"The Aviator"

Howard Hughes (1905-76) on kinoajaloo üks värvikamaid kujusid, mistõttu ta elust on üritatud juba vähemalt viis korda filmi teha, eelnevalt näiteks Jim Carrey ning Johnny Deppiga. Lõpuks saadi siiski ühele poole: "The Aviator" jõudis maailma ette täpselt ta 99. sünniaastapäeval.

Nii Hughesi elulugu koostades kui arvustades on oht mattuda info alla, sest mehest on lihtsalt liiga palju põnevat rääkida. Ta polnud ju lihtsalt päritud rikkust hooletult laiaks lööv hellitatud jõmpsikas. Ta oli tõsine visionäär, kes ei löönud unistusi täide viies iialgi risti ette, riskides üsna korduvalt nii elu kui varandusega. Esimest lennates, mis oli suurim kirg, teist filme tootes, mis täitis Hughesi südame järgmise suurima kambri.

"The Aviator" keskendub ajale, mil HH oli üldiselt noor ja tugev: 1920-ndate lõpp kuni 1946. Ligi kolme tunni sisse mahub siiski kõvasti suuri sündmusi. Sõjadraama "Hell's Angelsi" riskid, kooselu Katharine Hepburniga, filmitsensorite tillitamine vesterniga "The Outlaw", armulugu teise kinolegendi Ava Gardneriga, hullusperiood, lennundusalased edusammud ja võit räpase senaator Brewsteri üle pärast Teist maailmasõda. Scorsese üllatab põhiliselt digitöötluse abil sellega, et ajastu näeb alati välja selline nagu olnuks tollases värvifilmis. See pakub kinokunsti tehnilise poole spetsidele ja überfriikidele mõistagi rohkem rõõmu kui tavalisele vaatajale, ent originaalsus maksab ka.

OK, kas tasub aega raisata, kui isik tegelikult külmaks jätab? Ikka. I know he's a a dead white guy, but he knows his shit, kui parafraseerida filmi "10 Things I Hate About You" üht tegelast. Esiteks on tema elu olnud vinge ja teiseks ei saa tõeline kinosõber loobuda ligi kolmest tunnist headest näitlejatöödest. "The Aviator" on välisest särast hoolimata ikka näitlejate film. Seega tore, et nad ei vea alt. Leonardo DiCaprio peaosas on absoluutselt vaimustav – üksi piletiraha väärt! Ülejäänute tööst räägiks omadussõnadega soliidne (Alan Alda räpase senaatorina, Alec Baldwin lennundusrivaalina, John C Reilly peategelase parema käena) ja värvikas (Jude Law kehkenpüksliku Errol Flynn, Cate Blanchett ekraanidiiva Katharine Hepburnina, Ian Holm kui Hughesi ihuteadlane Fitz). Siin on häid sooritusi kui ratsahobusel sitta ja kui mõni jääbki teiste varju (põhiliselt Hughesi muude naiste kehastajad), siis keda huvitab.

Kolmetunnise eluloo kohta on "The Aviator" siiski kohati üllatavalt pinnapealne. Lühidalt võiks kokku võtta nii: lendamist koguneb nats palju, Hughesi heitlusi sisedeemonitega ja avalikku elu vähe. Rohkem tahaks mahlakat nagu kodu mängimine Hepburniga, tutvus Flynnina. Hepburn on tegelikult Hughesi kõrval ainuke tõesti täisvereline, välja arendatud karakter ning Blanchett võtab asja bravuuri, mõnuga. Kinolegendi kujutatakse iseka hellikuna, kes jäi sisimas tegelikult alati rohmakaks naabritüdruku tüübiks (jõhker naer, osad manerismid). Töö pidi saama Nicole Kidman, aga Scorsese väidab, et Blanchett oli alati ta esimene valik. Lähenemine on nii Method acting kui naistelt üldse ootaks: vaatas lavastaja palvel üle 15 Hepburni filmi, õppis tennist ning golfi mängima, hakkas külmi dušše võtma.

Lavastaja pidi üldse olema Michael Mann. Tema aga oli just kaks tõestisündinud materjali ära teinud (The Insider, Ali) ega viitsinud kohe kolmandat, jäi produtsendiks.

"The Aviator" on 11 nominatsiooniga aasta suurim Oscari-püüdja: kunstnikud, operaator, film, kostüümid, lavastaja, montaaž, näitleja (DiCaprio), kõrvalosa (Alda), naiskõrvalosa (Blanchett), heli, stsenaarium. Loodan, et see mõjub kassaedule. Seni on 110 miljonit dollarit maksnud teos (+ palju reklaamile?) miinuses, kinodest on kogunenud alles 146,8.

Miski ütleb mulle, et seitsmendat korda kandideeriv Scorsese ei saa Oscarit ka tänavu. Film on korralik, aga mitte samas liigas ta tippudega nagu "Raging Bull" või "GoodFellas". Veel kardan, et DiCaprio peab edasi ootama, sest kuigi ta on alati häid rollisooritusi teinud ja seekordne tema tugevaim, aga Jamie Foxx on kujunenud "Ray" nimiosas tõeliseks favoriidiks. Kahju. DiCaprio peab niigi pidevalt kannatama mölakaid, kes teda tõsiselt ei võta, lihtsalt välimuse ja "Titanicu" mineviku pärast. Teised ühinevad loodetavasti mu kiidusõnadega, sest ta põleb mitmekülgses rollis sama intensiivsusega kui näiteks Walken "True Romance'is", eriti lõpus kohtu all. Ja see hulluseaeg on jube ruudus.

Aasta filmi Oscar läheb loodetavasti "Sideways'ile". Seda ütlen esialgu kahte finalisti ("Million Dollar Baby", "Finding Neverland") nägemata.

Meie kinodes 25. veebruarist.

Hinne: 7/10