Väljavõte ühest raamatust:

/---/

"Why are you are?"

"To make sure you know why you're here, David... to begin with, at least. So tell me: why are you here?"

"I don't know what you're–"

"Oh please," the man with the radio said. His mirror shades flashed in the sun. "If you don't, you're in deep shit. Why are you on earth? Why did God make you?"

David looked at him in consternation.

"Come on, come on," the man said impatiently. "These are easy questions. Why did God make you? Why did God make me? Why did God make anyone?"

"To love and serve Him," David said slowly.

"Okay, good. It's a start, anyway. And what is God? What is your experience of the nature of God?"

"I don't want to say." David looked down at his hands, then up at the grave, intent man - the strangely familiar man - in the sunglasses. "I'm scared I'll get in dutch." He hesitated, then dragged out what he was really afraid of: "I'm scared you're God."

The man uttered a short, rueful laugh. "In a way that's pretty funny, but never mind. Let's stay focused here. What do you know of the nature of God, David? What is your experience?"

With the greatest reluctance, David said: "God is cruel."

He looked down at his hands again and counted slowly to five. When he had reached it and still hadn't been fried by a lightning-bolt, he looked up again. The man in the jeans and tee-shirt was still grave and intent, but David saw no anger in him.

"That's right, God is cruel. We slow down, the mummy always catches us in the end, and God is cruel. Why is God cruel, David?"

For a moment, he didn't answer, and then something Reverend Martin had said came to him - the TV in the corner had been broadcasting a soundless spring training baseball game that day.

"God's cruelty is refining," he said.

"We're the mine and God is the miner?"

"Well–"

"And all cruelty is good? God is good and cruelty is good?"

"No, hardly any of it's good," David said. For a single horrified second he saw Pie, dangling from the hook on the wall, Pie who walked around ants on the sidewalk because she didn't want to hurt them.

"What is cruelty done for evil?"

"Malice. Who are you, sir?"

"Never mind. Who is the father of the malice?"

"The devil... or maybe those other gods my mother talked about."

"Never mind can tah and can tak, at least for now. We have bigger fish to fry, so pay attention. What is faith?"

That one was easy. "The substance of things hoped for, the evidence of things not seen."

"Yeah. And what is the spiritual state of the faithful?"

"Um... love and acceptance, I think."

"And what is the opposite of faith?"

That was tougher – a real hairball, in fact. Like one of those damned reading achievement tests. Pick a, b, c, or d. Except here you didn't even get the choices. "Disbelief?" he ventured.

"No. Not disbelief, but unbelief. The first is natural, the second wilful. And when one is in unbelief, David, what is one's spiritual state?"

He thought about it, then shook his head. "I don't know."

"Yes, you do."

He thought about it and realized he did. "The spiritual state of unbelief is desperation."

/---/

Mõtte lõpetuseks sobib hästi tsitaat Belle & Sebastiani laulust "If You Find Yourself Caught in Love":

If you find yourself caught in love
Say a prayer to the man above
You should thank him for every day you pass
Thank him for saving your sorry ass

*** Pühendusega Märdikule.

Richard Bachman "The Regulators"

Vähki surnud Bachman (1947-1985) oli suht menukas USA kirjanik, kellelt ilmus viis romaani. Ta lesk avastas 1994 kolimise käigus hunniku avaldamata materjali, millest "The Regulators" oli üks terviklikumaid. Nii et see anti samuti trükki.

Nii selgub toimetaja eessõnas, aga kaanel ilutseb "Stephen King Writing As Richard Bachman" ja üldse tehakse puust-punaselt selgeks, kes peitub RB nime taha. Seda pole muidugi mõtet peita Kingist infot pakkuvates allikates, aga miks peab toreda peitusemängu rikkuma kuut Bachmani raamatut taasväljastades? Väljamõeldud toimetaja eessõna kaotab kogu võlu, kui paar lehekülge enne ilutseb nimekiri Kingi töödest, sealhulgas lahter "By Stephen King as Richard Bachman". Kaanest rääkimata.

"The Regulators" on autori sõnul jumalast, aga selle väite mõistmiseks peaks teose esmalt läbi lugema. Teistele on tegemist põnevikuga, mis algab sellega, et rahulikku sõbralikku väikelinna ilmuvad saladuslikud kaubikud, kust avatakse suvaliste asukate pihta tuli. Varsti on teeäärsed laipu täis ja majad puruks, aga miskipärast jäävad tulemata kiirabi, seadusesilmad ning muud tsivilisatsioonile tähenduse andvad asjamehed. Kas ja miks inimesed jäeti omapead?

King kirjutas Bachmani nime all põhiliselt ootustest vabanemiseks (uus K raamat tekitab palju kõrgemaid ootusi kui B oma) ning uute asjade katsetamiseks. "The Regulators" ongi sisult vana hea, aga keeleliselt kekutavam kui Kingile omane. Umbes nii: tahan teistmoodi teha ja tekitan seetõttu kunstliku erinevuse. Soov erineda on eriti tunda alguses. Veiderdab sõnadega, tammub ühel kohal. Kõike alustav sündmus võtab viiskümmend lehekülge, kuigi kestab paar minutit.

Ja üldse natuke kiretu tulemus. Algusel pole värvi ja hiljem pole seda just alati. Ma ei usu, et kõik jääks nii rahulikuks ega tekitaks paanikat, esimese sündmuse puhul. Sündmus number kaks juba parem, eriti tänu pikantsele detailile esimese ohvriga seoses.

Vormi iseloomustab pidev muutus. Palju tegelasi, palju vaatenurki toimuvale. Ainult paha poisi kuju jääb ähmaseks, kuigi õõvastavaks. Samuti pidevalt vahelõigud nagu väljavõte päevikust, juhuslik postkaart, joonistus, lõik ajaleheartiklist, isegi jupp telesaate stsenaariumit... Päevikud on põnevad, muud mitte eriti.

Saaks nii hea romaani kui novelli. Siiski võinuks viimasega piirduda, romaane on onul poolsada niigi, millest läbinärimine võtab palju aega isegi paadunud fännil nagu mina.

Paindlik ja väga hea idee, ebaühtlane teostus.

Hinne: 6/10

* Esmatrükk 1996. 446 lk.

"The Amityville Horror" (2005)

Tõsielul põhinev lugu neetud majast, mis ajab elanikud üksteise kõride kallale, tundub muidugi toreda materjalina õuduskaks. Paraku pole Amityville'i legend leidnud väärilist rakendust. Ei saa lugeda väärtuslikuks originaali (1979), millele sepistati ajapikku seitse järge, ega tänavust uusversiooni.

Tegijad ei üritagi publikule hirmu nahka ajada, milleks vajatakse moodsatel paljunäinud aegadel tülikaid haruldusi nagu korralik materjal ja hoolega väljamõõdetud lavastus. Nad on avastanud, et kiire montaaž ja lärmakad heliefektid ajavad asja ära, tahtes mõned ehmatused välja teenida. See on muidugi vaid teatud piirini töötav jõumeetod ega tee midagi õhustiku heaks, mille alusel ongi vast paslikuim õudukate õnnestumist hinnata.

Sama lohakas on stsenaarium, mille põhiveaks ülim tempo, millega loost üle käiakse. Pole neil aega tegelda tegelaste arendamise ega nende elu seletamisega (mis tekitab küsimusi stiilis kas keegi peres tööl ka käib või millega nad üldse tegelevad päevad läbi või miks nende koer oleks nagu suvaline koer, kes vahel välja ilmub). Pole neil aega ka pinget kruvida, nii et jõledusi sigib hingematvas tempos, mis hakkab tahes-tahtmata varem või hiljem tüütama.

Tulemus on nii ettearvatav, et ei suuda kuidagi huvi hoida. Pole neil omapära ega stiili. Ajaviide puhkudeks, kui sa kohe mitte midagi pahaks ei pane. Joomased õhtud sõprade seltsis võiks olla seega sobivad, aga teil on kindlasti siis paremat teha kui vahtida andetut käsitööd.

Ryan Reynolds on "Blade 3" aegadest ikka pagana heas füüsilises vormis. Tubli poiss. Hea kohe vaadata sellist torsot.

Hinne: 5/10

"Härra Schultze pensionipõlv"

Olen filmiarvustustes pidevalt vigisenud eestikeelsete pealkirjade üle, mis tunduvad originaaliga võrreldes kohmakad ja/või madalalaubalised.

Seekord vastupidi. Hubase kõlaga "Härra Schultze pensionipõlv" tundub sisu arvestades täpsem kui "Schultze Gets the Blues", mis valiti põhiliselt saksakeelsele linaloole kindlasti kommertslikel kaalutlustel. Jääb festivalide kavades paremini silma või midagi. Eks tegu olegi tõupuhta, asise auhinnafilmiga: ilus, inimlik, vaimukas, aga mitte liiga sügav. Stockholmi, Veneetsia ja Gijóni festivalidelt toodi terve rida priise.

Schultze (võrratu Horst Krause) ja veel kaks eluaegset soolakaevurit Saksamaa külast lastakse pensionile, mispeale nad jäävad üsna nõutuks. Millega nüüd surmani tegeleda? Esialgu lüüakse aega surnuks trimpamisega, aga see ammendab end ruttu. Schulze päästjaks osutub vana arm akordionimäng, mis viib ta USAsse kontsertile.

Tragikomöödia, kus vana üksik mees läheb reisile? Võtku mind reuma kui see ei kõla "About Schmidti". Suht väärt asjad mõlemad, kuigi toonilt üsna erinevad. Michael Schorri stsenaristi- ning lavastajadebüüt on otsekui rõhutatult "Schmidti" vastand, kuigi ta vaevalt selle mõttega töötas. Ohtrale tekstile eelistatakse vaikimist või nappe lauseid, mille eesmärk on pigem mõni nali välja mängida või stseeni edasi kanda kui tegeliku vestluse arendamine. Konflikti asemel mõtisklus. Energia asemel letargia. Ja muusika asemel luuakse meeleolu näitlejatöödega, mis ameerikalike tundub võtete põlgajale kahtlemata magus.

Eksisteerib tegelikult ainult üks märkimisväärne rollisooritus (Krause), sest teisi koheldakse pigem humoorikate aksessuaaridena kui tegelastena. Schulze malbe välimus ning vagur olek teevad temast kohese publikulemmiku ja -magneti, kelle liigutusi jälgitakse või hingetõmbeid kuulatakse hardas tähelepanus, et mitte ühtegi pisiasja maha magada. Ta lahkes näos peitub kogu see õilis valu, tänu millele "lihtsatest inimestest" on üldse huvitav filme teha ja vaadata. Mitte keerukas ega paljunõudev roll, aga lihtne ongi ilus. Võimatu mitte kaasa elada, pakun.

Tõupuhas seisundifilm, mida naudid siis, kui sulandud valitsevasse õhkkonda. Omapära lisab lavastus, kus paljudest stseenidest kujundatakse terviklikke ning iseseisvaid kompositsioone. Eelkõige siis, kui need pole loo seisukohast väga tähtsad. Näiteks paigutatakse tegevus mitte esiplaanile, vaid taustale. Täitsa huvitavalt kukub välja, peaaegu alati.

"Saksa Kaurismäki" esiktöö põhimiinus on üksluisus, mis hakkab eriti kimbutama avatunni järel, USAsse jõudes. Siit peaks 15-20 minutit lühemaks võtma. Paadireisiga seonduv on äge, a muud kärbiks. Näiteks taolise lihtsa nipiga, et Schulze tahaks alles viimse asjana kontsertile jõuda (vesiretkele eelnev kaotaks siis sisulise tähtsuse).

Aga plakat on mõttetu ja kole.

Hinne: 6/10

"Batman Begins"

Christian Bale on võimekas näitleja, aga märulikangelasena tõestas ta end alles hiljuti, ulmekas "Equilibrium" (2002). Pärast seda ootasin uut Nahkhiirmeest huviga, kelleks kinnitati ta 2003. septembris. Lavastajatoolile pääses aga "Memento" ja "Insomnia" isa – ekstra lahe!

Christopher Nolan kohendas ka David S Goyeri stsenaariumi, kelle sulg tundub teise-kolmanda "Blade'i" põhjal üsna nõder (ta kirjutaski "Blade 3" kõrvalt). See ongi, koomiksifilmile tüüpiliselt, kõige nõrgem aspekt. Ühe lause arvustus võiks kõlada nii: Põnevad tegelased, leidub häid ideid, kahju ülejäänust.

Nolani eeskuju visuaalselt olla "Blade Runner". Tema visioon ei jää alla Burtoni suurejoonelisele gootikale, kuigi tundub originaalsuse huvides õnneks tänapäevasem. Kui "Spider-Man 2" öösel: pilvelõhkujad, rongiteed õhus ja puha. Pildiliselt on sarja paeluvaim pärast "Batman Returnsi", milles kahtlemata suur panus tooniandval operaatoritööl.

Lähenemine tundub üldse tunduvalt karusem kui kahes viimases osas. (Värvi)kirevusega ei hõiskaks, kangelase kostüümilt kadusid nibud, robustsem viskeketas näeb tõesti valus välja ja 44-tollistel Humvee' kummidel peesitav Batmobiil meenutab pigem kirstu kui voolujoonelist "chicks love the car" tüüpi eputamist. Lahe välimus ikka, kuigi need mõned napid rallitamised vaevalt saalis adrenaliinitaset tõstavad. Autole sõitis Chicago tänavavõtetel sisse muide purjus autojuht, kes oli hirmu täis ja pidas seda tulnukate masinaks.

Nahkhiirmehe legendile läheneti üllatava põhjalikkusega, seletades isegi tema logo loomislugu. Superkangelaste puhul hakkab pikk mineviku avamine juba tüütama, eriti seetõttu, et lugu on alati nii pealiskaudne, keskpärane. Siin, vastupidi, tundub see kõige paeluvam, eriti treenimine Ducardi käe all. Kuni kõik tähtsamad tegelased saavad tutvustatud, on päris põnev. Edasi käib sisu paraku alla, mida ei kompenseeri ka märul (sest see pole kuigi vinge) ning lõpus jääb ikka sügavalt suvaks, kellega mida juhtub.

Nolanile sai "Equilibriumi" vaatamise järel vist selgeks, et Bale ja samuraimõõgad käivad sama hästi kokku nagu särk ja püksid. Või siis on Golan neist eriliselt sisse võetud "Blade'ide" kallal mässates. Igatahes tundub nende sissetoomine ühe värskeima ideena sarja ajaloos üldse, kuigi vehitakse ainult alguses ja sedagi vähe. Hästi ei lõpe ka "Equilibriumi" kopeerimine (vähemalt minu meelest kopeeritakse) lähivõitlustes, sest liikumine on nii käbe, et midagi ei mõika.

Profiilikale stuudiofilmile kohaselt plaaniti tegijateks tervet hunnikut kuulsusi. Lavastajatooli püüti näiteks Wachowski vendi (eelistasid "Matrixi" järgede kasuks) ja hiljem David Fincherit (keeldus). Sisu suhtes oli samuti mitmeid ideid: vana Batman (lavastaja ning peaosaline Clint Eastwood!), Superman vs Batman, Frank Milleri koomiksi ning stsenaariumi põhjal "Batman: Year One" (lavastajaks Darren Aronofsky), jm. Pealkirjadest olid aktuaalsed veel "Batman 5", "Batman: The Frightening", "Batman: Intimidation Game".

Päev enne nimikangelase valimist paluti seda proovima kaheksa kutti. Bale'i kõrval astusid üles Hugh Dancy, Eion Bailey, Joshua Jackson, Billy Crudup, Henry Cavill, Cillian Murphy (sai hoopis Hernehirmutiseks) ja Jake Gyllenhaal. Goyeri algne valik oli viimane, aga ta mõtles esinemisi vaadates ümber. Bale on tõepoolest piisavalt võimekas näitleja, et labastest motiividest nagu raev ja kättemaks midagi tähenduslikku luua. Tundus "Equilibriumis" parem, aga eks too ole ka parem film.

Holmes pääses filmi napilt Natalie Portmani ja Sarah Michelle Gellari ees. Ta on seksikas küll, aga mõjub kuidagi liiga innukalt. Liam Neeson on seevastu Batmani mentorina tõeline kompu: jõuline ning ähvardav. Kahju, et talle midagi erilist teha ei anta.

Anthony Hopkins keeldus ülemteener Alfredit kehastamast. Michael Caine on õnneks tuntud headuses, tuues pealtnäha ebatähtsasse kõrvalossa vaikset väärikust, tundlikkust, seest soojaks tegevat melanhooliat.

135 miljonit dollarit maksis + 100 reklaamile. See on suurim reklaamieelarve eales. Nimekas kaubamärk tõesti vajab nii palju?

Hinne: 6/10

Seth Godin "All Marketers Are Liars"

Üks väheseid positiivseid asju, mis jääb seda masendavat nädalalõppu meenutama, on Godini värskeima turustamisalase raamatu lugemine. Õigemini silmade kaudu neelamine.

Alapealkiri on "The Power of Telling Authentic Stories in a Low-Trust World", sest nii tähtis üllitis ei saaks läbi ülipika nimeta. Punasele rõhuv kaanekujundub torkab heas mõttes hoobilt silma. Kerge poeriiulist leides pihku haarata. Kiusatus tekib ju.

Keel ja vorm on lihtsad-konkreetsed, aga sisu tark. Kohe niivõrd, et enamik kõlbab eneseabi õpikute ehk praktilise psühholoogia huvilisele. Pole sellistega tutvunud, aga olen ikkagi selles kindel. Näpunäiteid on kerge tavaellu ja suhetesse üle tuua. Leidsin üllatuseks näiteks täieliku nimekirja vigadest, mida teen suhtlemisel. Aga hea turustaja peabki inimesi hästi tundma, nii massi kujul kui üksikisikute kaupa.

Isegi elu mõte on siin kirjas, kuigi turundusalases keeles. Nunnu.

Lõpus viitenimekiri raamatus mainitud tegijatest ning paar asist kokkuvõtet. Kui midagi ette heita: argumentide tõestuseks või olukordade kirjelduseks näited jäävad paiguti segasteks, väheütlevateks või pinnapealseteks.

Hinne: 8/10

* Esmatrükk 2005. 186 lk.

Howard Sounes "Charles Bukowski: Pöörase elu rüpes"

Kopsupõletikku surnud Charles Bukowski (1920-94) elulugu. Ameerika kirjanduse "räpane vanamees", nagu teda tuntakse. Enamasti oli Euroopas siiski popim, eriti Saksamaal. Viljeles eelkõige lühivormi ja oli täielik grafomaan – kirjutas kastitäite kaupa ja palus kirjastal endal valida sobiv kraam. Ropp, äärmiselt ehe ja avameelne, vaimukas.

Luules kõige viljakam, palju ka lühijutte. Maakeeles seni ilmunud ta kuuest romaanist kolm: "Pulp", "Naised" (Women) ja "Postkontor" (Post Office). Lisaks jutukogu "Põhjatuse piiril: peidus elu lood" (South of No North: Stories of the Buried Life).

Arvustamist peaks alustama sellest, et oskaja lugegu seda tingimata inglise keeles. Eestindus pole just kiita. Võtke või 173. lehekülje avalõik, mitmekülgne näide keskpärasest tulemusest. Leidub veidrat kõnekeelt ("päris noore naisterahva käest"), lohisevavõitu otsetõlget ("...oli esinenud koos biitluuletajate..." - milleks siia "koos"?) ja taipamatust keelt meile sobivamaks kohendada ("Ma mõtlen, kas see äratab teis vastikust?" võiks olla näiteks "Tähendab, kas see äratab teis vastikust?".) Inimene, kes suudab enamvähem vabalt inglise keelt lugeda, märkab üldse üsna pidevalt masinlikku ümberpanekut, mõtlemata teksti lihvimisele. Näiteks kaudset kõnet ei tunta ära, tõlkides juhmilt "nad". Mitmed imelikud eestindused nagu sõna "kohandus", kuigi võiks olla "ekraniseering" vm. Paneb kartma, et kui head need luuletõlkedki olla saavad.

Pidev kõnekeele kasutamine väljaspool mono- või dialoogi hakkab samuti silma. Aga ei noriks. Äkki originaalis on samamoodi, et jäljendada Bukowskit. Ülakomade kasutamine tõlkes siiski lohakas - kord üleliigsed, kord pole nende järel sõnalõpud õiged.

Bukowski kirjutas peaaegu alati omaenda elust, aga siin saad täpselt teada, palju ta muutis või juurde pani ning millal see kõik juhtus. Samuti saab ülevaate tema raskest isiksusest ja kurvast taustast. 142. lehekülje teine lõik räägiks nagu hoopis mu vennast! Sounes ei arvusta Bukowski isikut ja valikuid elus, küll aga natuke loomingut. Mis on tore, sest annab üldise pildi, kui tähtis miski väljalase oli üldises plaanis. Meeldiv tõdeda, et klassiku elus leidis aset siiski enamat kui lõputu tsükkel alkoholist, kirjutamisest, keppimisest. Mitte palju, aga piisavalt värvikaid seiku, et huvi Ameerika kirjanduse legendi vastu (taas)äratada.

Ladus tekst, aga mõni koht nõuaks pikemat avamist nagu esimese abielu nurjumine. Kirjeldada võiks mõlema tundeid täpsemalt ja seletada, kuidas selline naine sai armukese, varem nii üksik ja meeleheitel. Lõpus tundub uskumatu kirjeldatud lähedus tütrega: kuidas ja millal nad nõnda põhjaliku sideme saavutasid? Sounes ei leidnud ilmselt osadest seikadest küllalt materjali, sest biograafia ilmus ikkagi neli aastanumbrit pärast Bukowski surma.

Sellega katsun leppida, et luuletusi peab lugema eesti keeles (tõlge ikkagi), aga miks peetakse vajalikuks välja jätta tööde originaalpealkirjad ja ilmumisaegu? B teoste nimekirja puudumine riivab veelgi. Isegi aastaarve ei mainita enamasti.

Kaks patakat mustvalgeid fotosid kah vahel, need ei käi üldise leheküljearvu hulka. Esimene ports üsna ebaselge, sest tollane pildistamistehnika polnud just 21. sajandi tasemel. Teine rivi võiks siiski sisaldada mõne värvilise pildi, näiteks "Barfly" teemaline. Üldiselt ei tundu nii kole mees nagu enda või Sounesi kirjeldustes . Pigem tahumatult ja karuselt mehine. Välja arvatud hetk joomatuurilt, kus näeb välja nagu ajahambast puretud paavian. Miks neid ei paigutatud teksti vahele sobivatesse paikadesse, ei tea.

Lausa uskumatult mahukas ülevaade allikatest, 36 lk. Õnnelikul kombel peatükkide kaupa, et mugavamalt uurida seiku, mis intrigeerisid.

Tõlge ei vaimusta, aga Bukowski kirev natuur tõmbab kaasa küll. Tahe ajaviide pikaks õhtuks.

Hinne: 7/10

* Inglise keelest tõlkinud Katrin Kiik ja Tuuli Seinberg. Tänapäev 2003. "Charles Bukowski: Locked in the Arms of a Crazy Life" ilmus originaalis 1998. 329 lk.

"Mr. & Mrs. Smith"

Pealtnäha soliidne abielupaar. Viis-kuus aastat rõngastatud, uhke kodu, hea töö. Mees (Brad Pitt) elab topeltelu kõrgema klassi palgamõrvarina. Naisuke (Angelina Jolie) täpselt samuti. Ja siis nad satuvad üksteise märklauaks. imdb.com väidab, et see on 1996 eetrisse lastud, 13 osa saanud sarja uusversioon, kus tähetsesid Maria Bello ja Scott Bakula.

Ma ei suuda uskuda, et see film on nii hea! Treiler oli tõesti isuäratav, aga miski poleks suutnud ette valmistada elamuseks, mis küünib peaaegu minu kõigi aegade lemmiku "Snatch." tasemele. Kui sa lähed tänavu ainult korra kinno, vaata "Smithe", siis müü üks neer maha ja saada semud ka vaatama.

"Smithide" pahvikslööv edukus seisneb lihtsas tõsiasjas, et kõike, mida tehakse, tehakse väga hästi. Ära muiga, sellise tulemuseni jõutakse vähestes Hollywoodi suurprojektides! Ning see on märulkomöödia, mille kaks poolt tõusevad võrdsele tasemele. Linalugu kannabki hea huumor, kus rahvatarkust "abielu on sõda" esitatakse tihti kõige otsesemas tähenduses.

Osatäitjad tunduvad nii tõsistel hetkedel kui huumorit viljeledes enam kui pädevad. Suurema osa ajast näemegi ekraanil eelkõige Pitti ja Joliet, mõlemad kõrgvormis. Erinevaid kujusid pole loos seega palju, aga peategelased intrigeerivad nii üksikult kui nendevahelise suhte tõttu. See on sama stiilne, väljapeetud, filigraanselt teostatud, toitva dialoogiga rikastatud ning silmailuga üle raputatud kvaliteet-meelelahutus nagu "Oceani 11" sari – ehk just põhjus, miks Pitt väärib kohta filmitähtede kõrgliigas.

Temale on tegu seega harjunud rolliga, aga üllatusena ei jää alla Angelina Jolie' esitus, kes pole olnud kunagi parem ega isegi ligilähedaselt nii nauditav. Senise kogemuse põhjal väidangi, et ta peab elajalikult pingutama kui tahab siinset triumfi korrata. Kui tädi üldse on kunagi väärinud Oscarit, siis siin, mitte "Girl, Interruptedi" kõrvalosas. Jane Smith mõjub sama vaimukalt ning tugevalt (aga mitte maskuliinselt) kui John Smith. Kusjuures eriti üllatab naljastseenide tase. Mu arust on vähesed näitlejannad füüsilises koomikas tehniliselt tugevad ja Joliet ei ole küll iial saanud nende hulka lugeda. Kas asi on tõesti Doug Limani lavastajaoskustes, mis teevad seast luige ja veenavad Preili Paokilhuule isegi suud kinni hoidma?!

Jane Smithiks määrati algselt muide Nicole Kidman, kelle lahkudes pani hõlmad vöö vahele ka Pitt. Härrasmees õnneks naases Jolie' mängu astudes.

Kindlasti väärib kiitust samuti Vince Vaughn kui Johni sõber ehk ainus tegelaskuju, kes saab nende kõrval mingit tähendusrikast ekraaniruumi. "Swingers" jättis Limani südamesse selgelt pehme paigakese tema jaoks, ja õigusega. Vaughni õlitatud olek ja naabripoisilik sarm jätavad märgi enamikesse filmidesse, kus ta teeb kaasa.

Kõige muu kõrval olen unustanud mainida, et teos ei pea kuidagi häbenema ka madina tõttu. Vastupidi, kõik tundub väga sujuv, käsikähmlused sobivalt tigedad ja tulevahetused jõuavad minu silmis meeldejäävamate sekka, mis "Desperaado" järel ilmunud. Eriti abielupaari duell kodus ning järgnev jõudude ühendamine bosside vastu. See on linalugu, mille poole püüdleks "The Mexican" kui oleks umbes kümme korda parem.

Liman on igatahes täitnud kõrged ootused, mis tekkisid ta sündinud klassikutega "Swingers" ning "GO!". Film ei saaks etem olla isegi siis, kui seansi ajal istuks su süles alasti, otse vannist tulnud Abi Titmuss. Ja ma räägin tõtt!

DVD versiooni tasub oodata ka (ilmselt kuuma) seksistseeni nimel, mis jäeti välja madalama publikupiirangu saavutamiseks kinodes. Aga nende särisev keemia on hästi märgatav praegu samuti, kui eriline voodimöll puudub.

Hinne: 10/10

"Madagascar"

Täispikk arvutil loodud multikas. New Yorgi loomaaias elav sebra (Chris Rocki häälega) tüdineb puuris istumisest ning mööduva rahva lõbustamisest, tahab vabasse loodusesse. Teda saadavad vastu tahtmist sõbrad, kaelkirjak (David Schwimmer), lõvi (Ben Stiller) ja jõehobu (Jada Pinkett Smith). Teekond viib arvake kuhu.

Multikast rääkides on alati esimesi küsimusi, kes loevad tegelaste ridu ja kui innukalt. Tase on täitsa pandav. Esile kerkivad igireibas, mõnusa poisikeseliku häälega Rock ja leemurite bossi Juliani kehastav Sacha Baron Cohen ehk Ali G. Mõlemad teevad seda, mida alati, ent hästi ju teevad. Stiller kaotab aga näo puudumisel palju isikupära, selgub.

"Madagascari" pildiline külg paistab tehniliselt mitte kuigi keerukas, aga toonidelt ja värvidelt sama isuäratav kui igas teises täispikas arvutimultikas. Tegelased näevad välja rohmakad ja samas paindlikud nagu kuskil McDonaldsis rippuvad lelud. Liikumine on väga sujuv... tegijad nägid vaeva, et konstrueerida suurejoonelisi tempokaid madinastseene.

Üllatuslikult veab alt kohalik huumor. DreamWorksile tavapäraselt panustatakse paroodiale. Kopeerides seekord vähemas mahus, aga kuulsaid filme nagu "Ahvide planeet", "Voonakeste vaikimine" ja "Kaldale uhutud". Kõik sujub okeilt, eriti viimane. Halvem seis seevastu kõiges, mis jääb väljapoole jäljendamist. Dialoog voolab vilka jõekesena ning füüsilist tegevust jätkub, aga mingi ülepüüdlikkuse mekk on asjal man. Selline natuke meeleheitlik rabelemine ja palju pooltühja loba, et iga hinna eest nalja teha. Palju ja ruttu, et rohkem mahuks. Nende eelmine, üsna palju laita saanud "Haikala lugu" on kokkuvõttes vaimukam ja sisukam. Kuigi ei jää need kumbki meelde, tegelikult.

Midagi pole teha, DreamWorks Animationi kraam pole ikka nii hea kui Blue Sky või Pixari oma. Debüüt "Shrek" on nende tugevaim. "Shrek 2", "Haikala lugu", "Madagaskar" on üsna soliidsed, aga mitte erutavad.

Hinne: 6/10

Luulenurk (kordus)

Mulle nii hirmsasti meeldivad need lullad, et otsisin blogi arhiivist üles. Nüüd ei pea sealt otsima, kui tahan üle lugeda.

***

Öösel Salme tekikotti / ronis mitu näljast rotti / kuigi säästsid ühe silma / kõrvadest jäi ikka ilma.

Albert ostis uue püssi / valis testiks naabri Jussi / lasi ühe proovipaugu / Jussil lasi pähe augu.

Amori poolt seljas nool / Tiidul higiseks läks tool / kõrval bussi oodan'd eit / hargitama peab nüüd reit.

Ämm, kes viidud kuuri taha / kärvata ei soovi maha / Priit küll tulistas tal' pähe / kümnest kuulist siiski vähe.

Isa jõuluvana tõi / kiirelt pikali ta lõi / lapsed kolkisid teist veel / kinkidest läks rõõmsaks meel.

Saanud kingituseks lille / püksid maha ajas Pille / teadmata, et segi ajas / kodu naaber samas majas.

Nähes rentslis Ainot kõhna / tundsin head parfüümi lõhna / poest "troinoid" ei olnud toonud / marki peenemat vist joonud.

Ilmar pesi nokut veega / pärast kokku määris meega / kuid ei murdnud Kaid moraalselt / saamaks rahuldust oraalselt.

Tiiu noppis aasal lilli / äkki tundis ihus tilli / asi oli päris mõnus / pettuda ei tulnud Tõnus.

Saunas mingi sitke vend / vihtles labidaga end / siis kui leiliks heitis kust / teised lahti hoidsid ust.

Öösel tüütas uksekell / viina nurus naabrisell / kuna läksin kempsu just / lasksin talle tassi kust.

Hugo silmil kasvas kae / doktor haaras mootorsae / pime nägijaks no sai / panoraam vaid liiga lai.

Doktor andis poodi panti / viina vastu mitu santi / kuni ära maksis raha / haiged kärvan'd olid maha.

Rahuldamaks oma raevu / Kaupo heitis naise kaevu / kaua tuima näoga vahtis / kuidas too sealt välja tahtis.

Andrus nülgis ämma laipa / et saaks voodi ette vaipa / tiiger oleks muidu parem / ainult ära kulub varem.

Kurvalt läbi talveilma / longib Peep, kes naisest ilma / silmad pisaratest kottis / kui vaid teaks, kus raisa nottis...

Kiri teatas prügiurnil / "Müüa majakrunt Saturnil" / Enn, kes maksis raha ette / uputab end murest vette.

Kuigi keeldus andmast raha / kantpead Leod ei löönud maha / vastupidi: enne pühi / kipsis kael tõi sirge rühi.

Ükskord sõitis Ilmar Soome / müüma pruugitud kondoome / tollis vaid ei läinud hästi / pähe tõmmata kõik kästi.

Suguakt vist oli rõve / Enn sai Reedalt külge tõve / haiglas vabaneb nüüd rahast / päästmaks täpilisest nahast.

Elmar joobnuna käis peal / sõrataudi kõngend seal / kahjuks katki läks kondoom / rasedaks jäi vaene loom.

Jüri andis Maril musi / erutusest püksi kusi / noored langetasid pilgud / Mari küsis: kaua tilgud?

Õppustel läks lahti kahur / peast jäi ilma lipnik Vahur / staabis asjast ette kandis / hiljem õhtul otsad andis.

Igor tõusis haualt üles / raske kalmukivi süles / kuigi luudelt kadun'd liha / õlle järgi tekkis iha

Miini peale astund Aare / tegi õhus suure kaare / nüüd võib sõdur tunda uhkust / et saab invaliidsus-puhkust.

Pille lemmik huulepulk / oli hundikoera julk / kuigi nägu säras ees / suudlema ei kippund mees.

Selma laskis oma keha / plastiliselt ümber teha / parandati tuhat viga / siiski luigeks ei saand siga.

Mehelt kolki sai kord Reet / sest ei olnud suppi keet' / alles siis kui lõhki pea / laiskvorst potti viskas sea.

Tiina koolis teenis "kahe" / isal tuju ei old lahe / kämblaga kui korra rabas / täpselt ninakonti tabas.

Õppevahetuse korras / läti tudeng tuupis Norras / Eestilegi anti Jaanist / vastu inimahv Sudaanist.

Fedja mängis kohtus kurti / kuni sõrmed puruks murti / kui veel püssitoru märkas / kustun'd mälu kiirelt tärkas.

Saabus esimene mai / päev, mil töömees vabaks sai / jällegi ei petnud vaist / Fedja peksis naist ja last.

Pulmaöö mis kätte jõudis / Vasjal palju vaeva nõudis / võtta süütus sealt, kus pole / pealegi kui pruut on kole.

Kelner Fedjale tõi kohvi / pesnud selles enne lohvi / Fedja tühjast ei tõst' kära / jõi koos karvadega ära.

Leidat ründas noormees tõmmu / andis kukla pihta võmmu / hoides kõril pika veitse / sigitas džigitte seitse.

Talveunest ärgand karu / hästi veel ei saanud aru: / kuidas olla võis nii maitsev / mingi kõhna metsnik Zaitsev!

Tiiu kaua õppis harfi / eksamil sai vastu larhvi / öeldi: kuule, tibu, / harf ei ole mingi vibu.

Saunas maha kukkus seep / kummargile laskus Peep / varsti tõukeist rappus pea / sõbral taga hakkas ia.

Ilges jaamakempsus Piret / kuivatada ei saan'd niret / paberita kõik läks luhta / sall vaid tagas tussu puhta.

Printsi ootav Aino teab / konnal suhu võtma peab / sauna taga on üks tiik / seal ehk elab sobiv liik.

Helmut seisis tujus mornis / kõrgel suusahüppetornis / vedas ühte jalga uisu / sööstis surma läbi tuisu.

Hamlet hoidis kolpa peos / mis on olemise seos? / on too lamba või ehk sea? / vähemalt saab süldi hea.