"The Reckoning" (2003) --- 6/10
Barry Unsworthi romaanil põhinev keskaegne draama patust ja lunastusest. Topelt-kireroimaga maha saanud preester põgeneb usuelu juurest, liitudes rändavate näitlejate grupiga; tee viib neid linna, kus süütu naine ootab võllaminekut.
Head näitlejad heas vormis - äramärkimist väärivad Paul Bettany, Willem Dafoe, Brian Cox, Vincent Cassell, Ewen Bremner.
Väga raskepärane film, depressiivsemalt ei annaks ilmselt teha, ning võiks seetõttu olla lühem, aga ootamine tasub end ära. Casseli lõpuks esiplaanile toov finaal on rahuldustpakkuv, sellele vahetult eelnev näitelaval suurepärane. Eelarve oli kindlasti väga väike, aga lavastaja Paul McGuigan ("The Acid House", "Gangster No. 1") võtab sellest viimast. Põhiliseks tegevuspaigaks võetud keskaegne linn näeb kohati odav välja, teleteatrlik, aga enamasti piisavalt muljetavaldav. Lavastus kaldub ka veidi teleteatri poole, näitlejate kõrval muule tähelepanu ei pöörata, ent kohati ärkavad tegijad üles, süstides pildilisse külge natuke särtsu, mis tõesti oodatud.
Näitlejatest tõuseb jõuliselt esile Bettany, kellele see on "Gangster No. 1" kõrval siiani parim töö. Haprana näivas mehes peitub tohutu tõmbejõud ja intensiivsus, mida toovad eriti ilmekalt esile just need kaks filmi. Vaadake ära ja olete fännid, võtku mind vastaselt juhul peni. Ta oskab olla haavatav, aga ta suudab ka ekraani ära täita nagu kaks Vin Dieselit. Mitmekülgne näitleja ning vaimustav etteaste.
"Bad Santa" (2003) --- 6/10
Möödunud aastal valmis koguni kaks ameeriklaste jõulufilmi-komöödiat, mida lihtsalt peab ise nägema. Väga erinevad elamused - üdini positiivne "Elf" ja ülimalt küüniline "Bad Santa" - aga kohustuslikud mõlemad.
Peategelased on pohhuistlik padujoodik ja usinalt tulevikku planeeriv kääbus. Maskeeruvad iga aasta lõpus jõuluvanaks ja tema väikseks abiliseks, lasevad end mõnel kaubamajal tööle võtta ja lahkuvad lisaks palgale kogu rahaga, mis seal seifi jäetud.
"Bad Santa" on täpselt nagu Terry Zwigoffi kuulsaks teinud eelmine lavastus "Ghost World" - must komöödia, hea idee, aga vähem naljakas kui tegijad arvavad. Mõlema stsenaristi senine töökogemus piirdus üsna maotu perefilmiga "Cats & Dogs" (2001), mis on ilmselt peapõhjus, miks nad ei suuda klaviatuurist välja imeda nii vahedat huumorit kui tahaks.
Mu vaadatud unrated-versioon hoiab rekordit kõige ropuma tekstiga jõulufilmile, näiteks sõna "fuck" öeldakse imdb.com andmetel 170 korda. Teisel kohal on samas edetabelis mõistagi "Bad Santa" algne versioon, mis on seitse minutit lühem.
See on puhtalt Billy Bob Thorntoni šõu ja raske on uskuda, et rolli ei kirjutatudki otse talle. Bill Murray loobus "Lost in Translationi", Jack Nicholson "Something's Gotta Give'i" tõttu. BBT on suurema osa ajast kuradi lahe, vandesõnad pudenevad üle huulte nii pehmelt ja loomulikult, et nende suur arv ei hakkagi häirima! Pidev joobumus näeb välja igati usutav muuhulgas põhjusel, et ta oligi võtete ajal pidevalt purjus. Lavastaja saab siiski trahvipunkte, et ta Thorntonit taga ei utsitanud, kui see hakkas ära vajuma. On kohati tunda, et mees väsis. Tegijate kiituseks ütleks siiski, et "Bad Santas" on rohkem südamlikkust kui paljudes konveierfilmides, mida USAs välja lastakse jõuluajaks.
August 28, 2004
August 26, 2004
"Collateral"
Michael Manni uus põnevik, kus Tom Cruise mängib kalki palgamõrvarit, kogub sooje arvustusi ja tõepoolest: see on aasta meeldejäävamaid filme. Kui loos poleks paari rumalat viga - või oskab keegi need mulle veenvalt ära seletada? - oleks minugi hinne kõrgem.
Aga head asjad esiteks. Hallide juustega Cruise on paha poisina kui yuppie-rahva halb unenägu või Patrick Batemani lemmiksugulane. Nauditavalt agressiivne ning kalk, kuigi pingutab kohati kergelt oma karmide ilmetega üle. Osad kriitikud nimetavad seda kindlasti julgeks rolliks, sest ta ei naerata pidevalt tomcruisilikult ja muidugi ühe üllatuse tõttu, mis teda tabab.
Jamie Foxx on õnnetu taksojuhina, kes palgamõrvarit oma tahte vastaselt sõidutab, parem kui eales varem. Stsenarist tahtis siia rolli tegelikult Robert De Nirot, kuid tootjad eelistasid kedagi nooremat. Hea ongi, sest Foxx tõestas lõpuks, et ta on enamat kui filmides mängiv eks-koomik #24576. Samuti ei pea nii välja jätma kerget silmailu Jada Pinkett Smithi kujul, kelle kohalolek lisab loole seksikust, ehkki ei muuda midagi maitsetumaks.
Foxx ühendab seekord ekraanil kõik oma head küljed. Võimeline otsustavateks tegudeks, aga mitte tavapärane actionmees; humoorikas, aga mitte kloun; haavatav, aga mitte tussu. See on nauditav, mitmetahuline etteaste, mis tasakaalustab palgamõrvari kui tegelaskuju ühekülgsust.
Tegelaste vahelised jõujooned seatakse küll kohe paika (taksojuht on abitu tööriist, tema sõitja juhib mängu), ent siiski leitakse võimalusi lasta tasakaalul kõikuda, et kumbki poleks liiga boss. Vägikaikavedamise muudab põnevamaks veel asjaolu, et seadusesilmad on neil üsnagi pidevalt kannul.
Michael Mann lasi vändata umbes 4/5 stseenidest digikaamerail, et filmis valitsev öö paremini esile tuua. Ta püüdlusi saadab täielik edu: Los Angeles pimeduse rüpes mõjub taustaks sobivalt varjundirikkalt, paheliselt ja pahaendeliselt. Huumorit leidub samuti, nii et see pole järjekordne thriller, mis üritab iga hinna eest sünge näida, nii et kasvõi veri ninast väljas.
Paraku on loos mitu tobedat hetke, mis tõmbavad usutavust vähemalt minu silmis kõvasti alla, kõik seotud Cruise'i tegelasega. Kui ei taha enne vaatamist sisu kohta midagi täpset teada, mine nüüd kohe järgmise lõigu juurde. Kui mees on juba kuus aastat selle töö peal, kuidas ta vahel nii tobedaid otsuseid teeb? Esimene laip kukub takso peale ja annab sellele üsna kahtlase välimuse - aga ta ei vaheta autot, kuigi politseinikud peavad selle üsna kohe kinni? Asi pole ometi juhi kui süütu kõrvalseisja elushoidmises - mõned hilisemad segajad saavad igasuguse kõhkluseta kuuli. Hiljem visatakse ta töömapp maanteele laiali - ja ta ei ürita selle sisu kokku kraapida ega sunni seda tegema viskajal. Sama asi kordub lõpupoole, kui ta jätab pohhuistlikult arvuti taksosse. OK, oletada võib, et tal polnud kaasas mingeid isikut tõendavaid dokumente ja asitõendite jätmine tõesti ei häiri. Aga sõrmejäljed ning võimalikud DNA proovid, mida esemetelt võidakse võtta? Samuti ei saanud päris täpselt aru, miks ta Maxi enne viimasele missioonile minemist ellu jätab - kombeks on ju sohver samuti maha nottida.
Taksojuhi roll kaaluti veel Adam Sandlerit, palgamõrvariks Russell Crowe'i ja Edward Nortonit. Crowe oleks selle peene töö jaoks vist liiga maskuliinne, Norton aga intrigeeriks küll.
Hinne: 7/10
Aga head asjad esiteks. Hallide juustega Cruise on paha poisina kui yuppie-rahva halb unenägu või Patrick Batemani lemmiksugulane. Nauditavalt agressiivne ning kalk, kuigi pingutab kohati kergelt oma karmide ilmetega üle. Osad kriitikud nimetavad seda kindlasti julgeks rolliks, sest ta ei naerata pidevalt tomcruisilikult ja muidugi ühe üllatuse tõttu, mis teda tabab.
Jamie Foxx on õnnetu taksojuhina, kes palgamõrvarit oma tahte vastaselt sõidutab, parem kui eales varem. Stsenarist tahtis siia rolli tegelikult Robert De Nirot, kuid tootjad eelistasid kedagi nooremat. Hea ongi, sest Foxx tõestas lõpuks, et ta on enamat kui filmides mängiv eks-koomik #24576. Samuti ei pea nii välja jätma kerget silmailu Jada Pinkett Smithi kujul, kelle kohalolek lisab loole seksikust, ehkki ei muuda midagi maitsetumaks.
Foxx ühendab seekord ekraanil kõik oma head küljed. Võimeline otsustavateks tegudeks, aga mitte tavapärane actionmees; humoorikas, aga mitte kloun; haavatav, aga mitte tussu. See on nauditav, mitmetahuline etteaste, mis tasakaalustab palgamõrvari kui tegelaskuju ühekülgsust.
Tegelaste vahelised jõujooned seatakse küll kohe paika (taksojuht on abitu tööriist, tema sõitja juhib mängu), ent siiski leitakse võimalusi lasta tasakaalul kõikuda, et kumbki poleks liiga boss. Vägikaikavedamise muudab põnevamaks veel asjaolu, et seadusesilmad on neil üsnagi pidevalt kannul.
Michael Mann lasi vändata umbes 4/5 stseenidest digikaamerail, et filmis valitsev öö paremini esile tuua. Ta püüdlusi saadab täielik edu: Los Angeles pimeduse rüpes mõjub taustaks sobivalt varjundirikkalt, paheliselt ja pahaendeliselt. Huumorit leidub samuti, nii et see pole järjekordne thriller, mis üritab iga hinna eest sünge näida, nii et kasvõi veri ninast väljas.
Paraku on loos mitu tobedat hetke, mis tõmbavad usutavust vähemalt minu silmis kõvasti alla, kõik seotud Cruise'i tegelasega. Kui ei taha enne vaatamist sisu kohta midagi täpset teada, mine nüüd kohe järgmise lõigu juurde. Kui mees on juba kuus aastat selle töö peal, kuidas ta vahel nii tobedaid otsuseid teeb? Esimene laip kukub takso peale ja annab sellele üsna kahtlase välimuse - aga ta ei vaheta autot, kuigi politseinikud peavad selle üsna kohe kinni? Asi pole ometi juhi kui süütu kõrvalseisja elushoidmises - mõned hilisemad segajad saavad igasuguse kõhkluseta kuuli. Hiljem visatakse ta töömapp maanteele laiali - ja ta ei ürita selle sisu kokku kraapida ega sunni seda tegema viskajal. Sama asi kordub lõpupoole, kui ta jätab pohhuistlikult arvuti taksosse. OK, oletada võib, et tal polnud kaasas mingeid isikut tõendavaid dokumente ja asitõendite jätmine tõesti ei häiri. Aga sõrmejäljed ning võimalikud DNA proovid, mida esemetelt võidakse võtta? Samuti ei saanud päris täpselt aru, miks ta Maxi enne viimasele missioonile minemist ellu jätab - kombeks on ju sohver samuti maha nottida.
Taksojuhi roll kaaluti veel Adam Sandlerit, palgamõrvariks Russell Crowe'i ja Edward Nortonit. Crowe oleks selle peene töö jaoks vist liiga maskuliinne, Norton aga intrigeeriks küll.
Hinne: 7/10
August 25, 2004
"Mean Girls"
Uus tüdruk koolis (Lindsay Lohan) võetakse populaarsete sekka ja talle hakkab edu kuidagi märkamatult pähe.
Reese Witherspoone'i tõeliseks staariks teinud "Legally Blonde" (2001) algatas USAs moodsate beibefilmide trendi, mida on erinevalt traditsioonilistest chick flickidest palju raskem kannatada. Kõik need sädistavad tibid ja roosa värv ja lohakavõitu stsenaariumid ja lame huumor... uuh!
Rosalind Wisemani raamatus "Queen Bees and Wannabees" peituvatest tarkustest inspireeritud "Mean Girls" on selle laine uusimaid esindajaid, ja kindlasti üks etemaid. Seda ilmselt tänu kõvale stsenaristile: Tina Fey on juba 1997-st üks "Saturday Night Live'i" kirjutajatest. Dialoog on krõbe ning särtsakas, tegelaskujud stamplikkusele vaatamata vaimukad, huumor julge, ent mitte nõnda labane kui enamikes noortekomöödiates.
Film saaks kindlasti kõrgema hinde, kui ei väsiks umbes esimese tunni möödumise järel ära. Naljad ei sütita enam ei vaatajat ega osatäitjaid ja kuigi Lindsay Lohan on väga armas tüdruk, vajab ta roll lahtikirjutamist, et tema muundumine ja tagasi-muundumine ei oleks nii ebausutavad. Et seda ei juhtu, tundub "Mean Girls" isegi 97 minuti pikkusena nõks liiga pikk. Nali saab liiga vara otsa ja sisukust on liiga vähe, et meie huvi edasi alal hoida.
A naljad on tunduvalt paremad kui teistes beibefilmides.
Hinne: 6/10
Reese Witherspoone'i tõeliseks staariks teinud "Legally Blonde" (2001) algatas USAs moodsate beibefilmide trendi, mida on erinevalt traditsioonilistest chick flickidest palju raskem kannatada. Kõik need sädistavad tibid ja roosa värv ja lohakavõitu stsenaariumid ja lame huumor... uuh!
Rosalind Wisemani raamatus "Queen Bees and Wannabees" peituvatest tarkustest inspireeritud "Mean Girls" on selle laine uusimaid esindajaid, ja kindlasti üks etemaid. Seda ilmselt tänu kõvale stsenaristile: Tina Fey on juba 1997-st üks "Saturday Night Live'i" kirjutajatest. Dialoog on krõbe ning särtsakas, tegelaskujud stamplikkusele vaatamata vaimukad, huumor julge, ent mitte nõnda labane kui enamikes noortekomöödiates.
Film saaks kindlasti kõrgema hinde, kui ei väsiks umbes esimese tunni möödumise järel ära. Naljad ei sütita enam ei vaatajat ega osatäitjaid ja kuigi Lindsay Lohan on väga armas tüdruk, vajab ta roll lahtikirjutamist, et tema muundumine ja tagasi-muundumine ei oleks nii ebausutavad. Et seda ei juhtu, tundub "Mean Girls" isegi 97 minuti pikkusena nõks liiga pikk. Nali saab liiga vara otsa ja sisukust on liiga vähe, et meie huvi edasi alal hoida.
A naljad on tunduvalt paremad kui teistes beibefilmides.
Hinne: 6/10
veel arvutikino
"The Baby Juice Express" (2004) --- ?/10
Igavene ila, kannatasin välja vist 25 minutit. Järjekordne brittide krimikomöödia, mis ahvib järele Guy Ritchie sündinud klassikuid "Lock, Stock and Two Smoking Barrels" ja "Snatch." Nii sisult kui välimuselt odav rämps, mille ainus uhkus on Nick Moran peaosas, kes täitis "Lock, Stockis" samuti suurt rolli. Selle vahega, et kui ta seal mõjus lahedalt, siis nüüd tahaks talle tuutusse anda. Tõestab veelkord, et Ritchie tööd on klass omaette, pärast mida tuleb palju tühja maad ning alles siis mõned UK krimikino uued tegijad.
Tegelaskujude ja osatäitjate kirjeldamiseks sobib väljend "äärmiselt ebasarmikad", aga loo üldine toon ja ritchieliku huumori hale aseaine, mida pidevalt ekraanile pigistatakse, on palju hullemad. Komöödia, mis ajab naerma ainult valedel põhjustel. Eriti friigid on Moran ja Lisa Faulkner, kes kehastavad paari, aga on näoilmete, sädeme puudumise ja värdjate piiksuvate häälte tõttu umbes sama usutavad nagu varateismelised vend ja õde.
Hoidu iga hinna eest! Või siis vaata 10 minutit ja põgene karjudes pikkade hüpetega.
"Calendar Girls" (2003) --- 5/10
"The Full Monty" keskealiste naistega ehk tõestisündinud lool põhinev heatujufilm suht-koht igavlevatest perenaistest, kes lasevad enda maitsekatest aktifotodest heategevusliku kalendri koostada. Idee on hea ja osatäitjad toredad - järgmises juulis 60 saav Helen Mirren näeb eriti pagana hea välja, ta võiks veel kakskümmend aastat nooremate naiste rolle täita.
Paraku on lugu igavavõitu, sest toimub vähe ja karakteriarendust oleks tunduvalt enam vaja. Huumor on ka väga pinnapealne ja tegijatele pea üldse mitte oluline, tundub. Filmil on südant ja soojust, aga siiski on üsna raske need sadakond minutit ära istuda, mainitud põhjustel.
Sõnum jääb ka segaseks, mis tõmbabki vähemalt minu elamust alla ja muudab peategelaste motiivid kergelt arusaamatuks. Naised tahavad olla ihaldatud ja naised tahavad armastust, vanusest hoolimata - selge pilt. Aga miks nad siis on oma meeste vastu kogu aeg nii külmad olnud? Ja miks kõige suuremadki pujäänid nii kergesti kalendri-ideele alla vannuvad? Ja miks nad siis ei oska oma tähelendu nautida, eelistades võimalikult ruttu igava koduse elu juurde tagasi pöörduda? Kokkuvõttes tundub nende käitumine moraalilugemisena a la armasta naisi ja nad kuldavad sind oma säraga üle. Mis see "Calendar Girls" siis on - naistefilm keskealistelt pere-emadelt teistele samasugustele?
Kui sulle meeldis hirmsasti ja sa pole nii madala hindega nõus, lohutab ehk teadmine, et ma ei ole ammu nii kimpus olnud hinde väljamõtlemisega.
"The Butterfly Effect" (2004) --- 6/10
Kriitikutelt üsna kõvasti kaigast saanud õudukas/ulmekas, kus peategelane (Ashton Kutcher) muudab pidevalt reaalsust, et lapsepõlvearmastus (Amy Smart) saaks elada ilusat elu. See ei õnnestu kuigi hästi ning iga reaalsus on sama hull või hullemgi kui eelmine.
Osatäitjatel pole viga, toon on mõjuvalt sünge ja sisu ehmatavalt vägivaldne, aga "Liblikaefekt" ei toetu kuigi põhjendatud loole, tundudes aeg-ajalt ebausutav isegi ulmeka kohta. Teos töötab õudukana tõesti etemini. Kutcheri rollist olid huvitatud ka näiteks Seann William Scott, Joshua Jackson ja Josh Hartnett.
Igavene ila, kannatasin välja vist 25 minutit. Järjekordne brittide krimikomöödia, mis ahvib järele Guy Ritchie sündinud klassikuid "Lock, Stock and Two Smoking Barrels" ja "Snatch." Nii sisult kui välimuselt odav rämps, mille ainus uhkus on Nick Moran peaosas, kes täitis "Lock, Stockis" samuti suurt rolli. Selle vahega, et kui ta seal mõjus lahedalt, siis nüüd tahaks talle tuutusse anda. Tõestab veelkord, et Ritchie tööd on klass omaette, pärast mida tuleb palju tühja maad ning alles siis mõned UK krimikino uued tegijad.
Tegelaskujude ja osatäitjate kirjeldamiseks sobib väljend "äärmiselt ebasarmikad", aga loo üldine toon ja ritchieliku huumori hale aseaine, mida pidevalt ekraanile pigistatakse, on palju hullemad. Komöödia, mis ajab naerma ainult valedel põhjustel. Eriti friigid on Moran ja Lisa Faulkner, kes kehastavad paari, aga on näoilmete, sädeme puudumise ja värdjate piiksuvate häälte tõttu umbes sama usutavad nagu varateismelised vend ja õde.
Hoidu iga hinna eest! Või siis vaata 10 minutit ja põgene karjudes pikkade hüpetega.
"Calendar Girls" (2003) --- 5/10
"The Full Monty" keskealiste naistega ehk tõestisündinud lool põhinev heatujufilm suht-koht igavlevatest perenaistest, kes lasevad enda maitsekatest aktifotodest heategevusliku kalendri koostada. Idee on hea ja osatäitjad toredad - järgmises juulis 60 saav Helen Mirren näeb eriti pagana hea välja, ta võiks veel kakskümmend aastat nooremate naiste rolle täita.
Paraku on lugu igavavõitu, sest toimub vähe ja karakteriarendust oleks tunduvalt enam vaja. Huumor on ka väga pinnapealne ja tegijatele pea üldse mitte oluline, tundub. Filmil on südant ja soojust, aga siiski on üsna raske need sadakond minutit ära istuda, mainitud põhjustel.
Sõnum jääb ka segaseks, mis tõmbabki vähemalt minu elamust alla ja muudab peategelaste motiivid kergelt arusaamatuks. Naised tahavad olla ihaldatud ja naised tahavad armastust, vanusest hoolimata - selge pilt. Aga miks nad siis on oma meeste vastu kogu aeg nii külmad olnud? Ja miks kõige suuremadki pujäänid nii kergesti kalendri-ideele alla vannuvad? Ja miks nad siis ei oska oma tähelendu nautida, eelistades võimalikult ruttu igava koduse elu juurde tagasi pöörduda? Kokkuvõttes tundub nende käitumine moraalilugemisena a la armasta naisi ja nad kuldavad sind oma säraga üle. Mis see "Calendar Girls" siis on - naistefilm keskealistelt pere-emadelt teistele samasugustele?
Kui sulle meeldis hirmsasti ja sa pole nii madala hindega nõus, lohutab ehk teadmine, et ma ei ole ammu nii kimpus olnud hinde väljamõtlemisega.
"The Butterfly Effect" (2004) --- 6/10
Kriitikutelt üsna kõvasti kaigast saanud õudukas/ulmekas, kus peategelane (Ashton Kutcher) muudab pidevalt reaalsust, et lapsepõlvearmastus (Amy Smart) saaks elada ilusat elu. See ei õnnestu kuigi hästi ning iga reaalsus on sama hull või hullemgi kui eelmine.
Osatäitjatel pole viga, toon on mõjuvalt sünge ja sisu ehmatavalt vägivaldne, aga "Liblikaefekt" ei toetu kuigi põhjendatud loole, tundudes aeg-ajalt ebausutav isegi ulmeka kohta. Teos töötab õudukana tõesti etemini. Kutcheri rollist olid huvitatud ka näiteks Seann William Scott, Joshua Jackson ja Josh Hartnett.
August 24, 2004
"The Bourne Supremacy"
Robert Ludlum suri südameatakki 2001. märtsis ega jõudnudki enese silmaga näha, kuidas tema tuntumaid kirjanduslikke kangelasi (kolmes paksus seiklusromaanis seigelnud superspioon Jason Bourne) ärkab uuele elule kinodes.
Olen lugenud vaid esimest raamatut, millest jäeti filmi tehes ruumipuudusel jämedalt võttes alles kõigest kaaned. Sama saatus tabas ilmselt ka teist osa ja ootab viimast, kui see ikka tehakse. Kuid pole hullu: põnevikule mõistliku pikkuse puhul ehk kahe tunni piiridesse jäämiseks peaks nagunii enamiku välja viskama. Sestap on mõlemal Matt Damoniga peaosas Bourne'i filmil tugev selgroog ning korralikud madinastseenid, mis maskeerivad üsna hästi sisunappust.
Sisunappus ja sellest lähtuvalt olematu karakteriarendus pole antud juhul miinus omaette, teeb ainult raskeks lähedustunde tekkimise mõne tegelasega. Nii et "Bourne'i identiteet" ja "Bourne'i ülemvõim" sõltuvad rohkem nimiosalise sarmist kui õhustikust ning intrigeerivatest tegelastest nagu mõned põnevikud. Matt Damon on õnneks piisavalt sarmikas, et rahvast kinno tõmmata. Esimene osa tõi kinodest 213,5 miljonit dollarit, teine jõudis USAs just 150 piirini. Maksid 75 tükist.
"Ülemvõimus" jäetakse marginaalne armulugu või muud segajad kus see ja teine, keskendudes puhtalt Bourne'i jälitamisele - Indias, Saksamaal, Itaalias ja Venemaal. See tähendab, et igav ei hakka, aga raske on ka midagi erilist välja tuua - peale finaalis asetleidva autodega kihutamise vast. Hea leid on "Sõrmuste isanda" teises ja kolmandas filmis Eomeri rolli täitnud Karl Urban venelasest palgamõrtsukana: kalgim ja armutum kui Bourne ise, ehtne cool tapamasin. "Terminator 4" tegijad hoidku silm peal.
Hinne: 7/10. Film nagu värskelt avatud vahuvein: kiire ja suht isikupäratu lõbu, aga kihiseb hästi. Meie kinodes 24. septembrist
Olen lugenud vaid esimest raamatut, millest jäeti filmi tehes ruumipuudusel jämedalt võttes alles kõigest kaaned. Sama saatus tabas ilmselt ka teist osa ja ootab viimast, kui see ikka tehakse. Kuid pole hullu: põnevikule mõistliku pikkuse puhul ehk kahe tunni piiridesse jäämiseks peaks nagunii enamiku välja viskama. Sestap on mõlemal Matt Damoniga peaosas Bourne'i filmil tugev selgroog ning korralikud madinastseenid, mis maskeerivad üsna hästi sisunappust.
Sisunappus ja sellest lähtuvalt olematu karakteriarendus pole antud juhul miinus omaette, teeb ainult raskeks lähedustunde tekkimise mõne tegelasega. Nii et "Bourne'i identiteet" ja "Bourne'i ülemvõim" sõltuvad rohkem nimiosalise sarmist kui õhustikust ning intrigeerivatest tegelastest nagu mõned põnevikud. Matt Damon on õnneks piisavalt sarmikas, et rahvast kinno tõmmata. Esimene osa tõi kinodest 213,5 miljonit dollarit, teine jõudis USAs just 150 piirini. Maksid 75 tükist.
"Ülemvõimus" jäetakse marginaalne armulugu või muud segajad kus see ja teine, keskendudes puhtalt Bourne'i jälitamisele - Indias, Saksamaal, Itaalias ja Venemaal. See tähendab, et igav ei hakka, aga raske on ka midagi erilist välja tuua - peale finaalis asetleidva autodega kihutamise vast. Hea leid on "Sõrmuste isanda" teises ja kolmandas filmis Eomeri rolli täitnud Karl Urban venelasest palgamõrtsukana: kalgim ja armutum kui Bourne ise, ehtne cool tapamasin. "Terminator 4" tegijad hoidku silm peal.
Hinne: 7/10. Film nagu värskelt avatud vahuvein: kiire ja suht isikupäratu lõbu, aga kihiseb hästi. Meie kinodes 24. septembrist
August 21, 2004
uhuu
Ma pole tükk aega bloggerdanud, selles on süüdi laiskus ja ajapuudus. Olen teinud asju ja käinud kohtades. Osad sündmused jäävad südamesse, teised südametunnistusele. Kinos pole käinud, raamatuid pole lugenud. A siit poolik ülevaade filmidest, mida olen arvutist vaadanud. Jah, andsin kiusatusele lõpuks järgi ning hakkasin netist filme sikutama. Kust pagan ma muidu enamikku neist asjadest näha saaks?
* Batoru rowaiaru (2000) --- ?/10
Koushun Takami romaanil põhinev Jaapani kultusfilm lähitulevikust, kus 42 keskkooliõpilast saadetakse üksikule saarele, et nad kolme päeva jooksul üksteist maha notiks. Ellu tohib jääda ainult üks. "Kärbeste jumal" hardcore võtmes. OK, idee on hea, aga jaapanlaste näitlemine ja haige huumor on mulle endiselt vastuvõetamatud. Orientaalse kinoga rohkem sina peal Alar ütleb, et film on väga hea, aga ta ütleb seda teistegi halbade filmide kohta nagu "Spider-Man". Rahvusvaheline pealkiri on muide "Battle Royale".
* Waking Life (2000) --- ?/10
Richard Linklateril on vist ainult üks normaalne töö, mida soovitada: "School of Rock". Käesolev on aga ilmselt tema kõige hullem. Seda ei ole lihtsalt võimalik lõpuni vaadata, ise pidasin umbes pool tundi vastu, see on nii krd igav! Idee on tegelikult hea: videokaameratega vändatud film on kaaderhaaval üle animeeritud. Paraku on sisu liiga intelligentne, et välja kannatada. Kokkuvõtte asemel tasub mainida ülesehitust: peategelas-poiss kõnnib unes ringi, kohtub igasugu isikutega ja kuulab, kuidas need pikalt-pikalt elust ja asjadest monolooge peavad.
"Waking Life" on ainus läbivaatus MPDE ajaloos, mis jäeti pooleli, sest keegi ei viitsinud jätkata. Mina ei viitsinud tookord isegi kohale minna :D
* Garfield --- 2/10
Koomiks on arusaamatutel motiividel täiesti pekki keeratud, aga tulemus on selles mõttes originaalitruu, et mõlemad on ha-ha-naljakad, mitte tõesti naljakad. Kirjutasin sellest pika põhjaliku arvustuse Noortekale, kui üles pannakse, lisan siia lingi. Läbivaatusele mind ei kutsutud, asja kvaliteet annab vihje, miks.
* Army of Darkness - Original Director's Cut (1993) --- 4/10
Sam Raimi oli enne "Spider-Mani" kuulus oma "Evil Dead" triloogiaga. See on kolmas osa ja neist kõige jaburam: peategelane (Bruce Campbell) reisib keskaega ja taaselustab kogemata kalmistutäie surnuid. Pigem lõbustav kui hea, on see odavalt vändatud õuduskoom korralikult vananenud. Nii efektid kui sisu tunduvad üsna lapsikud, eriti Raimi-vendade huumor, mis ei jäta oma juveniilsuses kedagi külmaks. Teist korda siiski ei viitsiks.
* Fear X (2003) --- 6/10
Viimasel PÖFFilgi näidatud sünge draama mehest, kes ei suuda oma naise ootamatust surmast üle saada ning otsib muudkui visalt mõrvarit. "Mementot" ärge siiski oodake, igasuguse märuli asemel keskendutakse leinale, millesse keskne tegelane (John Turturro) on mässitud. Turturro on absoluutselt vaimustav, tõsiselt hea näitleja, kes peaks tunduvalt enam peaosi saama. Paraku toimub filmis liiga vähe, et vaatajat pidevalt köita.
* Dazed and Confused (1993) --- 6/10
Veel üks Richard Linklateri igavapoolne film, coming-of-age, mis võtab eeskuju Barry Levinsoni sama tüütust klassikust "Diner". 1976 mai, peategelaste viimane koolipäev, ning põhimõtteliselt muud ei toimugi, kui et kari noori tolgendab mööda linna ja räägib juttu. Ma ei saa öelda, et siin oleks midagi valesti tehtud, peale selle, et midagi põnevat ei toimu ja isegi toredad tegelaskujud jäävad seetõttu kaugeks. Tasub vaadata, kui tahad näha praegusi Hollywoodi tegijaid viimases teisme-eas (Ben Affleck, Matthew McConaughey, Milla Jovovich, Cole Hauser jt).
* The Shape of Things (2003) --- 7/10
Neil LaBute, üks mu lemmikfilmitegijaid, räägib jälle moodsa elu kibedusest ja julmusest, nagu ainult tema oskab. Ta on toonud ekraanile oma hiljutise näidendi, jättes neli peaosalist samaks. Mis vihjab õigesti, et näitlejatööd on suurepärased (Paul Rudd, Rachel Weisz, Gretchen Mol ja Fred Weller), sest nad on saanud neid tüütuseni harjutada-lihvida... Tulemus tegelikult ei ela ega hinga päris nagu film, aga on loomulikult 70 000 korda parem enamikest Eesti "filmidest". Vaimukas, originaalne, lööv ja suurepäraselt mängitud.
* Shrek 2 (2004) --- 7/10
Arvutianimatsioonid ruulivad ja järg 2001. aasta megahitile on tänavune kõige edukam kinofilm, olles kogunud praeguseks juba üle 800 miljoni dollari. Sisult natuke väsinum kui esimene osa, on siin ikkagi piisavalt hoogu ning huumorit, et kõige paremate tunnetega kolmandat-neljandat osa ootama jääda (need lükati korraga tootmisse).
Eddie Murphy teeb Eeslina taas kõige naljakama etteaste, aga päris äge on ka Antonio Banderas assassiin Saabastega Kassina - tõsi küll, tegelane on vaimustavam kui hääletöö. Meelde jäävad veel mõned toredad laulud nagu Counting Crowsi "Accidentially in Love" ja Eelsi "I Need Some Sleep".
Tegelikult plaanisin sellega oodata läbivaatuseni kinos, aga ma pole kindel, kas meile näidatakse siis eesti keelde dubleeritud või originaalversiooni. Minu arust on selline asi kuritegu, kui Eddie Murphy hääleroll kaob mingite eesti näitlejate pealelugemise tõttu - nad ei suudaks kunagi tema tasemel püsida. Aga ma pole kindel, et mind üldse läbivaatusele kutsutakse, sest Kaare vihastas rõvedalt, kui kirjutasin sarnase dubleerimisvastase artikli "Jääaja" kohta. Mu poolest dubleerigu terviseks kui pole paremat teha, aga miks siis ainult üks inglisekeelne koopia kinodesse samal ajal kinodesse lasti?
* Requiem for a Dream (2000) --- 9/10
Lõpuks sain nähtud ka kuulsa narkodraama, millest DivX põlvkond hoolega räägib. Varem vaid ajusidkeppiva "Pi" vändanud Darren Aronofsky on tõepoolest suurepärane jutuvestja, see teos on võrdsetes kogustes naljakas, hirmutav ning südantlõhestav... Jared Leto, Jennifer Connelly, Marlon Wayans ning Ellen Burstyn teevad peaosades nauditavat tööd - viimane võinuks tõesti ka saada näitlejanna-Oscari, millele kandideeris. Kokkuvõttes mitmekülgsem ning seega parem kui enamik narkofilme; kuigi Aronofsky visuaalset stiili kopeeriv "Spun" on efektsem, jääb minu südamesse just "Dream". Ja keelpillikvarteti esitatud muusikataust on vingem kui ükspuha kui paljude klubihittide segamisel tekkinud moodne soundtrack.
* Batoru rowaiaru (2000) --- ?/10
Koushun Takami romaanil põhinev Jaapani kultusfilm lähitulevikust, kus 42 keskkooliõpilast saadetakse üksikule saarele, et nad kolme päeva jooksul üksteist maha notiks. Ellu tohib jääda ainult üks. "Kärbeste jumal" hardcore võtmes. OK, idee on hea, aga jaapanlaste näitlemine ja haige huumor on mulle endiselt vastuvõetamatud. Orientaalse kinoga rohkem sina peal Alar ütleb, et film on väga hea, aga ta ütleb seda teistegi halbade filmide kohta nagu "Spider-Man". Rahvusvaheline pealkiri on muide "Battle Royale".
* Waking Life (2000) --- ?/10
Richard Linklateril on vist ainult üks normaalne töö, mida soovitada: "School of Rock". Käesolev on aga ilmselt tema kõige hullem. Seda ei ole lihtsalt võimalik lõpuni vaadata, ise pidasin umbes pool tundi vastu, see on nii krd igav! Idee on tegelikult hea: videokaameratega vändatud film on kaaderhaaval üle animeeritud. Paraku on sisu liiga intelligentne, et välja kannatada. Kokkuvõtte asemel tasub mainida ülesehitust: peategelas-poiss kõnnib unes ringi, kohtub igasugu isikutega ja kuulab, kuidas need pikalt-pikalt elust ja asjadest monolooge peavad.
"Waking Life" on ainus läbivaatus MPDE ajaloos, mis jäeti pooleli, sest keegi ei viitsinud jätkata. Mina ei viitsinud tookord isegi kohale minna :D
* Garfield --- 2/10
Koomiks on arusaamatutel motiividel täiesti pekki keeratud, aga tulemus on selles mõttes originaalitruu, et mõlemad on ha-ha-naljakad, mitte tõesti naljakad. Kirjutasin sellest pika põhjaliku arvustuse Noortekale, kui üles pannakse, lisan siia lingi. Läbivaatusele mind ei kutsutud, asja kvaliteet annab vihje, miks.
* Army of Darkness - Original Director's Cut (1993) --- 4/10
Sam Raimi oli enne "Spider-Mani" kuulus oma "Evil Dead" triloogiaga. See on kolmas osa ja neist kõige jaburam: peategelane (Bruce Campbell) reisib keskaega ja taaselustab kogemata kalmistutäie surnuid. Pigem lõbustav kui hea, on see odavalt vändatud õuduskoom korralikult vananenud. Nii efektid kui sisu tunduvad üsna lapsikud, eriti Raimi-vendade huumor, mis ei jäta oma juveniilsuses kedagi külmaks. Teist korda siiski ei viitsiks.
* Fear X (2003) --- 6/10
Viimasel PÖFFilgi näidatud sünge draama mehest, kes ei suuda oma naise ootamatust surmast üle saada ning otsib muudkui visalt mõrvarit. "Mementot" ärge siiski oodake, igasuguse märuli asemel keskendutakse leinale, millesse keskne tegelane (John Turturro) on mässitud. Turturro on absoluutselt vaimustav, tõsiselt hea näitleja, kes peaks tunduvalt enam peaosi saama. Paraku toimub filmis liiga vähe, et vaatajat pidevalt köita.
* Dazed and Confused (1993) --- 6/10
Veel üks Richard Linklateri igavapoolne film, coming-of-age, mis võtab eeskuju Barry Levinsoni sama tüütust klassikust "Diner". 1976 mai, peategelaste viimane koolipäev, ning põhimõtteliselt muud ei toimugi, kui et kari noori tolgendab mööda linna ja räägib juttu. Ma ei saa öelda, et siin oleks midagi valesti tehtud, peale selle, et midagi põnevat ei toimu ja isegi toredad tegelaskujud jäävad seetõttu kaugeks. Tasub vaadata, kui tahad näha praegusi Hollywoodi tegijaid viimases teisme-eas (Ben Affleck, Matthew McConaughey, Milla Jovovich, Cole Hauser jt).
* The Shape of Things (2003) --- 7/10
Neil LaBute, üks mu lemmikfilmitegijaid, räägib jälle moodsa elu kibedusest ja julmusest, nagu ainult tema oskab. Ta on toonud ekraanile oma hiljutise näidendi, jättes neli peaosalist samaks. Mis vihjab õigesti, et näitlejatööd on suurepärased (Paul Rudd, Rachel Weisz, Gretchen Mol ja Fred Weller), sest nad on saanud neid tüütuseni harjutada-lihvida... Tulemus tegelikult ei ela ega hinga päris nagu film, aga on loomulikult 70 000 korda parem enamikest Eesti "filmidest". Vaimukas, originaalne, lööv ja suurepäraselt mängitud.
* Shrek 2 (2004) --- 7/10
Arvutianimatsioonid ruulivad ja järg 2001. aasta megahitile on tänavune kõige edukam kinofilm, olles kogunud praeguseks juba üle 800 miljoni dollari. Sisult natuke väsinum kui esimene osa, on siin ikkagi piisavalt hoogu ning huumorit, et kõige paremate tunnetega kolmandat-neljandat osa ootama jääda (need lükati korraga tootmisse).
Eddie Murphy teeb Eeslina taas kõige naljakama etteaste, aga päris äge on ka Antonio Banderas assassiin Saabastega Kassina - tõsi küll, tegelane on vaimustavam kui hääletöö. Meelde jäävad veel mõned toredad laulud nagu Counting Crowsi "Accidentially in Love" ja Eelsi "I Need Some Sleep".
Tegelikult plaanisin sellega oodata läbivaatuseni kinos, aga ma pole kindel, kas meile näidatakse siis eesti keelde dubleeritud või originaalversiooni. Minu arust on selline asi kuritegu, kui Eddie Murphy hääleroll kaob mingite eesti näitlejate pealelugemise tõttu - nad ei suudaks kunagi tema tasemel püsida. Aga ma pole kindel, et mind üldse läbivaatusele kutsutakse, sest Kaare vihastas rõvedalt, kui kirjutasin sarnase dubleerimisvastase artikli "Jääaja" kohta. Mu poolest dubleerigu terviseks kui pole paremat teha, aga miks siis ainult üks inglisekeelne koopia kinodesse samal ajal kinodesse lasti?
* Requiem for a Dream (2000) --- 9/10
Lõpuks sain nähtud ka kuulsa narkodraama, millest DivX põlvkond hoolega räägib. Varem vaid ajusidkeppiva "Pi" vändanud Darren Aronofsky on tõepoolest suurepärane jutuvestja, see teos on võrdsetes kogustes naljakas, hirmutav ning südantlõhestav... Jared Leto, Jennifer Connelly, Marlon Wayans ning Ellen Burstyn teevad peaosades nauditavat tööd - viimane võinuks tõesti ka saada näitlejanna-Oscari, millele kandideeris. Kokkuvõttes mitmekülgsem ning seega parem kui enamik narkofilme; kuigi Aronofsky visuaalset stiili kopeeriv "Spun" on efektsem, jääb minu südamesse just "Dream". Ja keelpillikvarteti esitatud muusikataust on vingem kui ükspuha kui paljude klubihittide segamisel tekkinud moodne soundtrack.
August 03, 2004
"Laws of Attraction"
Kuulu järgi äsja viiendast Bondi-filmist loobunud Pierce Brosnan ja Julianne Moore kehastavad lahutusadvokaate, kes on algul tulised rivaalid, aga siis armuvad.
Iga filmi sünd on raske, kui tahad seda hästi teha ja sind ei taba ootamatu jumalik inspiratsioon. Romantiliste komöödiate puhul varitseb kolm ohtu: peategelaste vahel pole õiget sädet ja/või stsenaariumiga on vähe vaeva nähtud ja/või kõrvalosatäitjad on nürid. Esimest kahte pole vaja seletada. Küll toonitaks eraldi, et vaimukad pisitegelased annavad õhustikule õige palju juurde. Nad ei pruugi ebaõnnestunud projekti päästa, aga hoiavad pirtsakad vaatajad vähemalt saalis.
Brosnan+Moore on koos ekraanil täitsa toredad ja endiselt üdini filmistaarid, ajatult ilusad ning säravad. Mees on 51, naine 43, kuid asi on kaugel "Something's Gotta Give'i" pensionärivärgist. Nii et vajalik keemia eksisteerib, isegi kui see tundub kohati pigem õe-venna sümpaatiana.
Paraku astutakse täiesti ämbrisse ülejäänud kahe ohuga, mida mainisin. Armuasjad leiavad aset nii kiiresti, et peategelased jäävad ebausutavaks, eriti Brosnan. Character-credibility asemel on ruulimas nüristav plot-driven lähenemine. Siin aitaks ilmselt enam ekraaniaega kui käesolevad 87 minutit, aga ega stsenaristidel pole häid ideid ka, millega seda täita.
Seda kinnitavad arvukad romantiliste komöödiate stambid, milles kümmeldakse (vist stuudio nõudmine, et tulemust oleks mugav müüa "hea vanamoelise" sildi all) ja kohati räigelt häirivad kõrvaltegelased. Michael Sheen, Parker Posey ja Frances Fisher mõjuvad "heas vanamoelises" solvavalt madalalaubaliselt: jobu rokkstaar, ta võrdselt jobu naine ja Moore'i tegelase krõnks ema, samuti lahtikirjutamata ja seega ebausutav. Kuidas saab selline pinnapealne muumia äkki nii heaks inimeseks osutuda? Lisaks ei saa jätta imestamata, et kuigi Moore on füüsilise koomika poolest alati äpu olnud, miks teda ikka ja jälle selleks sunnitakse? Või tahab ise proovida?
Keskpärane naistekas. Hinne: 5/10
Meie kinodes 20. augustist pealkirjaga "Veetluse seadused".
Iga filmi sünd on raske, kui tahad seda hästi teha ja sind ei taba ootamatu jumalik inspiratsioon. Romantiliste komöödiate puhul varitseb kolm ohtu: peategelaste vahel pole õiget sädet ja/või stsenaariumiga on vähe vaeva nähtud ja/või kõrvalosatäitjad on nürid. Esimest kahte pole vaja seletada. Küll toonitaks eraldi, et vaimukad pisitegelased annavad õhustikule õige palju juurde. Nad ei pruugi ebaõnnestunud projekti päästa, aga hoiavad pirtsakad vaatajad vähemalt saalis.
Brosnan+Moore on koos ekraanil täitsa toredad ja endiselt üdini filmistaarid, ajatult ilusad ning säravad. Mees on 51, naine 43, kuid asi on kaugel "Something's Gotta Give'i" pensionärivärgist. Nii et vajalik keemia eksisteerib, isegi kui see tundub kohati pigem õe-venna sümpaatiana.
Paraku astutakse täiesti ämbrisse ülejäänud kahe ohuga, mida mainisin. Armuasjad leiavad aset nii kiiresti, et peategelased jäävad ebausutavaks, eriti Brosnan. Character-credibility asemel on ruulimas nüristav plot-driven lähenemine. Siin aitaks ilmselt enam ekraaniaega kui käesolevad 87 minutit, aga ega stsenaristidel pole häid ideid ka, millega seda täita.
Seda kinnitavad arvukad romantiliste komöödiate stambid, milles kümmeldakse (vist stuudio nõudmine, et tulemust oleks mugav müüa "hea vanamoelise" sildi all) ja kohati räigelt häirivad kõrvaltegelased. Michael Sheen, Parker Posey ja Frances Fisher mõjuvad "heas vanamoelises" solvavalt madalalaubaliselt: jobu rokkstaar, ta võrdselt jobu naine ja Moore'i tegelase krõnks ema, samuti lahtikirjutamata ja seega ebausutav. Kuidas saab selline pinnapealne muumia äkki nii heaks inimeseks osutuda? Lisaks ei saa jätta imestamata, et kuigi Moore on füüsilise koomika poolest alati äpu olnud, miks teda ikka ja jälle selleks sunnitakse? Või tahab ise proovida?
Keskpärane naistekas. Hinne: 5/10
Meie kinodes 20. augustist pealkirjaga "Veetluse seadused".
John Grisham "A Painted House"
2001 on aasta, mil lugejad õppisid tundma teistsugust Grishamit. Ilmus esimene romaan, mis ei ole kuidagi seotud USA kohtumaailmaga.
"A Painted House" leiab aset paari kuu jooksul 1952. sügisel, Arkansase tagurliku maapiirkonna talus. Loo jutustaja ehk minategelane on seitsmene poiss, kes õpib ränkraskel puuvillakorjamise hooajal lähemalt tundma elu pahupooli ja - mis ei ole seoses - lahkub vanematega lõplikult linna parema elu peale.
See pole tüüpiline ameeriklaste coming-of-age kraam, sest peategelane on väga noor ega lõpeta täiskasvanuna ega isegi teismelisena (ta ei jõua isegi 8. sünnipäevani). Grishamile on see ilmselt eelkõige katse viljeleda autobiograafilist kirjandust. Lugejale on tähtsam vaade ühiskonnale, mis pani aluse moodsale Ameerikale: traditsioonid, religioon, moraal, kultuuride ja maailmavaadete kokkupõrked, ränkraske töö jm.
Aus, asjalik ning korralik tükk proosat. Ei mingit efektitsemist, aga Grisham on muidugi liig hea kirjanik, et muidu hakkama ei saaks.
Hinne: 7/10
* Esmatrükk 2001. 466 lk.
"A Painted House" leiab aset paari kuu jooksul 1952. sügisel, Arkansase tagurliku maapiirkonna talus. Loo jutustaja ehk minategelane on seitsmene poiss, kes õpib ränkraskel puuvillakorjamise hooajal lähemalt tundma elu pahupooli ja - mis ei ole seoses - lahkub vanematega lõplikult linna parema elu peale.
See pole tüüpiline ameeriklaste coming-of-age kraam, sest peategelane on väga noor ega lõpeta täiskasvanuna ega isegi teismelisena (ta ei jõua isegi 8. sünnipäevani). Grishamile on see ilmselt eelkõige katse viljeleda autobiograafilist kirjandust. Lugejale on tähtsam vaade ühiskonnale, mis pani aluse moodsale Ameerikale: traditsioonid, religioon, moraal, kultuuride ja maailmavaadete kokkupõrked, ränkraske töö jm.
Aus, asjalik ning korralik tükk proosat. Ei mingit efektitsemist, aga Grisham on muidugi liig hea kirjanik, et muidu hakkama ei saaks.
Hinne: 7/10
* Esmatrükk 2001. 466 lk.
August 02, 2004
Stephen King "Pet Sematary"
K romaanide enamik on väljastatud New English Library "The International Bestseller" sarjana, mida leiab Apollo raamatukaubamajas Tallinnas mõnusate hindadega, 95 krooni tükk. Kasutage soodsat võimalust avastamaks oma silmaga, et mehe kirjatööd on umbes sada korda etemad kui arvukad filmid, mida nendest vändatud. Valdavalt, mitte alati, see tähendab.
Sobilik algus eduka ulmekirjaniku fantaasialennuga tutvumiseks on "Pet Sematary", mille film on HALB, kuigi King oli ainuke stsenarist. Räägib indiaanlaste matmispaigast, kuhu sängitatud peatselt ellu ärkavad. Kesksel kohal on läheduses elavad kaks peret, vanapaar ja kahe lapsega noored.
"Pet Semataryt" saab süüdistada klišeede ülekasutamises nagu osad arvustajad seda kindlasti teevad. Aga töötab nii kenasti, et kordagi ei tekkinud tunnet, et tahaks värskemat lähenemist! Raamatut on raske käest panna. King valdab jutuvestmise kunsti meisterlikult. Ta teab, et tal on aega (näiteks ekraanil ei tahaks ju väga kaua oodata asjade arengut) ja esimesed müstilised asjad tulevad sisse alles 80 lk paiku. Ta liigub aeglaselt, aga ei venita, loob õhustikku (mis on ju igas õudusjutus põhiline) ja saab sellega imeilusti hakkama.
Ülesehitus pole siiski puhas klišee "ähvardav algus / väike ehmatus / pingelangus / uus väike ehmatus" vormis. Ja zombid pole üldse sellised nagu neid filmide põhjal ette kujutatakse. Nii et originaalne lähenemine ei puudu. Ma ei hakka neid lähemalt kirjeldama, et keegi ei jääks ilma avastamisrõõmust. Ütlen ainult - lootuses huvilisi tekitada - et nad ei levita hammustuse teel mingit absurdset zombistumis-nakkust, mis on eriti levinud stamp.
Pärast lugemist oli nii kõhe olla, et ei julgenud magama jääda. Tõusin voodist üles, tirisin kassid köögist enda kõrvale. Neile ju meeldib mu kõrval lesida öösel. Siiski mitte sellel öösel. Muudkui üritasid jalga lasta ja hakkasid tagatipuks omavahel kaklema. Nahui!
Mu esimene kokkupuude elavate surnutega kirjasõnas. Äratab huvi teiste vastu. Eriti muidugi Kingi teiste vastu, kes on kunn.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1983. 466 lk.
Sobilik algus eduka ulmekirjaniku fantaasialennuga tutvumiseks on "Pet Sematary", mille film on HALB, kuigi King oli ainuke stsenarist. Räägib indiaanlaste matmispaigast, kuhu sängitatud peatselt ellu ärkavad. Kesksel kohal on läheduses elavad kaks peret, vanapaar ja kahe lapsega noored.
"Pet Semataryt" saab süüdistada klišeede ülekasutamises nagu osad arvustajad seda kindlasti teevad. Aga töötab nii kenasti, et kordagi ei tekkinud tunnet, et tahaks värskemat lähenemist! Raamatut on raske käest panna. King valdab jutuvestmise kunsti meisterlikult. Ta teab, et tal on aega (näiteks ekraanil ei tahaks ju väga kaua oodata asjade arengut) ja esimesed müstilised asjad tulevad sisse alles 80 lk paiku. Ta liigub aeglaselt, aga ei venita, loob õhustikku (mis on ju igas õudusjutus põhiline) ja saab sellega imeilusti hakkama.
Ülesehitus pole siiski puhas klišee "ähvardav algus / väike ehmatus / pingelangus / uus väike ehmatus" vormis. Ja zombid pole üldse sellised nagu neid filmide põhjal ette kujutatakse. Nii et originaalne lähenemine ei puudu. Ma ei hakka neid lähemalt kirjeldama, et keegi ei jääks ilma avastamisrõõmust. Ütlen ainult - lootuses huvilisi tekitada - et nad ei levita hammustuse teel mingit absurdset zombistumis-nakkust, mis on eriti levinud stamp.
Pärast lugemist oli nii kõhe olla, et ei julgenud magama jääda. Tõusin voodist üles, tirisin kassid köögist enda kõrvale. Neile ju meeldib mu kõrval lesida öösel. Siiski mitte sellel öösel. Muudkui üritasid jalga lasta ja hakkasid tagatipuks omavahel kaklema. Nahui!
Mu esimene kokkupuude elavate surnutega kirjasõnas. Äratab huvi teiste vastu. Eriti muidugi Kingi teiste vastu, kes on kunn.
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1983. 466 lk.
Subscribe to:
Posts (Atom)
