Lastehalvatusest lonkama jäänud tüdruk (Audrey Tautou) otsib ka mitu aastat pärast Esimese maailmasõja lõppu oma kadunuks jäänud peigu (temast üle kuue aasta noorem Gaspard Ulliel). Mida rohkem avastab, seda rohkem näeme ka lahingumöllu ja sõdurite kannatusi.
Prantslastel on Jeunet' toreda uue filmiga probleem. Kuna asja taga seisab muuhulgas Warner, kuulutas Pariisi kohus, et see ei saa kodumaistel festivalidel osaleda. Kaasa arvatud Cannesil. Et eelarve on tervelt 55 miljonit dollarit, kahtlen, kas nad oleks selle suutnud kõik üksi välja käia.
Mis õnneks ei takistanud teosel kandideerida Cesari auhindadele. Nominatsioone kogunes isegi kaksteist. Väga uhke. Veebruari lõpupäevil näeme tulemusi. Oscareid püütakse seevastu kahes kategoorias: kunstniku- ja operaatoritöö.
"Väga pikk kihlus" viib "Amelie" tegijad uutele radadele. Tulemus on ikka muinasjutt ja samuti romantiline, aga kordades süngem. Jeunet ei hellita, nii et juba viie algusminuti jooksul saavad inimesed mitmesugusel moel koledasti viga. Mulle ei hakanud "Amelie" kunagi tõeliselt muljet avaldama, kuigi vaatasin kaks korda, aga nüüd mõistan küll, miks Jeunet on nõnda tunnustatud nimi. Semu Henn, kes õpib San Franciscos filmilavastajaks, ütles väga tabavalt: "Kihlus" on kui suur kunstitöö, kus iga kaader on maal.
Iga kaadri kohta seda muidugi öelda ei saa, ajal ning inimeste viitsimisel on alati piirid, aga ega lavastused palju paremaks lähe. Võimatu on esile tuua üht silmapaistvat komponenti, sest kõik on mitu astet ülespoole sellest, mida USA lavastajate puhul peetakse visiooniks. Kes harjunud vaatama Euroopa ja Aasia kino, võib äkki leida, et Jeunet pole ainus lavastajageenius, aga mul pohh. Pole mingi ime, et "Kihlus" kandideerib ühtaegu, näiteks, 12 auhinnale, sest kõik on siin paika timmitud ja imeilus. Rääkimata kümnetest lahedatest detailidest nagu näoilmed või siis see jalgrattaga postiljon, mis näitavad, kui rikkalik on ainuüksi lavastus. Ma ei usu, et ma olen eales näinud detaili-, värvi- ning varjundiohtramat filmi. Tour-de-force, mida lihtsalt pead ise kogema. Lisaks on see kõige kaasakiskuvamate stseenidega sõjafilm eales.
Hinne: 7/10. Võib järgnevatel vaatamistel tõusta. Seekord ei hakanud ma tegelastele hingega kaasa elama, sest nad on visandid, mitte luust ja lihast olendid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment