Robert Ludlum suri südameatakki 2001. märtsis ega jõudnudki enese silmaga näha, kuidas tema tuntumaid kirjanduslikke kangelasi (kolmes paksus seiklusromaanis seigelnud superspioon Jason Bourne) ärkab uuele elule kinodes.
Olen lugenud vaid esimest raamatut, millest jäeti filmi tehes ruumipuudusel jämedalt võttes alles kõigest kaaned. Sama saatus tabas ilmselt ka teist osa ja ootab viimast, kui see ikka tehakse. Kuid pole hullu: põnevikule mõistliku pikkuse puhul ehk kahe tunni piiridesse jäämiseks peaks nagunii enamiku välja viskama. Sestap on mõlemal Matt Damoniga peaosas Bourne'i filmil tugev selgroog ning korralikud madinastseenid, mis maskeerivad üsna hästi sisunappust.
Sisunappus ja sellest lähtuvalt olematu karakteriarendus pole antud juhul miinus omaette, teeb ainult raskeks lähedustunde tekkimise mõne tegelasega. Nii et "Bourne'i identiteet" ja "Bourne'i ülemvõim" sõltuvad rohkem nimiosalise sarmist kui õhustikust ning intrigeerivatest tegelastest nagu mõned põnevikud. Matt Damon on õnneks piisavalt sarmikas, et rahvast kinno tõmmata. Esimene osa tõi kinodest 213,5 miljonit dollarit, teine jõudis USAs just 150 piirini. Maksid 75 tükist.
"Ülemvõimus" jäetakse marginaalne armulugu või muud segajad kus see ja teine, keskendudes puhtalt Bourne'i jälitamisele - Indias, Saksamaal, Itaalias ja Venemaal. See tähendab, et igav ei hakka, aga raske on ka midagi erilist välja tuua - peale finaalis asetleidva autodega kihutamise vast. Hea leid on "Sõrmuste isanda" teises ja kolmandas filmis Eomeri rolli täitnud Karl Urban venelasest palgamõrtsukana: kalgim ja armutum kui Bourne ise, ehtne cool tapamasin. "Terminator 4" tegijad hoidku silm peal.
Hinne: 7/10. Film nagu värskelt avatud vahuvein: kiire ja suht isikupäratu lõbu, aga kihiseb hästi. Meie kinodes 24. septembrist
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment