"Flightplan"

Vahepeal kipuvad USAs valmima kahekaupa projektid, mis sarnase sisuga. Tänavu sügisel on selleks Tegija Tädi Lennukis. Alles see oli, kui vaatasime ära "Red Eye" ekstra magusa mimmi Rachel McAdamsiga... nüüd tuuakse Jodie Foster meile meenutama, mida tähendab aastatega kogunenud sitkus, mis pole siiski välja söönud naiselikke võlusid. Tema viimane peaosa "Panic Roomis" oli põhimõtteliselt samasugune, ja film üldiselt samuti.

Foster kehastab värskelt meest leinavat ema, kes sõidab tütrega lennukis kodumaale. Midagi juhtub, kui ta tukkuma jääb – ärgates on tirts kadunud ja keegi pole miskipärast näinud, kuhu või miks. Hullem veel, segaseks muutub, kas ta oligi pardal või üldse elus! Suuremates rollides veel Peter Sarsgaard lendu turvava seadusesilmana ja Sean Bean kaptenina. Mõlemad on alati tegelikult lendamist kartnud, muuseas.

"Flightplani" vaadates kujunes lausa sundmõtteks, et Foster peaks tingimata tegema Kidmani "Teiste" eeskujul intelligentse kummitusloo, sest ta on just õigest puust õudukasse mõtlevale vaatajale. Noh, esiteks hea näitlejanna ja teiseks see lummav nägu. Veekalkvel silmad, näkku tardunud ehe ahastus, habras, aga üllatavalt jõuline – täispakett, nagu öeldakse. Kui asjad on parajasti halvasti, suudab Foster oma ülimas õnnetuses lausa vaataja südame murda. Samas ostan teda täiesti ka madinastseenides, kus need väikesed rusikad tunduvad täpselt nii kõvad nagu näidata tahetakse.

Pahaendelise tooniga pingutati kokkuvõttes tegelikult üle. Kyle'ile on mehe kaotamine tõesti ootamatu ja ränk hoop, saan aru, aga natuke väsitavaks muutub, kuidas ta viibib kogu aeg nii sügava vaimse kuristiku äärel, et ähvardab keskelt pooleks murduda. Näiteks hetk, kus Kyle jõllitab tütre joonistatud südant udusel aknal on selgelt liiast. No vähemalt kannab Foster kõik auga välja, sobides võrdselt leinavaks leseks ja ematiigriks.

Samas õnnestub tegijail täitsa osavalt portreteerida 9/11 katastroofi järel kodumaal tekkinud rassiviha araablaste või teiste tumedavereliste vastu. Mis sobib tegevuspaika arvestades kui suhkur kohvisse, tsiteerides natuke ebaõnnestunult Kuldse Trio laulurida. Mis siis juhtub, kui araablane astub lennukisse, eriti kui sõidul tekib jamasid? Sellest kujunes sobiva pikkusega (st lühike) alaliin, demonstreerides kõiki valgete allasurutud tundeid, mis on hakanud loodetavasti ajaga juba lahtuma. Varjatud põlgus, kartus, soov süüdistada. Pole kerge neil, kes peavad oma suguvendade vägiteo järel n-ö maailma demokraatlikuimas riigis edasi elama.

Märkimisväärse esitusega saab maha ka Sarsgaard, keda kutsutakse põhjusega nooreks John Malkovichiks. Tema näos ja olekus on alati olnud midagi häirivat. Kogemused on näidanud, et seda annab ära kasutada täiesti positiivses filmis nagu "Garden State" kui kriipiva õhustikuga põnevikus nagu "Flightplan". Et ta oskab näidelda, ei jookse samuti mööda külgi alla.

"Flightplan" on täitsa hea. Stsenaarium ei tundu alati usutav (terapeudi sissetoomine on vast madalpunkt) ja esimest korda Saksamaalt välja saanud lavastaja Robert Schwentke pingutab hollywoodilike võtete rakendamiseks liiga kõvasti. Aga soovitan ikka.

Hinne: 7/10