööd, mis loovad pilkupüüdvalt masendavaid keskkondi. Hellitatud tänapäeva noor ajab nende peale silmad punni ja pomiseb tunnustavalt: juba sinna sattuda on kole!
"Saw" on erand: natuke parem.
Ütleks, et see on juhus – kasutatavad võtted on ju täpselt samad nagu hallis massis – aga enam ei usuks ise ka. Enam. Kolmas kord järjest õnnestus teha natuke paremat. Ei saa olla juhus!
Kindlasti pole "Saw" ehteks lood, mida jutustatakse. Need jäävad alati praktiliselt samaks ega hoiaks iseseisvalt huvi üleval isegi ühe filmi piires. Mõned õnnetud pannakse ebameeldivasse olukorda ja öeldakse, et kui nad pole osavad ja kiired, saavad nad ebameeldivalt surma. Kõiki muuseas karistatakse millegi eest.
Isehakanud kohtumõistjaks on leidlik sadist hr Pusle, kes koostab täiesti uskumatuid masinavärke, et ohvritel ikka higistama hakkaks. Kolmandas osas mattub näiteks üks tüüp seakerede tükeldamisel tekkiva rõveda solgi alla, kuni teine surnud pojale kuuluvaid asju põletab, et leida nende hulgas päästev võti. Surevad peaaegu kõik, kes ekraanile jõuavad ja veresauna ilmestamiseks töötavad pingsalt nii grimmimehed, kunstnikud kui terav kiire montaaž. Heast maitsest ei saa siin muidugi juttugi olla, aga tegijad püüavad leida-ületada siis vähemalt muid piire, näiteks vaataja taluvust. Episood operatsioonilaual muutus tasapisi väljakannatamatuks isegi minusugusele pervole.
Lõpuks ometi õpime rohkem tundma ka Pusle isikut, kelles leidub Tobin Belli esituses alati ideaalselt sobiv segu kalkusest ja intelligentsusest. Tema osalus sündmustikus on järjepanu kasvanud, aga endiselt mitte piisavalt kaalukas, et ta kingiks filmile hinge. Küll aga kingib ta omajagu karakterit, mis on üldse sarja tugevus: ükski tegelane pole lihtsalt ilus poiss (tüdruk) nagu sellistes katsetustes tavaline. Kõigi taustu avatakse piisavalt, et neid huviga jälgida või nende meeleheite suhtes vähemalt empaatiat tunda.
Ja kuigi ma leian, et veriseid õudukaid tuleks võtta rohkem meelelahutusena ja neist vähem peidetud tarkusi otsida, on "Sawl" sügavam tasand täiesti olemas. See räägib läbi nurka aetud inimeste ahastuse sümboli sellest, et elus on harva miski täiesti kontrolli all ja seetõttu tuleb koos töötada, mitte jäärapäiselt tormata ja teistele meelehärmi tekitada.
"Saw" on elav tõestus sellele, et kui pista klišeed luukerepea sildiga potti ja keeta need suureks klimbiks, tekib midagi maitsvamat kui koostisosad eraldi. Kuid neljas osa võiks siiski tulemata jääda, vaevalt eelloo raamistusest hoolimata midagi originaalset korda saadetakse.
Hinne: 6/10
Enamik on keskpärased ega suuda pinget kruvida ega hoida. Muudkui lähevadlähevadlähevad kuhugi, aga kohale ei jõuagi. Selliseid müüvad pädevad reklaamikampaaniad ja kunstnikutööd, mis loovad pilkupüüdvalt masendavaid keskkondi. Hellitatud tänapäeva noor ajab nende peale silmad punni ja pomiseb tunnustavalt: juba sinna sattuda on kole!
"Saw" on erand: natuke parem.
Ütleks, et see on juhus – kasutatavad võtted on ju täpselt samad nagu hallis massis – aga enam ei usuks ise ka. Enam. Kolmas kord järjest õnnestus teha natuke paremat. Ei saa olla juhus!
Kindlasti pole "Saw" ehteks lood, mida jutustatakse. Need jäävad alati praktiliselt samaks ega hoiaks iseseisvalt huvi üleval isegi ühe filmi piires. Mõned õnnetud pannakse ebameeldivasse olukorda ja öeldakse, et kui nad pole osavad ja kiired, saavad nad ebameeldivalt surma. Kõiki muuseas karistatakse millegi eest.
Isehakanud kohtumõistjaks on leidlik sadist hr Pusle, kes koostab täiesti uskumatuid masinavärke, et ohvritel ikka higistama hakkaks. Kolmandas osas mattub näiteks üks tüüp seakerede tükeldamisel tekkiva rõveda solgi alla, kuni teine surnud pojale kuuluvaid asju põletab, et leida nende hulgas päästev võti. Surevad peaaegu kõik, kes ekraanile jõuavad ja veresauna ilmestamiseks töötavad pingsalt nii grimmimehed, kunstnikud kui terav kiire montaaž. Heast maitsest ei saa siin muidugi juttugi olla, aga tegijad püüavad leida-ületada siis vähemalt muid piire, näiteks vaataja taluvust. Episood operatsioonilaual muutus tasapisi väljakannatamatuks isegi minusugusele pervole.
Lõpuks ometi õpime rohkem tundma ka Pusle isikut, kelles leidub Tobin Belli esituses alati ideaalselt sobiv segu kalkusest ja intelligentsusest. Tema osalus sündmustikus on järjepanu kasvanud, aga endiselt mitte piisavalt kaalukas, et ta kingiks filmile hinge. Küll aga kingib ta omajagu karakterit, mis on üldse sarja tugevus: ükski tegelane pole lihtsalt ilus poiss (tüdruk) nagu sellistes katsetustes tavaline. Kõigi taustu avatakse piisavalt, et neid huviga jälgida või nende meeleheite suhtes vähemalt empaatiat tunda.
Ja kuigi ma leian, et veriseid õudukaid tuleks võtta rohkem meelelahutusena ja neist vähem peidetud tarkusi otsida, on "Sawl" sügavam tasand täiesti olemas. See räägib läbi nurka aetud inimeste ahastuse sümboli sellest, et elus on harva miski täiesti kontrolli all ja seetõttu tuleb koos töötada, mitte jäärapäiselt tormata ja teistele meelehärmi tekitada.
"Saw" on elav tõestus sellele, et kui pista klišeed luukerepea sildiga potti ja keeta need suureks klimbiks, tekib midagi maitsvamat kui koostisosad eraldi. Kuid neljas osa võiks siiski tulemata jääda, vaevalt eelloo raamistusest hoolimata midagi originaalset korda saadetakse.
Hinne: 6/10
Sarjad: "The L Word"
"The L Word" (2004-...)
Showtime, loojad: Ilene Chaiken, Kathy Greenberg, Michele Abbott
Piloot 80 min, 1. hooaja osad tavaliselt ~50 min, 2. hooajal ~58 min, 3. hooajal 50-55 vahel
Ainus ekraanitöö, mida olen eales näinud, kus karakteriarendus, hea loovestmine ja erootika ei lämmata üksteist ära. Tootjad on samuti rahul, kuna teise hooaja tegemisele kirjutati alla päev pärast piloodi esilinastust ja kolmandale veel esimese hooaja lõpus.
Pean end õnnelikuks, sest olen näinud "The L Wordi". Selleta arvaks ma siiani, et seks ja filmid ei kõlba kokku, kui tulemuseks pole just porno. "The L Word" tõestab vastupidist. See põhineb rangelt karakteritel ja suhete elulisel kujutamisel, aga regulaarne nugistamine ei kahanda sisu tugevust-mõjuvust. Samuti ei puudu terav huumor, millest on hea näide s1e8.
"The L Word" on nüanssideni usutav ja suurepäraselt välja mängitud karakteriuurimus. Selle keskmes on noorte linnanaiste sõpruskond, kellest kõik on lesbid või vähemalt bi'd. Iga keskne tegelane (keda on umbes kümne ringis) kirjutatakse-esitatakse nii hoolega, et sümpaatiad ning antipaatiad on kerged tekkima, samuti kaasaelamine. (Inimesed pole ju üdini positiivsed ja nii leidub miinuseid kõigil.) Bette'i-Tina suhe esimese hooaja lõpus või Jenny pendeldamine Timi ning Marina vahel on hea näide põhjalikust käsitlusest. Alice'i ja Dana liini kujunemine samuti.
Vat NII tuleb teha erootikat, kus on põnev ka ülejäänu. Ükski film pole seda minu teada enne ära tabanud. Suurepäraselt kirjutatud, eeskujulikult mängitud, humoorikas ja puudutav. Eriti hull on Tina roll, kelle osaleja rasedus kirjutati loosse sisse. Kui minu naine ootaks beebit, oleks ikka pagana raske näha teda ekraanil aina teistega amelemas, olgu pealegi naistega.
Psühholoogiliselt paeluvad ka tegelased üksikult, eriti Jenny (kes paraku kolmandas hooajas enam üldse küüsi ei näita) ja Shane. Viimane on kamba karismaatilisim kuju, kelle puhul intrigeerib juba see, et ta tõesti on absoluutselt igaühe maitse nagu sõbrad poolkadetsevalt mainitakse. Aga mis paneb selle tüdruku tiksuma? Sa pead ootama teise hooaja teise pooleni, et teada saada. Ja see on emotsionaalselt raske rännak. Eriti vestlus köögis Carmeniga, s2e9. Paraku siis kulub jälle tükk aega, 3. hooaja lõpuni, et Shane esile tõuseks.
"The L Word" ei muutu "Melrose Place'iks" lesbidega just tänu näitlejaesitustele, mille ehedust ei sea iial kahtluse alla. Loos domineerivad geisuhetele kahtlemata omased kiired armumised ja muutused, mis võivad selle muuta mõnele liiga seebiooperlikuks. Seda tunnet süvendavad veel tegelased, kes kõik näevad atraktiivsed välja. Aga sa ei jää sarja vaatama seksihetkede pärast, kuigi need on kuumad, ning erootika kasutamine tundub alati põhjendatud, mitte tähelepanu püüdmiseks. Seiklusi ja afääre looritab alati maguskibe tõdemus, et erilist inimest enda kõrvale on raske leida tegelikult kõigil.
Samavõrd nauditavaks osutuvad kõrvalosad, olgu siis napid või pikemad. Eraldi tahaks välja hõigata nimed nagu Snoop Dogg (kehastab kahes osas räpimogulit, heh), Kelly Lynch (kokku viies osas, ebamaiselt sarmikas!), Charles S Dutton (neljas osas, soe ja muhe onkel nagu ikka), Camryn Manheim (neljas osas, välimuselt kui noorem-kõhnem Kathy Bates ja mõjub täpselt sama tugevalt). Rääkides veel näitlejatest üldisemalt, on hea meel näha Pam Grierit ometi ka soliidses projektis. Kitile pööratakse vähem tähelepanu kui muudele peategelastele, aga s2e6 tõestab, et temagi tausta on põnev uurida.
Lesbisarjas on esikohal mõistagi naised, aga leidub ka tähelepanuväärseid mehi. Eriti lahe on Eric Lively, kes liitub seltskonnaga teiseks hooajaks. Ta on nagu noor Ewan McGregor, säde silmanurgas ja sarmikas, aga kuidagi räpane.
Teist masti meeldejääv meestüüp, üdini soe ja turvaline, on Eric Mabius, kes osaleb põhiliselt avahooajas. Hea poisi juures on leksikonis just tema pilt. Kolmandas hooajas lisanduv Dallas Roberts ehk uskumatu visadusega Kiti südant püüdev Angus võtab temalt sooja+turvalise koha üle. Aplaus tegijatele, et nad näitavad Mabiuse tegelast hiljem korraks (s3e10) tagasi tuues ka uuest, kibestunumast küljest. Jälle peaks härra kohal olema osas s4e1, aga üldiselt on näitleja rohkem nüüd hõivatud muude projektidega, eriti "Ugly Betty" tõttu.
Muidugi esineb pikas sarjas ka maitse- või muid vääratusi. Kõige enam häirivad teisel hooajal lisandunud lamedad algustiitrid lameda laulu saatel. Jenny loomenägemused tunduvad samuti valdavalt ülearused: ainuke põnev on s2e13 alguses ja see on lühem kui eelnevad. Nägemused oleks nagu abitu katse Jenny rohkem lahti kirjutada, teda esile tõsta ja sügavust rõhutada, aga ta on paeluv karakter jälgida juba eelnevalt, eriti avahooajal. Ja teise hooaja kaks lõpuosa vaid süvendavad intriigi. Mis veel? Teise hooaja avapooles tekib seksist kerge küllastus. Ka tempo jääb kohati kummastavaks: tihti tundub, et aeg liigub sarjas liiga ruttu, eriti Tina rasedusega seoses. Lõpuks veel. Mabius vihasena s1e6: ta ei pinguta üle, aga ma lihtsalt ei usu seda esitust. Kusjuures sarnane stseen on tunduvalt etem osas s1e7.
*
Kolmas hooaeg jääb eelnevatest natuke nõrgemaks. Suuri tundeid või nauditavalt räpaseid tegelasi jääb kuidagi väheks, alles poole peal hakatakse täistuure koguma.
Üheks pealiiniks valitud Alice'i haiglane kiindumus Dana vastu on kahtlemata dramaatiline ja pädevalt lahti kirjutatud-mängitud. Ta pole lihtsalt nii tugev karakter, et hoiaks oma traagikaga huvi kaua kõrgel. Üllatavalt põnevaks muutub ajapikku hoopis Helena Peabody, kes jättis varem üsna külmaks. Ta on küll piisavalt lahti kirjutatud ja rollisoorituses pädev, aga tema kuulumine sõpruskonda tundus alati natuke... mitte just arusaamatu... aga üleliigne. Enam mitte! Asjad lähevad väga põnevaks ja tema ema Peggy külalisetteasted lisavad värvikust alati juurdegi.
Alan Cummingi värvika välimusega gei ei täida samuti seda olulise meestegelase kohta, mis Lively kadumisega teise hooaja lõpus tühjaks jääb. Isegi Angus on põnevam, kelles hakkab silma miski mõnusalt pervo detail, aga kelle funktsionaalsust võrdleks kokkuvõttes tapeediga – no ei anta talle oluliselt ruumi. Pigem hakkame elevust tundma Daniela Sea kehastatud Moira-Maxi käekäigu vastu, kelle soovahetusoperatsioon toob temas välja ootamatult tumeda külje.
s3e10 ja s3e12 on siiski erakordselt tugevad osad, meelitades hooajale välja kõrgema hinnangu. Eriti just lõpuosa avab (või jätab õhku) väga põnevaid liine, mida võiks loetleda vähemalt seitse. Vihjeks, et Shane tõotab lõpuks ometi esiplaanile nihkuda, kes oli nagunii alati üks huvitavamaid karaktereid. Tutvustatakse tema isa, mis on sümpaatne ja tänuväärne töö Eric Robertsile.
Jaanuaris peaks algama neljas hooaeg, nii et uute osade ootamine ei tule mulle pikk.
Showtime, loojad: Ilene Chaiken, Kathy Greenberg, Michele Abbott
Piloot 80 min, 1. hooaja osad tavaliselt ~50 min, 2. hooajal ~58 min, 3. hooajal 50-55 vahel
Ainus ekraanitöö, mida olen eales näinud, kus karakteriarendus, hea loovestmine ja erootika ei lämmata üksteist ära. Tootjad on samuti rahul, kuna teise hooaja tegemisele kirjutati alla päev pärast piloodi esilinastust ja kolmandale veel esimese hooaja lõpus.
Pean end õnnelikuks, sest olen näinud "The L Wordi". Selleta arvaks ma siiani, et seks ja filmid ei kõlba kokku, kui tulemuseks pole just porno. "The L Word" tõestab vastupidist. See põhineb rangelt karakteritel ja suhete elulisel kujutamisel, aga regulaarne nugistamine ei kahanda sisu tugevust-mõjuvust. Samuti ei puudu terav huumor, millest on hea näide s1e8.
"The L Word" on nüanssideni usutav ja suurepäraselt välja mängitud karakteriuurimus. Selle keskmes on noorte linnanaiste sõpruskond, kellest kõik on lesbid või vähemalt bi'd. Iga keskne tegelane (keda on umbes kümne ringis) kirjutatakse-esitatakse nii hoolega, et sümpaatiad ning antipaatiad on kerged tekkima, samuti kaasaelamine. (Inimesed pole ju üdini positiivsed ja nii leidub miinuseid kõigil.) Bette'i-Tina suhe esimese hooaja lõpus või Jenny pendeldamine Timi ning Marina vahel on hea näide põhjalikust käsitlusest. Alice'i ja Dana liini kujunemine samuti.
Vat NII tuleb teha erootikat, kus on põnev ka ülejäänu. Ükski film pole seda minu teada enne ära tabanud. Suurepäraselt kirjutatud, eeskujulikult mängitud, humoorikas ja puudutav. Eriti hull on Tina roll, kelle osaleja rasedus kirjutati loosse sisse. Kui minu naine ootaks beebit, oleks ikka pagana raske näha teda ekraanil aina teistega amelemas, olgu pealegi naistega.
Psühholoogiliselt paeluvad ka tegelased üksikult, eriti Jenny (kes paraku kolmandas hooajas enam üldse küüsi ei näita) ja Shane. Viimane on kamba karismaatilisim kuju, kelle puhul intrigeerib juba see, et ta tõesti on absoluutselt igaühe maitse nagu sõbrad poolkadetsevalt mainitakse. Aga mis paneb selle tüdruku tiksuma? Sa pead ootama teise hooaja teise pooleni, et teada saada. Ja see on emotsionaalselt raske rännak. Eriti vestlus köögis Carmeniga, s2e9. Paraku siis kulub jälle tükk aega, 3. hooaja lõpuni, et Shane esile tõuseks.
"The L Word" ei muutu "Melrose Place'iks" lesbidega just tänu näitlejaesitustele, mille ehedust ei sea iial kahtluse alla. Loos domineerivad geisuhetele kahtlemata omased kiired armumised ja muutused, mis võivad selle muuta mõnele liiga seebiooperlikuks. Seda tunnet süvendavad veel tegelased, kes kõik näevad atraktiivsed välja. Aga sa ei jää sarja vaatama seksihetkede pärast, kuigi need on kuumad, ning erootika kasutamine tundub alati põhjendatud, mitte tähelepanu püüdmiseks. Seiklusi ja afääre looritab alati maguskibe tõdemus, et erilist inimest enda kõrvale on raske leida tegelikult kõigil.
Samavõrd nauditavaks osutuvad kõrvalosad, olgu siis napid või pikemad. Eraldi tahaks välja hõigata nimed nagu Snoop Dogg (kehastab kahes osas räpimogulit, heh), Kelly Lynch (kokku viies osas, ebamaiselt sarmikas!), Charles S Dutton (neljas osas, soe ja muhe onkel nagu ikka), Camryn Manheim (neljas osas, välimuselt kui noorem-kõhnem Kathy Bates ja mõjub täpselt sama tugevalt). Rääkides veel näitlejatest üldisemalt, on hea meel näha Pam Grierit ometi ka soliidses projektis. Kitile pööratakse vähem tähelepanu kui muudele peategelastele, aga s2e6 tõestab, et temagi tausta on põnev uurida.
Lesbisarjas on esikohal mõistagi naised, aga leidub ka tähelepanuväärseid mehi. Eriti lahe on Eric Lively, kes liitub seltskonnaga teiseks hooajaks. Ta on nagu noor Ewan McGregor, säde silmanurgas ja sarmikas, aga kuidagi räpane.
Teist masti meeldejääv meestüüp, üdini soe ja turvaline, on Eric Mabius, kes osaleb põhiliselt avahooajas. Hea poisi juures on leksikonis just tema pilt. Kolmandas hooajas lisanduv Dallas Roberts ehk uskumatu visadusega Kiti südant püüdev Angus võtab temalt sooja+turvalise koha üle. Aplaus tegijatele, et nad näitavad Mabiuse tegelast hiljem korraks (s3e10) tagasi tuues ka uuest, kibestunumast küljest. Jälle peaks härra kohal olema osas s4e1, aga üldiselt on näitleja rohkem nüüd hõivatud muude projektidega, eriti "Ugly Betty" tõttu.
Muidugi esineb pikas sarjas ka maitse- või muid vääratusi. Kõige enam häirivad teisel hooajal lisandunud lamedad algustiitrid lameda laulu saatel. Jenny loomenägemused tunduvad samuti valdavalt ülearused: ainuke põnev on s2e13 alguses ja see on lühem kui eelnevad. Nägemused oleks nagu abitu katse Jenny rohkem lahti kirjutada, teda esile tõsta ja sügavust rõhutada, aga ta on paeluv karakter jälgida juba eelnevalt, eriti avahooajal. Ja teise hooaja kaks lõpuosa vaid süvendavad intriigi. Mis veel? Teise hooaja avapooles tekib seksist kerge küllastus. Ka tempo jääb kohati kummastavaks: tihti tundub, et aeg liigub sarjas liiga ruttu, eriti Tina rasedusega seoses. Lõpuks veel. Mabius vihasena s1e6: ta ei pinguta üle, aga ma lihtsalt ei usu seda esitust. Kusjuures sarnane stseen on tunduvalt etem osas s1e7.
*
Kolmas hooaeg jääb eelnevatest natuke nõrgemaks. Suuri tundeid või nauditavalt räpaseid tegelasi jääb kuidagi väheks, alles poole peal hakatakse täistuure koguma.
Üheks pealiiniks valitud Alice'i haiglane kiindumus Dana vastu on kahtlemata dramaatiline ja pädevalt lahti kirjutatud-mängitud. Ta pole lihtsalt nii tugev karakter, et hoiaks oma traagikaga huvi kaua kõrgel. Üllatavalt põnevaks muutub ajapikku hoopis Helena Peabody, kes jättis varem üsna külmaks. Ta on küll piisavalt lahti kirjutatud ja rollisoorituses pädev, aga tema kuulumine sõpruskonda tundus alati natuke... mitte just arusaamatu... aga üleliigne. Enam mitte! Asjad lähevad väga põnevaks ja tema ema Peggy külalisetteasted lisavad värvikust alati juurdegi.
Alan Cummingi värvika välimusega gei ei täida samuti seda olulise meestegelase kohta, mis Lively kadumisega teise hooaja lõpus tühjaks jääb. Isegi Angus on põnevam, kelles hakkab silma miski mõnusalt pervo detail, aga kelle funktsionaalsust võrdleks kokkuvõttes tapeediga – no ei anta talle oluliselt ruumi. Pigem hakkame elevust tundma Daniela Sea kehastatud Moira-Maxi käekäigu vastu, kelle soovahetusoperatsioon toob temas välja ootamatult tumeda külje.
s3e10 ja s3e12 on siiski erakordselt tugevad osad, meelitades hooajale välja kõrgema hinnangu. Eriti just lõpuosa avab (või jätab õhku) väga põnevaid liine, mida võiks loetleda vähemalt seitse. Vihjeks, et Shane tõotab lõpuks ometi esiplaanile nihkuda, kes oli nagunii alati üks huvitavamaid karaktereid. Tutvustatakse tema isa, mis on sümpaatne ja tänuväärne töö Eric Robertsile.
Jaanuaris peaks algama neljas hooaeg, nii et uute osade ootamine ei tule mulle pikk.
November 01, 2006
"Borat"
Sõnadest vahel ei piisa. Kuidas ma täpselt seletan, kui väga mulle meeldis "Borat"?
Näiteks nii:
"BORAT" ON PARIM FILM EALES! JAA!
JAA!
Okei, parim eales oli ehk liiga optimistlik. Aga aasta parim film on see küll, kindel nagu raudpolt! Mul täitsa kama, et kolm kuud toredaid elamusi seisab veel ees, millest mõnda ootame siinsetele ekraanidele veel märtsini, ja mõni ei tule üldse. (arvustus valmis 12. septembril)
"BOOOOOOOOORAT"!
Vabandust. Lasin end ära kanda. Aga ma olen võimetu end praegu selgemalt väljendama. Seda teeb armastus. Mõni hakkab toitu üle soolama. Mõni unustab kõik tähtsad kokkusaamised ära. Mina seevastu ei suuda enam mõelda ühestki muust linaloost, ja seda juhtub ikka haruharva, et pöörane vaimustus pole lahtunud sama päeva õhtuks.
Ma kirjutasin arvustust hoopis ühe teise filmi kohta ja hoidsin isegi siis relevantse imdb-lehe lahti, et vahelduseks tema õilsat nägu imetleda. Jäta meelde ja kleebi seinale, et naine-lapsed saaks kah eluks vajaliku doosi: www.imdb.com/title/tt0443453
Elamused jäävad muidugi kauemaks, aga see pöörane vaimustus, kurat. See teeb imelisi asju. Ta on absoluutselt ideaalne. Ja mitte isegi naine! Ja mitte isegi päris! Ta on Borat! Oma väitel kasahhide tuntuselt kuues nägu, pikk karvane nilbevuntsne telereporter, kes reisib töö asjus USAsse ja mõjub sealse moodsa elu keskel nagu võõrplaneetlane.
Algseks eesmärgiks on vändata dokumentaal ameeriklastest, kellest mõnevõrra mahajäänud kasahhidel on kahtlemata palju õppida. Paraku kohtab B-poiss seal ootamatult oma unelmate tüdrukut (ei keegi muu kui Pamela Anderson!), ja lihtsalt peab talle kosja sõitma. 82 minutist enamik täitubki road-movie ja "Jackassi" plahvatusohtliku hübriidiga, kus sõidetakse ringi, et tutvuda issanda kirju looma-aiaga ning jõuda lõpuks tõotatud maale Californiasse.
Arvasin, et tänavuseks lemmik-komöödiaks kujuneb "Nacho Libre", aga olgu Jack Black oma kambaga nii muhe kui tahes, selle elamuse vastu nad ei saa. Esikoha täidab "Borat: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan" (isegi pealkiri kõlab absoluutselt suurepärakuliselt!), siis tuleb tükk tühja räpast külateed, ja siis tulevad teised.
Kui tuua välja miinused, kujuneb mõnele ebamugavaks juba valitud formaat. See pole mingi tavaline linateos, meenutades hoopis väriseva kaameraga koduvideot, kus tehnilisi kvaliteete tasub ära märkida ainult nende puudumise tõttu. Aga see lisab spontaansele õhustikule ainult juurde. "Borat" ongi kõige improvisatsioonilisem komöödia, mida olen näinud, sest siin on ikka päris raske aru saada, mis produtseeriti kõigi osalejate teadmisel-nõusolekul ja mis varjatud kaamera meetodil.
Ja huumor! Naera puruks! Omaette frukt on juba Borat ise, kes mõjub oma sõbralikkuse, aga ülimalt ebakohase käitumisega nagu "Elfi" Will Ferrelli kauge poolvend. Enamiku ajast tundub, et ta ei saaks viibida rohkem ebasobival ajal rohkem vales kohas, ja siis keeratakse situatsioon tavaliselt nii üle võlli, et sul jääb ainult üle naerust röökida või nilbustest šokeerituna minema litsuda. See on absurdikas eriti viljakal kujul, kus ükski hea maitse piir ei jää ületamata ja iga pisike detailgi võib teenida kõvasid naerupahvakaid. Nii tahaks rääkida isiklikust tipphetkest, aga ei taha üllatust rikkuda. Ütleks lihtsalt, et ei mäleta aega, mil oleks kinos rohkem naernud. Halb maitse pole kunagi mõjunud suurema kunstina! Või mis halvast maitsest siin üldse juttu teha, kui Borat ise on nii armastusväärne ega tee midagi kellegi solvamiseks või šokeerimiseks.
Põnev oleks siiski kuulda, kuidas Kasahstanis võetakse vastu linateose vabameelne käsitlus kohalikust rahvast ja elukorraldusest, mis vändati tegelikult Rumeenias. Kui neile ei meeldi, tahaks sellest kuulda!
Sacha Baron Cohen ei huvitanud mind kunagi enne "Talladega Nightsi", aga nüüd ma lihtsalt pean teda rohkem vaatama!
Hinne: 10/10
Näiteks nii:
"BORAT" ON PARIM FILM EALES! JAA!
JAA!
Okei, parim eales oli ehk liiga optimistlik. Aga aasta parim film on see küll, kindel nagu raudpolt! Mul täitsa kama, et kolm kuud toredaid elamusi seisab veel ees, millest mõnda ootame siinsetele ekraanidele veel märtsini, ja mõni ei tule üldse. (arvustus valmis 12. septembril)
"BOOOOOOOOORAT"!
Vabandust. Lasin end ära kanda. Aga ma olen võimetu end praegu selgemalt väljendama. Seda teeb armastus. Mõni hakkab toitu üle soolama. Mõni unustab kõik tähtsad kokkusaamised ära. Mina seevastu ei suuda enam mõelda ühestki muust linaloost, ja seda juhtub ikka haruharva, et pöörane vaimustus pole lahtunud sama päeva õhtuks.
Ma kirjutasin arvustust hoopis ühe teise filmi kohta ja hoidsin isegi siis relevantse imdb-lehe lahti, et vahelduseks tema õilsat nägu imetleda. Jäta meelde ja kleebi seinale, et naine-lapsed saaks kah eluks vajaliku doosi: www.imdb.com/title/tt0443453
Elamused jäävad muidugi kauemaks, aga see pöörane vaimustus, kurat. See teeb imelisi asju. Ta on absoluutselt ideaalne. Ja mitte isegi naine! Ja mitte isegi päris! Ta on Borat! Oma väitel kasahhide tuntuselt kuues nägu, pikk karvane nilbevuntsne telereporter, kes reisib töö asjus USAsse ja mõjub sealse moodsa elu keskel nagu võõrplaneetlane.
Algseks eesmärgiks on vändata dokumentaal ameeriklastest, kellest mõnevõrra mahajäänud kasahhidel on kahtlemata palju õppida. Paraku kohtab B-poiss seal ootamatult oma unelmate tüdrukut (ei keegi muu kui Pamela Anderson!), ja lihtsalt peab talle kosja sõitma. 82 minutist enamik täitubki road-movie ja "Jackassi" plahvatusohtliku hübriidiga, kus sõidetakse ringi, et tutvuda issanda kirju looma-aiaga ning jõuda lõpuks tõotatud maale Californiasse.
Arvasin, et tänavuseks lemmik-komöödiaks kujuneb "Nacho Libre", aga olgu Jack Black oma kambaga nii muhe kui tahes, selle elamuse vastu nad ei saa. Esikoha täidab "Borat: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan" (isegi pealkiri kõlab absoluutselt suurepärakuliselt!), siis tuleb tükk tühja räpast külateed, ja siis tulevad teised.
Kui tuua välja miinused, kujuneb mõnele ebamugavaks juba valitud formaat. See pole mingi tavaline linateos, meenutades hoopis väriseva kaameraga koduvideot, kus tehnilisi kvaliteete tasub ära märkida ainult nende puudumise tõttu. Aga see lisab spontaansele õhustikule ainult juurde. "Borat" ongi kõige improvisatsioonilisem komöödia, mida olen näinud, sest siin on ikka päris raske aru saada, mis produtseeriti kõigi osalejate teadmisel-nõusolekul ja mis varjatud kaamera meetodil.
Ja huumor! Naera puruks! Omaette frukt on juba Borat ise, kes mõjub oma sõbralikkuse, aga ülimalt ebakohase käitumisega nagu "Elfi" Will Ferrelli kauge poolvend. Enamiku ajast tundub, et ta ei saaks viibida rohkem ebasobival ajal rohkem vales kohas, ja siis keeratakse situatsioon tavaliselt nii üle võlli, et sul jääb ainult üle naerust röökida või nilbustest šokeerituna minema litsuda. See on absurdikas eriti viljakal kujul, kus ükski hea maitse piir ei jää ületamata ja iga pisike detailgi võib teenida kõvasid naerupahvakaid. Nii tahaks rääkida isiklikust tipphetkest, aga ei taha üllatust rikkuda. Ütleks lihtsalt, et ei mäleta aega, mil oleks kinos rohkem naernud. Halb maitse pole kunagi mõjunud suurema kunstina! Või mis halvast maitsest siin üldse juttu teha, kui Borat ise on nii armastusväärne ega tee midagi kellegi solvamiseks või šokeerimiseks.
Põnev oleks siiski kuulda, kuidas Kasahstanis võetakse vastu linateose vabameelne käsitlus kohalikust rahvast ja elukorraldusest, mis vändati tegelikult Rumeenias. Kui neile ei meeldi, tahaks sellest kuulda!
Sacha Baron Cohen ei huvitanud mind kunagi enne "Talladega Nightsi", aga nüüd ma lihtsalt pean teda rohkem vaatama!
Hinne: 10/10
October 22, 2006
"The Guardian"
"Men of Honor", "The Recruit", "Annapolis", "S.W.A.T.", "Ladder 49", "The Guardian" ja mis kõik esimese hooga meenuvadki. Ameeriklaste värbamisfilmid. Näitavad, kui hääs seltskonnas viibivad need, kelle tööks on elu-tervisega riskides lihtinimesi aidata. Tuletõrjujad, eriüksuslased, muidugi mereväelased jne. "The Guardiani" keskmes on U.S. Coast Guard ehk rannavalve. Sina istud oma mugavas soojas kontoris ja mängid töötamise asemel Tetrist või kaarte. Tema sulistab jäises vees, toob uppujaid välja.
Kusjuures need värbamisfilmid töötavad ilusti. Ameeriklastel on, mida näidata – inimressursid ja tehnilised võimalused on tasemel. Ainult palgad on nirud nagu moodsa elu unustatud kangelastel ikka. Aga seda parem, stoori tuleb ühtaegu realistlik (väike tasu) ning ülev (väike tasu, aga elude päästmine on tähtsam). Nende karmi väljaõpet on tore suurel ekraanil vaadata, pekk saab valu, muskel paisub, noored higistavad verepisaraid. Kujuta nüüd ette sarnase sisuga linalugu eestlastelt. Saad aru küll, et värbamisfilmide tšempioniks on ameeriklased.
Natuke ilustamist ei jookse samuti mööda külgi alla. Peategelane on alati filmitähe välimusega (seekord Ashton Kutcher) ja leiab ilusa hea südamega tüdruku, kellega tekib lõpuks armastus. "Sleeper Celli" Melissa Sagemiller on siia sobiv valik. Mõne nurga alt särisevalt seksikas, teisalt nagu unelmate naabrineiu, lihtne, südamlik ja hooliv. Kahju, et ilu kaua ei köida. Selles mõttes, et kui tuumakamaid rolle ei järgne, tüdime ära ning hakkame peagi reeturlikult uusi kaunitare vahtima. Mehed on põrsikud.
Meheilu säilib ekraanil miskipärast kauem. Näidet pole vaja kaugelt otsida – "The Guardiani" raskekahurvägi Kevin Costneri isikus. Osalegu pealegi ridamisi mingis kakas: kui ta tõsise osa valib, on tulemus garanteeritult soliidne. Isegi siis, kui materjal pole ühtlane ja ta osutub filmi parimaks asjaks nagu mulluses "The Upside of Anger'is". Pensionärieelikust vetelpäästja, kes koolitab endale klassitäie järeltulijaid, on jällegi otse kümnesse. Päevinäinud, aga biitseps ikka paisumas, enesekindel, aga mitte iial agressiivne, karm, aga isalikul moel sümpaatne. Taoliste töödega võidetakse Oscareid, eriti pärast "vananemine on hea" stiilis kõnesid, kuigi selle esitab keegi teine. Kokkuvõttes ongi tegu eelkõige Costneri etendusega, mille jaoks leidub Hollywoodi slängis natuke halvamaiguline sõna vehicle. Kuid selles pole tõesti miskit halba, kui keegi juhib lugu kindlakäeliselt nagu vana kapten.
Kusjuures väga meeldis see, kuidas Ben Randall välja juhatatakse. Mul tekkis lausa tunne, et selline lahendus töötaks "Waterworldi" eelloona.
"The Guardian" kuulub üllatuslikult ka Kutcherile, märgade kõrvatagustega tuulepeana, kelles leidub palju potentsiaali. Ongi esimene kord, kui teda kinos huviga vaatan, sest kutt pole lihtsalt seal enne millegiga silma paistnud. Ainult keskpärased põnevikud või romantilised komöödiad, neid võib ise vahtida, pähh. Siin paeluvad Jake'i sünge minevik ja ninakas olek, mis muudavad tema jälgimise täitsa nauditavaks. Aitab paipoistest.
"The Guardian" on erutamiseks liiga tüüpiline värbamisfilm ja hakkab paraku lõpus venima, aga Costneri-Kutcheri nägemiseks tasub kindlasti ära. Nad ei kõla paberil nagu dream team, aga üllatusi ikka juhtub.
Hinne: 6/10
Kusjuures need värbamisfilmid töötavad ilusti. Ameeriklastel on, mida näidata – inimressursid ja tehnilised võimalused on tasemel. Ainult palgad on nirud nagu moodsa elu unustatud kangelastel ikka. Aga seda parem, stoori tuleb ühtaegu realistlik (väike tasu) ning ülev (väike tasu, aga elude päästmine on tähtsam). Nende karmi väljaõpet on tore suurel ekraanil vaadata, pekk saab valu, muskel paisub, noored higistavad verepisaraid. Kujuta nüüd ette sarnase sisuga linalugu eestlastelt. Saad aru küll, et värbamisfilmide tšempioniks on ameeriklased.
Natuke ilustamist ei jookse samuti mööda külgi alla. Peategelane on alati filmitähe välimusega (seekord Ashton Kutcher) ja leiab ilusa hea südamega tüdruku, kellega tekib lõpuks armastus. "Sleeper Celli" Melissa Sagemiller on siia sobiv valik. Mõne nurga alt särisevalt seksikas, teisalt nagu unelmate naabrineiu, lihtne, südamlik ja hooliv. Kahju, et ilu kaua ei köida. Selles mõttes, et kui tuumakamaid rolle ei järgne, tüdime ära ning hakkame peagi reeturlikult uusi kaunitare vahtima. Mehed on põrsikud.
Meheilu säilib ekraanil miskipärast kauem. Näidet pole vaja kaugelt otsida – "The Guardiani" raskekahurvägi Kevin Costneri isikus. Osalegu pealegi ridamisi mingis kakas: kui ta tõsise osa valib, on tulemus garanteeritult soliidne. Isegi siis, kui materjal pole ühtlane ja ta osutub filmi parimaks asjaks nagu mulluses "The Upside of Anger'is". Pensionärieelikust vetelpäästja, kes koolitab endale klassitäie järeltulijaid, on jällegi otse kümnesse. Päevinäinud, aga biitseps ikka paisumas, enesekindel, aga mitte iial agressiivne, karm, aga isalikul moel sümpaatne. Taoliste töödega võidetakse Oscareid, eriti pärast "vananemine on hea" stiilis kõnesid, kuigi selle esitab keegi teine. Kokkuvõttes ongi tegu eelkõige Costneri etendusega, mille jaoks leidub Hollywoodi slängis natuke halvamaiguline sõna vehicle. Kuid selles pole tõesti miskit halba, kui keegi juhib lugu kindlakäeliselt nagu vana kapten.
Kusjuures väga meeldis see, kuidas Ben Randall välja juhatatakse. Mul tekkis lausa tunne, et selline lahendus töötaks "Waterworldi" eelloona.
"The Guardian" kuulub üllatuslikult ka Kutcherile, märgade kõrvatagustega tuulepeana, kelles leidub palju potentsiaali. Ongi esimene kord, kui teda kinos huviga vaatan, sest kutt pole lihtsalt seal enne millegiga silma paistnud. Ainult keskpärased põnevikud või romantilised komöödiad, neid võib ise vahtida, pähh. Siin paeluvad Jake'i sünge minevik ja ninakas olek, mis muudavad tema jälgimise täitsa nauditavaks. Aitab paipoistest.
"The Guardian" on erutamiseks liiga tüüpiline värbamisfilm ja hakkab paraku lõpus venima, aga Costneri-Kutcheri nägemiseks tasub kindlasti ära. Nad ei kõla paberil nagu dream team, aga üllatusi ikka juhtub.
Hinne: 6/10
October 07, 2006
"World Trade Center"
9/11/2001. Lennukid sõidavad tornidesse ja päästjad jooksevad hooneid evakueerima. Kaks politseinikku (Nicolas Cage, Michael Peña) satuvad rusude alla. Lugu on nende pääsemisest – kui nad ikka pääsevad.
Hollywood on jõudnud World Trade Centeri langemise juurde. Viis aastat oodata tasus ära: pole maitsetult vara, pole meelest ka läinud. "United 93" ja "World Trade Center" esilinastuvad meil kuuajase vahega. Loodetavasti piisav paus, isegi USAs oli neli kuud. Nüüd tahaks kangesti näha "Reign Over Me'd".
"WTC" on mitmetahuline. Inimlik draama, katastroofilugu, seisundifilm, propaganda. Sõja ajal valmib ju alati propagandafilme ja sõda terrorismiga ei lõpe enam kunagi. Oliver Stone suudab realiseerida kõik neli, kuigi patriotismi õhutamine edeneb kokkuvõttes vist kõige etemini. Aga mitte ebaviisakas vormis "turbanid on pahad, anname neile valu!", vaid poliitiliselt korrektselt (kodumaa elas üle valusa hoobi, armastame üksteist). Mõjub küll, mul pisarad tilkusid. Ilmselt eelkõige põhjusel, et sündmuse suhtes jagub empaatiavõimet ja ma tean, et lugu on päris, kuid vähemalt tilkusid. Eesmärk täidetud.
Tegijad ei koonerda paatosega ja õige meeleolu tekib kohe. (Vara)hommikune suurlinn tundub paljas, kaitsetu, kuidagi intiimne. Tavalised inimesed teevad oma tavalisi asju. No kuidas keegi sai neid alatult rünnata? Lennukeid ei näidata tornidesse sõitmas, aga õhustik muudab "WTC" mõjuvamaks katastroofilooks kui paljud efektietendused. Rusud, tolm, veri, ellujääjad sebivad ringi nagu lõhutud pesaga sipelgad. Kalgistunud näod, suured pärani silmad. Ja kui meid siiski premeeritakse kokkuvariseva hoonega, kuhu kaks meespeategelast jäävad kinni, võtab tõesti ahhetama. Võimas kraam. Emotsionaalne element annab purustustööle palju juurde. Kõlab jah nagu elementaarne teadmine, aga näiteks "Poseidon" keerati vingetest visuaalidest hoolimata pekki, nii et las ma kordan üle.
Dokumentaalkaadreid WTC hävingust on päris palju, kui kedagi huvitab.
Stone'i suurim õnnestumine lavastajana ongi õhustik, mille suhtes see võib olla tema parimaid töid. Kurb ja õudne kohe algusest, aga ta ei jäta kruttimist. Vaatajas tekib kerge klaustrofoobia juba enne varingut, tornidesse jõudes, kus mehed viibivad peaaegu lõpuni. Masendav. Silmad lähevad märjaks ka juhul, kui peategelaste kannatustest ei hooli. Neil on ju pered, kes ootavad papasid koju.
Peategelaste abikaasade õlul (Maggie Gyllenhaal, Maria Bello) lasubki kõige raskem. Nemad peavad mõjuma siis ka, kui elusalt mattunute kannatused meid väga ei haara. Nemad teevad näitlejatööd, mida filmist meenutada: vapustus, masendus ja lootus. Gyllenhaal on üllatavalt seksikas, omandades lõpuks ometi naiselikud vormid. Rasedus teeb imesid. Filmikunstnikud teevad veel suuremaid, sest tegelik dekreet tuli mitu kuud pärast võtteid.
Cage ja Peña jäävadki üsna kõrvale. Sisukatele meestegelastele pole selles katastroofidraamas kohta. Lamavad rusude all, tolm näos, nägu suures plaanis, mõmisevad lämbuva häälega. Kogu filmilikkus kulub muule, nemad lihtsalt lesivad. Pole isegi oluline, kes täpselt meesosi täidavad. Kaaluti paljusid tähti, kelles leidub mingit all-american hero kvaliteeti (Gibson, Clooney, Ford, Costner, Tommy Lee Jones, Quaid, Travolta). Cage'is peidetakse see miskipärast siiski ära: ta kannab eriti koledaid vuntse ja kisendab aeg-ajalt imelikult.
Teisest tunnist kisub tasapisi rutiinseks. Film on liiga pikk, et nii vähese karakteriarendusega rahule jääks. Mis peaks tulema muidugi taustade arvelt, kus sa kivide alla maetuna enam väga arened. Aga siis algab õnneks vaheldust pakkuv päästmisaktsioon ja veidi letargiliseks kiskuv seisundifilm ootusest kaob tahaplaanile.
Stone armastab loomingulisi väljakutseid ja "World Trade Center" on seda talle kindlasti. Eriti ausa katsena endale stuudiosüsteemis mingi koht kätte võidelda. Aastad pole enam need, kuid arved marsivad iga kuu lauale ikka. Nagu tinasõdurid.
"WTC" mõjub küll. Aga tegelikuks mõistmiseks pidi olema seal.
Hinne: 6/10
Hollywood on jõudnud World Trade Centeri langemise juurde. Viis aastat oodata tasus ära: pole maitsetult vara, pole meelest ka läinud. "United 93" ja "World Trade Center" esilinastuvad meil kuuajase vahega. Loodetavasti piisav paus, isegi USAs oli neli kuud. Nüüd tahaks kangesti näha "Reign Over Me'd".
"WTC" on mitmetahuline. Inimlik draama, katastroofilugu, seisundifilm, propaganda. Sõja ajal valmib ju alati propagandafilme ja sõda terrorismiga ei lõpe enam kunagi. Oliver Stone suudab realiseerida kõik neli, kuigi patriotismi õhutamine edeneb kokkuvõttes vist kõige etemini. Aga mitte ebaviisakas vormis "turbanid on pahad, anname neile valu!", vaid poliitiliselt korrektselt (kodumaa elas üle valusa hoobi, armastame üksteist). Mõjub küll, mul pisarad tilkusid. Ilmselt eelkõige põhjusel, et sündmuse suhtes jagub empaatiavõimet ja ma tean, et lugu on päris, kuid vähemalt tilkusid. Eesmärk täidetud.
Tegijad ei koonerda paatosega ja õige meeleolu tekib kohe. (Vara)hommikune suurlinn tundub paljas, kaitsetu, kuidagi intiimne. Tavalised inimesed teevad oma tavalisi asju. No kuidas keegi sai neid alatult rünnata? Lennukeid ei näidata tornidesse sõitmas, aga õhustik muudab "WTC" mõjuvamaks katastroofilooks kui paljud efektietendused. Rusud, tolm, veri, ellujääjad sebivad ringi nagu lõhutud pesaga sipelgad. Kalgistunud näod, suured pärani silmad. Ja kui meid siiski premeeritakse kokkuvariseva hoonega, kuhu kaks meespeategelast jäävad kinni, võtab tõesti ahhetama. Võimas kraam. Emotsionaalne element annab purustustööle palju juurde. Kõlab jah nagu elementaarne teadmine, aga näiteks "Poseidon" keerati vingetest visuaalidest hoolimata pekki, nii et las ma kordan üle.
Dokumentaalkaadreid WTC hävingust on päris palju, kui kedagi huvitab.
Stone'i suurim õnnestumine lavastajana ongi õhustik, mille suhtes see võib olla tema parimaid töid. Kurb ja õudne kohe algusest, aga ta ei jäta kruttimist. Vaatajas tekib kerge klaustrofoobia juba enne varingut, tornidesse jõudes, kus mehed viibivad peaaegu lõpuni. Masendav. Silmad lähevad märjaks ka juhul, kui peategelaste kannatustest ei hooli. Neil on ju pered, kes ootavad papasid koju.
Peategelaste abikaasade õlul (Maggie Gyllenhaal, Maria Bello) lasubki kõige raskem. Nemad peavad mõjuma siis ka, kui elusalt mattunute kannatused meid väga ei haara. Nemad teevad näitlejatööd, mida filmist meenutada: vapustus, masendus ja lootus. Gyllenhaal on üllatavalt seksikas, omandades lõpuks ometi naiselikud vormid. Rasedus teeb imesid. Filmikunstnikud teevad veel suuremaid, sest tegelik dekreet tuli mitu kuud pärast võtteid.
Cage ja Peña jäävadki üsna kõrvale. Sisukatele meestegelastele pole selles katastroofidraamas kohta. Lamavad rusude all, tolm näos, nägu suures plaanis, mõmisevad lämbuva häälega. Kogu filmilikkus kulub muule, nemad lihtsalt lesivad. Pole isegi oluline, kes täpselt meesosi täidavad. Kaaluti paljusid tähti, kelles leidub mingit all-american hero kvaliteeti (Gibson, Clooney, Ford, Costner, Tommy Lee Jones, Quaid, Travolta). Cage'is peidetakse see miskipärast siiski ära: ta kannab eriti koledaid vuntse ja kisendab aeg-ajalt imelikult.
Teisest tunnist kisub tasapisi rutiinseks. Film on liiga pikk, et nii vähese karakteriarendusega rahule jääks. Mis peaks tulema muidugi taustade arvelt, kus sa kivide alla maetuna enam väga arened. Aga siis algab õnneks vaheldust pakkuv päästmisaktsioon ja veidi letargiliseks kiskuv seisundifilm ootusest kaob tahaplaanile.
Stone armastab loomingulisi väljakutseid ja "World Trade Center" on seda talle kindlasti. Eriti ausa katsena endale stuudiosüsteemis mingi koht kätte võidelda. Aastad pole enam need, kuid arved marsivad iga kuu lauale ikka. Nagu tinasõdurid.
"WTC" mõjub küll. Aga tegelikuks mõistmiseks pidi olema seal.
Hinne: 6/10
September 27, 2006
Subscribe to:
Posts (Atom)
