"The 40 Year Old Virgin"

Andy (Steve Carell) elab rahulikku, harmoonilist, hobirikast ning tervislikku elu, kust puudub ainult armastav naine. Või tüdruksõber. Või mälestused uljatest noorusvallutustest. Või üldse märk sugutungi olemasolust, mis olla surmahirmu kõrval ainus inimesi liikumapanev jõud. Ta pole isegi keskikka jõudes ühegi naisega voodisse jõudnud, ega plaani jõuda ka. Minevikus see "lihtsalt ei juhtunud" ning nüüd on hirm. Aga kus väljasuremisele määratud liigi hääletu karje kõige valjem, seal abivalmid semud kõige lähemal...

"Wedding Crashers" ja "The 40 Year Old Virgin". Tänavune ootamatu, kuid seda nauditavam topeltlöök tõestab, et pauk võib tulla luuavarrest. St, "Kuuma piruka" põlvkonna komöödiatel leidub arenguruumi. Mitte et need tingimata tüütaks (parimad palad kannatavad ka korduvat vaatamist), aga vahelduseks kulub ära just selline viisakam isend. Mida ei häbeneks koju tuua ning vanematele tutvustada.

"Virgin" kuulub kahte maailma, võttes mõlemast selle parima. Ühelt poolt täitsa intelligentne, tekstirohke romantiline komöödia sellest, kui raske on elus enda kõrvale just õiget isikut leida. Teisalt annab mölluosakond nii jõuliselt pedaali, et isegi kõige paadunum pubekas leiab küllalt silmarõõmu. Paljast naiseihu ning tõupuhast peldikuhuumorit demonstreeritakse veits vähem kui tavaks (või kaovad need viisakama kraami vahele osavalt ära), aga tulemus ei taltu sellest karvavõrdki. Pane hästi tähele ja ava suu ainult naermiseks, sest tööd teevad meistrid!

Peaosa täitev ning lavastaja Judd Apatow'ga kahekesi stsenaariumi kirjutanud Steve Carell on järgmine ekraanikoomik, kelleta tulevik tunduks palju igavam. Ja ta ei pärine "Saturday Night Live'ist" nagu näiliselt iga naljahammas Hollywoodis viimasel veerandsajandil, vaid "The Daily Show'st". Ootan huviga, mida ta pakub järgmistes peaosades. Stiil ja vahendid on paljulubavad, toetudes Will Ferrelli kombel omadustele, mida ameeriklastega tavaliselt ei seostata. Lärmaka asemel tasane, rokkiva asemel vaoshoitud, jämeda asemel terane, intelligentne, aga mitte kuiv.

Loodan, et ta jätkab ka stsenaariumite kirjutamisega. Nii omapärase, stiilse ja vaimuka sisuga lugu ei saa olla juhuslik täppilask. Rääkimata mõõdutundest nii füüsilise kui verbaalse huumori külvamisel. Või saab?

Teised osatäitjad on pea sama meeldejäävad kui Carell. Esiteks muidugi kenad naised, kelleta kuidagi läbi ei saaks, eesotsas karjääri-kolikambrist vähemalt hetkeks päästetud Leslie Manni (Apatow abikaasa, muide) ja Elizabeth Banksiga. Peategelasele seltsi pakkuv Catherine Keener nendega välimuselt võistelda ei jaksa, aga oma eesmärgiga ei jää jänni temagi – lisada nooruse värskusele törts küpset naiselikkust. Tulemus jääb õnneks "Something's Gotta Give'iga" võrreldes siiapoole menopausi ehk noorele publikule ligitõmbavaks.

Omaette ooper on keskealise neitsi kolleegide trio Paul Ruddi, Romany Malco ja Seth Rogeni esituses. Need vennad jäävad vähemalt mulle 2005. kinoaasta eredamate momentide hulka. Nende hoog on kadestusväärne, sobivus omavahel nii sõnas kui teos kildu rebides suurepärane (näiteks pidevad "You know how I know you're gay?" dialoogid)... Ainuüksi nende kolme tõttu vaatan filmi veel.

Oleks teise tunni arvelt 10-15 minutit lühem, oleks isegi veel etem. Aga isegi praegusel kujul tõenäoliselt kõige nunnum linateos, mis pälvinud karmi R-vaatajapiirangu. Siivutu komöödia nõudlikule vaatajale.

Tegelikult on see hoopis vestern. Karmid mehed, kerglased naised, metsik metsik Lääs nende ümber. Kappama kutsutakse igaüht, kes sadulas püsib!

Hinne: 8/10