"Step Brothers"

Numminotsud deluxe: Ferrell ja Reilly

Pikaaegne hingetohter, muide preester, on öelnud, et inimesi ühendavad peamiselt kaks omadust: me oleme üldjuhul õnnetumad kui teistele välja näitame, ja keegi ei kasva kunagi päriselt suureks. Aga mida viimane üldse tähendab? Selle mõtestamine on väsitav ja näib paljudele kasutu küsimus, nii et nad näivad leppivat loosungitega stiilis "loobuda noorusaja rõõmudest" või "pere alustamine ja tööleminek".

Minu vastus oleks eelkõige "emotsionaalne küpsus", mida ei iseloomusta kindlad objektiivsed näitajad, sest see on pidev protsess. Lääne praegused väärtused ei tunnusta paraku protsessi ja selle kvaliteeti, vaid selgeid tulemusi ja kvantiteeti, nii et ka Eesti elu tegelikult ei soosigi täiskasvanuks saamist.

Küpsemine ei tähenda siiski seda, et inimese lapselik külg peaks kaduma. Vastupidi, see peaks alles jääma ja andma toimetulekuks tegutsemisjõudu. Mõnes mõttes võib vaimset arengut ka nimetada tagasiteeks iseenda juurde, et suuta taas olla "mina ise" ja elada hetkes, mitte end teiste ja ka enda eest alatasa peita.

Will Ferrell on ekraanil tuntuks saanud just mehena, kes on osanud jääda lapseks, ja ma naudin tema esitusi seetõttu isegi siis, kui sisu vannub puhtale sarmile alla. Komöödia "Step Brothers" on ideaalne näide: stsenaarium ei jõua löövale ideele alati järele ega paku tegelastele rahuldavat arenguruumi, kuid osatäitjate mängulust ja omavaheline sobivus annab juba pool võitu.

Lugu räägib kahest keskikka jõudnud mehest (Ferrell, John C. Reilly), kes ei mõtlegi vastavalt oma ema ja isa (Mary Steenburgen, Richard Jenkins) kaitsva tiiva alt lahkuda ja tunnevad end loodrielu keskel ülimõnusalt. Kui nende vanemad aga tutvuvad, armuvad ning kokku kolivad, ootab "poisse" karm äratus – luuserdamine pole enam valik.

Sisukokkuvõte ei kõla teab kui rabavalt, ja stsenaarium polegi filmi suurim tugevus. Hollywoodi uus komöödiakuningas Judd Apatow on küll produtsent, kuid "Drillbit Taylor" juba tõestas, et tema "koolkonna" tipptaseme saavutamiseks on vaja ikkagi mehe otsest loomingulist osalust. McKay-Ferrelli duo (režissöör Adam McKay, staar Will Ferrell, stsenaariumi kirjutavad ühiselt) on väljastanud Apatow produtsendikäe all juba täispikka nelja komöödiat, ja praktiliselt kõiki kummitab sama häda.

Korraliku stsenaariumiga "Talladega Nights" on vähemalt minu arvestuses siin õnnelik erand, aga "Anchorman", "Wake Up, Ron Burgundy" ja nüüd "Step Brothers" on nauditavad eelkõige ekraanitäitjate omavahelise sädeme tõttu. Tegelaskujud jäävad seevastu ühemõõtmeliseks ja, häirival kombel, tegijad isegi ei ürita loo kõikuva kvaliteediga midagi ette võtta. Esimene tund möödub lahedalt, aga viimasel pooltunnil, viimases kolmandikus, tekib raskusi senise elevuse säilitamisel.

Rõvetsev vennanaine, "Anchormani" stiilis paar muusikalist numbrit ja "Drillbit Taylorist" laenatud finaal ei kompenseeri seda, et tegijatel said ka tegelikult endil ideed otsa, kuidas see originaalne lugu mingi tuumaka lahenduseni viia. Tekib selline tunne nagu Ferrelli halvimatel hetkedel ikka, et lugu jätkus neil mõne sketši jagu, aga suur tahtmine oli see lausa pooleteisetunniseks venitada. Seekord ei leidu isegi värvikaid kõrvaltegelasi, mis muudaks kirevamaks iga komöödia. Seth Rogen tekitab korraks elevust, aga temagi etteaste ei lisa kompotile vürtsi.

Langus ei riku veel elamust, aga suleb "Step Brothersi" tee maailma parimate filmide hulka, mida alguses lootsin, kuna tegijad ja keskne idee on ülimalt mokkamööda. Ferrell ja "Walk Hardis" oma koomikuande üllatavalt laia haaret demonstreerinud Reilly on riidu kiskuvate ja taas leppivate lapsmeestena siiski võrratu kaksik, pannes publiku rõõmust rõkkama ainuüksi mossis pilkude ja põrnitsemistega. Ferrelli nägu venib siis eriti naljakalt pikaks, nii et ta meenutab morni kõutsi. Palju toredaid hetki leidub ka õnnelikus koostöös veedetud aegadel, eriti uneskäimised, kahekordse voodi ehitamine ja trikid, mida kasuvennad mõtlevad välja, et peletada eemale ostuhuvilisi, kui vanemad panevad nende kodu müüki.

Apatow kamba hiljutistes komöödiates legendaarseks saanud mehekeha alastinäitamise inside joke jõuab samuti uuele tasemele, tänu... kuidas nüüd spoilerdamist vältida... ütleme, et asjaga on seotud trummid!

Hinne: 6/10. Pole halb, pole kokkuvõttes ka nii hea nagu lootsin.

Hmm... mina sellist hetke ekraanilt ei mäletagi.

"The Chronicles of Narnia: Prince Caspian"

"Narnia kroonikad", nii 2005. aasta lõpus valminud esimene film kui "Prints Caspian", on minu meelest ilmekas näide selle kohta, mida ameeriklaste praeguse fantaasiafilmide laine esindajad teevad valesti. Rõhk on nii tugevalt visuaalse kasuks, et tegijad kohtlevad karakteriarendust ja dialoogi nagu vaeslast. Osatäitjatel on niigi raske rolli sisse elada kõige selle keskel, mis on alles puudu ning lisandub efektimeistrite tööjaamades, kuid mida tuleb rohelise ekraani ees arvesse võtta nüüd ja kohe. Nagu olukord poleks niigi hull, on selliste teoste keskmes ehk põhiraskust kandmas tihtipeale noored näitlejad, kellel lihtsalt napib kogemusi-oskusi.

Sisulisi puudujääke kompenseerib vahel meeldivalt lühike kestvus ("Spiderwicki kroonikad"), vahel kaamerataguse seltskonna tugev stiilitunnetus ("Sõrmuste isand"), vahel puhas pildi-ilu ("Harry Potter" 3 ja 4, "Prints Caspian"), jne, aga mainitud nõrkus kummitab tegelikult kõiki üritajaid. Te võite praegu muidugi tuliselt vastupidist väita, eriti "Sõrmuste isandat" arvesse võttes, aga mul on raske uskuda, et praeguse aja fantaasiad jäävad südamesse tänu sisulisele tugevusele, mitte pildilisele osale.

"Prints Caspian" kujutab endast üsna korralikku seiklusfilmi, mitte ei istu esimese osa kombel ebamugavalt kahe tooli (intiimne ning eepiline) vahele põrandale. Kaks ja pool tundi möödusid tunduvalt ladusamalt kui näiteks hiljuti "Sex and the City: The Movie" seltsis, mis on isiklikus arvestuses seni halvim 2008. aastal kinodes nähtud film. Aga võtku mind maksuamet, kui neli keskset osatäitjat, Narnia legendaarseid kuningaid Pevensie' õdesid-vendi kehastavad noorukid õigustavad oma kohti miljardeid väärt kaubamärgi alustaladena.

Ka Potteri pundil kulus tükk aega, et hakata vähegi kaela kandma, ja ega nad pole seal mingeid kõrgusi näitlejatena saavutanud, aga siinne nelik on umbes sama karismaatilised nagu kolmanda koha võitjad kooliteatrite festivalil. Ja ega nad ei saa end ka tõestada, sest loole ja tegelastele on eraldatud nii vähe ruumi kui võimalik, et suurejoonelised lahingud, mastaapsed loodusvaated ja Pevensie' kambast märgatavalt sarmikam Ben Barnes ehk prints Caspian ei paneks kahetsema pileti ostmist (ta on raamatus muide noorem). Silmailu poolest soovitan ka ise selle kinos korra ära vaadata, aga endiselt ei suuda neis viksides klanitud inglise noorukites näha legendaarseid kangelasi. Sellest lähtuvalt on raske ka uskuda, et nad on võimelised pidama lahinguid ja tapma inimesi, ilma et see nende psüühikat mõjutaks. Äkki ma ei peaks fantaasiafilmis sellist vastuolu üldse märkama? Praegusaja teosed on paraku liiga realistlikud. Mida lähemal usutavale, seda kergem on märgata ka puudujäävat.

Filmi ja raamatu vahel leidub kuuldavasti suuri erinevusi. Caspian pole enam poiss, vaid noort Timothy Olyphanti meenutav südamemurdja; Liam Neesoni häälega lõvi Aslani osalus kahaneb tublisti; lahingutel on palju suurem tähtsus. Samas väidan, et täiendused tulevad ainult kasuks - öine salajane rünnak lossile on ilmselt filmi parim osa, lisaks Caspiani rivaalitsemine Peteriga ja sümpaatia Susani vastu lisavad sündmustikule vähemalt näpuotsagagi sügavust. Kopeeritakse õhinal ka teisi filme: kuningas Miraz on välimuselt nagu "300" kuningas Leonidas, mõõkadega hiired on nagu Saabastega Kass "Shrekist" (päris toredad, saadanad), lahingutes ei saa üle ega ümber võrdlustest "Sõrmuste isandaga", jm.

Toon on endiselt peresõbralik, vere ja soolikatega ei hirmuta su pisikest õde keegi. Vägivald ei paku madala vaatajapiirangu püüdmise tõttu erilist rahuldust, nagu eelkäijaski: vastane langeb tihti kas ühest-kahest löögist, või näeb kisma välja nagu videomäng: tümitatakse, kuni üks selili jääb. See võiks olla natuke realistlikum juba lapsvaatajaid silmas pidades, kes äkki arvavad, et elu ongi selline. Tegemist on ikkagi fantaasiaga nooremale vaatajaskonnale.

Tasub vaadata suurelt ekraanilt ja ühe korra.

Hinne: 6/10

"Baby Mama"

Psühholoogiaõpingud on harinud teie alandlikku kirjasaatjat näiteks selles, et inimene on keerukas masin ja kerge on jääda lolliks, kui arvad, et tunned teisi või ennast väga hästi.

Üks klišeena kõlav veendumus on minus vastukaaluks aga aina tugevamalt kinnistunud: maailm oleks palju parem koht, kui lapsi saaks ainult selleks piisavalt küpsed isikud. Ja ma ei mõtle vinne, või esimesi karvu, mis sulle juba ehk kümneselt kubemepiirkonda tekkisid, vaid vaimset arengut.

Laste väärkasvatamine on aidanud mõnedel andmetel kaasa tuua isegi suuri ajaloolisi katastroofe nagu Esimene maailmasõda, aga olla "noor ja ilus emme" või "noor ja edukas issi" on ka praegusel ajal tunduvalt popim idee kui juurelda tõsiasja üle, et enamikel meist kulub palju aega, tutvumaks elu püsiväärtustega ning teest nendeni, rääkimata sellest, kuidas olla väikesele inimesele arendav eeskuju.

Laste sigitamine on vaestes paikades / aegadel omamoodi ellujäämistaktika, sest massis peitub võimaluste jõud ja kui mõni võsu osutub edukaks, võib temast loota hoolitsejat, kui sinu enda "parim enne" daatum on mööda saanud. Tarbimisühiskonnas on see ka staatusesümbol, sest kes elab teatud reeglite järgi, muuhulgas kahekümnendates pere luues, oleks nagu elanud mingite (ühiskondlike kinnituste kohaselt) objektiivsete näitajate järgi. Muidugi on lapsed ellujäämiseks vajalikud ka nüüd, et keegi su pensioni kinni maksaks, aga ma ei sõdigi rahva säilivuse vastu, vaid selle vastu, et laps tehakse siis, kui oma elu (enam) kuidagi mõtestada ei oska.

Kui filmiarvustuse alustamine pika kõrvalise jauramisega poleks ill enough, ma tooks näiteid ka oma argumentide tõestuseks.

Okei, nüüd kui olen selle saanud "oma süsteemist" välja, võin ka filmist rääkida. "Baby Mama" on komöödia ja räägib karjäärinaisest (Tina Fey), kes hakkas korraga kangesti last ihkama, ent ta keha keeldub rasestumast ja vaesekesel pole isegi seemendajat. Kate võtab ühendust kuluka agentuuriga ja tutvub Angie'ga (Amy Poehler), kes nõustub tema viljastatud munaraku oma kehasse võtma ja valmis hauduma.

Asjaolud muutuvad tasapisi keerukamaks ja varsti on meil terve kamp toredaid või vähemalt meeldejäävaid tegelaskujusid, kellega meeldivalt aega surnuks lüüa. Tulemus on üsna intelligentne, vaimukas ja isegi meeldiva romantilise alatooniga. Viimast tänu Greg Kinnearile, kelle muheda naabripoisi näole hakkab vanus järgi jõudma, aga sarm on hea tuju filmideks endiselt täielikus töökorras. Tina Fey tundub mulle romantikaliini edendamiseks kuivavõitu tädi, aga selles loos leidub õnneks ka rohkelt muud ja Kinnear suudaks mingi ühise ekraanikeemia tekitada vist isegi Paris Hiltoni või kraanikausiga, millele on huulepulgaga smailinägu peale joonistatud. Selliseid mehi pole palju, kohe meenus veel ainult Paul Rudd.

"Baby Mama" ei saaks ilmuda paremal ajal, sest Fey kiidetud komöödiasari "30 Rock" on WGA streigist tekkinud USA telesarjade sundpuhkuse järel ekraanil tagasi, lõpetades teist hooaega. Fey võtab karjäärialasest edust, mis võtta annab, ja see on ka täiesti arusaadav, sest "Saturday Night Live'i" seltskond toodab küll palju tuntud nägusid, aga pikaks ajaks kõrgele lainele surfima jäävad neist alati vaid üksikud.

Õige momendi tabamine ei tähenda muidugi tingimata korraliku stsenaariumi olemasolu, ja seda pelgasin ma "Baby Mama" puhul kõige enam. Kahtlusi lisasid ka kergelt eemaletõukav plakat, kus Poehler meenutab ülekasvanud titte, ja reklaamlause ("Would you put your eggs... in this basket?"), mis näitab, et tegijatele meeldiks võrdlus menukomöödiaga "Knocked Up".

Apatow gängi panus komöödiakino praegusesse lainesse ongi just see, millega Fey teost tahaks võrrelda, aga üllataval kombel ainult heas mõttes. Tegu pole kopeerimisega, ja "Baby Mama" ei asu ka päris samas liigas nagu "Forgetting Sarah Marshalli" sugused sündinud klassikud, aga tegijad kultiveerivad samu tervitatavaid väärtusi kui Apatow.

See tähendab üheplaanilisi, aga piisavalt väljavisandatud tegelasi, et neist oleks võimalik hoolida või vähemalt nad annaks tervikusse oma väikese värvika panuse; osatäitjate täpset koomilist ajastust ning tiimitöö tunnetust; omavahelise sädeme olemasolu, et rohkelt koos aega veetvad tegelased ei tunduks üksteise jaoks valed (eriti tähtis paarides Fey-Poehler ja Fey-Kinnear); rohket dialoogi, mis voolab ometi väga loomulikult; ja muidugi seostub põhiteema seksiga ning kuidas me kõik tahame olla vastutustundlikud täiskasvanud, kuigi tegelikult on oma lapsepõlvest välja rabeleda poolvõimatu. Ehk lihtkeeli: nad on head, sest nad on spontaansed ega pole lollid.

Otsides veelgi täpsemat võrdlust, kuidas see film ikkagi mekib, tasub meenutada või vaadata Fey enda menusarja. Eraldi tahan märkida, et nii "30 Rock" kui "Baby Mama" üllatavad väga ühtlase kvaliteediga. Muhe dialoog ja tegevustik laotuvad siledalt terve kestvuse peale nagu hoolega rullitud tainas; vahepeal ei pea natuke ootama, et keegi midagi toredat korda saadaks.

Film on tegelaskujude poolest isegi meeldivam kui sari. "30 Rockis" on vaieldamatult lahedaim tegija Alec Baldwin, kes võitis ka esimese hooaja eest Kuldgloobuse. "Baby Mama" puhul on aga põhimõtteliselt kõik võrdselt toredad. Kamba meeldejäävaimaks valin tegelikult Kate'i bossi kehastava veterankoomik Steve Martini, kelle leegitsev spirituaalsus ja jackassilik pats asuvad täpselt sellel piirialal, millest üle astudes võiks temaga juba lapsi hirmutada või midagi. Martin, Baldwin, David Hasselhoff ("Click")... tundub, et kunagine superstaar kõrvalosas peategelase ülemusena on uus kuum trend. Mainimist väärivad veel näiteks "Zathura" Dax Shepard kui Angie' nõme elukaaslane ja Romany Malco (läikivat šokolaadipalli meenutava peaga neeger sarjast "Weeds") uksehoidjana, kes võtab teiste elust vahel üsna aktiivselt osa. Only in America! Kerge möödalask on minu meelest siiski Sigourney Weaveri pisiosa, kes on naljakas ainult kuna sa tahad, et ta sulle meeldiks.

Komöödiatähtedel on kombeks kutsuda oma filmidesse ka lemmikumaid tuntud kolleege, kes ootamatult etteaste teevad ja sellega elevust tekitavad. Feyl vist pole lemmikuid kolleege, sest "30 Rocki" asjapulkadest pole kohal kedagi ja isegi Poehleri abikaasa Will Arnett paistab silma ainult oma puudumise poolest. Nad teevad tihti koos rolle.

Kokkuvõttes on see siiski üks tore tükk, mida on täiesti võimalik mönuga vötta. Kuigi film ikka ei veennud mind selles, et lapsi tuleks üldse saada.

Hinne: 7/10

Everybody here...!

Siin on teile AINULT KÕIGE TÄHTSAM ASI SEL NÄDALAL

YouTube'is näeme, raisk!

Nad on tagasi ja nad rokivad ära!

"Forgetting Sarah Marshall"

Pole mõtet vaielda, et Apatow kamp on jumalik kingitus Ameerika komöödiakinole, aga mul muutub iga korraga aina raskemaks nende teostest midagi värsket kirja panna. Esiteks kipuvad nii nende väärtused kui üksikud miinused olema alati samad ja seda on vaid üks-kaks korda huvitav kirja panna. Teiseks on tegemist kaubaga, mis mõeldud gurmaanilt gurmaanile – kes teab, see teab niigi; kelle jätavad külmaks tänapäevased seksikomöödiad või nende tipud, sellele ei ütle võrdlused ja "parem kui teised" stiilis hüüatused midagi. Ah et võttis "Kuuma piruka" hea algatuse ja viis seksinaljad tasemele, kus need on vastuvõetavad nii meestele kui naistele, rämedusi armastavale kui intelligentsele publikule? Kui põnev, tervelt kaks minu ajurakku tunneb huvi!

Teisalt ei suutnud ma jätta "Forgetting Sarah Marshallist" kirjutamata, sest blogi on lugude avaldamiseks, mitte riista pikenduseks, ja mina pole filmidest juba mitu kuud midagi kirja pannud. Apatow gäng on saavutanud pealekauba järjekordse tipu, mis ületab isegi sündinud legende "40-aastane neitsi", "Knocked Up" ja "Superbad", rääkimata mitte-päris-klassikutest nagu "Anchorman", "Talladega Nights", "Walk Hard: Dewey Cox Story". See lõtv, aga samas nii kompaktne kooslus mehi ja naisi ei suudaks halba filmi teha vist isegi siis, kui sellest sõltuks inimkonna tulevik! Kurjad keeled räägivad, et "Marshallist" mõni nädal enne maailma kinodesse jõudev "Drillbit Taylor" kujuneb siiski nende esimeseks möödalasuks, aga teie alandlik kirjasaatja peab selles küll oma pungis silmadega veenduma, enne kui usub.

Aga jah, "Forgetting" ehk "Unusta Sarah Marshall", meie ekraanidel 25. aprillist. Tegemist on lõdvalt mitte ainult potentsiaalse aasta parima komöödiaga, vaid üldse ühe rahuldustpakkuva ning märkimisväärse kinokülastusega. See on vaimukas, leidlik, energiline, tulvil nauditavaid detaile ja suurepäraselt klappivaid tegijaid, kes demonstreerivad oma tööd tehes ka laitmatut koomilist ajastust. Eraldi kiidusõnu väärib muide päikeseline-idülliline tegevuspaik Hawaii, mis ajab reisijanused praktiliselt hulluks nagu vast ei ükski teine film siinpool Brosnani seiklust "After the Sunset".

Ainsa märkimisväärse miinusena tasuks ära mainida liigne pikkus, mis on tegijaid arvestades tegelikult ootuspärane. Apatowlased hoiavad harjunud moel tunni ja kolmveerandi ning kahe tunni vahele, seekord siis ümmargused 110 minutit, aga leebe tempo ning sündmusterikkuse riukalik kombinatsioon viivad taas selleni, et küllastus saabub siiski enne lõputiitreid, ilmselt kuskil viimases neljandikus. Ma pole kindel, miks ma alati nende puhul lõpupoole natuke ära väsin, isegi kui materjali tase ei lange... küllap aitaks see, kui lugu rohkem struktureerida ja kõrgemaid kohti tekitades pinget kruvida. Selle asemel rakendavad nad tavapärast võtet, et sündmustikku teisel tunnil iseloomustab selline ühtlane vool, mis toob küll aina uusi nalju ja happeninge, aga vaataja vajaks värskenduse mõttes aeg-ajalt kergeid raputusi. (Ärge saage valesti aru, Apatow kaubamärgiga komöödiad on paremini kirjutatud ja esitatud kui 99% muid komöödiaid või isegi enamik muude žanride filme, aga ma olen neist juba piisavalt kirjutanud, et viitsiks eelkõige tugevustest ja kõrgest tasemest jahuda.)

Ma olen juba "40-a neitsi" puhul mõelnud, ja "Knocked Upis" ja "Superbadis" ka, et selline muudkui-jätkub tüüpi minek hakkas mind vaikselt väsitama ka näiteks üldiselt armastatud klassikus "Terms of Endearmentis", aga ei osanud seda kuidagi seostada. Nüüd just lugesin Rottentomatoes.com vahendusel, et "Terms" on Apatow lemmikfilme ja suurimaid eeskujusid!

Isikliku peaosa jõudis seekord ära oodata kambas seni natuke teenimatult varju jäänud Jason Segel, ja vähemalt praeguse töö puhul kuulutan, et tegemist on parima uue ekraanikoomikuga Ameerikas. Ta on ka ainus, kes on siin nime kirja saanud stsenaristina, mis tundub veider, sest kambale pidi kangesti meeldima võtetel improviseerida. Segeli praeguse menusarja "How I Met Your Mother" olen vahele jätnud, sest konserveeritud publikunaer tundub isiklikult jäle, aga see kutt oli teravamaid pliiatseid juba Apatow kunagistes komöödiasarjades "Freaks and Geeks" ja "Undeclared" (eriti viimases). Ta on vaimuka olekuga, loomulikult särav esineja, aga kaamera armastab ka tema naabripoisilikku olekut, mis on ikka sobinud ka romantikaliini arendamiseks. Ka siin tundub ta täiesti omal kohal kahe nägusa miisu kõrval, kelleks on "Veronica Marsi" Kristen Bell ja "That '70's Show" Mila Kunis, kes meenutab väliselt nüüd Rachel Bilsonit. Või siis ameeriklaste "The Office'i" Mindy Kalingit, kui Mindy poleks näost nii ümar või tema tegelanna ei käituks ajusurnult.

Põhitegijatest on seekord puudu näiteks Seth Rogen, aga enamik tavapäraseid nägusid on kohal ja lõbustavad meid pisikeste värvikate etteastetega. Väga lahedad on näiteks Paul Rudd, keda on mõnel uimase surfipreestrina ehk raske ära tunda, ja Jonah Hill. Isiklikuks lemmikuks kujunes popstaari kehastav uustulnuk Russell Brand, kes meenutab välimuselt Modern Talkingi onude, Borati ja "My Name Is Earli" Crabmani ristsugustist, või midagi sinnapoole. Milter räägib, et see imelik peletis on päriselus brittide vihatumaid saatejuhte, mis muudab asja isegi põnevamaks. Värvikatele kõrvalosalistele lisaks leidub hunnikus toredaid detaile, mida mustadel päevadel muigamiseks meelde jätta, sealhulgas "Billy Baldwin" tele-ekraanil (peaaegu sama hea kui David Hasselhoff "Clickis"), vändanaljad ("Superbadi" need ei ületa, aga seda ei suuda vist miski) ja muidugi Dracula ooper.

Aga kokkuvõtteks: Lauri Jürisoo ütleb, et see film on väga hea!

Hinne: 8/10

"John Rambo"

Minu kodust üle tee hotellis töötab üks kokk, kes on nii lotendava kõtukese kui näo poolest hämmastavalt sarnane Henrik Roonemaaga. Ainult et ta on lühem ning alati üsna kurbliku ilmega. Ma pole julgenud küsida, et kas ta on ka tegelikult kurb: äkki arvab veel, et ma olen imelik. Igatahes, ma olen üsna kindel, et tean, mis teda rõõmustaks. Uus "Rambo"! 2008 alles algas, ja esimene kandidaat aasta filmile ongi juba nähtud.

Kusjuures see polnud iroonia. "John Rambo" on tõepoolest omaette liiga: oskuslikult koostatud naudingupomm, poolteist tundi ogaralt vägivaldset kinokaifi, mille tegijad väntavad julgelt üle võlli, aga tulemus ei kannata sellest kübetki. Sylvester Stallone oli kolme eelneva filmi juures kaamera taga ainult kaas-stsenarist, aga seekord ainuke stsenarist ja lavastaja, nii et kerge on omistada kogu see õnnestumine just eelkõige talle.

Rambo tagasitulek põhineb üldiselt samal ideel kui umbes aasta eest nähtud Rocky naasmine. Legendaarsest võitlejast on saanud eraklik veteran, aga ta igatseb siiski oma kunagist hiilgust, sest pole sellele tegelikult kunagi leidnud rahuldavat aseainet, ning lõpuks tekib võimalus veel kord end proovile panna. "Rocky Balboa" puhul ei leidnud Stallone tegelikult midagi huvitavat või uut lisada; sari oli niigi liiga pikaks veninud. "John Rambo" puhul on asi vastupidine: äkitsi tundub nii kurb mõelda, et see sari viibis juba kakskümmend aastat teises ilmas.

Kui pahade veristamisest korraks mitte rääkida, tahan kiita ka stsenaariumi kvaliteeti. Lugu ja üldse sisuline pool on ühest küljest madinat ühendav dekoratsioon, millelt ei maksa eriti midagi oodata nagu äksis ikka kombeks olnud. Teisest küljest on Stallone hoolikalt läbi mõelnud oma tugevused ja mängib täpselt neile välja. See film on nagu hoolega timmitud kulturistikeha, kus pole grammigi ülearust rasvkudet. Keskpärane dialoog ja lihtne süžee ei saagi segama hakata, sest kogu tähelepanu püsib tegevusel ja keegi ei kuluta liigseid minuteid ballastile. See on ausalt öeldes kauaoodatud ja värskendav vaheldus Hollywoodi tüütule trendile venitada viimasel ajal märulid vähemalt kahetunniseks, või isegi pool tundi pikemaks.

Stallone'i lähenemine on lausa irooniline – päikeseprillid, onelinerid, rinnakad beibed ja muud üldtuntud võtted publikule filmi lahedus nii-öelda maha müüa puhkavad prügikastis. Ta ei püüa demonstreerida oma näitlejaoskusi ega lisada tegelasele kihte eri tundevarjunditega: Rambo on endiselt introvertne tapamasin, massiivne mees, kes midagi korda saadab või lihtsalt vaikides oma hetke ootab. Ja irooniliselt mõjub ka plahvatuslikult julge vägivald, mis regulaarselt läbi õnnetute inimkehade ja üle ekraani purskab. Säh teile alla-R vaatajapiiranguid, mida tänased tootjad nii maialt noolivad, säh teile poolikuid yippika-yaysid, Rambo on tagasi, ja tal on kaasas tema vibu! Kui sa tahad näha meelelahutuseks inimesi tapmas teisi inimesi, siis ära looda, et vaatepilt saab olema kerge seedida.

Ja mind ei huvita, kui tähelepanelikud leiavad näiteks filmi kaaderhaaval läbi uurides viletsaid trikke ja odavaid efekte... siin, praegu, suurel ekraanil ja korraliku heliga on tegemist märulikino kõrgkihiga. "Matrixite" kultiveeritud stiilne vägivald peab taaskord taganema "vana kooli" ees, kus rõhk on sõnal ultra. Kui siin ikka kedagi tulistada, ei jookse ta mantli lehvides mööda seina üles ega pühi päikeseprillidelt krohvitolmu. Ta saab pihta, ja kõvasti. Mõne kehasse jääb suur auk, mõne pea kukub tükkideks, plahvatuse korral võime kindlasti oodata lendavaid kehasid ja vereudu õhus. See on verine, kole ja ometi oh kui magus, eks ainult katsu vaadates oma näolt irvet peita. Ma ei peaks isegi lisama, et lõpp tuleb eriti tige ja ootamist väärt, kus Rambo notib meeletu karja pahalasi auto külge monteeritud kuulipildujat käsitsedes. Mul pole lihtsalt sõnu seletamaks, kuidas see on rahuldustpakkuvamaid hetki, mida märulisõber saaks eales kogeda.

Montaaž võiks olla tegelikult leebem. Vahel muutub nii väsitavaks, kui ekraanil toimuvat enam nagu jälgida ei jõua. Viimane "Bourne" ja "Transformers" on selles mõttes isegi õnnetumad.

"John Rambo" on märulisõbra paradiis: koht, kuhu vägivald läheb pärast surma. Olen pagana tõsine, kui ütlen, et see film olgu sulle kohustuslik.

Hinne: 8/10

Oscarid

Kohe kuidagi ei suuda viimasel ajal end kirjutama sundida, aga lähiajal vormistan siia ehk mõtteid "We Own the Nighti" kohta, mis rokkis päris korralikult.

Vahepeal pakun alandlikult suupisteks suvalist nimekirja, kes oleks võinud kindlasti tänavu jõuda Oscarile kandideerijate sekka:

Sharon Stone: naiskõrvalosa, Alpha Dog
Anton Yelchin: meeskõrvalosa, Alpha Dog
Chiwetel Ejiofor, Don Cheadle - kumbki võiks kandideerida näitleja või meeskõrvalosa priisile, olenevalt sellest, kuidas žüriile rohkem sobib, Talk to Me
Kostüümid - Talk to Me
Kunstnikutöö - Talk to Me
Woody Harrelson - näitleja, The Walker
Joaquin Phoenix - näitleja, We Own the Night
Mark Wahlberg ja/või Robert Duvall - meeskõrvalosa, We Own the Night

Muide, WGA streik sobib mulle nagu rusikas silmaauku! Nad väärivad rohkem raha ja lõpuks ometi (2005.a lõpust siiani esmakordselt) on mul jälle isu kodus filme vaadata. Teen kaotatud aega tasa, 1-2 või isegi 3 filmiga päevas. Palju on nähtud häid asju (viimastest leidudest näiteks House of Sand and Fog, Melquiades Estrada kolm matust, The United States of Leland, Alpha Dog) ja üsna palju ka viletsaid, aga varud vähenevad südantkosutavalt jõudsalt.

Sarjad on hetkel aga ootamatult ära tüüdanud, vaja nendest natuke puhkust. "The Wire'i" viies hooaeg tundub siiski paljulubav, sest vana kamp paistab jälle rohkem ekraaniaega leidvat, kuigi paljud olulised tegelased jäid neljandas üllatavalt tahaplaanile. See ei langetanud just üldist taset, aga ei mõjunud ka hästi. "The Shield" näiteks ei taastunudki sellest, et paljude põnevate tüüpide eraelu jäi esimese kolme hooaja järel tahaplaanile.

Vaata aga taati-kiimakotti!

Mõnusa keelekasutuse ja põneva sisuga följeton!

"3:10 to Yuma"

Vägivaldne vestern, mis põhineb nii Elmore Leonardi jutul 1950ndate algusest kui sellest vändatud filmil aastast 1957. Virelev rantšopidaja (Christian Bale) võtab oma südameasjaks saata mainekas bandiit (Russell Crowe) vanglarongile, kuigi ta on väga ohtlik ka raudus kätega, ning pealekauba on eskordi kannul kurjategija kaaslased.

James Mangoldi puhul ei julge kunagi ennustada, kas tema stiilseid lavastajatöid hakkab elustama pooltki sama tugev sisu, ja kindlasti väsitab vahel rõhutatult aeglane tempo, mis jorutab muudkui lugu edasi nagu lõngakera ega näi hoolivat pinge kogumisest ega kulminatsiooni saavutades lõpetamisest. "3:10 to Yuma" võiks samuti olla tempokam, ja tegelaskujude puhul jääb natuke puudu sügavusest, kuigi seda korvab soliidne seltskond ja peaosaliste vaieldamatu sarm... aga see verine eepos on kokkuvõttes põrutav kraam, süstides vaatajasse pinget, millega ei võistle vist ükski tänavune suur stuudiofilm.

Kriitikute seas paistab kasvavat isegi arvamus, et see on esimene tõeliselt suur vestern pärast "Unforgivenit", aga see teema jäägu žanri suurematele sõpradele kui mina. Kindel, et "3:10 to Yuma" sobib ka neile, keda vesternid tavaliselt ei huvita, sest pildiliselt atraktiivne õhkkond on täpselt paigas, ekraan karme tegelasi täis, veri voolab ning Crowe ja Bale on peaaegu alati kohal, tehes täpselt seda, miks neid näitlejaid nii väga armastatakse. Ah et nad võiks juba midagi uut pakkuda ning lugu ei sisalda nagu midagi originaalset? Keda huvitab! See on linalugu, mida sa naudid enne ja küsimusi esitad hiljem. Neid kriitilisi. Mokaotsast.

Crowe kui Metsiku Lääne stiilis maffiaboss on suurematest rollidest vast kõige intrigeerivam, kuigi teda kunagi erilise karakteriarendusega ei õnnistata (mida võiks öelda tegelikult kõikide tegelaste kohta). Ta leiutab paeluva kombinatsiooni intelligentsusest, brutaalsusest ja puhtast mängulustist nagu Bengaali tiiger, keda kolm pahaaimamatut kütti bambuspuuris enda arust laadale müügiks veavad. Kass vaatab huviga, kuidas hiired talle kambakat korraldavad – aga kui mõni jõuab liiga lähedale, manitseb teda ettevaatlikkusele tavaliselt üks kõva käpahoop. Bale'i üllale eesmärgile pühendunud palgasõdurist saame kah vähe teada, aga mehe särisev intensiivsus mõjub seegi kord lummavalt, kuigi praeguseks tahaks näitlejalt juba mingeid uusi karaktereid, mitte tema põhitüüpi.

Kinohuviliste suurima tähelepanu pälvib seekord ilmselt aga Ben Foster, kes mängib bandiidi ustavat jüngrit, kes tema vangistajaid visalt jälitab. See suhteliselt noor tegija kogub viimastel aastatel jõudsalt fänne värvikates hoobilt meeldejäävates kõrvalosades, ning Charlie Prince on juba one ring to rule them all, kui muutuda luuleliseks. Mulle endale tegid koguni rohkem lusti special, not retarded koolipoiss sarjast "Freaks and Geeks" või eriti plahvatusohtlik rets "My Name Is Earli" kolmanda hooaja algusest, aga seekordne saavutus on juba Oscari materjal, kui maailm on hiljuti loodetavasti ideaalseks paigaks muutunud. See ainitine maopilk, kiired käed ning ülimalt külm kõht kaaskodanike teise ilma saatmisel on juba omaette hea ettekääne filmi vaatamiseks ja ilmselt põhjus, miks "3:10 to Yuma" võiks kujuneda nii mõnegi esimeseks lemmikvesterniks. Jällegi tekib tunne, et tahaks temast rohkem teada, aga nagu eluski, jäävad olulised küsimused tihti igaveseks õhku.

Nii intelligentne film nagu "3:10 to Yuma" võiks tegelikult olla sügavam nii sisu kui tegelaste poolest, kahe tunniga jõuaks ju mõndagi, aga teos avaldab muljet ka täpselt sellisena nagu see on. Ehk siis vägivaldne, aga erapooletu pilguheit karakteritele, kes Metsiku Lääne meie silmis alati nii võluvaks muudavad. Vähemalt valgel linal. Alt ei vea samuti finaal, mis on lihtne, aga jõuline ning võtab ilmselt paljudel silma märjaks.

Hinne: 8/10

"Resident Evil: Extinction"

Zombide ja relvadega tibide saaga jõuab kolmanda etapini, sisukirjeldust ja muid üldisi kirjeldusi ma'i viitsi.

***

Kas sellist Milla Jovovichi me tahtsimegi? Kui ta 1990ndate lõpus ootamatult areenile ilmus, oli korrapealt sündinud kord-kümne-aasta-tagant naistäht: tugevalt omapärane välimus (mõned ütleks isegi kena), valis huvitavaid rolle huvitavates filmides ("Viies element", "Jeanne d'Arc") ning tõi oma sooritustesse midagi nii ebamaist ja isikupärast, et siiani on võimatu leida sarnast. Paraku oskas tema tugevusi välja tuua eelkõige tollane abikaasa Luc Besson, sest edasise Milla karjääri võtab kokku eelkõige omadussõna imelik. Ja nagu juba algkoolis selgeks sai, ei tähenda imelik alati huvitavat, vaid tüdrukute vetsu vangisattumist või muud säärast ebameeldivat.

Ei usu mind? Aga püüa nüüd kasvõi üks tema hilisem film lühidalt kokku võtta. Täielik (kuidas see sõna Ekspressi plaadiarvustustes oligi?) marginaalanomaalia! Esiteks on raske meenutada, mis täpselt toimus, ja teiseks, et mida Jovovich seal tegi. "Resident Evil: Extinction", kolmas ja loodetavasti viimane ekraaniteos seerias, mis põhineb Capcomi kultuslikel videomängudel, on kirjeldatud indie ja weirdo etapi kulminatsioon.

See pole just HEA film, aga võtab ilmekalt kokku nii triloogia üldise mentaliteedi kui Milla senise teekonna Hollywoodis. See algab tähelepanu köitva sutsakaga tundmatus kohas, astub suurema osa ajast ühe jalaga kraavis, kasutab peibutamiseks nii indievaimu kui visuaalefekte, ja lõpeb siis ootamatult eikuskil, jättes meid imestusse, et mis värk oli.

Paul W.S. Anderson, esimesel korral stsenarist-lavastaja, edaspidi ainult stsenarist, eirab ühest küljest isegi elementaarseid võtteid, millega popcorni-publik tavaliselt toolide külge kleebitakse (selge laia joonega karakteriarendus, sündmustik, maitseks reibast huumorit ja naiseilu). Teisalt ei saa ma jätta imetlemata, kuidas ta suudab väga erinevate tänapäeva kino nähtustega flirtida, samas peagi edasi liikuda ning jälle midagi sootuks uut proovida. Sisuliselt saaks tulemust päris pikalt noomida, aga samas leidub võluvalt julget omapära, mida ei saa öelda ei eelmiste "Evilite" ega kindlasti mitte Andersoni asjade kohta. See ütleb poolteist tundi absoluutselt mitte midagi, aga mina-ka filmi kohta on see üllatavalt vaadatav.

Maantee ääres lõkke ümber istuvad sõbralikult koos ning grillivad suslikut näiteks mõjutused "Cube'ist", "Mad Maxi" laadis ja hiljuti tiiniõudukates taas kasutust leidnud postapokalüptiline maailmapilt, kobe retsimine nagu Romero zombikate uusversioonides, superkangelaste filmid (seda paraku üsna vähe), tomclancylik arvutigraafikaga eputamine pikkade kaamerasõitude asemel (arvutimängudes hetkel üsna kuum sõna, aga "Extinctionis" palju asjalikumal kujul), koletisefilme (lindude rünnak on sisuliselt tobedavõitu, aga näeb hea välja), vesternit... Ehk midagi veel, aga hetkel ei tule enam meelde, sest ma mõtlen juba märulistseenidele, mis rokivad nagu kord ja kohus. Kasutades füüsikaseaduste eiramist, verd ja soolikaid, tulistamist, nugadega vehkimist ja üldse kogu konsiiliumit, mida moodsalt actionilt oodata.

Keti nõrgim lüli on kahjuks kõik, mis puudutab sarja südant ehk keskset kangelannat ja tema veretäpilist teekonda algusest siiani. Oleks see vähegi tummisem, ülistaks ma praegu võib-olla moodsa kinoklassika sündi, aga no ei saa, lihtsalt ei saa voodihaigele maratonijooksja diplomit anda. Peab leppima südamliku käepigistusega. Ehk maakeeli – kõik see, mis peaks sündmusi koos hoidma ja seeläbi meile südamesse minema, on kahvatu nagu pohmelline hommik. Vähe sellest, et senitoimunu meenutamine ja üldise struktuuri paikapanemine jääb nadiks.

Rohkem häirib küsimus, et miks ikkagi peaks Alice'ist hoolima, kui ta on lihtsalt mööda laastatud maad ringikärutav zombitapja (nagunii haiseb higi järgi ja puha!), kelle peamine silmapaistev karakteristika on eelkõige sünge ilmetu nägu? Mis on selles juba kolmandat korda ekraanile toomist väärivat ja mis on selles Millat? Kogu tegelanna olemuse võtab kokku sõna "reageerin", kes tuleb, teeb mis parajasti vaja, läheb ning jätab meid samasugusele üksinduse kõnnumaale nagu varemgi. Selline lahendus on funktsionaalne "RE" videomängudes, kus loost puuduvat sügavust kompenseerib interaktiivsus (oma kätega toimuva mõjutamine). Sarja omapära ja žanrilist kuuluvust survival horror arvestades on isegi täitsa mõistetav, et tegelanna eesmärk on pelgalt eksisteerida-reageerida. Aga filmis jääb seda väheks, nii et midagi olulist jääbki puudu.

Veel kord verest rääkides... ebasurnuid tapetakse enamasti üsna lähedalt, aga nende kehamahl ei pritsi IIAL inimeste pehmetesse kohtadesse, kus see võiks käärima minna ja seni töökorras organismi tuksi keerata. See on üsna jabur. Reegleid ei tohi rikkuda, kui need ise paika panete! Antud juhul võin ma norida realismi kallal ja mitte mõjuda anaalselt!

"Extinction" proovib palju erinevaid asju, ega põru läbi, isegi kui tulemus ei raba. Minu meelest on see päris korralik kiitus, eriti arvestades ekstraviletsaid eelfilme.

Ahjaa, see on "Silent Hilli" järel / kõrval esimene videomängul põhinev film, mille vaatamise järel polnud mul raisatud ajast ning ajurakkudest kahju.

Hinne: 6/10