"Miami Vice"

Iga nublu teab, et "Miami Vice" on legendaarne sari (1984-9) mustast ning valgest võmmist, kes tegutsevad Miamis, puutudes seetõttu keskmisest rohkem kokku flamingode, Ferraride, ilusate naiste, troopilise välimusega kokteilide ja muude roosade asjadega. Mhmh, ja eksootilise taustaga kurikaeltega, sest härrad Crockett ja Tubbs ei püüa mingeid poevargaid või kotikrahmajaid, vaid pahaendeliste välimustega härrasid, kes kannavad liiga kalleid riideid ja tegelevad asjadega, mille tutvustamise järel nad peaks su tapma.

See lõik kirjeldas üsna edukalt sarja õhustikku, aga kinoversioon on midagi sootuks erinevat.

Stsenarist-lavastaja Michael Mann jätkab enda väljatöötatud krimifilmide, või luuleliselt öelduna gängsteridraamade, stiili, mis võlus meid eelnevalt teostes "Heat" ja "Collateral".

Need paistavad silma rõhutatult realistliku lähenemisega nii karakteriehituse, dialoogi, vägivalla esitamise kui pildikeele poolest.

Esiteks puuduvad tegelaste juurest viited, kas nad on südames täpselt head või halvad: igaüks on valinud lihtsalt poole, millisel poolel "seadust" asub, käitudes vastavalt. Nad sobiks hästi telesarjadesse, mis võimaldaks taustu rohkem avada ning isiksusi ajapikku aina selgemalt välja joonistada, aga põnevad sündmused ja näitlejavalikud muudavad asja niigi intrigeerivaks. Siia passib edukalt juurde kõvakskeedetuks kalduv dialoog, mis võib kohati muutuda kinolikult elegantseks, aga püsib enamasti napp ja inforohke, sest tõesti tähtsatel onudel pole kombeks sõnu raisata.

Eraldi lõiku väärib pilt, mis aitab sünge õhkkonna loomisele tõhusalt kaasa valgustuse poolest, olles vähemalt "Collaterali" ja "Miami Vice'i" võrdluses üllatavalt sarnane. Mis pole ka ime, sest kasutati sama operaatorit (Dion Beebe) ja tehnikat (HD-TV). Viimase kohta: see annab omapärase välimuse õhtu või öö-stseenidele, aga pole siiski veel kõige teravam ja detailsem.

Sellest järelda, et "Miami Vice" meeldib "Heati" ja "Collaterali" sõpradele, kuigi pole loolt nii paeluv. Küll aga tasuks välja tuua vägivallakäsitlust, mille poolest on see võluvamaid põnevikke eales. Verevalamist pole küll palju, aga mis olemas, tundub nii brutaalne ja valus, et koguni "München" noogutaks tunnustavalt. Mõni eelistaks kindlasti kergemini seeditavat madinat, aga nõudlik kinosõber hakkab selleltki ootama mingit omapära, sest meie-oskame-ka lähenemine ajab haigutama. Need mõned tulevahetusega seotud stseenid on oma elulises julmuses lihtsalt super (tõenäoliselt kasutati eeskujuks eluskaadreid päris kaasaegsetest lahingutest). Muide, kodumaal on vaatajapiiranguks karm R, meil aga muhe "alla 12 ei soovitata".

Filmi märksõna võikski olla "ähvardav". See hakkab silma igas detailis või suures aspektis. Kuidas taustamuusikat kasutatakse, õhustik nii toonilt kui puhtalt valgustuselt, tegelased, heliefektid tulevahetuses või kasvõi autosõidu taustaks, jne. Kuidas kaamera peatub pidevalt ka suvalistel detailidel tegevuspaigas, nagu rõhutamaks, et film võib olla täis vägivalda, aga see pole müügiargument, vaid nende elu.(Kaamera on üldse ebafilmilik ja kõikuv nagu "The Shieldis"). Kusjuures väga tõhusalt kasutatakse samuti vaikust või siis vaikseks keeratud heli, selles mõttes on "Miami Vice" taas eeskujulik ja loominguline põnevik. + mulle hullult meeldib Jay-Z ja Linkin Parki "Numb / Encore", mida kuuldus juba treileris ning mille lõik ongi esimene heli filmi jooksul. See on parem kui kumbki kokkuliidetud pala üksikult.

Sari kuulus täielikult Don Johnsonile, kelle musta paarimeest kehastanud Philip Michael Thomas jäi alati igas mõttes varju. Suurel ekraanil on teisiti: tähtsam osaline oleks nagu Jamie Foxx, kuigi sisuliselt suuremat tähtsust omab Colin Farrelli täidetud liin. Kokku ei hakanud lugema, aga Tubbsil on vist rohkemgi ridu kui Crockettil, vähemalt selles mõttes, kui tähtsat juttu aetakse. Farrelli esitus on alguses muide kõhklev ja kuigi ta saab ruttu "jalad alla", jääb Foxx sümpaatsemaks ning karismaatilisemaks. Tema on mees, kellele hakkame toetuma, kui Denzel Washington paneb pillid kotti!

Mann ei puutunud executive producerina (tootjapoolse jah-sõna ütlejana) sarjaga kokku kindlasti nii lähedalt nagu mitmedki teised kaadritagused asjapulgad, aga "MV" on siiski ka tema laps. Nii et kui tema viib täide otsustava radikaalse uuenduskuuri, jääb meil üle ainult sellega leppida. Aga miks mitte, kui tulemus on nõnda korralik! "Miami Vice" on cool.

Hinne: 7/10