Lühike, aga mõttetihe. Nagu naeratus, mis on kurbusest magusam. Just nii tuleb kirjutada jutte, mille ainueesmärk on anda head nõu eluga hakkama saamiseks.
"The Five People You Meet in Heaven" vajub aeg-ajalt ära, aga Albomi esimene on täitsa ponks. Tõestisündinud lugu autorist, kes võttis pärast pikka pausi ühendust lemmikõppejõuga ülikooli aegadest. Vana mees on aeglaselt ja piinavalt suremas, aga tema vaim ei vannu alla ja tal on elu kohta palju tarka öelda. Sest elada oskavad ainult need, kes oskavad surra.
See on igas mõttes tõesti pigem novell kui romaan, aga mis võiks olla toredam kui hea asi ühe hooga läbi saada. Riiulis niigi tuhat raamatut, mis närveerivad, et millal ometi nende kord kätte jõuab. Arf!
Hinne: 8/10
* Esmatrükk 1997. 194 lk.
"The Five People You Meet in Heaveni" arvustus on minu blogis kuupäeva all 12.1. Jauramine, jah, aga lugeda vist võib, kui muhvigi teha pole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment