Kurat neid võtku. Ühendriikides toodetud täispikad arvutianimatsioonid. Toredad vaadata ja puha, meelelahutus mitte eelkõige pisiperele, nõustun, aga miskit hiljem kirja panema hakates tekib täielik blokk.
Asi selles, et need on nii sarnased. Naljad on sarnased, ehkki korralikud. Maailmad on sarnased, ehkki igaüks neist fantaasiameelt rakendades ja detailselt loodud. Tegelased on sarnased, ehkki omamoodi isiksused. Nende probleemid sarnanevad... ehkki erinevad. Vaatad mõne ära, tunned kõiki. Kui üksikud erandid nagu "Antz" või "Final Fantasy: The Spirits Within" välja arvata, on need hall mass... ehkki enamik üksikult võttes lahedad ja kindlasti kinoaasta tippude seas. Good clean fun küll, aga miks peaks mõne koju ostma? Kõik järgmised on ju samasugused, sama head või halvad.
Ja lisa muudkui tuleb. Kõik tahavad kuumast pirukast tükki. Pixar on endiselt boss. Siis veel Blue Sky ("Ice Age", "Robots") ja DreamWorks ("Shrek", "Shark Tale"). Warneri kamba "The Polar Express". Disney teeb varsti ka ("Chicken Little") ja avas eraldi osakonna, mis hakkaks Pixari senistele hittidele järgesid vorpima, sest too läheb laia maailma. Kui hale, ehkki ärilises mõttes kindlasti tasuv. Suuremat lootust originaalsusele pakub ehk Electric Eye ning Fathomi debüüt "Delgo"?
Kõik öeldud. Jääb ainult triviaalsuste loetlemine nagu kes hääli teevad, mis filme kopeeritakse, mis hinnaga valmis saadi, kas järge tuleb... A kes tahaks sellist arvustust lugeda, kus öeldakse tuhandendat korda, et arvutianimatsioonid on võllid asjad, ajavad hirmsat raha kokku ja näed, sihukesed tegijad on koos? Mina küll mitte. Ma lihtsalt ei suuda enam edasi anda, mis neis nii head on, et vaatama peaks. Et need on vaimukad, et pildiliselt endiselt vaimustavad, et mõned näitlejad teevad seal suurepäraseid häälerolle.
DreamWorksi kuldvasikas "Shrek" toetub kopeerimisele, vabandust – vaimukale popkultuuri tsiteerimisele. Seetõttu ei imesta, et teise ja kolmanda sookolli seikluse vahel ilmunud "Shark Tale" on juba palju häbitum mahategemine. Pixari hitilt "Finding Nemo" täpsemalt. Veealune elu? Linnuke tehtud. Kalad on ka inimesed? Linnuke. Suured ja ohtlikud haid? Linnuke; kuigi siin on nad lihtsalt koledate kiskjate asemel organiseeritud kuritegevuse esindajad, et kõvasti maffiafilme järgi teha. Mitte nii originaalne kui Anonüümsete Kalaõgijate nali "Nemos", a ridu loevad piisavalt šefid mehed eesotsas Robert De Niroga, et kaasa haarata.
DreamWorksi õnnetuseks nähti Pixaris sisuga ikka palju enam vaeva. "Nemo" südamlikkus, värvikirevus, originaalsus ning esmaklassiline huumoritaju saavad "Shark Tale'is" vastu vaid piisavalt värvikirevust. Madinat on piisavalt ja Will Smithi energilisus kompenseerib klišeelist dialoogi, aga lugu jääb nõrgaks. Tegijad ei paista teadvat, mida täpselt armukolmnurgaga ette võtta (Smith + Angeline Jolie + Renee Zellweger) ja üldse peaks olema põhirõhk haidel. Oscari lugu pole kaugelt nii paeluv kui Lenny (Jack Black) kasvuraskused või läbisaamine papaga (De Niro). Nii et sa vaatad ja naerad, aga ma ei usu, et hiljem koju DVD-riiulile ostad.
"Ice Age'i" tegijate "Robots" on õnneks teisest puust, etemast. Pixari "The Incrediblesi" järel kindlasti viimase aja parim täispikk arvutianimatsioon. Suurejoonelist märulit ning huumorit täpselt õiges koguses. Tegelased näevad põnevad välja, kuigi neil pole peategelase sügavust ja isegi mitte ligilähedaselt sama palju tegevust. Osatäitjatest paistab kõige rohkem silma Robin Williams pidevalt laguneva punase roboti Fenderina, kes tuletab meelde, et häälte tegemine multikates on tal alati hästi käpas olnud. Peaks "Aladdini" üle vaatama.
Robotite linn näib lihtsalt vastupandamatu: muidugi kui meie maailm, aga palju naljakaid ning armsaid detaile, mis teevad selle ühtaegu võõraks ja omaseks. Mõned setpiece'id nagu Rodney saabumine robotite linna on lihtsalt suurepärased. Lugu on esialgu päris huvitav, kuigi variseb tasapisi klišeehunnikuks. Aga selleks ajaks, kui sündmuste areng enam ei intrigeeri, täidetakse ekraan piisava koguse actioniga. Nii et igav ei hakka. Vastupidi. Ma tahan seda veel kord näha.
"Shark Tale" --- 6/10. Maksis 75 miljonit dollarit, tõi kinodest 325,1.
"Robots" --- 8/10. Alustab kinodes 11. märtsil, meil 18. märtsist.
February 20, 2005
February 17, 2005
"Lemony Snicket's A Series of Unfortunate Events"
Kolmeteistkümnes osas ilmuva lasteraamatute sarja (seni müügil 11, eesti keeles 3) keskmes on kolm orbu, kes ootavad täisealiseks saamist, et vanemate varandus kätte saada. Neid kiusab õel sugulane krahv Olaf, kes loodab raha ära krabada. Film koondab tervelt kolm esimest osa. Need on ju sobivalt lühikesed, täiskasvanu loeks igaühe tunni-kahega läbi.
Raamatud lähevad kuuldavasti jube hästi müügiks. Loodetavasti on sellel hea põhjus, sest kaks esimest pole küll eriti märkimisväärsed. Sündmusi vähe, pöörded kohati tobedad isegi lastekate kohta, naljad korduvad, tegelased ei intrigeeri. Õhustikul pole viga, aga sellest üksi jääb väheks.
Brad Silberlingi ("Casper", "City of Angels") ekraniseering on tuntav edasiminek, sest Snicketi lugude seksapiil jõuab lõpuks pärale. Jim Carrey tõmbab krahv Olafina etenduse pingutuseta käima, olgugi ta Grinchi filmi stiilis uhkeldaja, mitte häiriv vanamees nagu raamatutes. Samuti tahan parimate sõnadega esile tõsta Oscarile kandideerivat kunstnikutööd – sünged kujundus ning tegevuspaigad on vabalt sama omanäolised ja meeldejäävad kui "Potteris". Kuldkujukest püüavad veel grimm-muusika-kostüümid, mis on kõik soliidsed, aga eelkõige paistavad silma Olafi eri välimused, nii et ma ei seaks võidulootust liiga kõrgele.
Lapspeaosade täitjad pole ülearu ilmekad, kuigi paremad sellest, mida "Potteri" kamp suutnud. Nende panus piirdub tihti üksteisele otsa või kellegi vahtimisega, aga Liam Aiken on ilmekuse mõttes paremast puust kui ükspuha milline poiss "Potterist". Pealegi on Emily Browning ikka sensuaalsem kui Emma Watson ("Potteri" Hermione), kuigi kumbki pole piisavalt vana, et ma tahaks tõsiselt nende seksikust hinnata.
Film kujunes murettekitavalt kalliks, eri andmetel 125-140 miljonit dollarit. Kinodest on tagasi tulnud esialgu 183,1. Olgu see ning "The Polar Express" Hollywoodile õpetuseks, et perefilme ei tohiks nii suure summa eest teha. "Harry Potteri" mastaabis hitte on ikka väga vähe.
Carrey ja kunstnikutöö on vinged, kõik muu tavaline tase. Arvan, et pole liiga range, kui hinne on 6/10. Meie kinodes 11. märtsist.
"Õnnetute lugude" esimest ja teist raamatut arvustasin blogis kuupäevadel 9.6 ja 10.6. Edasi ei raatsinud osta, et lugeda.
Raamatud lähevad kuuldavasti jube hästi müügiks. Loodetavasti on sellel hea põhjus, sest kaks esimest pole küll eriti märkimisväärsed. Sündmusi vähe, pöörded kohati tobedad isegi lastekate kohta, naljad korduvad, tegelased ei intrigeeri. Õhustikul pole viga, aga sellest üksi jääb väheks.
Brad Silberlingi ("Casper", "City of Angels") ekraniseering on tuntav edasiminek, sest Snicketi lugude seksapiil jõuab lõpuks pärale. Jim Carrey tõmbab krahv Olafina etenduse pingutuseta käima, olgugi ta Grinchi filmi stiilis uhkeldaja, mitte häiriv vanamees nagu raamatutes. Samuti tahan parimate sõnadega esile tõsta Oscarile kandideerivat kunstnikutööd – sünged kujundus ning tegevuspaigad on vabalt sama omanäolised ja meeldejäävad kui "Potteris". Kuldkujukest püüavad veel grimm-muusika-kostüümid, mis on kõik soliidsed, aga eelkõige paistavad silma Olafi eri välimused, nii et ma ei seaks võidulootust liiga kõrgele.
Lapspeaosade täitjad pole ülearu ilmekad, kuigi paremad sellest, mida "Potteri" kamp suutnud. Nende panus piirdub tihti üksteisele otsa või kellegi vahtimisega, aga Liam Aiken on ilmekuse mõttes paremast puust kui ükspuha milline poiss "Potterist". Pealegi on Emily Browning ikka sensuaalsem kui Emma Watson ("Potteri" Hermione), kuigi kumbki pole piisavalt vana, et ma tahaks tõsiselt nende seksikust hinnata.
Film kujunes murettekitavalt kalliks, eri andmetel 125-140 miljonit dollarit. Kinodest on tagasi tulnud esialgu 183,1. Olgu see ning "The Polar Express" Hollywoodile õpetuseks, et perefilme ei tohiks nii suure summa eest teha. "Harry Potteri" mastaabis hitte on ikka väga vähe.
Carrey ja kunstnikutöö on vinged, kõik muu tavaline tase. Arvan, et pole liiga range, kui hinne on 6/10. Meie kinodes 11. märtsist.
"Õnnetute lugude" esimest ja teist raamatut arvustasin blogis kuupäevadel 9.6 ja 10.6. Edasi ei raatsinud osta, et lugeda.
February 16, 2005
"The Aviator"
Howard Hughes (1905-76) on kinoajaloo üks värvikamaid kujusid, mistõttu ta elust on üritatud juba vähemalt viis korda filmi teha, eelnevalt näiteks Jim Carrey ning Johnny Deppiga. Lõpuks saadi siiski ühele poole: "The Aviator" jõudis maailma ette täpselt ta 99. sünniaastapäeval.
Nii Hughesi elulugu koostades kui arvustades on oht mattuda info alla, sest mehest on lihtsalt liiga palju põnevat rääkida. Ta polnud ju lihtsalt päritud rikkust hooletult laiaks lööv hellitatud jõmpsikas. Ta oli tõsine visionäär, kes ei löönud unistusi täide viies iialgi risti ette, riskides üsna korduvalt nii elu kui varandusega. Esimest lennates, mis oli suurim kirg, teist filme tootes, mis täitis Hughesi südame järgmise suurima kambri.
"The Aviator" keskendub ajale, mil HH oli üldiselt noor ja tugev: 1920-ndate lõpp kuni 1946. Ligi kolme tunni sisse mahub siiski kõvasti suuri sündmusi. Sõjadraama "Hell's Angelsi" riskid, kooselu Katharine Hepburniga, filmitsensorite tillitamine vesterniga "The Outlaw", armulugu teise kinolegendi Ava Gardneriga, hullusperiood, lennundusalased edusammud ja võit räpase senaator Brewsteri üle pärast Teist maailmasõda. Scorsese üllatab põhiliselt digitöötluse abil sellega, et ajastu näeb alati välja selline nagu olnuks tollases värvifilmis. See pakub kinokunsti tehnilise poole spetsidele ja überfriikidele mõistagi rohkem rõõmu kui tavalisele vaatajale, ent originaalsus maksab ka.
OK, kas tasub aega raisata, kui isik tegelikult külmaks jätab? Ikka. I know he's a a dead white guy, but he knows his shit, kui parafraseerida filmi "10 Things I Hate About You" üht tegelast. Esiteks on tema elu olnud vinge ja teiseks ei saa tõeline kinosõber loobuda ligi kolmest tunnist headest näitlejatöödest. "The Aviator" on välisest särast hoolimata ikka näitlejate film. Seega tore, et nad ei vea alt. Leonardo DiCaprio peaosas on absoluutselt vaimustav – üksi piletiraha väärt! Ülejäänute tööst räägiks omadussõnadega soliidne (Alan Alda räpase senaatorina, Alec Baldwin lennundusrivaalina, John C Reilly peategelase parema käena) ja värvikas (Jude Law kehkenpüksliku Errol Flynn, Cate Blanchett ekraanidiiva Katharine Hepburnina, Ian Holm kui Hughesi ihuteadlane Fitz). Siin on häid sooritusi kui ratsahobusel sitta ja kui mõni jääbki teiste varju (põhiliselt Hughesi muude naiste kehastajad), siis keda huvitab.
Kolmetunnise eluloo kohta on "The Aviator" siiski kohati üllatavalt pinnapealne. Lühidalt võiks kokku võtta nii: lendamist koguneb nats palju, Hughesi heitlusi sisedeemonitega ja avalikku elu vähe. Rohkem tahaks mahlakat nagu kodu mängimine Hepburniga, tutvus Flynnina. Hepburn on tegelikult Hughesi kõrval ainuke tõesti täisvereline, välja arendatud karakter ning Blanchett võtab asja bravuuri, mõnuga. Kinolegendi kujutatakse iseka hellikuna, kes jäi sisimas tegelikult alati rohmakaks naabritüdruku tüübiks (jõhker naer, osad manerismid). Töö pidi saama Nicole Kidman, aga Scorsese väidab, et Blanchett oli alati ta esimene valik. Lähenemine on nii Method acting kui naistelt üldse ootaks: vaatas lavastaja palvel üle 15 Hepburni filmi, õppis tennist ning golfi mängima, hakkas külmi dušše võtma.
Lavastaja pidi üldse olema Michael Mann. Tema aga oli just kaks tõestisündinud materjali ära teinud (The Insider, Ali) ega viitsinud kohe kolmandat, jäi produtsendiks.
"The Aviator" on 11 nominatsiooniga aasta suurim Oscari-püüdja: kunstnikud, operaator, film, kostüümid, lavastaja, montaaž, näitleja (DiCaprio), kõrvalosa (Alda), naiskõrvalosa (Blanchett), heli, stsenaarium. Loodan, et see mõjub kassaedule. Seni on 110 miljonit dollarit maksnud teos (+ palju reklaamile?) miinuses, kinodest on kogunenud alles 146,8.
Miski ütleb mulle, et seitsmendat korda kandideeriv Scorsese ei saa Oscarit ka tänavu. Film on korralik, aga mitte samas liigas ta tippudega nagu "Raging Bull" või "GoodFellas". Veel kardan, et DiCaprio peab edasi ootama, sest kuigi ta on alati häid rollisooritusi teinud ja seekordne tema tugevaim, aga Jamie Foxx on kujunenud "Ray" nimiosas tõeliseks favoriidiks. Kahju. DiCaprio peab niigi pidevalt kannatama mölakaid, kes teda tõsiselt ei võta, lihtsalt välimuse ja "Titanicu" mineviku pärast. Teised ühinevad loodetavasti mu kiidusõnadega, sest ta põleb mitmekülgses rollis sama intensiivsusega kui näiteks Walken "True Romance'is", eriti lõpus kohtu all. Ja see hulluseaeg on jube ruudus.
Aasta filmi Oscar läheb loodetavasti "Sideways'ile". Seda ütlen esialgu kahte finalisti ("Million Dollar Baby", "Finding Neverland") nägemata.
Meie kinodes 25. veebruarist.
Hinne: 7/10
Nii Hughesi elulugu koostades kui arvustades on oht mattuda info alla, sest mehest on lihtsalt liiga palju põnevat rääkida. Ta polnud ju lihtsalt päritud rikkust hooletult laiaks lööv hellitatud jõmpsikas. Ta oli tõsine visionäär, kes ei löönud unistusi täide viies iialgi risti ette, riskides üsna korduvalt nii elu kui varandusega. Esimest lennates, mis oli suurim kirg, teist filme tootes, mis täitis Hughesi südame järgmise suurima kambri.
"The Aviator" keskendub ajale, mil HH oli üldiselt noor ja tugev: 1920-ndate lõpp kuni 1946. Ligi kolme tunni sisse mahub siiski kõvasti suuri sündmusi. Sõjadraama "Hell's Angelsi" riskid, kooselu Katharine Hepburniga, filmitsensorite tillitamine vesterniga "The Outlaw", armulugu teise kinolegendi Ava Gardneriga, hullusperiood, lennundusalased edusammud ja võit räpase senaator Brewsteri üle pärast Teist maailmasõda. Scorsese üllatab põhiliselt digitöötluse abil sellega, et ajastu näeb alati välja selline nagu olnuks tollases värvifilmis. See pakub kinokunsti tehnilise poole spetsidele ja überfriikidele mõistagi rohkem rõõmu kui tavalisele vaatajale, ent originaalsus maksab ka.
OK, kas tasub aega raisata, kui isik tegelikult külmaks jätab? Ikka. I know he's a a dead white guy, but he knows his shit, kui parafraseerida filmi "10 Things I Hate About You" üht tegelast. Esiteks on tema elu olnud vinge ja teiseks ei saa tõeline kinosõber loobuda ligi kolmest tunnist headest näitlejatöödest. "The Aviator" on välisest särast hoolimata ikka näitlejate film. Seega tore, et nad ei vea alt. Leonardo DiCaprio peaosas on absoluutselt vaimustav – üksi piletiraha väärt! Ülejäänute tööst räägiks omadussõnadega soliidne (Alan Alda räpase senaatorina, Alec Baldwin lennundusrivaalina, John C Reilly peategelase parema käena) ja värvikas (Jude Law kehkenpüksliku Errol Flynn, Cate Blanchett ekraanidiiva Katharine Hepburnina, Ian Holm kui Hughesi ihuteadlane Fitz). Siin on häid sooritusi kui ratsahobusel sitta ja kui mõni jääbki teiste varju (põhiliselt Hughesi muude naiste kehastajad), siis keda huvitab.
Kolmetunnise eluloo kohta on "The Aviator" siiski kohati üllatavalt pinnapealne. Lühidalt võiks kokku võtta nii: lendamist koguneb nats palju, Hughesi heitlusi sisedeemonitega ja avalikku elu vähe. Rohkem tahaks mahlakat nagu kodu mängimine Hepburniga, tutvus Flynnina. Hepburn on tegelikult Hughesi kõrval ainuke tõesti täisvereline, välja arendatud karakter ning Blanchett võtab asja bravuuri, mõnuga. Kinolegendi kujutatakse iseka hellikuna, kes jäi sisimas tegelikult alati rohmakaks naabritüdruku tüübiks (jõhker naer, osad manerismid). Töö pidi saama Nicole Kidman, aga Scorsese väidab, et Blanchett oli alati ta esimene valik. Lähenemine on nii Method acting kui naistelt üldse ootaks: vaatas lavastaja palvel üle 15 Hepburni filmi, õppis tennist ning golfi mängima, hakkas külmi dušše võtma.
Lavastaja pidi üldse olema Michael Mann. Tema aga oli just kaks tõestisündinud materjali ära teinud (The Insider, Ali) ega viitsinud kohe kolmandat, jäi produtsendiks.
"The Aviator" on 11 nominatsiooniga aasta suurim Oscari-püüdja: kunstnikud, operaator, film, kostüümid, lavastaja, montaaž, näitleja (DiCaprio), kõrvalosa (Alda), naiskõrvalosa (Blanchett), heli, stsenaarium. Loodan, et see mõjub kassaedule. Seni on 110 miljonit dollarit maksnud teos (+ palju reklaamile?) miinuses, kinodest on kogunenud alles 146,8.
Miski ütleb mulle, et seitsmendat korda kandideeriv Scorsese ei saa Oscarit ka tänavu. Film on korralik, aga mitte samas liigas ta tippudega nagu "Raging Bull" või "GoodFellas". Veel kardan, et DiCaprio peab edasi ootama, sest kuigi ta on alati häid rollisooritusi teinud ja seekordne tema tugevaim, aga Jamie Foxx on kujunenud "Ray" nimiosas tõeliseks favoriidiks. Kahju. DiCaprio peab niigi pidevalt kannatama mölakaid, kes teda tõsiselt ei võta, lihtsalt välimuse ja "Titanicu" mineviku pärast. Teised ühinevad loodetavasti mu kiidusõnadega, sest ta põleb mitmekülgses rollis sama intensiivsusega kui näiteks Walken "True Romance'is", eriti lõpus kohtu all. Ja see hulluseaeg on jube ruudus.
Aasta filmi Oscar läheb loodetavasti "Sideways'ile". Seda ütlen esialgu kahte finalisti ("Million Dollar Baby", "Finding Neverland") nägemata.
Meie kinodes 25. veebruarist.
Hinne: 7/10
February 15, 2005
Irvine Welsh "The Acid House"
"Trainspottingut" teavad kõik, aga Welshi järgmisel ehk teisel raamatul (1994) põhinev film on isegi kõvem. Ja raamat on samuti väga hea.
See pole üllatuslikult romaan ega kolmest novellist koosnev nagu ekraanil, vaid lühiromaanist ja kahekümne ühest jutust (tüüpiliselt 2-10 lehekülge) kogumik. Jutud on valdavalt väga tegijad - mina jätaks välja vast mõned, needki lühikesed. Neist eraldi lõpus.
Kogumikku iseloomustavad väljendid: must huumor; inimlik viletsus läbi iroonia ja sotsporno; üllatused; ulmelised looarendused realistlikus maailmas. Elupõletajatest noortest on muidugi jutte palju, aga teisi on ka, ja täitsa häid. Isegi sõnamängul põhinevaid. Sisust ei taha lähemalt rääkida, et üllatusi mitte rikkuda.
Lühiromaan "A Smart Cunt" pesitseb "Trainspottinguga" küll samas lahtris. Õnneks keeleliselt kergemini jälgitav, sest peategelasi on ainult üks, šoti murrakut vähem. Tulemus kokkuvõttes isegi parem, sügavam. Poliitilisem, teravam, kurvem... tundub vähem äärmustes ja seega mulle usutavam, süngem. "Trainspottingu" Spud on muide üsna ebatähtsas kõrvalosas.
Filmi jõudnud kolmik "The Granton Star Cause" / "A Soft Touch" / "The Acid House" kuulub kahtlemata kogumiku absoluutsesse paremikku, aga neile ei tehta ekraanil liiga. Need on filmi kujul isegi paremad kui paberil! Vot nii kuradi head tööd tegid ekraniseerijad. Sürr, ulme ning räpane huumor rokivad siin täiega. Eriti pöörane sõit on "Granton", mille luuserist peategelane muudetakse jumala poolt kärbseks.
Mis välja jätaks? Avalugu "The Shooter" on täielik ruumitäide, klišeeline vinjett pahade poiste karmist maailmast. "VAT '96" algus on paljutõotav ja keeleline lahendus mõnus, aga ideega ei hakata siiski midagi peale. Kõigest näpuharjutus. "A Blockade in the System": keskpärane idee, rutiinne lahendus. "Lisa's Mum Meets Queen's Mum": mõttetu veiderdamine mu arust.
Mu lemmikud: "Eurotrash", "A Soft Touch", "Sexual Disaster Quartet", "Snuff", "Granny's Old Junk", "The Philosophers", "Disnae Matter", "The Granton Star Cause", "The Acid House". Ka filmiks täitsa sobilikud, aga siiski ekraanile ei jõudnud: "Eurotrash", "The Philosophers".
Hinne: 8/10
See pole üllatuslikult romaan ega kolmest novellist koosnev nagu ekraanil, vaid lühiromaanist ja kahekümne ühest jutust (tüüpiliselt 2-10 lehekülge) kogumik. Jutud on valdavalt väga tegijad - mina jätaks välja vast mõned, needki lühikesed. Neist eraldi lõpus.
Kogumikku iseloomustavad väljendid: must huumor; inimlik viletsus läbi iroonia ja sotsporno; üllatused; ulmelised looarendused realistlikus maailmas. Elupõletajatest noortest on muidugi jutte palju, aga teisi on ka, ja täitsa häid. Isegi sõnamängul põhinevaid. Sisust ei taha lähemalt rääkida, et üllatusi mitte rikkuda.
Lühiromaan "A Smart Cunt" pesitseb "Trainspottinguga" küll samas lahtris. Õnneks keeleliselt kergemini jälgitav, sest peategelasi on ainult üks, šoti murrakut vähem. Tulemus kokkuvõttes isegi parem, sügavam. Poliitilisem, teravam, kurvem... tundub vähem äärmustes ja seega mulle usutavam, süngem. "Trainspottingu" Spud on muide üsna ebatähtsas kõrvalosas.
Filmi jõudnud kolmik "The Granton Star Cause" / "A Soft Touch" / "The Acid House" kuulub kahtlemata kogumiku absoluutsesse paremikku, aga neile ei tehta ekraanil liiga. Need on filmi kujul isegi paremad kui paberil! Vot nii kuradi head tööd tegid ekraniseerijad. Sürr, ulme ning räpane huumor rokivad siin täiega. Eriti pöörane sõit on "Granton", mille luuserist peategelane muudetakse jumala poolt kärbseks.
Mis välja jätaks? Avalugu "The Shooter" on täielik ruumitäide, klišeeline vinjett pahade poiste karmist maailmast. "VAT '96" algus on paljutõotav ja keeleline lahendus mõnus, aga ideega ei hakata siiski midagi peale. Kõigest näpuharjutus. "A Blockade in the System": keskpärane idee, rutiinne lahendus. "Lisa's Mum Meets Queen's Mum": mõttetu veiderdamine mu arust.
Mu lemmikud: "Eurotrash", "A Soft Touch", "Sexual Disaster Quartet", "Snuff", "Granny's Old Junk", "The Philosophers", "Disnae Matter", "The Granton Star Cause", "The Acid House". Ka filmiks täitsa sobilikud, aga siiski ekraanile ei jõudnud: "Eurotrash", "The Philosophers".
Hinne: 8/10
February 13, 2005
Mitch Albom "Tuesdays with Morrie"
Lühike, aga mõttetihe. Nagu naeratus, mis on kurbusest magusam. Just nii tuleb kirjutada jutte, mille ainueesmärk on anda head nõu eluga hakkama saamiseks.
"The Five People You Meet in Heaven" vajub aeg-ajalt ära, aga Albomi esimene on täitsa ponks. Tõestisündinud lugu autorist, kes võttis pärast pikka pausi ühendust lemmikõppejõuga ülikooli aegadest. Vana mees on aeglaselt ja piinavalt suremas, aga tema vaim ei vannu alla ja tal on elu kohta palju tarka öelda. Sest elada oskavad ainult need, kes oskavad surra.
See on igas mõttes tõesti pigem novell kui romaan, aga mis võiks olla toredam kui hea asi ühe hooga läbi saada. Riiulis niigi tuhat raamatut, mis närveerivad, et millal ometi nende kord kätte jõuab. Arf!
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1997. 194 lk.
"The Five People You Meet in Heaveni" arvustus on minu blogis kuupäeva all 12.1. Jauramine, jah, aga lugeda vist võib, kui muhvigi teha pole.
"The Five People You Meet in Heaven" vajub aeg-ajalt ära, aga Albomi esimene on täitsa ponks. Tõestisündinud lugu autorist, kes võttis pärast pikka pausi ühendust lemmikõppejõuga ülikooli aegadest. Vana mees on aeglaselt ja piinavalt suremas, aga tema vaim ei vannu alla ja tal on elu kohta palju tarka öelda. Sest elada oskavad ainult need, kes oskavad surra.
See on igas mõttes tõesti pigem novell kui romaan, aga mis võiks olla toredam kui hea asi ühe hooga läbi saada. Riiulis niigi tuhat raamatut, mis närveerivad, et millal ometi nende kord kätte jõuab. Arf!
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1997. 194 lk.
"The Five People You Meet in Heaveni" arvustus on minu blogis kuupäeva all 12.1. Jauramine, jah, aga lugeda vist võib, kui muhvigi teha pole.
Kadri Kõusaar "Vaba tõus"
Pole viitsinud leida ning lugeda Kõusaare debüüti "Ego" (2001), aga "Vaba tõus" üksi paistab andvat selge pildi tema fenomenist.
Neiu on kohaliku konnatiigi piires paljutõotav meediamanipulaator, kelle romaan pole lihtsalt üks romaan, vaid tõhus segu ilukirjandusest, haibist ning lollitamisest. Mõneti on see lapsik - vabandust, pinnapealne - nagu iga töö, mida kirjutades pööratakse sisust rohkem tähelepanu stiilile. Nalja tegi innukas TRÜKITÄHTEDE KASUTAMINE, et osad emotsioonid või mõtted jõuga teiste seast esile tõsta. Teisalt on puht tehniliselt raske midagi ette heita. Kõusaar teab täpselt, mida autorina tahab, ega libastu seda paberile valades.
"Kuulsus kirjutab romaani" lähenemine teeb arvustamise mõistagi raskeks: teda tundmata ei näe piiri autobiograafia ja väljamõeldu vahel. Kus lõpeb sisukus ja algab märkidega mängimine "sest ma võin" printsiibil? Kas müüdi ehitamine enda avaliku mina ümber on tähtsam kui töö ise? Kõusaare suuremad eeskujud nagu Paulo Coelho ja David Lynch on igatahes äratuntavad, nendega jagab ta meetodeid.
Ma ei anna kõrgemat hinnet, sest tehnika üksi ei oma lugejaid ära. Ühe üllatava pöörde välja jättes pole siin midagi põrutavat, mille pärast paremate raamatute lugemist edasi lükata.
Hinne: 5/10
* Pegasus 2004. Toimetas Inna Lusti. 218 lk.
Neiu on kohaliku konnatiigi piires paljutõotav meediamanipulaator, kelle romaan pole lihtsalt üks romaan, vaid tõhus segu ilukirjandusest, haibist ning lollitamisest. Mõneti on see lapsik - vabandust, pinnapealne - nagu iga töö, mida kirjutades pööratakse sisust rohkem tähelepanu stiilile. Nalja tegi innukas TRÜKITÄHTEDE KASUTAMINE, et osad emotsioonid või mõtted jõuga teiste seast esile tõsta. Teisalt on puht tehniliselt raske midagi ette heita. Kõusaar teab täpselt, mida autorina tahab, ega libastu seda paberile valades.
"Kuulsus kirjutab romaani" lähenemine teeb arvustamise mõistagi raskeks: teda tundmata ei näe piiri autobiograafia ja väljamõeldu vahel. Kus lõpeb sisukus ja algab märkidega mängimine "sest ma võin" printsiibil? Kas müüdi ehitamine enda avaliku mina ümber on tähtsam kui töö ise? Kõusaare suuremad eeskujud nagu Paulo Coelho ja David Lynch on igatahes äratuntavad, nendega jagab ta meetodeid.
Ma ei anna kõrgemat hinnet, sest tehnika üksi ei oma lugejaid ära. Ühe üllatava pöörde välja jättes pole siin midagi põrutavat, mille pärast paremate raamatute lugemist edasi lükata.
Hinne: 5/10
* Pegasus 2004. Toimetas Inna Lusti. 218 lk.
February 06, 2005
Arvutikino
A Night at the Roxbury (1998) --- 4/10
Nõrk komöödia kahest luuserist vennast (Will Ferrell, Chris Kattan), kes jagelevad päeval isaga kunsttaimi müütavas perepoes, üritades öösel klubides karme peoloome mängides naisi sebida.
Mäletasin varasemast, et kuigi hea polnud, aga tahtsin "Elfis" nii lemmikuks kujunenud Ferrelli pärast üle vaadata. No on ikka vilets küll. Inspiratsioon tegijatel puudub ja see, mida kutsutakse parema väljendi puudumisel sisuks, tekitab piinlikkust. Kattan ja Ferrell tunduvad nii abitud, et nutt tuleb peale. Pigem tunnustaks Dan Hedayat nende isana. No lõpul pole eelnevaga võrreldes väga viga, sest Ferrell üksi saab rohkem ruumi ja on armsalt goofy nagu ikka.
Loo aluseks olev Ferrelli-Kattani number "Saturday Night Live'ist" pidi ikka hea olema, et selle kinnotoomiseks kraabiti kokku 30 miljonit dollarit. Kuhu selle silmapaistvad ideed jäid, on aga mõistatus. Õnnestunud naljad loeb ühe käe näpustikul kokku ning meelde jäävad ainult mõned pisiosad (Jennifer Coolidge, Michael Clarke Duncan, Richard Grieco). Taustamuusika on samas üllatavalt hea, sisaldades lähimineviku pophitte nagu Haddaway "What Is Love?", No Mercy "Where Do You Go?", Bee Geesi "Stayin' Alive", N-Trance'i ja Rod Stewarti "Do Ya Think I'm Sexy", Faithlessi "Insomnia" ja isegi R.E.M.-i "Everybody Hurts".
Filmi reklaamiks – või ei teagi, milleks – ringleb netis neljaminutiline klipp, kus Kattan, Ferrell ning Jim Carrey esitavad samasugust peoloomade numbrit, taustal mühamas "What Is Love?". See on umbes viis korda naljakam. Hoia aega kokku ja vaata pigem seda.
100 Girls (2000) --- 6/10
Tundmatuks jäänud, kodumaal näiteks otse videole saadetud romantiline komöödia. Asi leiab aset tüüpilises ameeriklaste ülikoolilinnakus nagu neid noortekates näidatakse.
Michael Davise kirjutatud-lavastatud loo peategelane Matthew (Jonathan Tucker) seksib liftis pimedas (elektrikatkestuse ajal) mingi neiuga, otsustades hiljem, et see on tema unelmatüdruk. Ega's muud kui linnakut mitmesugustel viisidel läbi kammima, et ta üles leida. Ehitusklotsid on tüüpilised: ilusad tüdrukud, tissid, jobudest ilueedid, poolidiootne toanaaber, mitte väga mehine, aga seda intelligentsem peategelane.
Lähenemine on siiski omapärane: Davis kasutab romantilise noortekomöödia formaati selleks, et oma mõtted elust-inimestest kuuldavaks teha. Midagi üllatavat lagedale ei tooda, kuid suur osa tundub igati mõistlik jutt. Idee on siiski andekam kui teostus, mistõttu kõrgem hinne jääb saamata. "100 Girls" ei tee üldse tööd selleks, et sündmused oleks tegelaste seisukohalt kasvõi natuke usutavad. Kui juba nii, võiks natuke originaalitseda, aga ei, Davisele meeldivad klišeed. Nii et hästi õmmeldud, aga siiski mitte kompetentne.
"Girl Fever" (2002) on imdb.com andmetel järg, aga mis neid seob, ei saa aru.
Orgazmo (1997) --- 6/10
Kõigest miljoni dollariga tehtud (aga ikkagi USA kinodes kahjumisse jäänud!) komöödia "South Parki" tegijatelt. Mormoon satub pornoprodutsendi ukse taha jutlustama ning värvatakse tolle uueks kangelaseks, kuigi kehaduubliga.
Esikohal õigupoolest seekord Trey Parker, kes täidab peaosa, lavastas ja kirjutas stsenaariumi. Matt Stone aitas kirjutada-lavastada, olles üks produtsente ja lisaks meeldejäävamaid pisiosi – võttegruppi kuuluv rämeda mullet-soenguga dude, kes on pulkamisfilmide tegemisest pöörases vaimustuses.
Parkeri-Stone'i kohta on see üllatavalt maitsekas film, aga mitte vähem leidlik kui neile tavaks. Naera-kõvasti momente paraku eriti eriti ei leidunud, a muigama pani pidevalt. Näitlejatööd on korralikud, eriti Parker ise, ta vana sõber Dian Bachar (Orgazmo ustav kaaslane) ja vana paks ala veteran Ron Jeremy. Pornostaare vilksab veelgi, näiteks Chasey Lain ja Jill Kelly.
Pila ei ole kuigi lõikav, aga muidu üllatavalt vaadatav. Nii peresõbralik kui Parker-Stone eales olla suudaks
Nõrk komöödia kahest luuserist vennast (Will Ferrell, Chris Kattan), kes jagelevad päeval isaga kunsttaimi müütavas perepoes, üritades öösel klubides karme peoloome mängides naisi sebida.
Mäletasin varasemast, et kuigi hea polnud, aga tahtsin "Elfis" nii lemmikuks kujunenud Ferrelli pärast üle vaadata. No on ikka vilets küll. Inspiratsioon tegijatel puudub ja see, mida kutsutakse parema väljendi puudumisel sisuks, tekitab piinlikkust. Kattan ja Ferrell tunduvad nii abitud, et nutt tuleb peale. Pigem tunnustaks Dan Hedayat nende isana. No lõpul pole eelnevaga võrreldes väga viga, sest Ferrell üksi saab rohkem ruumi ja on armsalt goofy nagu ikka.
Loo aluseks olev Ferrelli-Kattani number "Saturday Night Live'ist" pidi ikka hea olema, et selle kinnotoomiseks kraabiti kokku 30 miljonit dollarit. Kuhu selle silmapaistvad ideed jäid, on aga mõistatus. Õnnestunud naljad loeb ühe käe näpustikul kokku ning meelde jäävad ainult mõned pisiosad (Jennifer Coolidge, Michael Clarke Duncan, Richard Grieco). Taustamuusika on samas üllatavalt hea, sisaldades lähimineviku pophitte nagu Haddaway "What Is Love?", No Mercy "Where Do You Go?", Bee Geesi "Stayin' Alive", N-Trance'i ja Rod Stewarti "Do Ya Think I'm Sexy", Faithlessi "Insomnia" ja isegi R.E.M.-i "Everybody Hurts".
Filmi reklaamiks – või ei teagi, milleks – ringleb netis neljaminutiline klipp, kus Kattan, Ferrell ning Jim Carrey esitavad samasugust peoloomade numbrit, taustal mühamas "What Is Love?". See on umbes viis korda naljakam. Hoia aega kokku ja vaata pigem seda.
100 Girls (2000) --- 6/10
Tundmatuks jäänud, kodumaal näiteks otse videole saadetud romantiline komöödia. Asi leiab aset tüüpilises ameeriklaste ülikoolilinnakus nagu neid noortekates näidatakse.
Michael Davise kirjutatud-lavastatud loo peategelane Matthew (Jonathan Tucker) seksib liftis pimedas (elektrikatkestuse ajal) mingi neiuga, otsustades hiljem, et see on tema unelmatüdruk. Ega's muud kui linnakut mitmesugustel viisidel läbi kammima, et ta üles leida. Ehitusklotsid on tüüpilised: ilusad tüdrukud, tissid, jobudest ilueedid, poolidiootne toanaaber, mitte väga mehine, aga seda intelligentsem peategelane.
Lähenemine on siiski omapärane: Davis kasutab romantilise noortekomöödia formaati selleks, et oma mõtted elust-inimestest kuuldavaks teha. Midagi üllatavat lagedale ei tooda, kuid suur osa tundub igati mõistlik jutt. Idee on siiski andekam kui teostus, mistõttu kõrgem hinne jääb saamata. "100 Girls" ei tee üldse tööd selleks, et sündmused oleks tegelaste seisukohalt kasvõi natuke usutavad. Kui juba nii, võiks natuke originaalitseda, aga ei, Davisele meeldivad klišeed. Nii et hästi õmmeldud, aga siiski mitte kompetentne.
"Girl Fever" (2002) on imdb.com andmetel järg, aga mis neid seob, ei saa aru.
Orgazmo (1997) --- 6/10
Kõigest miljoni dollariga tehtud (aga ikkagi USA kinodes kahjumisse jäänud!) komöödia "South Parki" tegijatelt. Mormoon satub pornoprodutsendi ukse taha jutlustama ning värvatakse tolle uueks kangelaseks, kuigi kehaduubliga.
Esikohal õigupoolest seekord Trey Parker, kes täidab peaosa, lavastas ja kirjutas stsenaariumi. Matt Stone aitas kirjutada-lavastada, olles üks produtsente ja lisaks meeldejäävamaid pisiosi – võttegruppi kuuluv rämeda mullet-soenguga dude, kes on pulkamisfilmide tegemisest pöörases vaimustuses.
Parkeri-Stone'i kohta on see üllatavalt maitsekas film, aga mitte vähem leidlik kui neile tavaks. Naera-kõvasti momente paraku eriti eriti ei leidunud, a muigama pani pidevalt. Näitlejatööd on korralikud, eriti Parker ise, ta vana sõber Dian Bachar (Orgazmo ustav kaaslane) ja vana paks ala veteran Ron Jeremy. Pornostaare vilksab veelgi, näiteks Chasey Lain ja Jill Kelly.
Pila ei ole kuigi lõikav, aga muidu üllatavalt vaadatav. Nii peresõbralik kui Parker-Stone eales olla suudaks
February 02, 2005
"Un long dimanche de fiançailles"
Lastehalvatusest lonkama jäänud tüdruk (Audrey Tautou) otsib ka mitu aastat pärast Esimese maailmasõja lõppu oma kadunuks jäänud peigu (temast üle kuue aasta noorem Gaspard Ulliel). Mida rohkem avastab, seda rohkem näeme ka lahingumöllu ja sõdurite kannatusi.
Prantslastel on Jeunet' toreda uue filmiga probleem. Kuna asja taga seisab muuhulgas Warner, kuulutas Pariisi kohus, et see ei saa kodumaistel festivalidel osaleda. Kaasa arvatud Cannesil. Et eelarve on tervelt 55 miljonit dollarit, kahtlen, kas nad oleks selle suutnud kõik üksi välja käia.
Mis õnneks ei takistanud teosel kandideerida Cesari auhindadele. Nominatsioone kogunes isegi kaksteist. Väga uhke. Veebruari lõpupäevil näeme tulemusi. Oscareid püütakse seevastu kahes kategoorias: kunstniku- ja operaatoritöö.
"Väga pikk kihlus" viib "Amelie" tegijad uutele radadele. Tulemus on ikka muinasjutt ja samuti romantiline, aga kordades süngem. Jeunet ei hellita, nii et juba viie algusminuti jooksul saavad inimesed mitmesugusel moel koledasti viga. Mulle ei hakanud "Amelie" kunagi tõeliselt muljet avaldama, kuigi vaatasin kaks korda, aga nüüd mõistan küll, miks Jeunet on nõnda tunnustatud nimi. Semu Henn, kes õpib San Franciscos filmilavastajaks, ütles väga tabavalt: "Kihlus" on kui suur kunstitöö, kus iga kaader on maal.
Iga kaadri kohta seda muidugi öelda ei saa, ajal ning inimeste viitsimisel on alati piirid, aga ega lavastused palju paremaks lähe. Võimatu on esile tuua üht silmapaistvat komponenti, sest kõik on mitu astet ülespoole sellest, mida USA lavastajate puhul peetakse visiooniks. Kes harjunud vaatama Euroopa ja Aasia kino, võib äkki leida, et Jeunet pole ainus lavastajageenius, aga mul pohh. Pole mingi ime, et "Kihlus" kandideerib ühtaegu, näiteks, 12 auhinnale, sest kõik on siin paika timmitud ja imeilus. Rääkimata kümnetest lahedatest detailidest nagu näoilmed või siis see jalgrattaga postiljon, mis näitavad, kui rikkalik on ainuüksi lavastus. Ma ei usu, et ma olen eales näinud detaili-, värvi- ning varjundiohtramat filmi. Tour-de-force, mida lihtsalt pead ise kogema. Lisaks on see kõige kaasakiskuvamate stseenidega sõjafilm eales.
Hinne: 7/10. Võib järgnevatel vaatamistel tõusta. Seekord ei hakanud ma tegelastele hingega kaasa elama, sest nad on visandid, mitte luust ja lihast olendid.
Prantslastel on Jeunet' toreda uue filmiga probleem. Kuna asja taga seisab muuhulgas Warner, kuulutas Pariisi kohus, et see ei saa kodumaistel festivalidel osaleda. Kaasa arvatud Cannesil. Et eelarve on tervelt 55 miljonit dollarit, kahtlen, kas nad oleks selle suutnud kõik üksi välja käia.
Mis õnneks ei takistanud teosel kandideerida Cesari auhindadele. Nominatsioone kogunes isegi kaksteist. Väga uhke. Veebruari lõpupäevil näeme tulemusi. Oscareid püütakse seevastu kahes kategoorias: kunstniku- ja operaatoritöö.
"Väga pikk kihlus" viib "Amelie" tegijad uutele radadele. Tulemus on ikka muinasjutt ja samuti romantiline, aga kordades süngem. Jeunet ei hellita, nii et juba viie algusminuti jooksul saavad inimesed mitmesugusel moel koledasti viga. Mulle ei hakanud "Amelie" kunagi tõeliselt muljet avaldama, kuigi vaatasin kaks korda, aga nüüd mõistan küll, miks Jeunet on nõnda tunnustatud nimi. Semu Henn, kes õpib San Franciscos filmilavastajaks, ütles väga tabavalt: "Kihlus" on kui suur kunstitöö, kus iga kaader on maal.
Iga kaadri kohta seda muidugi öelda ei saa, ajal ning inimeste viitsimisel on alati piirid, aga ega lavastused palju paremaks lähe. Võimatu on esile tuua üht silmapaistvat komponenti, sest kõik on mitu astet ülespoole sellest, mida USA lavastajate puhul peetakse visiooniks. Kes harjunud vaatama Euroopa ja Aasia kino, võib äkki leida, et Jeunet pole ainus lavastajageenius, aga mul pohh. Pole mingi ime, et "Kihlus" kandideerib ühtaegu, näiteks, 12 auhinnale, sest kõik on siin paika timmitud ja imeilus. Rääkimata kümnetest lahedatest detailidest nagu näoilmed või siis see jalgrattaga postiljon, mis näitavad, kui rikkalik on ainuüksi lavastus. Ma ei usu, et ma olen eales näinud detaili-, värvi- ning varjundiohtramat filmi. Tour-de-force, mida lihtsalt pead ise kogema. Lisaks on see kõige kaasakiskuvamate stseenidega sõjafilm eales.
Hinne: 7/10. Võib järgnevatel vaatamistel tõusta. Seekord ei hakanud ma tegelastele hingega kaasa elama, sest nad on visandid, mitte luust ja lihast olendid.
February 01, 2005
Stephen King "The Dark Tower IV: Wizard and Glass"
King pole tuntud järjelembuse poolest, eelistades ka "Dark Towerit" nimetada romaaniks, mis koosneb seitsmest väljalaskest. Pealkirjas mainitud asutus on kõikide reaalsuste keskne punkt, mille poole püüdleb vesternimaailma viimane püstolikangelane Roland. Ta vennaskond klaarib seekord arved mõtleva hullu rongiga, kellega tutvusime eelmises osas; jõuab kohta, mis tuletab vähemalt mulle meelde "The Standi"; saab lõpuks ülevaate Rolandi kujunemisteest ja jõuab ...a, kohtudes ...ga. Ei hakka kõike ka ette rääkima.
Ma pole seni maininud kunagi "DT" üllitiste pikkusi. Neid ei nummerdata nimelt tavapäraselt üks-kaks-kolm-neliteist-jne, vaid eessõna, tekst ise ja väljavõte järgmisest eraldi. Nii et ma ei viitsinud varem numbreid kokku liita.
Rumal jah, sest nüüd te ei tea, et kõik episoodid on olnud eelmisest paksemad ning neljas veel eriti - selles mõttes täpselt kui "Harry Potter". Põhiosa tõmmatakse kokku natuke enne 850 leheküljeni jõudmist. Ei ärata just erilist isu lugema hakata – pidagu King sarja oma põhitööks pealegi, seniloetu jääb tasemelt tema paremikule üsna kõvasti alla. Etemad jupid olen varem arvustustes ära maininud.
Ütlemata ainult, et "Wizard and Glass" rokib päris võimsalt. Selles on hinge, värvi ja maitset, mida "DT"-ites seni tihti nappinud. Jättes kõrvale 140 lehekülge algusest ning ca 100 lõpust, keskendub see Rolandi seiklustele pärast püstolikangelaseks saamist, täpsemalt "ühe tõelise armastuse" loole tema elus. King ei hülga enam vanu tõhusaid jutuvestmise meetodeid nagu tegelaste ja nende suhete avamine, olustikukirjeldused, intriigid (lühidalt: õhustiku loomine), millest ta on elutöö juures seni iroonilisel kombel kõrvale hoidnud.
Samuti on see mulle esimene kord "Towerit" ahmides mõista, miks seeria üldine aegruum on vestern + fantaasia. Selles on omapära ning palju võimalusi meie kujutlusvõime ergutamiseks. Miskipärast ei õnnestunud see Kingil varem kuigi hästi, mistõttu kõige kõvemad hetked ongi pärinenud puhtama sci-fi alalt ("DT1" viies novell, "DT2" Eddie ja Odetta sissetoomine, "DT3" osav žanride miksimine). Eriti on kahju, et märulistseenid ei kujunenud eriti paeluvateks. Nii väga kui ma tahtsingi näiteks "DT2" tulevahetusi fännata, möödusid need tegelikult elamust jätmata.
"DT4" võtmestseen märuli mõttes on aga vaimustav, kus Roland ja tema kaks sõpra võtavad korraga ette terve hunniku vastaseid, omades trumbina üllatusmomendina. Seda mainitakse tekstis kui textbook example'it püstolikangelaste tegutsemisest ebavõrdsetes oludes, aga ma nimetan seda samuti textbook example'iks lugeja vaimustamisel.
Miks hinne pole siis kõrgem? Blaine'i hävitamine kestab ca kolm korda pikemalt kui võiks (50 lehekülge aitaks ilusti, see pole nii põnev). Ja viimased sada lehekülge ei pane nii kaasa elama. Ozi maailma sissetoomine omandab võib-olla järgnevates episoodides sügava tähenduse, kuid praegu see jääb kõigest põnevaks ideeks, mis ei anna loole midagi. Lisaks võiks midagi toimuda "The Standi" meenutavas maailmas: seda kasutatakse ainult vahepeatusena, kus Roland juttu vestab ja sõbrad Ozi edasi viib.
Kes tahab lugeda eelmistest osadest, leiab need blogis kuupäevade alt 20.11, 5.11 ja 6.10.
Hinne: 8/10
Ma pole seni maininud kunagi "DT" üllitiste pikkusi. Neid ei nummerdata nimelt tavapäraselt üks-kaks-kolm-neliteist-jne, vaid eessõna, tekst ise ja väljavõte järgmisest eraldi. Nii et ma ei viitsinud varem numbreid kokku liita.
Rumal jah, sest nüüd te ei tea, et kõik episoodid on olnud eelmisest paksemad ning neljas veel eriti - selles mõttes täpselt kui "Harry Potter". Põhiosa tõmmatakse kokku natuke enne 850 leheküljeni jõudmist. Ei ärata just erilist isu lugema hakata – pidagu King sarja oma põhitööks pealegi, seniloetu jääb tasemelt tema paremikule üsna kõvasti alla. Etemad jupid olen varem arvustustes ära maininud.
Ütlemata ainult, et "Wizard and Glass" rokib päris võimsalt. Selles on hinge, värvi ja maitset, mida "DT"-ites seni tihti nappinud. Jättes kõrvale 140 lehekülge algusest ning ca 100 lõpust, keskendub see Rolandi seiklustele pärast püstolikangelaseks saamist, täpsemalt "ühe tõelise armastuse" loole tema elus. King ei hülga enam vanu tõhusaid jutuvestmise meetodeid nagu tegelaste ja nende suhete avamine, olustikukirjeldused, intriigid (lühidalt: õhustiku loomine), millest ta on elutöö juures seni iroonilisel kombel kõrvale hoidnud.
Samuti on see mulle esimene kord "Towerit" ahmides mõista, miks seeria üldine aegruum on vestern + fantaasia. Selles on omapära ning palju võimalusi meie kujutlusvõime ergutamiseks. Miskipärast ei õnnestunud see Kingil varem kuigi hästi, mistõttu kõige kõvemad hetked ongi pärinenud puhtama sci-fi alalt ("DT1" viies novell, "DT2" Eddie ja Odetta sissetoomine, "DT3" osav žanride miksimine). Eriti on kahju, et märulistseenid ei kujunenud eriti paeluvateks. Nii väga kui ma tahtsingi näiteks "DT2" tulevahetusi fännata, möödusid need tegelikult elamust jätmata.
"DT4" võtmestseen märuli mõttes on aga vaimustav, kus Roland ja tema kaks sõpra võtavad korraga ette terve hunniku vastaseid, omades trumbina üllatusmomendina. Seda mainitakse tekstis kui textbook example'it püstolikangelaste tegutsemisest ebavõrdsetes oludes, aga ma nimetan seda samuti textbook example'iks lugeja vaimustamisel.
Miks hinne pole siis kõrgem? Blaine'i hävitamine kestab ca kolm korda pikemalt kui võiks (50 lehekülge aitaks ilusti, see pole nii põnev). Ja viimased sada lehekülge ei pane nii kaasa elama. Ozi maailma sissetoomine omandab võib-olla järgnevates episoodides sügava tähenduse, kuid praegu see jääb kõigest põnevaks ideeks, mis ei anna loole midagi. Lisaks võiks midagi toimuda "The Standi" meenutavas maailmas: seda kasutatakse ainult vahepeatusena, kus Roland juttu vestab ja sõbrad Ozi edasi viib.
Kes tahab lugeda eelmistest osadest, leiab need blogis kuupäevade alt 20.11, 5.11 ja 6.10.
Hinne: 8/10
Meeste naiivsus
Cause I love you, but I can't take anymore
There's a look I can't describe in your eyes
(Phil Collins, "Do You Remember?")
How can I love you when you're not around
you wanted it all and then you let me down
you made me promises, you know you never keep
how can i ever show you loyalty
why is it that you always make a fuss
can it be that you don't care about us
how can i love you, when i don't know where to start
how can i love you, when you break my heart
(Gabrielle, "If You Love Me")
5002.20.1/4002.01.3
There's a look I can't describe in your eyes
(Phil Collins, "Do You Remember?")
How can I love you when you're not around
you wanted it all and then you let me down
you made me promises, you know you never keep
how can i ever show you loyalty
why is it that you always make a fuss
can it be that you don't care about us
how can i love you, when i don't know where to start
how can i love you, when you break my heart
(Gabrielle, "If You Love Me")
5002.20.1/4002.01.3
Subscribe to:
Posts (Atom)
