Vähki surnud Bachman (1947-1985) oli suht menukas USA kirjanik, kellelt ilmus viis romaani. Ta lesk avastas 1994 kolimise käigus hunniku avaldamata materjali, millest "The Regulators" oli üks terviklikumaid. Nii et see anti samuti trükki.
Nii selgub toimetaja eessõnas, aga kaanel ilutseb "Stephen King Writing As Richard Bachman" ja üldse tehakse puust-punaselt selgeks, kes peitub RB nime taha. Seda pole muidugi mõtet peita Kingist infot pakkuvates allikates, aga miks peab toreda peitusemängu rikkuma kuut Bachmani raamatut taasväljastades? Väljamõeldud toimetaja eessõna kaotab kogu võlu, kui paar lehekülge enne ilutseb nimekiri Kingi töödest, sealhulgas lahter "By Stephen King as Richard Bachman". Kaanest rääkimata.
"The Regulators" on autori sõnul jumalast, aga selle väite mõistmiseks peaks teose esmalt läbi lugema. Teistele on tegemist põnevikuga, mis algab sellega, et rahulikku sõbralikku väikelinna ilmuvad saladuslikud kaubikud, kust avatakse suvaliste asukate pihta tuli. Varsti on teeäärsed laipu täis ja majad puruks, aga miskipärast jäävad tulemata kiirabi, seadusesilmad ning muud tsivilisatsioonile tähenduse andvad asjamehed. Kas ja miks inimesed jäeti omapead?
King kirjutas Bachmani nime all põhiliselt ootustest vabanemiseks (uus K raamat tekitab palju kõrgemaid ootusi kui B oma) ning uute asjade katsetamiseks. "The Regulators" ongi sisult vana hea, aga keeleliselt kekutavam kui Kingile omane. Umbes nii: tahan teistmoodi teha ja tekitan seetõttu kunstliku erinevuse. Soov erineda on eriti tunda alguses. Veiderdab sõnadega, tammub ühel kohal. Kõike alustav sündmus võtab viiskümmend lehekülge, kuigi kestab paar minutit.
Ja üldse natuke kiretu tulemus. Algusel pole värvi ja hiljem pole seda just alati. Ma ei usu, et kõik jääks nii rahulikuks ega tekitaks paanikat, esimese sündmuse puhul. Sündmus number kaks juba parem, eriti tänu pikantsele detailile esimese ohvriga seoses.
Vormi iseloomustab pidev muutus. Palju tegelasi, palju vaatenurki toimuvale. Ainult paha poisi kuju jääb ähmaseks, kuigi õõvastavaks. Samuti pidevalt vahelõigud nagu väljavõte päevikust, juhuslik postkaart, joonistus, lõik ajaleheartiklist, isegi jupp telesaate stsenaariumit... Päevikud on põnevad, muud mitte eriti.
Saaks nii hea romaani kui novelli. Siiski võinuks viimasega piirduda, romaane on onul poolsada niigi, millest läbinärimine võtab palju aega isegi paadunud fännil nagu mina.
Paindlik ja väga hea idee, ebaühtlane teostus.
Hinne: 6/10
* Esmatrükk 1996. 446 lk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment