"The Legend of Zorro"

Antonio Banderase karjäär USAs on olnud nii heitlik, et pessimist võiks teha ühe järelduse. Selle nimelt, et inimesed ei tahagi teda vaadata, kui filmi taga ei seisa veel stsenarist-lavastaja Robert Rodriguez. "The Mask of Zorro", "Evita", "Shrek 2" on vast õnnelikud erandid, ent vaid esimese puhul loen Banderast osaliseks publiku kohalemeelitamisel. Ja sedagi skepsisega, kuna tegelikult huvitab meid Zorro, mitte tingimata sinjoor, kes tallab tema saapaid.

Igatahes leiti pärast mõningast pausi, et San Francisco õilis lihtrahva aitaja on valmis järgmiseks ringiks. Esimene osa lasti välja keset juulikuumust, USA kuumimal kinohooajal. Järjega ei juleta nõnda riskida, sest ega tootjatelgi Banderase õnnetu saatus kahe silma vahele jää, nii et kibedam esilinastuste laine toimub oktoobri lõpust novembri keskpaigani. Tegijatele tundub see kindlasti riski vääriv: kuigi "Zorro legend" on selgelt suvefilm, ei tohiks sellele enne 18. novembrit ühtegi potentsiaalset suurhitti ette jääda (mil ilmub neljas "Harry Potter").

Mind närib aga tunne, et sedapuhku ei tulda enam eriti kasumisse. Põhjus lihtne: seitsme aasta tagune "The Mask of Zorro" pole asi, millest vaimustuda, ning järg ei tee edusamme.

Asi pole ainult püüeldavas PG-13 vaatajapiirangus kodumaal, mis tähistab rangetesse piiridesse surutud, peresõbralikku madistamist. Asi on ka selles, et Banderas ja Catherine Zeta-Jones pole kuigi kaasakiskuvad ei üksi ega koos, loodetavasti mageda stsenaariumi tõttu, mis ei innustanud suurtele tegudele. Juba treiler jättis keskpärase mulje. Vaene Banderas. Vähemalt ootavad teda "Shrek 3" ja "Puss in Boots", rääkimata kolmest positiivselt kõlavast projektist, mis peaks nüüd vahepeal ilmuma. Neist võite lugeda imdb.com'i vahendusel ise, kui pole seda veel teinud.

Algus on tegelikult paljutõotav: Zorro, tema abikaasa ja pisipoeg saavad kordamööda võimaluse pahade nahutamiseks. Tehakse pauku ja trikke, andes "Prince of Persia: Sands of Time'i" tiimile ideid. Sissejuhatus tundub üsna mitmekülgne, sisaldades mõõgavõitlusi ekstreemsetes paikades, akrobaatilisi hüppeid ning piitsaga sooritatud õhulende (piits on hea!). Seda kokku võttes saaks päris vinge reklaamirulli.

Loo põhi on intrigeeriv – mõjukas eurotaustaga salaorganisatsioon püüab takistada Californiat liitumast Ameerika Ühendriikidega. Allakäik toimub paraku praktiliselt kohe, kui pealiin pihta hakkab, sest võtmeks valiti midagi peresõbraliku seebika taolist, kus peaks hoolima ühtmoodi Don Vega isiklikest probleemidest ja sellest, mis toimub noobli Armandi (sobivalt aristokraatlik ning kõrk Rufus Sewell) majas. Tulemuses napib igas aspektis siiski nii palju isikupära, et seda soovitaks ainult naistele-lastele. Neile kõlbab küll, kerge suvine jämm.

Otse loomulikult ei saa "Zorro" läbi huumorita, mis on järjekordne põhjus pidada filmi üldiselt ebaõnnestunuks. No ei aja muigama, kui ehk hobuse seljas trimpamine välja arvata. AB kanda jäetakse füüsiline koomika, millega härra pingutab enamasti selgelt üle, mistõttu sellele varsti punkt pannakse. Piipu tegev ning röhitsev hobune on juba lame. Näeme niigi, et perefilm, kas seda peab nii odavalt nina alla hõõruma? Sama Zorro nime juubeldava lihtrahva kohta – mida esineb õnneks vähe, kolm korda oli vist. Üldse võiks koomiliseks kergenduseks tarvitada seda puuhammastega ohtlikku bandiiti (ma ei suuda hetkel näitlejanime leida), kes meenutab näolt nii Billy Bob Thorntonit kui Sam Rockwell. Viimane oleks selles osas ilmselt väga hea.

Peaviga peale katkuna leviva ilmetuse – hoogne äks pole muu jauramisega tasakaalus. Hilisem ei jõua ladusale hoogsale algusele päris järgi. Vägivalda kuluks ehk rohkem ära. Kui tüüp sureb näkku kukkuva ning plahvatava nitroglütseriini tõttu või teine saab läbi rongi klaasakna vastu koonu, ootaks nagu enamat kui absoluutne verepuudus. Raudmehed sellised. Ahjaa, hea leiuna läheb siiski kirja Don Vega noor pojake (Adrian Alonso), kes ei teeks endale häbi "Kolme ninja" järgmises osas. Selline ninakas energiline pamp, kes vudib hoolega ringi ja suudab ühel sobival hetkel isegi tundeliselt mõjuda. Respekt.

Ja kuhu jäävad Z-märgid pahade poiste riietel või minupoolest kasvõi laubal? Neid peaks ikka rohkem tegema. Ega see pole tavaline seiklus, kus mõõgeldakse.

Hinne: 5/10